Igapäevaelu üllatab meid aeg-ajalt küsimustega kuidas asjad töötavad. Mõnikord jääb küsimus vastuseta, aga proovime, ikka. Algab saade puust ja punaseks, mis asjatundjate abiga otsib vastuseid, millistele küsimustele kohe kuulete. Saatejuhid Arko Olesk ja Madis Aesma alustavad. Pereraadio kahes on alanud saade puust ja punaseks, stuudios on Madis Aesma ja Arko Olesk. See on saade, kus me otsime vastuseid küsimustele, mis tegelikult võivad kõlada rumalana, aga ei ole rumalad, see on saade, kus ei ole rumalaid küsimusi. Täpselt niimoodi tere ka minu poolt ja tänases saates võtame me, et sellised suuremad teemad nagu talveuni TPS geen kui selline kuidas tekib inimesel hääl ja ka selle, kuidas inimese hääl loomulikult ei räägime kogu seda juttu oma peast oma tarkusest, vaid igasuguste erinevate spetsialistide abiga. Lisaks neile neljale suuremale teemale on järgneva kahe tunni jooksul võimalik leida vastus ka kahele lühemale kuulaja küsimusele ning neidsamu küsimusi ootame jätkuvalt ka meiliaadressile puust ja punaseks. R head kuulamist või postitage need meie saate foorumisse. Jahifoorum on meil aadressil R2 poee, nagu kõigil raadio kahesaadetele. Saastajaid puust ja punaseks stuudios son Arko Oleski ning Madis Aesma. Meil on külas Tallinna loomaaia direktor Mati Kaal ja räägime sellisest asjast, nagu seda on talveuni, räägime sellest kuidasmoodi, talveuni toimub ja toimib. Tervist. Tere Mati. Alustamegi sellest, et mis asi see talveuni üldse on, et ta kindlasti ei ole just sama uni, mis meie teeme õhtul magama minnes ja hommikul üles ärgates. Ja ega ta päris see küll ei ole ja noh, võib-olla sissejuhatuseks on kõige parem praegu noored inimesed on kõige rohkem seotud arvutite ja muu elektroonikaga, et tegelikult võib seda seisundit võrrelda arvuti selles tämpai seisuga, kus siis organismid mingisugusel põhjusel neid põhjuseid võib väga palju olla erinevaid ja on maailma eripaigus erinevaid, on siis sunnitud, et kokku hoidma oma energiat ja, ja suudavad siis minna seisundisse, kus nad minimaalselt hoiavad energiavarustust sihukestel organitel, mis, mis lasevad hinge jääda, aga ei midagi enamat. Ühesõnaga, süda, aju, kopsud, nendest siis tõmmatakse sellisele säästurežiimile. Tähendab, kogu organism tõmmatakse täielikule säästurežiimile kusjuures noh, nii nagu elektron ikkagi puhul, suur osa funktsioone lülitatakse lihtsalt välja ja, ja mõned olulised funktsioonid jäävad siis siis toimima selleks, et ei tuleks surma. Kas mõnel puhul, ütleme, kui mõni organism tõesti lülitab ennast Sibernatsiooni peal ümber ei või juhtuda siis sellist asja, et kui ta mingisuguseid elutähtsad organid nende tegevuse peatab, et, et see võibki eksikombel viia selleni, et ta sureb vist ära. No ei, eksitusi võib toimuda ka aktiivsel perioodil organismis ja, ja siis siis on muidugi suure vaimu juurde minek garanteeritud. Kuna reeglina need niisugused see seisundid on seotud mingisuguse ekstreemse perioodiga keskkonnas, siis on kindlasti ka suurema sagedusega need untsu minemise võimalused, aga üldiselt on see üsna efektiivne protsess ja tegelikult on talveunes elukaid on palju rohkem, kui inimene esimesel pilgul endale ette kujutab, sest et kui me näiteks mõtleme praegu siin oma kodu looduse peale, siis praktiliselt kõik maismaa selgrootud on talveunes väga palju noh, praktiliselt kõik. Kui minna selgemaks, et riiki, siis, siis on praktiliselt kõik kahepaiksed, kõik roomajad, suur osa kalu. Ja siis siis mõned imetajad ka. Aga selleks siis ette talveunne jääda, on see üks põhiline eeltingimus ikkagi see, et temperatuur ümbritsevas keskkonnas peab langema, eks ole, ei pea, ei pea, ei pea selle soojal maal jäädakse talveunne. Jäädakse, aga mis asi on see, et kas talveuneks nimetada või, või peaks seda koguni nimetama näiteks suveuneks või mis iganes. Aga nagu ma ütlesin, peab olema ekstreemne olukord ja kui me räägime soojemast alast, siis seal, kus toimuvad noh, võib-olla ainult kaks aastaaega kuiv ja märg ja, ja kui siis see kuivus läheb nii suureks, et enam mitte mingisugust võimalust süüa ei ole, siis, siis pigem vastupidi. Kultuur läheb õige kõrgeks, aga, aga ikkagi organism võtab siis seesamasuguse seisundi, sest eeldus on see, et keskkond ei võimalda enam saada juurde sööki. Ainukest energiaallikat. Aga mis seda siis käivitav, et kas tõesti organism vaatab, et vaat nüüd on tai tossas väljas on külm. Nüüd on õige aeg minna magama või on temasse nagu sisse kodeeritud, et kalendri pealt, et iga aasta 12. novembril peab olema soe voodikoopas valmis ja mina seal pikali. Tähendab, kalender ei aita siin sugugi sellepärast, et nagu öeldakse, aastad pole vennad ja, ja selle tõttu on õige palju nisukesi nähtusi keskkonnas, mis hakkavad vasakult suunama organismi selles suunas et ta seal mõjuvad päeva pikkused, seal mõjuvad õhuniiskuserežiimi muutused mitte konkreetne näitaja, vaid see, mismoodi need näitajad hakkavad omavahel järjestuma ja ja siis hakkab organism, selle asemel, et kulutada näiteks ära kõike varumissöögiga tuleb, hakkab tekitama täiesti erinevalt paktiivsest perioodist endal mingit niisugust akumuleerub tuntud energiakandjate ja see on erinevatel organismidel muidugi erinev, aga enamasti on ta, on ta siis. Või noh, üldse süsi, vesinikud ja süsivesikud, aga, aga mingil määral ka ka muid ühendeid ja, ja siis kuna see järk-järgult tuleb, enamasti ei ole nii, et et kõik on okei ja siis homme on järsku kõik läinud siis pikk ettevalmistusperiood võimaldabki organismidel hakata vaikselt ette valmistama ja kui siis viimane Kell kõks saab, siis on kõik juba selleks valmis, et talveunne või, või siis ka suveunne või kuidas kuskil langeda. Kuidasmoodi meil Eestis üldse on, kui me nüüd võtame need nii-öelda klassikalised suured loomad, jätame need pisikesed putukad, eks ole, teod sellised tegelased, kes, kes on kusagil maa sisse ennast peitnud, jätame nemad kõrvale. Võtame ütleme siis imetaja, et kui suur osa nendest Eestis vabas looduses elavatest imetajatest talveunes on. Tähendab, seal on ka kaks seltskonda, sest et on olemas talveuni ja taliuinak ja need on kaks erinevat nähtust, aga hakkame kõigepealt pihta, siis talveunest ja talveunne Eesti imetajatest jääb kõige tuntumatest siil. Aga peale selle on üks seltskond, kelle kogu rühma nimetataksegi Unilased. Mis tuleb sellest tegelikult, et kogu see rühm on siis sügavas talveunes talvel? Nende hulgas on, on meil kaks suhteliselt haruldast liiki pähklinäpp ja lagrits ja Lõuna-Eestis võib-olla ka vaati. Kolmas liik, kes lätlastel on, on suhteliselt tavalisem seon Kunel. Nii et see seltskond on, on siis tervenisti Kunilased, tähendab ja nad on igas keeles, on, on, on Unilised, sest kogu oma levila ulatuses nad talveperioodil on sügavas talveunes ja ja siis on, on veel näriliste hulgas mõned niisugused nagu näiteks kasetriibik kes on hüpitlaste ainukene esindaja Eestis ja ka nisu tuntud elukas nagu lendur. Aga peale selle siis noh, niisuguse kergema lühiajalise niisukese talveune või teinekord, kuigi see on nüüd juba rohkem niisugune lähedane, sellele taliuinakule võib ka päris tavaline, aga kui on ikka ütleme seal nädal aega või isegi paar nädalat niisugust ilma, kus ei ole tolku sellest katsest midagi juurde leida või vastupidi, on nagu energia. Olgem siis ka nemad võivad niux tardumusse langeda, aga, aga ütleme, kõige klassikalisemalt on v imetajatest siis siil, need Unilased ja, ja ka see triip Need Unilised nimetasin, et mida siin mainisite, minule tulid sedavõrd võõrad ette, et ilmselt võib-olla siis sellepärast neist midagi suurt ei teagi, et nad magavad. Nii palju või tähendab jah, nad on kõigepealt talvel nad talveunes ja, ja suvel on nad suhteliselt öise tegutsemisega ei olegi võimalik kohta, on võimalik spetsiaalselt otsima või siis on küll väga suur õnn olema, et nendega otseselt kokku juhtuda. Ja, ja kuna nad ei ole ka mitte väga massiliselt liig, siis ongi sedasi. Et kui nüüd kellelgi on võimalust ja tahtmist vaadata Rein Marani film, siis siis lagritsa ston, Rein Maran oli üks väga hea film tehtud, aga pähkli näpist vist ei ole isegi Eestis filmi pealt, aga muidugi mujal tehtud filme on, on nendestki olemas ja ja mida rohkem lõuna poole, seda arvukamad nad on ja selles mõttes ütleme siin. Et ei peaaegu Eestiga ära, et võib-olla Lõuna-Soomes veel veel haruldasem nagu meil võib neid olla ja, ja selle tõttu siis siis ongi see, et taruldada elukas satub harva vastu veel enam, kui, kui inimene väga laialt ja palju ja tihti metsas ei luusi. Need olid kõik need talveunemagajad taliuinak, mis see asi? Taliuinak on nüüd natukene, tähendab, ta on oma olemuselt sarnane, aga kui nüüd klassikaline talveuni on ikka niisugune, et, et organism langeb täielikult tardumus talveunes siili võib veeretada nagu palli ja ta ei, ei, ei kõssagi ja väga tihti ongi sedasi, et kui maipühade paiku inimesed agaralt hakkavad aeda riisuma, siis on leidnud lehehunnikus avasiili, kes ei kõssagi selle peale nädala pärast alles liigutama hakkab. Ja selles mõttes on, on see ikka niisugune tõeline tardumus, kus nagu oluliselt