Kuulmiseni. Reporteritund külaelu. Ta on külahing ja selle kogukonna turvalisuse loojad. Rõuge priitahtlikud pritsumehed põletasid koos aleviku
rahvaga jõulupuid, maainimene on ikka kriisikindlam kordades,
kui suurlinnainimene Jane Saluorg oli kohal
ning tegi juttu vabatahtlike päästjate rollist
ja väljakutsetest maas kogukonnas.
Ükski suitsusaun pole õige suitsusaun, kui ta vähemalt kord
või paar ei ole põlema läinud.
Saate teine lugu viib meid Peipsi vanausuliste külla Varnjasse,
kuhu Herlingija Marko Mesi on rajanud turismiettevõte
ja oma pere kodu. Sa saad aru, et nüüd nad ikkagi on juba nagu su aktsepteerinud,
aga see on ikkagi võtnud aastaid, et nad on väga privaatsed. Sõidame hiigelratastega uppumatu sõidukiga Peipsi jääl. Seest näeb välja nagu Volkswagen Passat,
aga väljast näeb välja nagu kohalik karakat. Ja kontrollime, kas kala ka võtab palju see jää paksus,
siis on ta. Igatahes tervitame teid kõiki, kes te olete asunud kuulama
aasta esimeest, vikerraadio, maaelusaadet.
Mina olen toimetaja Arp Müller.
Hakkame pihta.
Võrumaalt. Vabatahtlike päästjate olemasolu Rõuges on väga pika
traditsiooniga vabatahtlik tuletõrje selts,
kuhu tolleaegsesse juhatusse kuulusid nii pastor kui parun,
asutati 1905. aastal.
Aastad möödusid, Rõugest käis üle sõda sovhoosi kordia ärkamisaeg,
aga tuletõrje on jäänud ja vajalik olnud igal ajal.
Nii-öelda kaasajal asub Võrumaal mitmeid riiklikke päästekomandosid,
kuid ka priitahtlikud. Pritsimehed ajavad Rõuges endiselt oma asja.
2008.-st aastast ametlikult ka mittetulundusühinguna,
ütleb üks asutajaliikmetest Jaanus Kann,
kes juttu vestlemise ajal pakkus kuuski põletama tulnud
inimestele piparmünditeed ja piparkooke,
sest õues oli krõbe külm. Põhiline on ikka kogukonna turvalisus ja. Ja mis see siis tähendab, et olete igal ajal kättesaadavad
kohalike jaoks? Täpselt nii, me oleme 24, seitse valves ja meil on 10 minuti
jooksul peame reageerima.
Praegusel hetkel on meil alles kaks autot,
üks põhiauto ja paakauto.
Põhiautoga peab minema kaks meest ja paagiga,
üksnes need kolm meest peab välja sõitma. Ja kas võib öelda, et kogukonnast ikkagi suurem enamus on,
on vabatahtlikud? Meil on üle 50 liikme, aga välja õpetatud esimese astme koolituse,
päästjaid on kuskil 34 35 ja teise astme omasid on üle 20 et
koolituse peab ka läbima, aga teised on lihtsalt siis nagu
lihtsalt toetajaliikmed. Kuidas siin maal pealekasvuga on, et kas noored mehed ka
tulevad niimoodi riburadapidi vabatahtlike ridadesse või? Ikka ikka on, et meil on Nortali ring toimetatud
ja sealt on võrsunud juba kolm-neli poissi,
et põhjelemine ikka ongi, et isad on ees
ja siis pojad tulevad tagasi. Mis see noortering, mis see tähendab siis? Koolitame ka noori, et tuleohutusalast koolitust,
kõike päästvat alast koolitust. Jaanuse nimelisi on vabatahtlike hulgas mitu,
nii ka Jaanus Mark, kes ütleb, et vabatahtlik pritsumees on
ta olnud kaua lausa nii kaua, et ei mäletagi,
mis aastast alates üks. Sest see on selline mõnus kogukonna toetamine,
aitamine ütleme niimoodi ja vaheldus oma
igapäevatoimetamistrile ja tegemist Millega igapäevaselt tegelete? Väga paljude erinevate asjadega mitmed on öelnud,
et ma olen nagu hunt, kriimsilm küll, ma tegelen ettevõtlusega,
küll ma tegelen arenduskeskuse juures mõningate asjadega,
erinevate rahvusvaheliste projektidega ja nii edasi. Nii et see selline rahvapärimus, et kodus on kuri naine,
kes päästjaks ajab, see nagu ei pea paika,
ei pea kindlasti.
Kui palju tööd on üldse vabatahtlikul päästjal siinkandis? No ikka on, vaata nüüd viimasel ajal olid need ju
tormituuled meil siin kõvad.
Et siis vahepeal oli niimoodi, et mõlemad autod olid korraga väljas.
Et ei olnudki üldse pausi vahepeal.
Mul endal tuleb meelde aastatetagune üks väljakutse,
mis oli, mis väljakutse seal oli neid päris mitmeid,
et esimesel jaanuaril lasime raketid ära
ja ja läksime, no ütleme, võib-olla kahe paiku viskasime
korraks pikali ja mõne tunni pärast saime juba väljakutse
ja ja läksime Võru linnamaja kustutama, vastu hommikut sai sära,
jõudsin koju, mõtlesin, et panen tee vee tulele,
vajutasin klõpsti veekeetja nuppu ja kohe tuli telefonile
järgmine kõne, järgmine väljakutse, nii. Puu oli tee peal ees risti koheselt välja.
Käisime tee peal, lõikasime ära, tulin koju,
mõtlesin, et okei, väike paused, nüüd teen siis selle tee
lõpuks ära.
Nii kui vajutasin veekeetja nuppu, nii oli järgmine telefoni
peal ja jälle välja kutsa, jälle tulekahjud jäid kolm tükki järjest.
Lõpuks pärastlõunal siis teie ikkagi joodud,
sai. No kui tihti te graafiku järgi nii-öelda üldse siis valves olema? Nii nagu keegi saab, et tegelikult on vahepeal ka niimoodi juhtunud,
et et kui trehvad ise siin kuskil läheduses Rõuge peal olema
ja isegi valves ei ole, et olen ka siis jooksnud depoosse
ja ja väljakutsele kiirustanud. Et see ikkagi see mingisugune tunne, et on vaja aidata
ja olla. Panin ta kuidagi kaitsta või ikka see juba juba sees seda
ammust ajast, et kui kunagi sai mingite MTÜd
ega siin tegeletud Rõudesse noorteklubi loodud,
et sellest ajast saadik on see vabatahtlik töö nagu
südamelähedane olnud. Ma küsin veel seda asja, et Sobus on, on sellel aastal väga
kuulus üle maailma, kui palju teil on näiteks saunaga seotud
just suitsusaunaga seotud väljakutseid olnud? No me ütleme niimoodi, et ükski suitsusaun pole õige suitsusaun,
kui ta vähemalt kord või paar ei ole põlema läinud.
Et suitsusaunasid on päris päris mitmeid olnud,
jah, praegu meenub, et näiteks ööbikuoru villas.
Me oleme kaks korda käidud suitsusauna kustutamas,
ma olen seal kohapeal käinud.