väliskeskkonnast mingit informatsiooni ei silmade, kõrvade ega isegi puudutuse kaudu ei, ei võeta, aga nüüd taliuinakus elukaid on natuke rohkem ja need siin on kõik siuksed, kes liha söövad, aga kellel nad söövad peale liha siiski ka üksiku taimset toitu, aga, aga kellel probleem on talvel seda kätte saada ja noh, siin on kõige tuntum elukas karu muidugi aga ka mäger. Ja näiteks siis väljast sisse toodud liikidest kährik. Et nemad on siis niisugused, kes siis on nii-ütelda taliuinakus, nendel elutegevus läheb oluliselt aeglasemaks. Aga nad samas ei, ei lange niisugusesse tardumus, vaid pööravad ennast Ühe külje pealt teise peale ja vaatavad vahel ka koopast välja ja kõrvad on kikkis informatsiooni vastu võtma ja ja see on niisugune oluliselt põgusal seisund ja sellest seisundist üles ärkamine on on suhteliselt kiire. Mistõttu magava karu või Mägraga balli. Ühesõnaga, see talveune taliuinaku vahe siis kui nüüd väga niimoodi lihtsalt võtta, ongi see, et ühest on võimalik loom üles ajada, et teised ei ole. No tähendab, põhimõtteliselt on ka teisest võimalik, aga see on pikk protsess, hirmus kaua. Tähendab see ei, palja surkimisega ei aita, ta tulebki siis aeglaselt üles soojendada ja ja niiviisi, noh, pika protsessiga lõpuks ikkagi elukas virgub, aga, aga uinak on noh, nii nagu uinak on, ta ei ole sügav uni. Ta on uinak ja sellest seisundist on võimalik momentaalselt välja tulla. Kuidas on loomaaias loomadega lood, kas te valmistate neile mingisugused spetsiaalsed ma tea pesad ette, et nad saaksid nüüd rahulikult talvel magada või kui palju nad seal üldse magama? No tähendab, seda on võimalik sättida nii ja naa, selleks peab vastavat režiimi pidama ja neid päris sügava talveune elukaid meil ühtegi praegusel hetkel puuris ei ole, meil on, on olnud noh, kõige klassikalisemalt magajad on ju igast ümiseja, Diazuslikud ja ja muud niisugused meist lõuna pool elavad elukad. Me oleme neid kunagi pidanud ja siis nad on ka olnud talveks talveunne nagu pandud roomajad, muidugi osa magab meil rahulikult talveund aga siis taliuinaku ka, niiet ja noh, on näiteks ka looduslikes oludes sama elukas, kui minna lõuna poole, kus kus leidub aastaringselt toitu, siis, siis ta võib üldse mitte taliuinakus langeda või siis see on õige, lühiajaline ja kui meil väga ammu, siis kui mina veel loomaaias ei töötanud ja, ja olin koolipoiss algkoolis Saaremaal, siis oli näiteks sedasi, et, et meil seal vana platsi peal loomaaias oli, karumaja oli üleval Lasnamäeveeru peal ja see mäekülg läks talvel nii jäässe, et sinna ei olnud võimalik inimesi üles saata. Ja siis toidurezhiimiga tehtigi nii et, et karud heitsid taliuinakus, siis oli niisugune traditsiooniline sündmus, et kui oli kalendris kevade alguse päev, siis läks Eesti raadioreporter loomaaed ja küsis, kas karu on juba üles ärganud. Mina siis siis maal, rumal koolipoisina seda saadet alati kevadel kuulsin ja selle tõttu ka tean, mis moodi see asi oli, aga aga kui neid toidurežiimiga sättida, siis, siis saab nii teha, et nad ei, ei jäägi taliuinakus ja, ja praegu me üldiselt ei lase neil noh, meil ei ole neid ka palju seal kährik ja samas ongi siis näiteks kui me siin rääkisime suveunest, siis on olemas ka suveuinak. Ja on maailmas üks koht, kus jääkarud, kes muidu üldiselt ju noh, talveuinakus jäävad praktiliselt ainult emakarud, kes hakkavad poegima. Aga on maailmas üks koht, kus jääkarud on sunnitud suve uinakse jääma ja ja see on Hatsoni lahe äärne Kanadas just, ja milles on probleem, probleem on selles, et, et see on suhteliselt madal lahti ja see soojeneb suvel ülesse ja siis lähevad kõigepealt ära kalad, nende järel hülged ja jääkarul pole süüa, ütleme ajalooliselt see aastatuhandeid niiviisi kestis, kuni hakkas olema palju Ameerika turism. Ja nüüd on probleem sellepärast, et need suveuinakus karud jäävad jalgu turistidele. Ja, ja nüüd on tehtud Ameerikas ja Kanadas terve suur teenistus, kes siis neid suveuinakus jääkarusid helikopteriga sealt ära tassib kaugemale et vältida konflikte nende turistidega. Kas on mingisugune selline elukas ka olemas, kes on, ütleme noh, absoluutne rekordiomanik, kes on võimeline näiteks 11 kuud aastast lihtsalt veetma noh, kas siis kas siis uinakus või siis unes mingisuguses sellises vegetatiivse seisundisse põhimõtteliselt on küll. Ja, ja on näiteks tehtud ka niisuguseid katseid, et on võetud näiteks talveunes mingi suslik ja viidud ta kõrgmägedesse kus tingimused ma ennem seda muidugi hoolitseb selle eest, et tal küllaldaselt oleks seda energia varusest pekki, pekki just ja siis siis suudetigi kuskil 10 11 kuud täitsa rahulikult lasta neil seal seda talveund nautida. Ja siis noh, eks nad enam-vähem teadsid, kui palju seda rasvavaru oli ja nendel oli see võimalus, et nad said kaaluda neid, kui see, see hakkab kriitikkimise lähedale minema. See, see kehakaal, sest niuksed, väiksed elukad kaotavad tegelikult pool oma kehakaalust isegi selle Dali talveune ajal. Ja noh, siis siis toodi nad uuesti orgu, kus nad väga üllatunud Midagi huvitavat, loosilised kohanemisest, nendest tekib küsimus, et kas talveuinakus unne jäämine on, on õpitav, et kui sa võtad mingisuguse liigi, tood Aafrikas ta ka siia, kas ta, kas ta õpib jääma näiteks talveunne või seal ta ikkagi mingisugune evolutsiooniline geneetiline mehhanism neile olemas? Materjal peab olema ikkagi pikk, puhastamisprotsess kohanemisega ei õnnestu, sest näiteks isegi seal on täiesti erinevad füsioloogilised omadused, mille poolest ka ärkveloleku ajal need elukad, kes suudavad olla talveunes, erinevad nende näitajate poolest nendest, kes siis on aastaringselt aktiivsed ja ja see seisund ikkagi, kui, kui see elukas on tõsises talveunes siis on näiteks noh, umbes niiviisi. Et nad hingavad kord minutis ja, ja ütleme seal kuus-seitse korda minutis lööb süda. Selliseid asju ei õpi endale, seda lihtsalt ei abi, aga kusjuures mina olen lugenud, vot et teadlased uurivad neid talveuinakus ja unes loomasid, et et mis on nende nipp, et järsku saab seda kuidagi kasutada ka näiteks inimeste peale inimene saab kusagil autoõnnetuses vigastada, siis oleks väga hea panna ta ka sellisesse informatsiooni. Teine variant, saates näiteks Marsil, eks ole, las ta las pikutab terve selle eest, et see võtab nii kaua kosmosele. Tegelikult. Muidugi ju sedasi, et seda nippi arstid kasutavadki, sest et ega see see kunstlikult esile kutsutud kooma ju nagu praktiliselt palju midagi muud ei, ei ole, kuigi nad noh, mingisugusel nagu tilgutite ja muude asjadega peavad seda organismid natuke turgutama, sest et seal on muidugi mitu asja, üks asi on ju ka vedelikupuudust, et selles mõttes talveune ajal organismi vedelikusisaldus küll minimeerub näiteks osa elukaid võtavad omale selle niisuguse une on see siis eriti ütleme seal lõuna pool, need suveuneelukad väga palju kahepaiksed näiteks nendel on äärmiselt suur kusepõis, mis võetakse täis vett ja see siis võimaldab selle suveune ajal vaikselt seda vedelikku minimaalsel määral aga ikkagi organismi nii palju turgutada, et, et teatud ütleme raku organoidide funktsioneerimiseks on ikkagi mingi minimaalne veekogus vaja, ehk siis tavaliselt ei kuivaks ära, nii et ja näiteks inimene kasutab ju kogu aeg kõiki asju ära ja, ja, ja Austraalias näiteks aborigeenid kasutavad seda ära, et nad teavad, et nendel kahepaiksete see see vesi on ja kui nad on siis pikalt niukse Sariidses keskkonnas seal kõrbes, kus nendel noh, endal nagu muud võimalust ei ole, siis nad otsivadki neidsamu noh, nagu suveunes kahepaikseid ja ja, ja praktiliselt nende kusepõie sisu siis kasutavad omal janu kustutamiseks. Jah, sest nemad ei saata suveunne jääda täpselt niimoodi ja muidugi noh, kogu see, see protsess on ju tegelikult, et ikkagi juhitud protsess ei ole mingi suvaline seisund ja tähendab, ta on juhitud nagu kahel viisil kõigepealt küll ütleme seal suuraju praktiliselt lülitub välja ja niiviisi, aga samas on ikkagi teatud piirkonnad ajus, mis siis kogu seda talveuneprotsessi tegelikult juhivad ja, ja peale selle siis ka hormonaalsed protsessid iseäranis just kilpnäärme hormoonid seal türoksiini ja, ja muud niisugused, millega siis kogu seda asja korraldatakse ja ja reguleeritakse, on näiteks tehtud seda, et on võetud talveund, magavat, suslikute verd ja siis ärkveloleku ajal süstitud seda verd organismile tagasi, aga seal on nüüd need hormoonid, mis kutsuvad esile teatud protsessi ja nii on võimalik siis ka keset tavalist aktiivset perioodi sundida see elukas uuesti nagu talveunne langema, niiet et selles mõttes noh, mida iganes inimene välja ei mõtle mingite keemiliste ainetega, noh, on kindlasti organismi võimalik. Niisugusesse noh, mingil määral mitte aktiivsesse seisundisse viia, aga samas organism vajab tervet kompleksi, et kõik viimane kui üks organ suudaks üle elada seda, seda asja ja, ja need elukad, kellel on see talveuni loomulik, nendel on kõik need mehhanismid olemas, noh ühesõnaga, me ei suuda kunagi täielikku kompleksi pakkuda, et ütleme, inimest või aga kindlasti teatud määral leevendada seda minu poolest võib ikka kosmoselendu ja niisuguseid asju võib põhimõtteliselt. Talveunetablett varsti apteekides saadaval, aitäh, Mati Kaal, stuudiosse tulemast. Oli väga huvitav. Aitäh. Järgmiseks kuulaja küsimuseks saates puust ja punaseks on see, et kas muna on ainuke toiduaine, mis läheb keetes kõvaks, teatavasti siis nagu toitudest, mis pata pannakse keeva vee sisse, lähevad ikkagi pehmeks ja sellele küsimusele, et kas muna on ainus, mis läheb kõvaks, vastab TTÜ toiduainete instituudi vanemteadur Tiina Lõugas, palun. Tere sellele küsimusele võiks vastata jah ja ei. Et muna võib pidada mingis mõttes siis maagiliseks tooraineks, et mitte ükski teine aine ei ole nii kergelt ja nii täielikult muudetav kui muna. Ja mis on selle põhjuseks? Tingitud on see valkudest, mida on munas umbes 12 protsenti temperatuuri aga ka hapete ja õhu lisamine põhjustab valkude Tenatureerumise Jaaguagoleerumise. Ehk siis muutused valgustruktuuris. Mis ongi selle kõvenemise põhjus. Et õhulisamise poolest on siis see, et munavalge, mis on vahustatud kõvem kui toores muna. Samas kehtib kõvenemine ka teistele toiduainetele, milles on suhteliselt palju valku, liha, kala, piim, et toores liha ja kala on ka vetruvad ja pehmed. Aga peale küpsetamist Nad muutuvad kõvemaks. Piim hapnemisel tekib kalgend, mis on ka tahkem võrreldes piimaga ja kui seda kuumutada, mis siis tekib põhimõtteliselt kohupiim, mis on ka siis üsna tahke või nii nii-öelda kõva toiduained. Kokkuvõtteks võiks siis öelda, et toiduvalmistamise käigus nii muna, liha, kala muutuvad tugevamaks, kõvemaks ja on see siis tingitud neis sisalduvatest valkudest. Selge suur aitäh, ühesõnaga valk ongi siis see põhiasi, et suur valgusisaldus tähendabki seda, et kui seda ainet siis termiliselt töödelda, siis ta siis ta läheb noh, nii-öelda köögis askeldama tavainimese jaoks nagu tahkemaks kõvemaks ja muna on selle parim näide, kuna ta ongi lihtsalt põhimõtteliselt valk. Just aga suur aitäh. Jah, palun. Nii, ja nüüd räägime sellest suurepärasest abivahendist, mis tänapäeval kõiki inimesi, et me ära ei eksiks, kui ma näiteks autoga sõidame, räägime GPS-ist ehk globaalsest positsioneerimissüsteemist ja meil on stuudios Artuelman, kes on Tallinna tehnikaülikooli geodeesiaprofessor. Esimene küsimus ongi, et ega tegelikult see GPS natukene eksitav nimetus, et see on tegelikult lihtsalt ühe ainsa võimaliku süsteemi nimetada. Täpselt nii ja see ei ole isegi selle süsteemi õige nimetus on hüüdnimi sest GPS isenesest gloobuga sisse ning siis iseenesest on omistatud süsteemile ameerika militaarjõudude poolt välja töötatud süsteemile Nov staar aga ilmselt GPS osutus suupärasemaks. Ilmselt ta kirjeldab ka seda süsteemi võimalusi kõige paremini. Eestikeelset oleks vast kõige suupärasem öelda seda üleilmne asukoha määrangu süsteem, aga kui nüüd tulles siis tagasi küsimuse juurde, palju neid on ja kes neid teevad, siis tõepoolest ameeriklased olid esimesed, kes saatsid välja satelliidid kunagi 70.-te aastate lõpus laialdase kasutuse leidis esimese Iraagi sõja ajal. Aga nõukogude liit kaheksakümnendatel aastatel seal alguses alustas oma süsteemi väljatöötamist, mis oli samuti mõeldud asukoha määranguks, samuti projekti taga olid militaarjõud, selle süsteemi nimi on kloonass, globaalne navigatsioonisüsteem sputnik. Ja nüüd siis viimasel ajal on Euroopa kosmoseagentuur koostöös Euroopa Liiduga just rahastamise poole pealt koostöös ma pean sinised seda silmas, tehniline koostaja. Kompetents on kosmoseagentuuril endal olemas, aga nemad on välja arendamas oma süsteemi Galileo. Ja lisaks sellele on siis hiinlased tulemas välja oma navigatsioonisüsteemiga, mis, mille nimi on. Tei. Too. Ja selleks, et need süsteemid toimiksid, tuleb ikkagi saata üles terve hunnik satelliite. Kui palju neid olema peab, sõltub eesmärgist. Aga kui me tahame tõepoolest globaalselt teada oma asukohta, siis me peame, nende hunnik peaks olema üsna suur. See peaks olema vähemasti 20 satelliit veel parem, kui neid on rohkem ja need neli eelnimetatud süsteemi just orienteerivadki sele 20 satelliidi suurusjärku. Parem on, kui neid on rohkem, näiteks sedasama Nowstaaril. Mida me siis tunneme rohkem. GPS-ina on hetkel vist 28 29 sattalist ilmaruumis. Kui nüüd see töö põhimõtteliselt kuidagi hästi labaseks teoseid, siis kas see käib umbes niimoodi, et ütleme, mul on näiteks nutitelefon tänu millele mul on võimalik ennast jälgida, eks ole ennast GPS jälgida nende liikumisi, kas see käib siis põhimõtteliselt niimoodi, et minu seade saadab mingisuguse kiire kusagile taevasse. Satelliit võtab selle vastu, peegeldab tagasi ja ütleb siis, kus kohas ma olen? Ei, see ei ole niimoodi, teil peaks siis selline võimas nutitelefon olema, mis, mille poolt genereeritud signaal suudaks läbi tungida maa atmosfäärist. See on juba paras väljakutse. Vahest me teame, et väljakutse on isegi saada ühendust lähedal oleva mobiilmastiga ja peale atmosfäärist välja tungimist veel liikuda 19000 kilomeetrit ilmaruumist. Et see süsteem sellisel põhimõttel töötavat süsteemi kasutatakse, aga seda teevad geodeedid. Signaal peaks olema lasersignaal ja see aparatuur, mis saadab välja signaali ja võtab vastu seda tagasi, tulevad signaalid on üsna kallis ja mahukas, nii et selline põhimõte ei oleks kuigi odav, kuigi see on teostatav. Aga kuidas asjad tegelikult käivad? Sellest räägime Tehnikaülikoolis õppekursusele raames terve semestri, näitame sadu slaide, et seda niimoodi üksikasjalikult ja peensusteni selgeks teha, ühe väikese saate raames on raske, aga võib-olla järgnevad siis me püüamegi seda siis teha, et põhimõtteliselt meie, see nutitelefon on võimeline asukohta määrama satelliitide abil siis kui tal on sisseehitatud üks väikene nutitelefon juba on nii väikene päikene vastuvõtja me võime seda kutsuda navigatsiooniseadmeks ja seevastuvõtja võtab vastu GPS satelliidilt siis selles ilmaruumis kulgevalt satelliidilt signaali satelliidi signaal on üsna nõrk. Sest seal üleval ei saa olla ka suuri, selliseid saatmisvõimsuseid. Ja see signaal on üsna õrn. Seda signaali tuleb natuke võimendada, et seda oleks võimalik töödelda. Aga mis saadakse, töötlemise tulemusena saadakse kaugus satelliidilt. Ja kui on teada kauguseid vähemasti kolme satelliidi samaaegselt siis on võimalik välja rõhutada teoreetiliselt seda juhul, kui teie nutitelefonis olev kell ei ole vigane, on võimalik välja arvutada asukohta väljendatuna koordinaatides, aga kuna teie nutitelefon ei ole ilmselt nii kallis et see sisaldaks aatomikella, siis peame sisse viima sinna ka väikese kella parandi ja selleks on siis tarvis neljandat satelliiti, aga mida rohkem on satelliite, mida rohkem me teame kauguseid taevalaotuses, paiknevatele satelliitide või seda parema täpsusema, saame? Ühesõnaga, mingisugust sellist edasi-tagasi ehk nii-öelda info saatmist ei toimu, on ainult siis see, mille telefon võtab tänusele navi kaari abil vastu üleval. Täpselt nii see passiivne süsteem. Kas satelliit saadab pidevalt neid signaale ja mis siis seal signaalis kirjas on? Piix? Piiksugi oleks lihtsam, piiks on kasutatud mobiilsete navigatsiooniseadmete juures, aga kosmoses kulgevad satelliidid, nemad saadavad keeruliste elektromagnetilist lainet, ütleme siis raadiosignaali. Ja see raadiosignaali kanna mingit heli endas, kui me võtame seda vastu. Aga see raadiosignaal kannab endas teatavat koodi tähendab sellesse raadiolainesse modelleeritud kood, signaal, sinnangu, modelleeritud sõnu, sinnan kasutan modelleeritud siis sinna nagu punutud sõnum, et me peame sellel lahti dešifreerida ja see kood signaal, seda kutsutakse ka pseudojuhuslikuks müraks ehk siis genereeritud nullidest ja ühtedest. Ja ütleme, see tulemus tundub täiesti juhuslikku, mingisuguse arusaamatu, Reana, aga on olemas algoritm, kuidas seda nullide-ühtede jadana dešifreerida selliselt, et ta annaks meile teada, mis hetkel see signaal lähtus satelliidi pardalt. Ehk siis me võtame vastusignaali ja me teame selle satelliidist, lähtumise ajahetke, võrdleme oma, noh, korrutame selle signaali kulgemise kiirusega ja signaali kulgemise kiirus, raadiosignaali kulgemise kiiruskeskkonnas, ütleme võrdub enam-vähem valguse kiirusega vaakumis ja see on siis 300000 kilomeetrit sekundis, ehk siis see signaal kulgeb meieni kuus või seitse, sajand liku sekundit. No see on lihtne välja arvutada, kui korrutame valguse kiiruse kuue, seitsme sajandikuga, sajandiku sekundiga. Me saame teada siis, et vahe on kuskil 20000 kilomeetrit. Raske on selgitada, palju see kuus või seitse sajandikku sekundit on umbes üks kolmandik silma pilguta, sest elame silmapilgutus kestab vähem kui kaks kümnendikku sekundit ja siis üks kolmandik sellest on siis tuleb signaal tuleb alla. Ja väga lihtne võrdlus tõepoolest, et kui me teame signaali lähtumist, aga me teame signaali saabumisaega lahutame ühest teise, saame kulgemise aja, korrutame selle signaali liikumise kiirusega, saame teada kauguse. Ja tänu sellele siis seadeldis natuke, kus kohas me ise täpselt maa peal olema. Eks ole, ta ütleb teile, kui kaugel me asume ühes satelliite. Ja siis teiste satelliitide asukohtade