Aga on, on neid teisi saunasid veelgi olnud. Selle kuusepõletamise kohta küsin ka, et ma olen aru saanud,
et see on juba selline pikemaajaline traditsioone,
miks ikka veel seda teha? Rahvale meeldib ja nagu näha, see kuusehunnik oli siin päris
suur rahvas oli kokku toonud ja siin me üheskoos siis võtame
need pühad ära ja turvaliselt priitahtlike pritsimeeste
valvsa pilgu all ja ja siinsamas rahvas on kogunenud
ja pakume väikest teejooki ja piparkooki juurde
ja muusika mängib.
Lihtsalt loome sellist vahvat meeleolu. Traditsioonidest veel rääkida siis vist suviti need kärajad
on ka selline traditsiooniline üritus, mis teil veel öelda,
kalendrist vastu vaatav traditsionaalsus? Varasemalt olid sellised noh, praegu ei ole lihtsalt jõudnud,
et see Teppo, ehitus ja kõik asjad on.
On juures me oleme hästi palju käinud erinevatel
ühisreisidel õppereisid ja külastanud välisriike
ja käinud teisi pritsimehi seal vaatamas
ja samas ka väike puhkus sealjuures olnud,
et et sellised välisreisid on meil ka olnud peredega traditsioonilised,
tegelikult. Depo ehitus on oluline märksõna, sest eelmise aasta
viimastel päevadel sai uues Teppo hoones kasutusvalmis
garaaži korrus, kus vabatahtlikud saavad hakata hoidma oma
päästeautosid päästetehnikat ning tegema väljasõite päästesündmustele.
Jaanuari alguses olid vabatahtlikud kogu eelneva loeteluga
ikka veel oma vanas asukohas sovhoosi garaažis,
sest krõbedate miinuskraadide tõttu polnud mõistlik veel
uude majja kolida, rääkis mittetulundusühingu juhatuse liige
Kalvi Kõva. See võib-olla isegi ütleme viis aastat olnud unistus,
mida ma siin oleme järgi pidi teinud, on,
on siis sellise esimese vaheetappi saanud,
ehk siis on meil see garaažiosa valmis, autot võib sisse ajada,
kuigi jah, täna me siin uues depoos oleme,
autot veel sees ei ole ja põhjus on väga lihtne.
Peale seda esimest jaanuari tulid kohe suured külmad
ja ja kuna peame meestele tegema siin väikest koolitust ka,
kuidas uksed lahti käivad ja kõik ja, ja kartsime,
et siin aastavahetuse ja külmadega võib-olla ka välja sõita,
siis, siis lihtsalt otsustasime, et need mõne mõne aja selle
suure külmaga vanades depoos ja siis, kui ilmad lähevad
vähekene leebemaks, siis siis hakkame siia uue Teppo poole
suunduma ja teeme oma operatiivtööd siis kolme autoga on
siis paakauto, vana Scania, kuhu läheb peale siis 10 tonni vett. Siis on see lahing auto samamoodi üks uuem Scania,
millega me igapäevaselt siis väljasõitudele sõidame.
Ja siis on siis endine vana ZIS ZIL 131,
ka see on meil töökorras, see on selline tagavara auto,
seal on ees vints, kui on, on tarvis midagi kuskilt tõmmata,
kedagi tee peale aidata, on see auto selline hästi hästi vajalik.
Ja sellele kolme autopõhimõte on ka üks teine veel,
ehk siis kuna me oleme päästeameti sellises operatiivlistis
ja kui päästeamet ütleb, et Rõuge mehed nüüd tuleb sõita Võrru,
nüüd tuleb sõita Antslasse. Nüüd tuleb sõita kuhu iganes, Võru maakonda siis kaks autot
Rõugast ära lähevad, aga see kolmas silm jääb alati Rõuges
see rõuge eest ära ei lähe, sest võib juhtuda,
kui on selline väga ohtlik situatsioon, äikesetormid,
mis iganes ja kaks autot on rõuged eemal,
siis kes rõuged kaitseb ja selle jaoks on see kolmas auto,
see, kui kirikutorn silmist kaob, siis auto keerab tagasi.
Teppo. Mõtlemine on üks asi, millega te viis aastat
ja ka eelmisel aastal ilmselt päris palju tegelesite,
aga kui palju ütleme eelmisel aastal üldse oli väljakutseid
või kui tihe see töögraafik on vabatahtlikena? Või ütleme siis vabatahtlike päästjate töö on mitmetahuline,
üks pool on ennetustöö.
Et näiteks siin jõuluajalgi käisime 20. kodus,
kontrollisime suitsuandurit, vaatasime, et küttekolded
oleksid korras.
Nendega paarkümmend, noh, me nimetame neid siis punased kodud,
kus me teame, et seal võib midagi olla, mitte mitte päris korras,
aitame inimesi, nõustame, ütleme kuidas peaks,
ja siis on meil tõesti väljasõidud. Nüüd õnneks tulekahjusid on suht-koht harva.
Õnneks neid on võib-olla siin aasta peale paarkümmend aga
väga palju on kõik võimalik, muud päästetööd,
puud, liiklusavariid, loomad ja nii edasi,
edasi, nii et kokku meil aastas eelmine aasta ma küll
täpselt ei tea, numbritega kuskil 65 nii-ütelda sündmuse
kanti oli möödunud aastal tormid, nii.
Nii oktoobrikuu kui nüüd ka siis aasta lõpul,
mäletan sellel sure tormil, kui sind sooru oli kinni,
siis, siis poisid läksid hommikul pool seitse välja,
õhtul kell kuus vist tulid, vahepeal viisime süüa. Nüüd viimased suured lumed oli asi natukene leebem,
politseid üksikud puud ka päevas kolm, neli väljasõitu,
noh piltlikult ühe puu juurde mindi, oli juba teisi
ja ja paljud puud olid ka sellised, mida ei tulnud läbi päästeameti,
mida inimesed ise ütlesid, et kuulge, seal on
ja käisime neid võtmas.
Õnneks läbi selle ennetustöö, oleme kõike kohalikele selgeks teinud,
et lumega sõites saak pagasnikusse või saa kaasa väike Vukski,
teinekord on see puuni käevarre jämedune
ja ei olegi tarvis seda kallist ressurssi raisata,
et suure autoga sinna sõidetakse, nii et ma arvan,
et me peame järjest rohkem selle eluga, mis me tavapärasest
rütmist väljas harjuma, sellega hakkama saama. Ja, ja loomulikult on vabatahtlikud päästevahetiga abiks. Aga kas kohalikel on vabatahtlike päästjate numbrit
nii-öelda taskus, et iga kell võib helistada
ja appi kutsuda autot või kuidas sellega lood on? No reeglina ikkagi saab, see jah, peaks käima läbi päästeameti,
et kui keegi helistab meile, siis meie anname selle teada
sellepärast et kui me depoost väljume, nii me kohe ju oleme
päästesündmusel ja, ja päästepeab teadma,
kus me täpselt oleme, mida me teeme, kas on veel abi tarvis,
et meie auto on juba rakkes, ei saa kutsuda teisele väljakutsele,
nii et kui ka meile antakse teada, siis me ise ise teavitame pääsetega.
Loomulikult, kui on ikkagi hädaolukord, siis üks,
üks, kaks, loomulikult, aga, aga kui, kui see number meelde
ei tule, siis võib meile helistada. Aga no kui te käite siin kodudes, teete ennetustööd,
suhtlete inimestega koha peal, kui kriisikindlad on siin
kohalikud inimesed, kui hästi nad on valmistunud erinevateks kriisideks. Maainimene on ikka kriisikindlam kordades kui,
kui suurlinnainimene, nii et nii et see,
kui elektrit ei ole, siis, siis loomulikult see tekitab ebameeldivusi,
see, see viib tavapärase rütmi välja, külmkapid sulavad
või mis iganes muud.