abiga, eks ole, kui need välja selgitanud, siis ta saab selle punkti, kus kohas inimene oma seadmega ise siis on või kus kohas? Jah, siin ma peaksin paar sammu tagasi veel astuma, rääkima veel kord kellade täpsusest. Iga satelliidi pardal on aatomikell ja vaadake, need satelliidid on ette nähtud tööks kosmoses viis, mõned on kauem seitse-kaheksa aastat ja selle seitsme-kaheksa aasta jooksul juhtub nende kelladega nii mõndagi. Seda ei ole võimalik parandada ja kui kell muutub ebastabiilseks, siis selleks on talle asendajat. Kokku on igav Tänapäevase navigatsiooni satelliidi pardal neli aatomikella. Nad ei ole küll kellad selle traditsioonilises tähenduses, aga need on sagedusstandardid, mis on võimelised genereerima väga stabiilset signaali. Ja neid kellasi jälgitakse maapealseks, sest jaamadest ja kui nende kelladega ilmneb, et on mingisugune häda või viga siis on võimalik sisse viia nendele parandit, ehk siis satelliidisõnumile antakse üks väike lisarida, öeldakse kella parandada selline ja selline, et vastuvõtja teab, et kuidas siis seda satelliidi kellaaega siis õigeks korrigeerida. Ja need ootame kellad, need on üsna kallid. Eestis, ma arvan, et vist on üks või kaks sellist aatomikella, mis on võimelised sellise stabiilsusega sagedust genereerima. Üks on vist sertifitseerimiskeskuses ja teine, ma arvan, et peaks olema kuskil füüsikutel või noh, võib-olla on mõni, mõni rohkemgi veel, aga see on üsna haruldane. Ja teine asi tähendab, kui me kasutame maapealseid vastuvõtjaid, siis loomulikult olge eeldada, et sellised kallid kellad on meie vastuvõtjaga seotud kasutamata tavalist kvartskristallil, selle oma võnkumise põhinevat kella noh, minul on kvartskell käe peal. No see on üsna täpne, toimib põhimõttel, et siin on üks väike patarei ja patareisid võngutab kvartskristalli ja sealt siis toimub see kella ja tagatakse kella täpsus, aga seesama kvartskristall ei ole suuteline konkureerima siis aatomikellaga. Ja, ja järelikult need taevased signaalid peavad ka kuidagimoodi selle maapealse kella paika ajama sünkroonseks, ajama taevaste kelladega ja kui see on tehtud, siis kuidas seda tehakse, selle jaoks võetakse liig. Mõõtmisime. Kui ma rääkisin, et meil on tarvis kolme satelliiti, et määrata oma asukohta maakera peal on miinimum, kuna meil kellad valetavad, siis on meil neljandat satelliiti tarvis, mis paneks selle kella paika. Ehk siis ta annab nagu reaalsus sellise testi, et kas need, mis kolm eelnevat satelliite ühtisid, kas see on õige või vale. Enamikel juhtudel. Ja siis vastuvõtja hakkab otsima seda kella parandit kuni hetkeni, kus kõik need neli satelliiti näitavad ühte ja samasse kohta või satelliidikauguste lõikuvad ühes ja samas kohas. Ja parem veel, kui neid on viis või kuus, siis täpsus muidugi suurenenud, kuna see vahemaa on ikkagi. Tohutult suur meie maises mõttes siis noh, selle jaoks võib selle signaaliga juhtuda väga palju ka. Ma armastan, mari oli kogu aeg ühesugune, et, et kindlasti on seal nagu mingisuguseid nihkeid ja võnkumisi ka selles signaalis endas. Aga ometi kui me, kui me vaatame seda oma asukohta, siis ta on ikkagi paarimees. Just kuidas veenid signaale. Parandatakse hämmastav, kas pole, tähendab, arvestame ka veel seda, et satelliidid liiguvad kiirusega. Kui nüüd pealsele teeksime maapealse jälje satelliidi liikumise trajektoorist, siis me näeksime, et et satelliit liigub kiirusega seitse kilomeetrit sekundis viis pigem pigem viie poole. Aga see atmosfääri küsimus on üsna oluline, sest vaadake inimeste jaoks on kosmos üsna vaenulik keskkond. Raadiolainete jaoks on see okei. Tähendab, raadiolained levivad seal hästi, vahest tekivad küll päikesest tingitud sellised häired ja, ja nii edasi, aga kui raadiosignaal väljastpoolt tulev raadiosignaal üritab tungida meie keskkonda, siis ta peab läbima kõigepealt mitu erinevat kihti, atmosfäär. Neid on tõesti erinevaid kihte, aga, aga ütleme, GPS mõõtmiste seisukohalt on olulised kaks me saame neid noh, niimoodi lihtsustada kaheks kihiks troposfäär ja ionosfäär. Ja Jonas, seal on siis ülemine kiht, mis algab 1000-st kilomeetrist maapinnast kuni jämedalt 50 kilomeetrini. Ehk siis selline piirkond, kuhu inimene oma sõigut tavaliste sõidukitega ei satu, seal on küll need meie madala orbiidile kosmoselaevad. Aga see keskkond raadiosignaalide jaoks vaenulik, ta koosneb, ütleme, ioniseeritud aatomitest. Ja kui tuleb raadiosignaal nõrk raadiosignaal, siis, siis ta peab paratamatult nendest ioniseeritud kihist läbi tungima ja selle käigus tekkivat hilistused. Tähendab signaal hilineb, takerdub siis ta nagu takerdub, Ta murdub, ütleme niimoodi nagu teelusikasse veeklaasis murdub. Tähendab, ta tuleb ühest keskkonnast suundub teise keskkondade, seal ta murdub, ta ei liigu enam sirgjooneliselt meieni. Ja ka siin on, on sellest välja tuldud, kasutatakse nüüd ma pean kasutama sellist sõna nagu kandev lainet, see kandevlaine on selline kõrgsageduslikke raadiosignaal mis kannab endas seda kood signaali, mis signaal räägib meile sellest, mis hetkel siis signaal satelliidi pardalt lähtus. Ja selleks, et me teaksime atmosfääri siis ennekõike ionosfääri mõjub. Siis me peame kasutama, et kahe erineva sagedusega kandev lainet, mõlemad on küll kõrgsageduslikku ja kergelt erinevad. Kui nüüd sagedustest rääkida, siis ütleme see esimese mine kandevlaine on sagedusega 1,5 gigahertsi mis tähendab siis üks, poolteist miljardit võnget sekundis. Ja teine kandevlaine on siis 1,2 gigahertsi siis 1,2 miljardit sekundis. Ja kui me nüüd võrdleme kahe erineva kandevlaine poolt saadud informatsiooni siis see annab meile ka teada, hilistustest, tähendab erineva sagedusega signaalid murduvad või siis ütleme, hilistuvad ka erinevalt, aga nende hilistumiste erinevus annab meile teada, kas siis palju siis kogu hilistes, võib-olla see on keeruline, matemaatiline protsess on selja taga, aga see tähendabki seda, et meil Travis seal üleval üsnagi keerukat aparatuuri, et võtta arvesse kõiki neid ütleme, segavaid momente ja lõpptulemusena see võimaldabki siis paarimeetrist, täpsust, käekella, suurustele, GPS, vastuvõtjat. Kas maailmas on mõni selline koht ka ütleme, kus seda sidet või tähendab seda satelliidi signaali on sedavõrd raske kinni püüda mingi selline koht, mis ei ole võib-olla üldse satelliitidega kaetud. Kas on mõni selline koht, kus ütleme, on üliraske ennast positsioneerida? Selliseid kohti on Tallinnaski, aga kui nüüd rääkida üldiselt, siis need GPS-süsteemid on ette nähtud kasutamiseks just nagu peamise inimtegevuse kaladel. Ehk siis polaaralad, kus on väga sihuke madala intensiivsusega majandustegevus, need vajavad seda, seal ei ole seda GPS satelliidi signaali tarvis, et sinna ekstra võib-olla on, ütleme, mõttekam üles ehitada võib olla maapealsete süsteemidele põhinev navigatsioonisüsteem. Aga tähendab, kalad on üsna kehvasti, seal ütleme mai ei olegi uurinud, kas põhja ja lõunapoolusele on seda signaali võimalik kätte saada, ka kõrgetel laiuskraadil on sellega tegemist. Aga kui nüüd Tallinna juurde tagasi tulles ma vaatan siin aknast välja, siin ma näen kõrghooneid kõrghoonete ligiduses, meil ju kaob side ära, satelliidiga me kutsume neid linna Kanya näiteks või siis linnadžunglites või siis eestimaal. London on metsased, kui me näiteks sõidame autoga metsateel, siis siis satelliidi signaal ei, ei pruugi meieni jõuda eriti noh, tihedas lehtmetsas lehed on veel tihedamalt, kui võiks olla igasugused atmosfäärid, ionosfääri ja et seal tekib probleeme ja muidugi noh, just nimelt takistused, mis takistab meil otsesidet satelliidiga maastikud on, on klassikaline näide ja nii edasi ja nii edasi. Seal isegi tunni paarina seismine ei aita. Kui te olete linna kanjonis, ei saa, ei saa mõistlikku tulemust, parem sealt välja liikuda, näiteks pilved ei mõjuta samastiga liikumist kuidagi. No kujutage ette, kui ta tuleb 20000 kilomeetri kauguselt läbib ionosfääri, siis pilvest läbiminek on talle tühiasi. Et muidugi atmosfääri juures ma unustasin rääkimata või jäi mainimata, et see alumine osa, troposfäär koosnevad kahest osast saan siis mis on siis maapinnast kuni 50 kilomeetrini ja suurem osa sellest on kuiv troposfäär, mis siis on kergesti noh, seal ei teki mingeid takistusi ja ka siis nii-öelda niisket troposfääri osase alumine osa, kus meil tõesti need pilved ja näeme lumesadu hetkel, kus just sellel kõrgusel tekivad, need nähtused seal on, võib-olla tekib mingisugune viivitus meetri paarina viivitus pikkusesse? Muidugi raskesti modelleeritav, aga, aga, aga noh seda üritatakse teha, ma ei usu, et need tõesti võib-olla igapäeva kasutuses olevad GPS satelliidilahendused seda arvesse võtaksid, aga kui meil on viis, kuus, seitse satelliiti, noh, meeter see, see on võib-olla meie mõõtmistäpsuse piirides. Eetervaar. Kuidasmoodi üldse sellise GPS teenusepakkujad tegutsevad selles mõttes, et heakene küll, kosmoses on satelliidid, eks ole üleval, mis saadavad signaale välja, kas, kui mõni ettevõte näiteks tahab, saab tervisejooksjale pakkuda mingit enda määramise, GPS teenust, kas ta peab kuidagiviisi mingite kosmoseagentuuridega kontakti looma, et tal oleks lubase kuidagiviisi alla tõmmata ka või on see lihtsalt kõigile avatud? See on mingi inimõigus. Et kas internet on inimõigus? Sama küsimus tähendab ega küsimus, alged on samad asjad, tähendab nagu öeldud, see sai alguse just taarjõudude initsiatiivil ja nad ei näinud, või õigemini, nad ütlesid, et seda on võimalik võib-olla täitsa alguses, kui, kui see asi oli loomisel ja oli tarvis saada raha selle jaoks on riigieelarves, siis ameeriklased ütlesid küll, et võib-olla on mingisugune rakendus tsiviilkasutuses, aga nende ees koli ikkagi militaarkasutus ja ilmselt nad ei näinud ette seda plahvatuslikku kasutajate hulka, mida me näeme täna. GPS-ile ja GPS on tõeline edulugu, kosmiline edulugu, see tehnoloogia on olemas, suudab seda välja, ta ei vaata pagunite olemasolu või mitte ja me saame seda kasutada tasuta. Ma jõuan võib-olla praegu mingeid muid mõtteid selle äriplaani osas, aga aga ettevõtted ei pea küsima, kui nad tahavad mingit asukohapõhist teenust müüa või seda luua, siis nad ei pea kontakteeruma selle teenuse algallikaga Ameerika sõjajõududega, sest noh, see teenus on täiesti nagu inimõigus, ta tuleb taevast, me püüame seda seni. Aga et noh, ütleme ettevõtja niisugune, et noh, oma kasumi teenimise võimalus on ikkagi seda toodet müüa seda asukohateenusel põhinevat toodetega. Tasuta ja tasuta lõunaid ei ole olemas. Me naudime seda hetkel, aga Ameerika sõjajõud võivad ühel hetkel selle kõik kinni keerata. Sellepärast teiste Euroopa, Venemaa ja Hiina kõiki ehitavadki omas süsteeme, et, et kui ameeriklased järsku otsustavad, siis oleks neid endal. See. Käepärast kohe võtta, survestab ameeriklasi, hoidma seda teenust vaba. Tähendab, et kui on olemas konkurents asukohateenuses, siis sisega Ameeriklastele küll ei meeldi, et teistel riikidel või riikide ühendustel olemas analoogne süsteem, sest teiste süsteemi saab kasutada Ameerika ründamiseks. Kui on olemas monopol globaalses asukoha määrangu süsteemis, siis ameeriklased võivad valida, kellele seda süsteemi pakkuda või mitte, meil on selleks võimalused, nad ei ole neid võimalusi kasutanud, nad on pigem just nagu parendanud teenuse kvaliteeti. Algselt oli neil spets, mina olen niisugune mürad, mis ei võimaldanud tavakasutajal, tsiviilkasutajal ei võimaldanud seda täpsust kätte saada. Ja Bill Clinton siis oma viimasel valitsemisaastal võttis selle seadusega võttis selle müra tekitamise maha, mis ei tähenda, et ta nüüd oleks aegade lõpuni maas, aga, aga seda võib tagasi panna vajadusel. Kuna nüüd oli siin jutt eurooplastest ja vene navigatsioonisüsteemis, siis näiteks ameeriklased just nimelt apelleerisin sellele, et vaadake, meie teenus on tasuta. Ei pea ju ometigi seda oma teenuste rajama, sest noh, nad on olemas ja et see on olemas, et see on julgeoleku risk. Suurriigid ei saa saa lubada seda, et mingi teine suur riik kontrollib nende asukoha määrangu süsteemi, tähendab ütleme ma ei kujuta ette, et noh, Nõukogude Liit oleks seda saanud kasutada ja noh, ütleme tänapäeval on muidugi suhted teised, aga, aga suurriigid ongi võtnud suunad, et neil oleks oma asukoha määrangu süsteem ja kõige lihtsam kõige odavam süsteem on rajada siis kosmose kaudu. Ja Euroopa muidugi liigub sinnapoole, see ei ole küll üks riik, aga seal on riikide ühendus. Aga see on ikkagi strateegilise tähtsusega oskus või võime teha asukoha määrangut sõltumatult. Tänastest sõpradest. Leonhard duelman Tallinna tehnikaülikoolist seletamast meile, miks me siis. Puust ja punaseks. Raadio kahes jätkub saade nimega puust ja punaseks saatejuhtidena stuudios Arko Olesk ja Madis Aesma ja kaks suuremat teemat ning üks kuulajaküsimus seisavad meil veel seal tunnis. Leesia nõuavad lahkamist just ja heidame pilgu kõigepealt geenide maailma, siis mõtiskleme selle üle, miks inimesed teineteist kuulevad, kuidas tekib hääl. Saates puust ja punaseks on meil nüüd külas Riin Tamm, kes on geenivaramu teadur ja Tartu Ülikooli doktorant. Ja jah, me üritame siis nüüd tema abil jõuda jälile sellele saladusele. Mis asi on see geen, millest need tohutult palju räägime. Noriin, oskad sa lühidalt kokku võtta, mis asi on geen? Tere ka minu poolt. No alati selliseid teadusasju, ütleme inimesele tänavalt on selgitada lihtsam erinevate näidete abil. Ma mõtlesin selle peale siis kui me räägime geenist, inimese genoomist, siis ma võib-olla tooks sellise võrdluse, et inimese genoomi loom on retseptiraamat ja inimese geen siis on üks retsept sellest raamatust ja see on retsept siis geenipealt toodetava valguprodukti tootmiseks, ehk siis nagu retseptid raamatus on siis mingisuguse produkti tootmiseks ja mida need produktid siis tegelikult korda saadavad, ilmselt need produkt tegelikult ütleme siis, kas need kõlbavad süüa või ei kõlba geenide puhul siis need valgud, kas nad siis täidavad oma õigeid funktsioone seal inimese organismis või nad siis neid funktsioone ei täida. Ja paljuski siis nad naeravad, siis ütleme, need geenita siis sele toodetavad siis need produktid, valgud määravad ära siis millised me oleme. Ja ühesõnaga, võib-olla mingid haigused meil kujunevad ja nii edasi. Nii et need, need valgud nagu ongi need, mis, mis teevad selle töö ära, et geenid on siis tähtede jada seal genoomis, mis ütleb, et mida siis nagu tegema peaks ja, ja kui asi tehakse õigesti, siis meil on sinised vibrunud silmad ja kui tehta õigesti, siis meil ei olegi silmi, kas nii? Sihuke tõsine või selline hull näide, et jah, et me oleme silma ikka kõigil, aga, aga võib-olla pigem see on nagu haiguste puhul on lihtsam on öelda, et tõesti, et kui geenid või geeniplatood toodetavad need produkti valgud, siis käituvad nii nagu vaja organismis on siis tõepoolest siis inimene on terve ja tal läheb hästi. Aga kui midagi nende valkude, tootmise, heal või geenis on midagi valesti, siis kas siis produkti yldse oodata või on ta kuidagi teistmoodi selline katkine, et ta ei, ta ei tee seda, mida tegema peaks? Aga ühesõnaga siis, kui räägitakse sellest, et kellelgi on näiteks kehvad geenid siis tegelikult ei olegi sellel inimesel mitte kehvad geenid või kehvad, on need valgud ikkagi. Täpselt nii, et kogu aeg räägitakse igal pool täiesti valesti. Ei no põhimõtteliselt geenid. No hea küll, kehv geen toodab kehva valku, aga valdkond iseenesest see, mis need omadused loob täpselt ja kui me nüüd nagu selle asja tuumani üritame jõuda, siis geen tegelikult ise on ju lihtsalt kirja pandud rida tähti. Geenitähestik, mis koosneb neljast tähest ja kogu genoom, on sisuliselt ju nende nelja tähe ehk siis mingisuguse nelja kemikaali kombinatsioon ja see geen on lihtsalt seal üks jupike. Täpselt nii, ja jah, ta on üks selline DNA lõik siis genoomis tõepoolest ja, ja võib-olla siis koosneda erineva pikkusega siis nendest tähtede jadast, et mõni geen on pikem, mõni lühem. Kui pikad nad tavaliselt on, kas see geena sellises suurusjärgus, et me suudame seda kuidagi? Ma ei tea, näha. Kujutada tegelikult geenime ilmselt niimoodi palja silmaga. Ma ei näe, aga küll me näeme siis seda inimese kõikide keharakkudest välja võetud DNAd, et seda on võimalik täiesti palja silmaga vaadata, et ei ole mikroskoopi vaja. Aga kui me tahame mingisugused spetsiifiliselt kingid geeni uurida, siis meil on selline võimalus tehnoloogiatega seal nii nimed öelda, et me nagu paljundame selle geeni kedagi nii palju, et lõpustagi. Me erinevate meetodite, kas seda siis saame ka silmaga põhimõttelised näha, aga sihukest ühte geenikoopiat me silmaga ei näe. Okei, nüüd geeni on, eks ole, väga palju erinevaid toodavad väga paljusid erinevaid valke, need erinevad valgud teevad erinevaid asju kas siis hästi või halvasti. Aga milline siis noh, kui lõputult sisse suumida, mingisugune asi peab ju ikkagi olema, millesse valk nagu välja, milline ta siis välja näeb? Milline on siis? Geeneks valku toodab. Arko siin ütles selle peale, et see geen on eksnumbrite kombinatsioon. Meie koosneme mingitest vägaväga tillukesest numbritest. See on pigem seal, on ütleme noh, nagu need tähed siis olla. Täpselt keel on selline oma oma struktuur, et nagu ma ütlesin, ta on selline retsept, et koosneme sellest erinevatest komponentidest. Et on sellised geenis on sellised vajalikumad osad ja vähem vajalikud osad, mida siis seal valgutootmises vaja ei lähe. Et just need osad, mis siis on tõeliselt, sisaldavad informatsiooni, mille pealt siis valk valimistehakse, et need on hästi olulised. See geen ikkagi siis on midagi sellist, ma ütlen, ma ei ole sellest teemast mitte kunagi peaaegu mitte midagi aru saanud, eks ole. Ma olen aru saanud, et tänugeenidele me oleme siis tõesti sellised, nagu me oleme. Kui me nüüd läheme sellelt rakutasandilt veel väiksemaks väiksemaks, ütleme kusagile molekuli tasandile, siis kas see geen on midagi sellega enam-vähem noh, mastaapides võrdset või? Siis niimoodi saab üldse võrrelda ei saa. Kui me räägime, rakustasime täiesti, lähme raku sisse, kus on rakutuum ja see raku tuumas on omakorda kromosoomid nende kromosoomide sees, siis tõepoolest ongi geenid. Et see on jah, hästi sihuke