Aga inimesed nälga ei jäävesi, on kuskil olemas.
Kaev on olemas, kanalisatsioon jookseb või on välitualett. Aga kui kriisikindlad on nii-öelda vabatahtlikud,
päästjad ise, et depo selles mõttes toimib,
autod lähevad külma ilmaga käima, mehed on rivis. Eks loomulikult on meil meil teatud piiratud kütusevaru täna
veel vanas depoos oleme seotud elektriga.
Kui kui elektrit ei ole, siis siis piltlikult ikka teeb ka pime,
kuigi jah, autoga saame, väljasõit ei ole probleemi.
Aga kui nüüd see uus depoosin tööle hakkab täisvõimsusel,
siis siin on olemas täielikult elektrigeneraator sead katuse
peale tuleb mobiili selline piirkondlik väikemast,
see depoon ka ka inimestele nüüd moodne sõna,
kerksus keskuse, ehk siis see, kuhu, kuhu inimesed saavad
iga kell tulla ja kui ikkagi on hädapärast tarvis,
siis, siis siin siin depoos saab olla soojas ikkagi
väga-väga tükk aega, nii et ei ole, ei ole probleemi. No mida päästja vabatahtlik päästja teeb,
siis kui teil ei ole parasjagu väljakutset. Eks see on nii nagu iga iga siis see seltskond on endale
endale reegleid teinud, rõuge on asi lihtne,
kõik on kodus, reeglina iga hommik on teada,
kes sõidab kodunt ära, kes läheb jahti, kes on olemas,
kes ei ole.
Ja siis kui tuleb väljakutse, siis meil on selline
messengeri grupp, sinna tuleb kohe teade Essuess.
Seal kohe mehed kiirelt reageerivat, kes saab kohe minna. Reeglina meie selles sellisel väljasõiduvanemal on,
on teada ka üks-kaks meest, kes on kindlasti olemas,
kes on tal kohe siis telefonikõne kaugusel aga kõik teised
mehed siis on messengeri grupis ja kui nad näevad,
et ma saaksin ka minna, siis siis nad kohe liituvad
ja ja on olnud siin situtsioon kaks aastat tagasi,
näiteks üks, üks kurb liiklusõnnetus, kus üks kitsekesi
surma ja oli seal tee peal poole eluga, siis siis messengeri
grupi kõne peale. Ühel laupäeva õhtul sõitis Rõugast välja viis meest,
et on erinevalt neid asju, jah, aga me siin depoos kogu aeg
valvel praegu ei ole.
Kui elu peaks tooma sellist korrektuure on seda tarvis,
siis meil on selles uues depoos ka üks, üks tuba olemas,
kus saab kaks meest magada, niiet kas palka saab karjade eest?
Rõuge vabatahtlikus päästes ei maksta mitte kellelegi mitte
kellelegi mitte ühegi tegevusega liigutuse eest palka ei
väljasõitude eest, ei ennetustöö eest, ei pannkookide
küpsetamise eest ega depo projektijuhtimisest. Kui me seisame siin näiteks aasta pärast,
kas siis on depo valmis ja nii-öelda mehitatud? No kindlasti, aasta pärast on siin autod sees
ja kindlasti on siin rohkem rohkem tegevust sees.
Kas nüüd ta päris valmis on, et siin me praegu seisame siin
siin nii-ütelda tulevases valla kriisistaabis,
et, et kas see ruum päris valmis on ja ja siin hoones on ka
selline seltsitegevuse ruumid.
Noored mehed soovisid jõusaali, mida Rõuge sellest siin mäe
otsas ei ole, on kooli juures väike jõusal,
et kas need täpselt valmis on? Ei oska öelda, et eks me vaikselt läheme. Oma ametitel on vabatahtlikud päästjad väga erinevad
riigitöötajatest ettevõtjate ja talu meesteni.
Nii on vabatahtlike ridades näiteks ka Magnus sahkov,
kes on pidanud kulleri autojuhi ametit. Hetkel olen töötu, aga eks ma ameti tal on palju pidanud.
Ma olen katuseid teinud ja ma olen maaparandusteinud
ja maleehitus teinud ja et kõiki selliseid No vabatahtliku päästjana, kui kriisikindel te ise nii-öelda
kodus olete, et kas generaatorid ja toiduvarud
ja kõik see on olemas. Nüüd on mul päris kodus ei ole, aga ütleme,
et mul on selline väike töökoda, kus me autosid remontinud,
seal ikka on generaatorid ja värgid ja kõik,
kõik asjad on olemas. Lõuna-Eestit, see ütleme möödunud aasta teine pool väga ei hellitanud,
et siin lumetormides tuuletormidest elektrikatkestuse,
nii et kuidas see teid ise puudutas? Noh, eks ta ikka natukene häiris, ütleme niimoodi,
et üks päev oli kohe niimoodi, et ma ei saanudki muud teha,
kui, kui välja sõita ja puid lõigata. Pritsumeeste ühine sõnum on, et vabatahtlik päästja ei olda
riigi jaoks, vaid ikka seepärast, et kohapeal oleks hea
ja turvaline elada.
Niikaua kui kodust kaasa toodud jõulupuud,
kes oma viimaseid eluminuteid nägid, küsisin kohale tulnud
kohalike käest, kui nähtavad on vabatahtlikud päästjad rahva jaoks. Mai, kas teie olete täitsa kohalik kohalik siin Rõuges? Täitsa kohalik, kogu elu siin elanud, väga nähtavad
ja mul on vennapoeg on siin pritsumis ja,
ja siis noh, paljusid inimesi tunne juba laste
kasvandikudest omava saanu pritsumehe mis on kajal tore
Nende kasvandikutest ja, ja ütleme nii, et need algatajate
pritsumeeste noh, kolmas põlvkond juba kasust nüüd peale
lastelasteaiad on, poistel on nii et koht on meil küll siin
väga tore. Ja mina olen Triinu, nagu ma olen aru saanud,
et vabatahtlikud pritsumehed on siin külas väga hinnatud
ja see kuusepõletamislõke on juba päris pikk traditsioon.
10 aastat kuskil. Ja kuskil sinnakanti see kipub olema, et oma elukaaslase
Jaanuse pealt, kes on ka vabatahtlik päästja,
siis sellega siin kogu aeg kaasas oleme olnud. Kui elukaaslane on vabatahtlik pritsumees,
siis vist teie jaoks on need vabatahtlikud siin väga nähtaval. No ikka ja tegelikult need mehed on külahing
ja selle kogukonna turvalisuse loojad mitte ainult Rõuge mõistes,
vaid kindlasti on see laiem piirkond, et ei pelga nad öö
hakul püksid jalga tõmmata ja voodis soojast voodist välja
õpetaja ja tõttab appi täpselt sinna, kus vajadus hetkel on.
Et see turvalisus siinsamas, kodu külje all on,
annab Meile kõigile selle sooja tunda ja ikkagi selle teadmise,
et abi on kohe siin. MINA OLEN helli, Kaia, olete kohalikud, siin,
mina näen kohalik Soomest, ohoo, missis Soomest.
Siia toob vanemad, ma saan aru, et seda kuusepõletamis
lükata on tehtud siin mitu aastat, kas teie olete ka igal
aastal oma kuuse siia toonud, muna tehiskuusk,
aga, aga ma ise olen siin kohapeal jah olnud.