mikro, mikro või nano nanotasand, et see on, see on niisugune hästi väike maailm, me räägime kaugelt. Teil on erinevad geenid, sellepärast me olemegi kõik nii väga erinevaid, kus need erinevused tekivad? Ma ei, ma ütleksin, et inimestel on erinevad geenid, vaid inimestel erinevad geenivariandid sees see, et inimestel naastatud brauseri pluusil 22000 geeni need on absoluutselt kõigil olemas. Aga see, mille poolest me erineme, on tõepoolest, et seal geeni sees siis on toimuvad erinevad muutused protesti olla selle siis selle ühe tähetasemel, kui ka siis esineb siis suuremates piirkondades, et see teeb meid erinevaks, et tõesti need, neid ütleme neid ühe tähelegi muutusi, kas seal ühel inimesel on ja diisel on näiteks see, et neid esineb praktiliselt iga 300 tähe tagant. Et neid on nagu hästi palju, et see teebki sellest varieeruvaks ja niipea kui ära muudad, siis valk, mida see geen toodab, produkt on teistsugune. Kino läheb ka selles, et kuskohas see täht täpselt muutunud on. Et kas ta on muutunud seal kinni piirkonnas, mis on tõesti oluline ja omab informatsiooni valgu tootmiseks esineb siis seal kinni piirkonnas, mis siis ei ole oluline valgu tootmiseks. Ka siin väga vale arusaam, mis levib, et, et meil on olemas näiteks mingisuguseid kindla asja geenid, musikaalsuse geen või ma ei tea raadiotegemise geen või geeniteadlaseks olemise geen, et tegelikult vist nii ei ole. Just täpselt, et nagu ma ütlesin, et kõigil on ilmselt see geenide geen olemas, aga, aga oleneb, milline variatsioon seal geenides toimunud on. Et kui minul minul ei pole, on teistsugune kui teinud näiteks, et olles siis maltsa saatejuht, viis ajakirjanik, et võib-olla selle selle poolest teist, kui palju sa usud? Need geenid testi juhivad. Meie elu juhivad seda, kes me oleme, tõesti, kui mul on see mingisugune geenivariatsioon, siis minust saabki raadiosaatejuht või vastavalt geeniteadlane. Siia juurde tuleb panna ilmselt ka keskkond, milles me elame ja kuidas meie siis ütleme, kas me oleme kasvanud ja minna lapsepõlv on ja mis me ümber nagu toimunud on, et eks siin on suur osa osa sellel ka, et kõike ei tohi ikka kindel süüks panna. Teada on, et kui perekonnas on professorid mitu põlvkonda, siis ilmselt ka järeltulijad on väga tõenäoliselt professori, et võib-olla see on ka mingis mõttes natuke perekondlik surve, aga, aga võib-olla siis ikkagi on siin mingisugune soodumus selleks, et et selline järjepidevus perekonnas on. Kui kõikidel on põhimõtteliselt pruunid silmad, kuidas see ikkagi nagu juhtub, et ühel hetkel ühele tekivad sinised, et see on mingisugune selline viga, eks ole, kusagil. No põhimõtteliselt see on, seal on selline viga, mis ei tee nagu inimesel kahju. Aga see on ikkagi nagu vigastad või noh, ta on anomaalia vähemalt esimesel hetkel. Ta tekitab sellist varieeruvust inimeste vahel et see on nagu selles mõttes vajalik ja mutatsioonid tekivad siis kui meil toimub. Ühesõnaga meil need kromosoomid, rakud jagunevad ja, ja DNA paljuneb ja, ja seal võib tekkida erinevaid vigu, et täpselt, et mõelda, et kus see viga nagu alguse sai. See on ilmselt natuke keeruline, et selleks tuleb nagu väga palju uurida ja tagasi minna. Aga lihtsalt see on, see on mingil põhjusel, on siis jah, see see muutus nagu tekkinud, mis tekitab seda, seda variatsiooni. No sul jälle sarjast selline küsimus, et üks loll jõuab rohkem küsida kui 100 tarka vastata, eks ole, et kuidasmoodi sai see kõige esimene siniste silmadega inimene endale siniseid silmad, nagu sa ütlesid, et inimene saab tegelikult alati kahed geenivariandid, üheta saab ta oma isalt ja teised saab ta oma emalt. Teinekord juhtub niimoodi, et, et üks on nagu tugevam ja siis nagu jääb domineerima. Kuidas siis lõpuks otsustatakse, et kummad, geenid, nagu inimesel toimima hakkavad, et kas tema silmad või, või ninakuju on lõpuks isa moodi või ema moodi? No siin ongi selles nagu dominantsed ja retsessiivset tunnused. Et näiteks, et pruun silmavärv siis domineerib siis kõikide teiste värvide üle siis näiteks tumedad juuksed, heledad, elate üle lokkis sirgete üle ja nii edasi, et lihtsalt on niiviisi siin seaduspära on geneetikas, sest see on juba Mendeli ajast saadikuid, Aristas erinevaid erinevaid herneid, ühed olid Siletis leid Globelised ja mis ta siis nägi, et peale selle taine maa, Island olid kõik olid siledad, sellepärast et see sile oli, oli dominantne tunnus retsessiivsele järgmisest põlvkonnast, siis tulid, kui nad Globelised jälle tagasi tulid, jah, sellepärast et inimene võib omada siis ka põhimõtteliselt kahe tunnuse geeneb emaltson näiteks dominant tunnuse geeniaga isalt näiteks retsessiivse tunnuse geeni ja kui need retsessiivsed omavahel kokku saavad, siis, siis jah, tõesti avaldub siis Globelise struktuuriga siis herned uuesti. Priid, millega sa praegusel hetkel üldse tegeled, geeniteadlasena? Püüan lõpetada oma doktoritööd tegeleda oma siis kahe uurimisprojektiga, tegelenud siis farmako geneetikaga, ehk siis püüan leida geenne tasemel, miks inimesed erinevalt ravimeid taluvad. Ja teine projekt, mis ma uurin, siis on pikaealisuse vananemise geneetikat? Aitäh, kas sa uurid seda, et miks mõned inimesed elavad kauem kui teised? Just täpselt, et sinna alati arvatakse, et need pikaajalise uurijad püüavad leida mingit jubedat elueliksiir, et kõik elaksid vastaseks. Et see kindlasti meie eesmärk ei ole, pigem ehk püüame leida, et või aru saada, et miks mõned elavad siis kauem ja miks mõned siis ütles, et pikaajaliselt on väga terved ja väga saad väga hästi endaga hakkama ja miks siis miks Eestil kujunevad siis erinevad haigused? See on kindlasti see küsimus, mille puhul tekib paljudel kuulajatel nüüd see moment, et oh, et mu vanavanaema elas 90 viieseks, mu vanavanaisa elas üheksakümneseks, enne neid elati veel üle 80. Kas on põhjust arvata, et ka minul, no juhul kui ma nüüd täiesti ohjeldamatult teisi suitsetaja jooja ei käi kogu aeg pea ees aknast alla, hüppamas iga päev, et siis kui mul on lootust On täiesti perekonnauuringud on näidanud, et tõepoolest, kui võrrelda siis pikaealiste järeltulijaid nende järeltulijad, kes ei olnud pikaajaliste perekonnas, siis seal on täiesti vahe olemas jah. Kui olulised need geenid selle asja juures võivadki olla, ma kujutan ette, kui testi madise suguvõsas on kõik 90 aastaseid, siis tema võib isegi suitsetada ja juua kõrge vanuseni ikkadele üheksakümneseks temaga ei juhtu mitte midagi. No see oleneb sellest jah, kui palju eelsoodumust mingisuguseks haiguseks on ja kui palju sa ise selle kaasa aitad? Täielikult on ju teada, et mitte kõik suitsetajad ei sure kopsuvähki aga kõik, kes saanud kopsuvähi. Tähendab sa rääkisid sellest, eelsoodub, sest vaat need ongi tegelikult need katkised geenid või mingisugused tekkinud vigased geenid, mis võivad siis seda haigust kergemini põhjustada. Saan ma õigesti aru? Jah, tõepoolest, et just nimelt, et kuidas me siis suudame siis erinevatele näiteks keskkonna bakteritele vastu panna, kuidas meie organism hakkama saab, sellega siin väga hea näide on mingi uue kiirgus kohe kui inimene satub selle alla ja siis loomulikult UV-kiirgus põhjustab ka naharakkudes erinevaid, siis just kahjustab DNAd. Siis meie keha just selle DNA kahjustuste parandamisega hakkama saab, et kellel siis paremini, kellel kehvemini. No elueliksiir istusin, rääkisid, ütlesid, et selle leiutamine eesmärk ei ole, kui me siin tulime sinu vananemisuuringu juurde, aga ütleme, kas mingisugust sellist ideed siis, siis on geeniteadlastele, et ikkagi saaks seda geeni seda vananemisgeeni nii-öelda teistele inimestele natukene lihtsalt peale keerata, kas, kas mis tasemel see on, kas see on kuidagiviisi juba võimalik ka? Ei ole sellepärast, et esiteks ei tea me täpselt, milline see vananemise geeniline kindlasti ei ole neid üks. Me peame sinna juurde panema loomulikult inimese sellise ajaloo, et tõepoolest, et kuidas ta elandan isegi ütleme, pikaajalisuse ja üldse selle elu ja kujunemise juures on näidatud juba, et mängib ka väga olulist rolli tegelikult sünnieelne aeg, kui sa veel ema kõhus oled. Ma olen lugenud selle kohta, et just sellised komplekssed asjad nagu vananemine ja kõik need haigus, et, et see on nagu siin veel suurem retsept, et kuhu sa pead testi kümneid sadu geen ehk komponente sisse segama ja siis täpselt nende vahekorrast, siis sõltub, et kui tõenäoliselt sa siis elad kaua või haigestub mingisse asju, et, et see on nagu äärmiselt keeruliseks. Et millega peamiselt tegeletakse noorem poeg, et meie teadlastel on ikka palju keerulisem, palju keerulisem on kuulsaks saada, et kui hakati avastama need just nimelt neid ühe geenihaigusi juba aastakümneid tagasi, et siis keegi teadlane avastas ühe geeni ja näete, et see põhjustab haigust, olid jälle kuulus mees. Et meil ongi pigem jäänud siis sellised, need komplekshaigused, kus tõesti, et me peame suutma panna kokku erinevad geenid lisaks siis keskkonnaelustiili sinna juurde, et tõesti, et et siis päris selline korralik retsept välja töötada, et vaata, et kui sul on sellised geenid, elad nii, sööd seda, et vaat siis võib veel