Voi rohkem vahepeal olid ära, aga enne seda oli ka ju siin põletamine,
kuna priitahtlikud pritsimehed seda korraldavad
ja nad sinu külas nii-öelda elavad ja inimestega rääkides ma
olen aru saanud, et ühed väga head mehed on siis,
kui nähtavad nad nii-öelda teie jaoks igapäevaelus on minu
arust sõna väga nähtavad nii suvel kui talvel,
sest ma olen tähele pannud, et ükskõik, mis suurem liiklus on,
siis on alati priitahtlikud pritsimehed kohal
ja nad mitte ei käi päästmas, vaid nad just ennetavad,
teevad ennetustööd hästi palju, ükskõik mis üritus on,
alati teevad ennetustööd. Minu arust on see väga-väga hea.
Kas Soomest vaadates vahepeal on ikka mure ka,
et kuidas siin kohapeal vanemad hakkama saavad?
No ei ole siin, siin on kõik nii turvaline
ja hoitud hoitud kogukond on siin, kui distide Soomest satute,
siia on tallel võib-olla isegi tihedamini,
et me oleme Mõniste jahiseltsi liikmed, mees on
ja käime jahis, võib-olla meesterahvas käib kord kuus
või poolteist kuud vahet, aga meie lastega proovin käia vaheaegadel,
et ikkagi tõmbab tagasi siia kodukanti ja,
ja, ja me renoveerimine majagi unistasin,
et meil on plaan järgmine aasta juba nii,
et saab sees olla, on nii, et te olete Eestimaale tagasi ei elama,
kindlasti mitte veel. Aga võib-olla pensioni eas.
Aga miks mitte praegu, meil on sätitud elu praegu Soome,
millal te soome läksite, mis see ajend oli,
et miks te sinna läksite?
Läksime Soome nüüd 14 aastat tagasi.
Ja ikkagi see, et tahtsime renoveerida maja,
et saada korraks raha, sutsakad ja siis,
aga siis tulid meil lapsed ja, ja nüüd laste pärast oleme
veel Soomes ja nüüd muidugi töökohad seal meil mõlemal
ja meesterahvaga ja lastel. Lapsed on sündinud Soomes.
No kõrvalt vaadates tundub, et Lõuna-Eestis elada on järjest
keerulisem ja järjest rohkem tuleb valmis olla igasugusteks kriisideks,
mis siin kohapeal tabada võivad, et kuidas teie olete valmistunud. No mul on niimoodi, et ma ele korterin, et,
et no nagu tollennetan nagu valmidust väga esinoh ei saa ju
nagu noh, juurde panna või välja mõelda midagi,
aga mul on üks eelis, et ma ei kasuta elektripliiti gaasipliit,
mis on nagu samas eelis noh, toiduvaru oomika,
olemann, kõik sidevahendi võimalikult lahetu
ja ja nii mudu niimoodi ongi, et noh, ikka oleme kriisi kindlad.
Ahi, pliit. Et selles mõttes, et me ikka mõtleme selle peale,
et pole päris nii, et, et võib-olla ei, ei lähe tarvis,
pigem varustada ennast, olla selleks valmis,
sest me ei tea iialgi, mis homne päev toob. Kui käia siin külas poes, siis millest inimesed räägivad? No eks ikka erinevaid, kes ikka väga kiruda tahte tuiaski
kiruma ja, ja tugiru ilma ja naabrit ja,
ja kõike, aga siis ma proovijal ütelda, et mõtlasi halvemas
mõtlasi halvem pal, kellelegi on veel halvem.
MISA esitolle hästi sulla las paneb, ega too halamine ei aita,
kui siin maha enemisena mingeid hoidiseid mingi naabrimehel kartulipõld,
tiib kaupa vahetad, kaltsuvaiba vahetad toiduainete vastu ka,
et mis sul seal kodu keldri no ja saatjo hakkama. Rõuges olid Jane Saluorg, mikrofoni ees MTÜ Rõuge
priitahtlikud pritsimehed liikmed Jaanus Kann,
Jaanus Mark, Kalvi Kõva ja Magnus sahkav
ning veel mitmedki Rõuge kandi inimesed,
kes olid kogunenud jõulukuuskede ärasaatmisel lõkke ümber. Külaelu. Saate teine pool on aga salvestatud Peipsiääre vallas
Varnjas Marko Mesi ja Herling mesi juures.
Nende puhkemajas nimega Mesi tare. Tee istume sees väga suurte ratastega masinal seest näeb
välja nagu Volkswagen Passat. Täpselt jah, sest näeb välja nagu Volkswagen Passat,
aga väljast näeb välja nagu kohalik karakat.
Ehk siis masin, mis on ehitatud Peipsi ääres
ja Peipsi jää peal sõitmiseks.
Selline spetsiaalne liikur, mida väga palju kuskil mujal
Eestis ei ole. Tavalise tee peal on seda ka keeruline juhtida
ehk mis oskuseid nõuab? No mina olen öelnud seda, et, et see võrdub nagu sihukse laevasõiduga,
et et kuna tal on täiesti suured rattad,
siis endale hästi vedelad ja siis ta tahab sihukest
pikka-pikka manööverdamist, et keerate siis tuleb natuke oodata,
siis ta keerab järgi.
Et niisugune laevasõit on võib-olla kõige kõige lihtsam
nii-öelda või kõige lähem väljend karakati sõidule.
No vot nüüd olemegi Peipsi järvel. Olemegi jää peal.
Ega helist seda aru ei olegi saada.
Üks suur ja lage jääväli ahhaa kusagil kaugel näen inimest.
See on ilmselt kalamees. Jah, see on kalamees siin vaikselt jalgsi tulnud,
et pole väga kaugele viitsinud minna.
Aga niuksed, kohalikud mehed, aga need on tegelikult kavalad,
need teavad siin neid kaldaäärseid kohti ka
ja ja nad ei hakka üldse kaugele minema,
nopivad oma galatsed samast, samast kalda lähedalt madalast veest.
Lihtsalt kohta peab teadma. Kui paks jää on, mille peal me praegusele karakatega sõidame? Keskeltläbi on ta niisugune 30 sentimeetrit,
noh kindlasti on siin kohti, mis on paksemad
ja kohti, mis on ka õhemad.
Aga no selle masina jaoks on niisugune turvaline,
on meil turvaline vaid, millega kannatab sõita,
see on niisugune 15 sentimeetrit.
Et on siin olnud küll juhuseid, kus sõidad nii,
et tagant ainult praod jooksevad, et siis jälle vallid jälle
uue raeet kannatab sõita, aga jah, ütleme niisugune 30 on
niisugune turvaline ja mõnus, et saad ise rahulikult sõita,
et see niisugune õhukesel jääl sõitmine on niisugune paras närvikulu. Täna, kui me Tallinnast siia Peipsi äärde sõitsin,
oli ikka väga paks udu.
Siin Peipsi ääres udu enam nii tihe ei ole.
Siin on isegi täitsa nähtavus olemas.
Aga ikkagi, mille järgi te sõidate siin järve peal? Jätkunud udust rääkida, et siis vaatan vasakule,
et tegelikult see udu tuleb meil vaikselt järgi.
Aga jah, järve peal tänapäeval navigeeritakse siis nagu
paadigagi GPS-ide järgi, mis on siis igas autos olemas
ja ilma milleta siis ei lähe kunagi järve peale
ja teine asi, nüüd me siin sõidame, näitan sulle ühte Ühte
navigatsioonivahendit milleks on siis kuusk.
Ehk siis kohalikud kalamehed tähistavad enda järvel käimise
trassi nii-öelda kuni piirini ära ja siis olenevalt,
kus nad siis tulevad tulevad oma trassi peale,
siis saavad koduseid, nii et see on niisugune orientiiriks,
et see on nagu aegade algusest saati olnud. Et nende kuuskedele on ka veel see nõks,
et neid ei loobita lihtsalt sinna jää sisse,
vaid et pannakse siis täpselt nii, et näiteks kaldega kalda poole,
et kui sa järve pealt tuled, ei saa aru enam,
kus on kallas, kus on järv, et siis lähed näiteks selle
kallaku suunas.
Et niisugune kalameeste nipp, mis on aegade algusest saati
töödanud Kas teil on ka siin aastate jooksul neid juhtumeid olnud,
kus järsult on ilmjärve peal Peipsi peal olles muutunud on
saabunud lumetorm või mis iganes nähtavus on korraga täiesti
ära kadunud ja, ja on selliseid raskusi tekkinud kodutee leidmisega? Jah, ega neid hetki tuleb ette ja tulebki alati neid ette
siis kui sa oled nagu liiga enesekindel,
et ah, ei juhtunud nagu midagi, et on olnud juhuseid,
et kui on vaja näiteks keegi kuskilt ära tuua
või lihtsalt teha üks niisugune kindel sõit,
et noh, sa tead, et rada on ees, et sa ei pea kuskile väga
midagi leiutama, sõidad järvele, ei võta kaasa mingeid
navigatsioonivahendeid ja siis ja siis ilm muutub,
tuleb suur udu, lumetorm, mis iganes tuisk,
et siis ei saa aru, kus on taevas, kus on maa vot siis on
küll ka keeruline olnud. Aga üritame ikkagi seda olukorda vältida,
et alati on, GPSid on kaasas ja need on sisse lülitatud,
et kodutee ikka üles leiab. On tulnud minna sõpraga päästma niimoodi,
kes on orientiiri kaotanud. Jah, on ikka, ega töötasin siin pikalt piirivalves
ja seal on täpselt see, see juhus olemas,
kus kus inimesed helistasid, et neil on häda käes,
et tule too ära, et neil olid koordinaadid kah antud.
Sõitsin siis kohale, aga mis selgus?
Kalamehi olnud nendel koordinaatidel?
Aga oli, et neil oli GPS tühjaks saanud ja nad andsid siis
nii-öelda selle viimase koha koordinaadid,
mis oli siis nii-öelda jäänud sisse ja tuligi välja,
et Nad olid sellest antud koordinaate, sest üks paar
kilomeetrit eemal ja oli ka niisugune lumetuisk,
siis andis neid ikka otsida seal tuulesuunaja
ja valguse ja heli järgi, et kuidagi mõned kätte saime. Aga jah, alati, kui ikka järvele lähed, ükskõik,
kas siis talvel või suvel navigatsioonivahendid kaasa,
siinse ilm muutub ikkagi noh, võiks öelda,
et nipsust. Nonii siin läks vedureid raskemaks, milles asi,
lund on jää peal. Noh, praegusel hetkel ma lihtsalt võtsin gaasi natuke maha,
aga jah, nendel masinatel on, on see lumi ikkagi niisugune takistus,
et siin aastaid on olnud sellised, kus seda lund on siin
ikka paar-kolmkümmend sentimeetrit, no siis on ikka päris
päris keeruline ja noh, ega siis tehnika ka eriti vastu ei pea,
siis ikka küll tulevad rattad alt ära ja kardaani ristid
annavad järgi ja noh, niisugust näiteks ütleme nii,
et igav ei ole siin talvel jää peal. Nii taamalt hakkavad juba järgmised täpikesed paistma kalamehed,
kes on kaugemale otsustanud minna.
No millest see oleneb?
Kus kalamees oma asjad maha paneb ja püüdma otsustab hakata. Noh, eks seal on mitu asja, et esiteks on see,
et kes on kala näiteks üles leidnud läheb,
käib oma koha peal, teine asi on see, et kui üks kalamees,
kes tuleb järvele, vaatab, et ohoo, seal on kalamees,
siis ta läheb selle peale.
Ja noh, kolmas on niisugune nii-öelda teadlik lähenemine,
et kasutatakse mingit murru, servasid mingit
põhjapinnareljeefi muutusi, et seal see kala armastab nii
kollad nüüd selle järgi nagu valitakse. Et siin ongi, et kalda ääres on see pinnavorm nagu selline siledam,
et siis siin nagu väga palju kala ei ole.
Ja noh, talve nii-öelda süvenedes siis ka see kala läheb
järjest nagu sügavamale vette. Mida te siin järve jää peal karakatega sõites jälgite,
ma ei tea, miks te keerate vahepeal paremale,
vahepeal vasakule, mina küll ei oskaksin otsustusi vastu võtta.
Milline see õige trajektoor oleks? No eks me üritamegi leida sellist võimalikult lihtsalt
lihtsalt rada, et me ei hakka üle rüsi kuskilt turnima,
et nad praegu nüüd siin vaadata, et ongi niisugune rüsiserva ees.
Ehk see tähendab nüüd seda, et siit tegelikult võiks juba
hakata kala otsima.
Aga noh, kui vaja kuskile sõita, siis pole mõtet ju masinat lõhkuda,
siit läbi pressida.
Et sellepärast siis vaatad, valid sellise võimalikult sileda raja. Jääme seisma siia või lähme, proovime, kas saame mõne kala kätte?
Lähme, proovime. Päris jämeda häälega oli see aparaat mis selle Passati
kabiiniga karakati kapoti all müdiseb. Et üldjoontes tegelikult ongi nii, et mis kabiin seal on,
see see mootor ka seal all on, et siin on ka siis ikkagi
vanakooli Passati üks kaheksa bensiinimootor 66 kilovatti,
seda nüüd natukene küll, ringisin tõstetud,
et et algselt on nad nii-öelda risti peale pikuti peale
pandud ja natuke sihuke ehitatud, et, et saaks taga sõita. Kes ehitas, kas teie või on siin Peipsi ääres küla peal mõni mees,
kes meestele neid ehitab? No ütleme nii, et selle antud karakati ma olen ostnud üks
kümmekond aastat tagasi, noh selle aja jooksul on siin kõik
kõik kohad nii-öelda üle käinud, et võiks öelda,
et nagu olen ise ehitanud, aga aga üldjoontes jah,
ikkagi iga mees ehitab enda karakat ise.
Et ei ole. No on kah muidugi kallastel selliseid ettevõtjaid,
kes neid teevad nii-öelda teenustööna, aga aga vist praegu
on see karakati tegemine jäänud nagu tahaplaanile. Praegu on siuksed.
Hüdrokoptereid on nagu populaarsemad tasuvamad vist,
et neid nagu ehitatakse. Ohu, mina tulin täna uurima seda karakati sõidu kultuurisin
Peipsi veeres.
Kas see on hääbuv kultuur? Tahaks loota, et ta ei ole, aga paraku ta ikkagi on jah,
et kutselised kalurid, et kes selle karakati kultuuri siia
üldse tõid, et nemad nüüd on hakanud loobuma nendest,
et esiteks on kõik nad karakatide ehitatud ju valdavalt
sihuke vene tehnika peale.