kaua. Siis rääkisime teine projekt Ansult farmakogeneetika, mis, nagu ma õigesti aru saanud, tähendab seda, et, et inimese geenipealt vaadatakse, kas talle mingi kindel ravim üldse sobib. Jah, ja see on ilmselt, ütleme, kui me räägime, võrdleme komplekshaigused ja farmako geneetikat, siis farmakogeneetika on kindlasti see valdkond, mida me juba kasutame tegelikult meditsiinis ja mis sinna üha rohkem hakkab minema, et tõepoolest, et geenide abil siis enne kui patsient hakkab rohtu võtma, et talle tõesti teha test. Ja öelda, et kas patsiendil või arstil, et tõepoolest, et siin peaks olema ettevaatlik inimesel, võivad tekkida mingeid kõrvaltoimeid ja nii edasi. Kui me võtame mingisuguse, kasvõi ühe konkreetse ravimi, kui erinevad inimesed omavahel on, kui tõesti, kui palju erinevaid variante peab nagu arst läbi mõtlema, enne kui ta saab langetada otsuse, et mida siis nüüd täpselt teha. See on ka ikkagi veel kõik uurimisjärgus, aga mille kohta me oskame öelda, on ikkagi see, et on võetud ikkagi kas üks või kaks geeni mingisuguse ravimi kohta. Et selliseid just peamised, mis siis seda ravimi siis, kas seda teekonda või kuidagi seda ravimi lagundamisel organismid mõjutavad? Mõningaid jah, juba teste ütleme, kümmekond on, mida tegelikult võiks juba kasutada, aga mille nimel ma töötan, et need saaksid nagu siis töösse? Kui palju inimestel neid erinevaid selliseid ühe geenivariante üldse olla võiks? See sõltub selles mõttes geenist, et see mingisuguse mutatsiooni sagedus on, on geenitiin väga erinev. Konkreetset arvu ma ei, ma ei oska siin küll välja tuua. Viimasel ajal. Võetakse või loetakse väga palju nii inimeste kui kõigi teiste organismide genoome ja siis räägitakse selle juurest, et kui palju infot see meile tegelikult annab, kuidas me sellest tähtede jadas siis siis aru saame, tegelikult, mis inimese kehas toimub? No see ongi keeruline, sellepärast kui inimese genoomi sekveneerimise hakati seal 90.-te alguses, siis arvati, et noh, teeme nüüd selle sekveneeri mära, määrame järjest ära ja siis on meil kõik teada see lahendab kõik probleemid ja kõik haigustele annab kõikidele vastused. Et tegelikult, kui me võtame need selle inimese genoomi nüüd ja ütleme, et see on siis kolm miljon pardid sellist tähte siis kuskil mille kohta tegelikult info on, on kuskil 1,5 protsenti sellest ainult. Nii et tegelikult inimese genoom asutus nagu palju keerulisemaks, kui ta tegelikult on ja ja noh, ilmselt ikka vedanud küsimused Annel ikkagi vastuseta ja väga palju ka siis ikkagi püütakse aru saada, et mis, mida see ülejäänud siis inimese genoom teeb või miks ta nagu oluline on või miks ta üldse olemas inimesel on? 90 8,5 protsenti seal on ka juba turul firmasid ikkagi, kes ütlevad, et ole hea saada meile oma selline väike põsest kraabitud tükikene, kus me võtame DNA välja ja siis me saadame sulle kirja tagasi, kus me ütleme, et ja sinul on nagu probleem nende haigustega, võib-olla, või teistega. Et kui usaldusväärsed Need asjad praegu on, mina soovitaks suhtuda sellesse kriitiliselt ja ikkagi nagu kasutada, kasutada oma siis sellist tervet mõistust ilmselt see on tavainimese poolt keeruline, kujatesti usaldab seda, ta teadis, et talle räägivad, et mina ei ole üht-teistsugust testi teinud, ilmselt väga lehel ei tee ka sellepärast et ma tean, lihtsalt, kui palju on ikkagi vastuseta küsimusi ja kui palju asju on sellised võib-olla võib-olla mingisuguste mõningate haiguste puhul on see nagu informatiivne, aga, aga ma lihtsalt ei näe praegu, et mis tavainimene selle infoga nagu ise veel peale hakkab, sest ise teda ta lugeda ei suuda, see on nagu kindel, et ta suudab seda lugeda, mis talle paberi peale. Jah, nii et, et kokkuvõttes selline geen üksikuna on, on väga harva selline, mis meie jaoks midagi konkreetselt ütleb, et me peame, peame vaatama asju paljude geenide koosmõjus asjad vaatama laiemalt. Tõepoolest, aitäh, Riin Tamm, rääkimast meile geenidest tegemast meid puust ja punaseks. Mine kuulajaküsimus meie foorumis tuleb selliselt inimeselt, kes on peitunud nime Korovo taha ja taon siis küsinud, et mida teha sellisel juhul, kui pesast on välja kukkunud linnupoeg, kas seda välja kukkunud linnupoega tohib pessa tagasi tõsta või ei tohi, on ju palju räägitud sellest, et emalind ei võta inimese lõhnaga poega enam pärast omaks. On siis kuulda olnud ka teistsuguseid arvamusi ja sellele küsimusele vastab linnusõber Peep Veedla. Küsimus on nüüd lihtne esitada, aga vastusevariante on päris mitu, nii et et ma püüan seda teemat siis laata natuke nagu laiemalt, et linnuliike on väga erinevaid. Kõigepealt tuleks selgeks teha see, et kas ikka on see poeg nüüd pesast välja kukkunud või on ta sealt pesast välja visatud või on ta juba selles vanuses, et ta tulebki pesast välja varem, kui õpib lendamas. Et liigiti on see nüüd erinev näiteks inimeste läheduses, kes meil pesitsevad, on suur lind, valge toonekurg, kes ise viskabki üle pesa serva, mõne oma poegadest, et kui tema näeb, et see aasta on ikaldus konnade põllul, et ühesõnaga, ta ei suuda toita nii palju lapsi, kui on neid nüüd välja haudunud ja siis ta poja või paar heidab üle pesa serva, et seal ei ole midagi teha. Kui nüüd on näiteks pääsuke, kes ka inimlähedusest pääsukeste, kui juhtub tihti nii, et mitte üksnes poegi kukupesast välja, vaid kukub koos pesaga, täidab terve pesakond alla ja ja nende puhul on nüüd küll see, et pääsukesepoegi tuleb siis kindlasti panna tagasi, kui on, kuhu panna, kui, kui nüüd enam kobiseda Ta ei ole, et siis teha talle ise mingisugune ükskõik, mis kasvõi mingi pappkarp või pääsukesed võtavad omaks igasugused tehispesad, et mis, mis siis nagu panna sinna selle koha lähedale, kus, kus neil seal pesa nüüd oli. Kui ei õnnestu täpselt samasse kohta panna ja pääsukesed kasvatavad pojad jälle suureks, kui, kui nad nüüd kukkudes liiga viga ei saanud. Et neid kindlasti aidata. Nabelon variandid, rästapojad näiteks satuvad sageli inimestele ette. Neil on juba suled justkui seljas, aga lennata ei oska, hüppavad kuskil ringi. Nendega on nii, et rästapojad Nad kipuvadki liiga vara pesast välja hüppama. Nad seavad ennast selle kohtu, võivad langeda jah, kassi saagiks, aga ega neid nagu sinna pessa tagasi. No esiteks nad, nad tõenäoliselt ei ole enam üldse seal pesa all, vaid kuskil natuke kaugemale seda pesale üleski ja, ja kui need, kes sinna pessa tagasi pannes hüppavad jälle välja, et et siin pigem nad ikkagi rahule jätta ja vaadata, et kui juhtute olema kassiomanik, siis hoida kas eemal ja veel, millega on sageli vigu teinud, et kui kakupoega Sid näevad, et jälle arvatakse, et vaene, vaene kakupoeg on need kuidagi pesast välja kukkunud ja nüüd vaja teda aidata, võetakse kaasa, viiakse koju. See on küll, et väga vale samm, kakupojad tuleb rahule jätta, nemad tulevad, oledki üldjuhul varem pesast välja, kui nad lendama õpivad. Ja nemad saavad endaga ise hakkama, et nendel vanemad hoiavad silma seal ja kindlasti mitte mitte neid siis koju vedada või, või proovida aitama hakata, et selline inimeste abi on siis vaid väheste liikide puhul neile lindudele tõesti vajalik, et kui nüüd mõni linnurühm või liik, kes nüüd jäi nimetamata ja no kui on ikka ilmselgelt näha, et tõesti on poeg välja kukkunud ja, ja see pesa on seal ja teda on võimalik tagasi panna. Noh, kasvõi on mingi õõnsuse pesa või kesakastis. Et sel juhul tuleks ka natuke aega näiteks hoida kas või käsi selle õõnsus augu ees, et kuni pojad maha rahunevad, sest muidu nad hüppavad jälle uuesti välja. Kui juba on närv sees, et siis hüppavad jälle ja uuesti, aga rahustada vaikselt maha ja siis siis võib see ka õnnestuda, et neil läheb, läheb juba edasi jälle hästi. Aga nüüd selles küsimuses ka peitus nagu see teema, et et vanemad ei võta omaks, kui on inimese lõhn, ütles, et noh, üldjuhul see jutt on olnud ikkagi laste hirmutamiseks. Et lapsed ei näpiks linnupesi ja linnupoegi üldjuhul nagu see lind nii lõhnatundlik ei ole, et need inimesed pärast pojad hülgaks, et muidugi see hülgamise selline aste on ka erinevatel linnuliikidel suht erinev, et mõned võivadki hüljata, aga, aga üldjuhul väga vähesed, et enamasti see inimesel õhtut nii hirmus ja vastik ka ei ole, et selle pärast peaks oma lapsed maha jätma. Saade puust ja punaseks stuudios saatejuhid Madis Aesma ja Arko Olesk. Järgmisena sukeldume hääledemaatikasse. Oleme endale külla kutsunud Eesti muusika ja teatriakadeemia, hääleseade elektoraadi juhataja elekteri viljatus Lisetski, et järele uurida, kuidas inimene. Häält teeb, tihtipeale on küsitud, mis asi on hääl. Kui inimene tuleb mulle esimesse tundi, siis ma alati küsin, et mida te õppida soovita, kelleks te saada tahate, kas te tahate rääkima õppida, kas te tahate ooperilauljaks saada, mis on teie eesmärk? Ja kui tal ei ole niisugust, ütleme ambitsiooni suureks lauljaks saada? Hääleseade Lektoradil on väga lai kande põhiMe, teenindame tulevasi õpetajaid, tulevasi koorijuhte. Meilt on läinud ka inimesi, elukutseliseks lauljateks. On, oleme kogemusi, kus meil on ka džässlauljad, on meie juures õppinud. Ja ka pärimusmuusikud. See