Et nad on kasutatud siis UAZ maasturi raami silda,
vahekastid, et Need hakkavad nagu otsa saama
ja teisalt on see, et nende töökindlus ei ole nüüd 100
protsenti niisugune noh, mille peale võib kindel olla,
et sa võid talle küll kindel olla, aga kui mingisugused
varuosad nii-öelda ära lähevad, et siis siis neid on nagu
suhteliselt keeruline kätte saada, et sellepärast ongi
enamus kutselisi kalureid on ikka ikka läinud siuksed,
mootor saanide peale. Nendega on hea kiire liikuda, nende varuosad on kõik kättesaadavad,
nad on head, väiksed.
Igatpidi on nagu mugavam nendega toimetada.
Noh, välja arvatud muidugi see, et, et siin karakatis,
mille pärast neid nüüd ehitama hakati, on see,
et sul on ikkagi hea soe, saad tuulevarjus olla. Kui võrrelda karakati ja mootorsaani karakatil on ikkagi
hiiglaslikud monsterautorehvid palju õhku seal sees,
milles karakati püsivus on, et kui kandev see karakat on,
kas, kui satud lahvandus? No ikka päästab jah, et tegelikult see karakati kultuuri
üldse sai alguse tegelikult mootorratastest,
et kõigepealt siis hakatigi ehitama mootorratta baasil,
et kasutati siis is mootorrattamootorit raami samamoodi
panti siis suured rattad alla ja noh, selle asja nagu
eesmärk oligi see, et kuna vanasti iga mees otsustas ise,
kuna ta järvel läks ja kaugele läks ja et siis siis oligi
see tähtis oli see, et enda tehnikat mitte lasta ära uppuda. Sellepärast hakatigi neid suuri rattaid kasutama.
Et nende eesmärk ongi see, et kui sa vajud läbi jääd,
siis su tehnika ei upu ära. Või on katsetatud ka või olete selle masinaga hätta sattunud? No ikka tuleb ette jah, et selles suhtes,
et ta ikkagi vajub läbi jää ja ta ei upu ära,
et see ongi selle asja nagu eesmärk, et siis kui ta läbi jää vajunud,
siis kutsud jälle sõbrapiia vintsid välja
ja sõit-sõit jätkub.
Ja eks need kallaste mehed ja naised ka ikkagi nii-öelda
hoiavad enda seda karakati kultuurielus ja,
ja nende auks on isegi paraad korraldatud iga-aastane siin. Millal selle aasta karakati paraad tuleb,
kuupäev on paigas. Jah, see on nüüd siis 25. veebruar on siis kallaste karakaatidsa,
see on siis täpselt peale vabariigi aastapäeva pühapäeval.
Et algab ta tavaliselt 11, siis paraadiga.
Siis sõidame keskväljakule, seal siis väikene uhhaa,
erinevad programmid ja laat ja siis igaüks jälle koju välja.
Et seal ja siis valitakse kõige uhkem karakat.
Ta on niisugune mõõduvõtt käib nii-öelda ilu ilu pärast,
et selline hästi tore, tore sündmus. Et kui kellelegi huvi on, Johannes suured masinad huvitavad,
siis tasub, tasub kindlasti tulla, et see on niisugune
populaarne üritus, kus kohal käib ligemale siin paarkümmend karakati. Nii, aga lähme, vaatame siis välja jää peale ka,
ma muidugi ei tea, kui kõva tuul on, et kas mikrofoni puhub
lukku või ei puhu, aga kohe saame teada. Üks asi, mida karakat ka veel nii-öelda teeb,
on see, et ta pakub tuulevarju.
Et siin karakati varjus on päris hea kala püüda. Kirjeldame kuulajale kaalse karakati.
Rehv on mulle päris rinnani ei ole, aga on vist veel
suuremate rehvidega karikat. Tere, no on jah neid suuremaid ka, aga selle rattamõõt peaks
olema 1200. Nii, ja mille rehve on? Tegelikult on see pommitaja TU 22, rehv lasite alla,
ei lasknud, et selles suhtes, et need on ikka siuksed vanad
sovjeti ajast, kuna Tartus oli siis sõjaväe lennuväli
ja siis siuksed vanad rehvid, mis enam lennukile ei kõlvanud,
on need visati ära, aga siis kohalikud meistrimehed,
mõtlesin, et oo, hea suur ratas, et sellest me teeme midagi
ja siis nad ongi, nad on tal siis nii-öelda kaalu kaalu
vähendamise eesmärgil on lõiganud, lõiganud osa materjali ära,
et see rehvi ise kaalub, ütleme kuskil seal 80 kilo. Ütleme nii, et peale sellist tööd sata kuskil 40 kilo peale,
kaal on siin nagu hästi tähtis ja õhukumm on täpselt nagu originaal.
Et kui siin enne sõda sai need siis Venemaalt veel tuua,
et noh, siis peale seda on nüüd asi natuke keerulisem läinud,
et et eks tuleb hakata siin ka natuke uusi uusi suundi. Vot nii, aga seda õhku on neljad, rehvid siis kokku nii palju,
et terve see karakat ära kanda, kui peaks läbi vajuma. Jah, et no mina olen proovinud selles suhtes siukese
uksepiidad nii-öelda no ütleme nii, et rattad,
rattad vee sisse ja kabiin ja mootor ja kõik need head välja.
Et see on nagu katsetatud teema. Nii, aga millal tänavu jää tuli, kui kaua olete jää peale
üldse saanud tulla siin seda nii-öelda luba vist annab ju ka
politsei ja piirivalveamet annab teada, millele võib
masinatega jääle minna. Jah, et see hakkas juba siin enne enne aasta aastavahetust,
aga no mina nüüd nende suurte külmadega siin peale hakkan käima,
et mina olen siin käinud, nüüd ütleme mingisugune nädala
jagu võib-olla vä? Ja karakati taga kastis alati siis varustus kaasas.
See on siis. See ongi jääpuur, tavaline jääpuur, millega siis millega
siis kalamehed endale ja siis augu teevad,
et ma nüüd proovin, vaatame, siis saame teada. Jää paksus siis on. Kohe teeme, puhastame augu ära, siis vaatame kohe,
palju see jääpakk. Spetsiaalne taadeldud jää mõõduriist et vanast mõõdulindist
ja ühest puupulgast tehtud niukene riist,
millega on võimalik, siis jää paksust mõõta. Vaatame palju siis. Selles kohas on meil siis 40 sentimeetrit. Nii mis see Peipsi kohta on päris palju. Vanal ajal, kui võis autodega peale tulla,
et siis kannatab juba siukest sõiduautot. Selge, selge ja nüüd siis proovime püüki sihukese
klassikalise Peipsi Sikkutiga.
Ehk siis siia ei pane ühtegi sööta vaid laseme selle
allapüük toimub tavaliselt põhja peal.
Kui seal midagi ei toimu, siis rullime muudkui ülespoole,
kammime kõik kihid läbi ja kui midagi ei ole,
siis tuleb uut auku hakata otsima.
Kui kaua ühte auku on mõtet katsetada? No olenevalt meeste püsivusest Üks, kümmekond minutit võiks ju istuda, kui ikka midagi ei toimu,
et siis tuleb nagu edasi minna.
Aga noh, eks neid inimesi on ju erinevaid selles suhtes,
et et mõni mõni tuleb siia, teeb ühe augu
ja istub päev otsa siin ühe augu peal, et noh et
ega mis seal inimesel nagu siis on.
Kes on selline sportlane, et on olnud nendega ka nii-öelda
au kohtuda, et see tuleb, jookseb siin 10 meetri raadiuses,
puurib sõelapõhjaks, hakkab ringratas käimad kala otsima aga
teine jälle istub ühe koha peal, et noh,
see on täpselt nii, et kuidas keegi viitsib,
tahab, oskab. Mis see nipp on, siis kogu aeg tuleb, siis käsi peab käima,
peab liigutama, sikutama. Jääd sa imiteerida selle landiga, seda nii-öelda teist kala
siis sellel rööv kanalat, et ta tahaks seda siis nii-öelda haarata. Keda siis praegu teoreetiliselt võiks loota,
kes siin meie jalgade all Peipsi jää all võiks ringi liikuda
ja sellest konksust kinni haarata. Ahven on ikka see, mis, mis siin niisugune põhikala on
aegade jooksul olnud.
Et seda on siin kõige rohkem.
Aga veel kevade poole tuleb särge noh, kiiska muidugi
siukest röövkala, haugi, lutsu, noh, mida,
mida siin parasjagu on, et eks oleneb ka sellest kohast,
et noh, Lutsul praegu nüüd muidugi läks keelu,
aga hakkas pihta, aga aga jah, muidu luts istub kuskil
kivide vahel ja, ja kevade poole seal mingeid haugi
ja no mida iganes. Ega see kalapüük ongi siukene.
Et kui veab, siis veab, ega alati.
Et tuled siia järvele, Win mehi hommikul järvele kalale.
Üks ütleb, et superpäeval ei teinud mitte midagi,
ei saanud, et noh, kõik oleneb, millise püügivahendid tal
kaasas on ja nii edasi, et. Paneb inimesi siin niimoodi augu ääres istuma,
no ilmselt igaühel on ise põhjus, kui ma läheks sinna.
Nii, ma üritan kokku lugeda, mitut äpikest ma näen,
ma praegu praegu kolm, neli, viis, kuus,
seitse, kaheksa, üheksa, 10 11 12, siin läheb ikka üle kahe.
Ei, ma ei ütleks, et võib-olla ma näen viitekümmend,
täpikesed siin siin jää peal.
Kas praegu on terve jäämehi täis vä? No ikka jah, see on ju meil praegu siin varre ümbrus,
kus me oleme, aga järv on suured, et siin igal pool on
praegu praegu mehi, jah, et kuna ilm on selline pehme ka,
et siis inimesed tulevad tulevad peale ja naudivad,
et kes, kuidas miks siis on niisugune hasarti tekitav tegevus,
et kui sa ikka saad selle kala kätte ja see on päris selline
mõnus tunnet? Kas kõik need täpikesed inimesed siin jää peal,
kas kala püüavad silmapiiril, kas kõik on mehed
või mõni naine ka? Täna, nüüd minu seltskonnas, kellega hommikul peale viisin,
oli kaks, kaks naist oli kaasas ikka igas seltskonnas on
ikka mõni naine ka.
Et mul on üks siin sõber, kes ka ütles ükskord,
et et noh, kutsus nüüd naise kaasa igaks juhuks.
Tule ka kaasa, noh näed, kus sa käid.
Ja nüüd siin salaja ütles, et kurat, tegi vea,
et nüüd naine käib, et kuule, lähme, lähme. Ja siis, kui nad siin ikka käivad, siis neil käib ikka
niisugune pidev võitlus, kes saab paremini
ja kes rohkem, et selline äge hasart ja selline mõnus
perekondlik tegevus.
Järve peal. Kust kaugelt inimesi tuleb siia järve peale kala püüdma
lisaks kohalikele? No ma ütleks, et kohalike on siin võib-olla mingisugune noh,
kuni 10 inimestest, aga enamus on ikka seal,
Tartu ümbrus, Elva.
Täna tuli üks seltskond ka Tallinnasse spetsiaalselt siia et
üle Eesti. Ja eks see on ka niisugune nii-öelda ajalooline,
et mina olen selle asjaga tegelenud siin ütleme nii,
et üle 10 aasta.
Aga siin need traditsioonid või noh, käimised vaata ulatuvad
veel veel kaugemasse aega, et kelle isa vanaisa juures on
mingi seltskond käinud ja nüüd hakkavad nende lapsed käima. Ja, ja nii ta on niisugune põlvkondade värk,
et mingi aeg ma mõtlesin, et sihuke keskmine Kalamees oli selline,
ütleme, et kuue 70 aastane selline vene mees.
Et see asi nagu hääbub, aga, aga ei ole,
et praegu on ikka päris palju niisugust noori inimesi peale tund,
kes on selle kalapüüginii-öelda endale omaks võtnud,
et. Ja kuidas rahvuslikult siin need täpikesed võiksid jaguneda,
kui palju on eesti emakeelega inimesi ja palju vene
emakeelega inimesi? Ma arvan, et siin meie ümber on, enamus on eesti keelt kõnelevad.
Noh, ma ütlen, et praegu siin siis vene keelt kõnelevat
rahvast veel ei ole, et nemad tulevad kevade poole välja.
Kevadine püük on muidugi niisugune elamus omaette,
et siis on nii, et särg on sihuke ablas võtja,
et siis siis on niisugune, kohati läheb nagu töö tegemiseks,
et lased oma selle sööda alla, tõmbad üles,
lased alla, tõmbad üles niuke. Et kala, kala tuleb nii hästi, et siis ja päike soojendab,
et on väga-väga super.
Seal juba täitsa kala moodi, kes siit välja tulin.
No siukene, korralik ahven, see on juba sihuke kala mõõtu,
teeb juba tuju heaks. Siputab nüüd siin jää peale. Nii ma sain aru, et, et juba olime siin lootust kaotamas
ja mõtlesime, et peaks äkki edasi sõitma puurima mujal uue augu,
aga aga nüüd siis järsku hakkasid kalad. Ma sain jah, ega siin võib-olla et et kui kala võtab,
ega, siis siis tuleb tegutseda, ei saa kuskile minna.
Et eks ta nii ongi, kalal on saba taga ja see ujub siia-sinnapoole.
Ega ta ei oota seal põhjas. Mina korraks võtsin kindad käest ära, kohe hakkas täitsa külm,
tuli kindad kätte tagasi panna, aga aga teie puhta paljakäsi,
kas teil on mingeid erisugused, kõlamehe käed vä? Kui see kala hakkab tulema, siis pole selle kindaga ju suurt
midagi teha.
Et kui siin vaatatega need kutselise kalamehed,
siis ega, ega see töö pole lihtne ja see ikkagi kahjustab
täitsa seda käsi, et neil kõigil on siin käed konksus.
Et ega jah ta päris mõistlik ei ole, nii palju käis olla.
Aga tänane ilm plussis, nii et pole, pole nagu hullu.
Et ma siin eile nägin ühte kohalikku vanemat meest,
siis seega käis siin suure külmaga, näitas eile oma siis ära
külmutatud näpud, noh siis mõtled küll, et no kurat,
mille jaoks lausa näpulased ära. Aga no kui sul see kalamehe kalamehe hing on sees,
ega siis, kui kala võtab, ega siis sa enam ei mõtle selle peale,
et siis alles siis alles õhtul või hiljem annavad sulle need
kehaosad tunda. Jõudsime karakati sõidult maa peale ja jõudsime nüüd
perekond meside koju.
Marko Mesi kaasa on Herling mesi.
Te mõlemad olete ju mujalt siia Peipsi veerde elama
ja oma ettevõtlust arendama tulnud?
Kui kaua ta siin juba olete ja miks see kant teid tõmbas? Jah, oleme tõesti tulnud mujalt ja mina tulin siia sellepärast,
et Marko siis mesijutuga meelitas mind.
Et Peipsi järv on nii põnev, nii kordumatut,
kõik aastaajad on täiesti eriilmelised, igal aastal erinevad
ja selle 10 pluss aasta jooksul, mis me siin olnud oleme,
mina. Et tõesti no ei ole sama soe, ei ole sama talve,
et tõesti need jää formatsioonid on erinevad
ja kõik need põnevad tegevused, mida saab teha siin aastaringselt,
kuigi võiks uskuda, eks ju, et noh, enamasti inimesed ikkagi
rohkem puhkajad suviti siis tegelikult see talv on siin
niivõrd võrratu, mis siin on hoidnud mind. Kuna Marko oli, oli siin enne, et kas oli siis nii,
et teie sattusite siiakanti tööle piirivalvurina. Ja ma olen siin töötanud siis 15 aastat ja siis selle
paralleelselt siis kolisin siia elama ja hakkasin siis
vaikselt ettevõtlust tegema ajama.
Et eks see on selline paras paras matemaatika kogu aeg,
et kindlat palgapäeva ei ole, aga aga no põsed on punnis
ja nägu naerul, et ära elab, et selles suhtes ei ole,
ei ole nagu häda.
Aga noh, sihukeste kindlust, et nüüd homme on palgapäev,
et seda meil nagu ei ole, et, et kõik on nagu meie enda enda kätes. Et jah, elu maal on võimalik. Kui me räägime seda juttu siin töönädala keskel,
teil on kaks last, ma saan aru, et üks neist on koolis
praegu jah. Jah, poeg on teises klassis koolist täna
ja tütar jäi täna koju, kuna on kiire päev
ja ei jõuaks lihtsalt logistikaga tegeleda. Maaelu puhul külaelu puhul haridus.
Lastega perel on üks olulisemaid väljakutseid ju,
kui kaugele teie poeg kooli käib ja kuidas ta sinna käib. See on tõesti tegelikult selline kukalt kratsima panev küsimus,
sest meie lapsed käivad mõlemad Alatskivil.
Et algusest saadik on siis ka lasteaeda valem pannud nad Alatskivil,
et sealt edasi siis kooliteed jätkata.
See asub meest, noh, nii 15 16 kilomeetrit iga päev siis kui
me lasteaeda lapsi viisime, on siis tsirka 60 kilomeetrit edasi-tagasi,
eks ole, kaks kaks korda päevas sõita.
Praegu laps saab käia siis liinibussiga,
mis on ajastatud hommikuse kooli jõudmise esimese tunni järgi,
nii et nad saavad minnagi bussiga tagasi tuleb ta ka bussiga last,
lasteaiast pead ikka käima tooma. Nii et põhimõtteliselt tegelikult siis süsteem näeb ette nii,
et et vanem laps saab minna bussiga kooli,
noorem laps tuleb viie autoga, eks sa pead üle andmata lasteaeda,
et sõidad siis selle koolibussi järgi. Oh, või nii, kas oli mingit valikut ka, kus veel enam-vähem
samas raadiuses kallastel on ka kool. Kallaste kooliga on hästi palju sellist taidlust
ja tsirkust olnud, et seal on väga raske küsimus.
Alatskivi ongi tegelikult meie lähimad Kolkjas on ka kool,
aga see on nüüd venekeelne ja ja me jäime siis eestikeelse
valiku juurde. Just kogu see piirkond, Varnja ja Peipsiääre ongi ikkagi ju
vanausuliste ala, kus elavad kunagi Venemaalt siia
sisserännanud venelased, vene emakeelega inimesed tänini.
Kuidas teil, kes te olete siiani mõniteist aastat tagasi
tulnud ja oma kodu ja ettevõtluse rajanud?
Kuidas on sellesse kogukonda sulanduda? See tegelikult on protsess ja see protsess kestab ikka veel.
Et kui nende naabritega, kes siit ümberringi täpselt oled,
on juba täitsa head suhted ja teretame ja jutustame
ja saame isegi mõnes vanausuliste peres kööki
ja mõnikord nagu siseelu-olu ja asjaajamise arutada siis
teistega sa saad ikkagi tänava peal niimoodi noogutades,
et ma ikka teen vahepeal nalja, et kuidas nagu on,
et juba nad siis niimoodi silmaga sind tervitavad,
et sa saad aru, et nüüd nüüd nad ikkagi on juba nagu su aktsepteerinud,
aga see on ikkagi võtnud aastaid, et nad on väga privaatsed,
nad nad ongi teiseski kultuuris, teises keelesuhtluses
ja nendega ongi pikem protsess. Aga sain õigesti aru, juba on ikkagi ka tekkinud peresid,
kellega saab suhelda, külas käia. Koostööd ka teha, et meil on tegelikult väga tore kokk,
kes meile õhtusööki Tepana usuline.
Meil on koostööpartnerile prääniku meistri,
kes meile siis präänikuid õpitubasid, aitab teha,
kui on ühistegemised.
Et meil on tegelikult tõesti need, keda,
keda aitame meie siis nagu nendessugustes ettevõtluse
asjades ja on teised, kes aitavad meid siis selles kohalikus arusaamises,
et kuidas see kultuur ja nende tähtpäevade asjad on,
et tegelikult need, kellega me oleme lähedasemaks saanud,
et on väga toredad inimesed ja hästi-hästi abivalmid
ja armsad. Et, aga ei, ma ei saa öelda, et see on nagu nüüd
kohutav siin elada, tegelikult on väga tore
ja need hästi hästi toredad inimesed, lihtsalt mõnikord
võtab see rohkem aega. Ja kui sa küsid, et kuidas neid on vastu võetud,
siis mina tundsin, et meid on vastu võetud.
Siis, kui me avasime samovar maja, siis tulid kohalikud
prouad appi, aitasid seal sisustada nii vaipade kui
igasuguste tekstiilidega, tulid hindama,
kas on õige, kas nii on, nagu nende majades on asjad
paigutatud ja andsid seal oma siukse kooskõlastuse,
et nii on õige. Nii et ma olen selles mõttes hästi rahul,
et me saime jälle sammu lähemale. Meil on ikkagi aasta algus.
2024 olles algas aasta kõige esimene külaelusaade,
mida perekond mesid.
Ootate aastalt 2024. Aastal 2024 meile tundub küll niisugune põneva aastasest,
et Tartu kultuuripealinn ja meie sibulateega ka sinna külge
sobime hästi, sest et väliskülalistele on hea näidata ka
natukene rohkem kui ainult Tartu linna, vaid ka kõike seda,
mis Tartumaal toimub.
Ja kuna me teeme siin mitut üritust, siis juba tegelikult on
tunda sellist huvi, mis, mis varem pole nagu neid üritusi
kaasa saatnud. Et on huvitavastat olemas. Peipsiääre vallas Varnja sulime külas Marko Mesi
ja Herling mesi juures.
Saate esimese poole salvestas Jane Saluorg aga Võrumaal
Rõuges fotosid ja videosid.
Saates toimunust ja kõnelejatest saate soovi korral juurde
vaadata vikerraadio sotsiaalmeedia lehelt Facebookis.
Saate helirežii tegi Anna-Maria korrel, mina olen saate
toimetaja Arp Müller. Reporteritund külaelu.