tähendab seda, et häälesed elektoraat ei tegele siin ühe kindla suunitlusega, ütleme seal nagu laula. Osakond õpetab ooperi kammerlauljaid ainult. Aga me õpetame inimest, õpetame tundma häält, kui aparaati. Ja kindlasti alustab, tegi sellest, selgitati igale inimesele, kuidas siis tema hääl tekib, sest ma kujutan ette, et ega inimesed tegelikult seda väga ette ei kujuta. See on individuaalne, see on niivõrd individuaalne, kuigi kõik inimesed tekitavad tegelikult häält ühtemoodi, mis asi, see hääl on seal õhu võnkumine, mida teine inimene võtab vastu oma kõrvaga, teatud sagedused siis ja, ja ütleme, see on juba teadlaste, rivad mitu hertsi ja detsibelli ja nii edasi. Kui nüüd öelda, et kus kohas seal tulema hakkab siis sealt, kus on vibratsiooniallikas sest vibratsioon tekitab häält ja vibratsiooni tekitajaks ongi mehe häälepaelad ja mille peale ta siis vibreerima hakkab selle peale, et me anname tuult peale, need on siis meie kopsud, meie kõhulihased, kogu keha on tegelikult meie instrument ja siis nii nagu füüsikaseadustele, meie allume nagu kogu looduseski, helilaine levib ju ruumis ühtlaselt ja kui ta kohtab oma teel tühja ruumi, see tühi ruum võimendab seda heli. Ja see ongi meie keha. Täiskasvanud inimese on hääl, ütleme nimetame Peegiaan instrument nimega hääl. See on meil olemas, kui te olete täiskasvanud, meil kõigil on see hääl olemas, see on kujunenud evolutsiooniprotsessi jooksul see meile kaasa sündinud hääleliik, millega te sünnitate sellega teie surete. Et kui geneetiliselt on teile loodud, et eile arenevad siia kõrisse noh, ütleme teatud pikkuse ja paksusega häälepaelad siis nad ei tee ju peenikest häält, näiteks kõnele loodusbassihäälepaelad või ütleme, mis nad teevad sellist võnkesagedust, mis annab madalat häält, siis ei muutu teie hääle kvaliteet võib muutuda, aga kõri diameeter ei muutu. Ühesõnaga, see kuidagiviisi ei ole võimalik enda häält jäädavalt mitme registri võrra madalamaks teha. No on ju inimesi, kes teevad hästi palju suitsu ja tähele madalamaks. Nii see on nüüd teine asi, see on haiglaslik näha, ütleme, kes teeb suitsu, siis mis selles võitsime, selle häälepaeltega juhtub, nad lähevad kergesse tursesse ja ta läheb paksemaks. Füüsikaseadused paksem pillikeel teeb ka jämedamat häält, sest ta võngub aeglasemalt ja ongi kogu lugu. Nii, kui see selleks läheb. Ja ütleme teil see turse kaob sealt ära. Nii, olete samasugune enne tagasi inimese häälepaelte on ju võime lüheneda ja pikeneda. Ja vot see on meie hääleulatus, see, kui palju me ütleme, suudame ennast koordineerida. Siis vot see ongi see siis, kui suur ulatus kellelgi on inimene, kes ei oska oma häält koordineerida teadlikult. Siis öeldakse, et mul on väike hääleulatus, igal normaalse mõistuse ja tervisega füüsilise tervise inimesel on olemas kaks oktavit häält, kui ta oskab ületada neid noh, ütleme, kui ta oskab ennast vabaks, et koordineerida, et seal tuleb vabalt välja. No kui siin näiteks laulmisest rääkida ja need missugusest laulmisest te räägite, no ütleme, lihtsalt sellest kaks oktavit ära laulda, kui ma siin võtan, nüüd ütleme mingisuguse, sellise kõige madalama lauldava noodi, mis mul on umbes. Võib-olla mingi umbes selline vaata ülespoole. Ja siis ma peaks veel rohkem ülespoole võtma, siis ma hakkan juba falsetiga tegema. On umbes niimoodi vist. Nii nüüd kui te tegite sealt Alden eks tundsite teie suu sisemisel enam-vähem vabad teie kehakas vibreerima. Proovige, tunnetasin kõik, võbisebrin lobiseb nii. Nüüd kui te võtate seda oktavi ülevalt poolt, siis proovige see võbiseks sama palju. Nii tunnete seal kõrgemad võnked, aga tei läheb pingesse. Ja vot ongi see fenomen, mida me õpime, et see on meile kaasa sündinud. Me nimetame seda primaal hääleks. Et näiteks, kui te reageerite millelegi spontaanselt näiteks hakkate naerma. Papa, te ei mõtle, et ma sisse hingates tõstan pehme suule, et lasen keele tagant alla lükkad ja diafragma ka veel sinna alla ja siis hakkan kõhulihaste kandma, atakke sellesse ruumi. Aga eks ole, ei mõtle seda. Aga kui te nüüd lähete näitlejaks näiteks õppima, siis te hakkate loogiliselt õppima, kuidas te tekitate mingisuguseid häälelise väljendit, nutt, naer. Kujutage ette, Teil on 20 etendust teha, kus te näiteks pead igal etenduse lõpus hüsteeriliselt naerma hakkama iga õhtu, mõni päev lausa kaks korda, ma arvan, teie satud, kui te seda tehniliselt ei oskaks, siis te olete enne, et tal Paldiski maanteel Et see on teadvustatud, Me õpime tundma ennast teadvustama, mis meiega toimub. Sest see on olemas, ma võrdlen seda, et ütleme, me oleme instrument, klaver on ka instrument, eks ole, täpselt samuti, mängite all põmm-põmm ja siis üleval, eks ole. Klaver ei muutu, aasta pärast kuuleb teid keegi, noh, te olete seal kõvasti harjutanud vedelaid üles-alla ja koerapolka asemel tuleb juba midagi palju uhkemat, seal ilus valdsem näiteks, võib-olla siis keegi ei ütle, et oi, kuidas su klaver on arenenud. Catherine, sama, eks ole, lihtsalt ise koordineerida, orienteeruda seal rohkem, need on komplekssed, refleksid ja te kuulete juba liigutate oma käsi juba selle järgi, mis te sealt kuulete, ma võrdleksin, aga kui nüüd siin armastasite punaseks ütleme, et meil on üks punane auto niuke ja teie hakkate õppima autojuhtimist, te olete näinud, kuidas autod vuravad, eks ole, te teate, et mootorrattad peavad liikuma ja rooli peab keerama ja siis on seal pange jalgadega midagi, tuiame seal. Nii, aga vaatate, et keegi ei vahi ju maha neid jalgu. Et noh, ja keegi vaata seda rooli ei keera ise pilguga. Alguses muidugi vaadatakse ja see on üks põhilisi auto juhtimise õppetundi, et käigukangi ei tohi vaadata. Nii ja tähendab, vot see ongi see, et me õpime koordineerima selles, mis on juba olemas. Siis kui te hakkate sõitma, siis ta juba koordineeriti seda autot, iseennast noh, ütleme peame silmas ennast instrumenti selle järgi, kuhu del keeratan vaja. Teil on mingi häält vaja võtta, juba usaldata ennast nii palju, et ütleme, te keerate, et enam ei vaata seda rooli, et vot niukesed paadi all ma pean nüüd seda keerama, kuigi ütleme, teadlased võib-olla seal nuputavad, et vot, kui sa võtad sellist nootjad, sisu, epi glottis, vot sellise nurga ka all ja ja, ja tuleb sul seal polnud nii palju detsibelli suust välja ja see on juba noh, teadus, eks ole, aga vot praktikas on see ikkagi nii, et inimene järgib seda, mis kõlaliselt hääl on. Suhtlemisvahend. Ta on meile kujunenud selleks, et ellu jääda evolutsiooniprotsessi jooksul. Ega ta ei ole kuskilt kuu pealt kukkunud, et noh, et, et keegel õudsalt helded nad lossis laulavad, eks ole. Et see on tulnud elutähtsast vajadusest. Kui laps sünnib, mida ta teeb, karjub keegi, jõledad õpetlane, lükka diafragma alla ja tee sitasti lahti. Tuleb naabrid ka magada ei saa, eks ole. Ja veel selles ulatuses, aga see ei ole ju laulmine inimesel, kui ta sünnib. On olemas ajus vastavad keskused, hingamiskeskus siis emotsioonide instinktide keskus, kõne ja laulmise keskused ja ka teadvus. Et see hääl on meil siin juba keskuste poolt nagu koordineeritud ja see paneb meil kõik need lihased vastavalt tööle, nii nagu on, evolutsiooni jooksul kujuneb. Ja kui me kasvame täis ütleme, ütleme noh, lapse kasvamise ajal see tunnetus kogu aeg muutub, aga kui rääkida täiskasvanud inimesest, siis meil on olemas juba teadvus. Vaadake, see on ka väga individuaalne, mõni inimene tuleb mulle klassi ja ma kuulen, et ta noh tal ei ole vaja midagi praegu õpetada, tuleb hääl loomulikult välja. Aga need on niisugused emotsionaalsed inimesed, kellel on juba olemas, vot selline eneseusaldus, piisav. Teine niisugune äärmuslik tüüp on see, kellele ma pean selgitama, vaata, otsi see lihas üles, proovi kas sa tunned seda. Siis see, seda nii sadadena sellel kolmanda lihasega tee veel seda, teist ta mõtleb, teeb ja laulab. Ja need lihased ei ole tegelikult üldse kõik siin siin kõriseb. Kujutame ette, et see, kust see hääl võiks tulla, ma tahan tegelikult üle keha laiali. Üle keha kogu keha laiali, alates meie sabakondist, tähendab ükskõik missugune raamat ette võtta, esimene peatükk on, mina loen inglise keeles, on Hoss ja valan voli laienenud siis kehahoid, kehahoiak, sest meie kõik meie keha on üles ehitatud lihtlavasele kangisüsteemile. Üks tõmbab, teine lükkab üx tõmbabki liiga palju, siis lükkab teine liiga vähe. Ja kui see balanss on paigast ära ja siis ka kõik lihased on omavahel ühendatud ja see kogu see pinge koguneb siis kui siin, ütleme, siin all pole midagi valesti, koguneb meie kukla lõua ja kaela piirkonda. Näiteks kui teie siin praegu istute, tunnete, kui te nii kaua istute, siis teil varsti pea valutab. Aga mida sa mu häälega see teede häälega, seda, et kui te siin näiteks lükkate oma kaela õieli tunnete, kaelalihased lähevad kangeks ja suusisene ruum semis, meil resoneerib häält, mis on hääle ruuporiks seeläbi väikseks. Ja siis siin on väike pilu keele ja siis ütleme pehme suulae vahel naiste pressigi, sealt midagi läbi. Ütleme, kui me võtame piltlikult siis no ma ei tea, kas see oli niisugune sobilik. Kui me võtame, ütleme, see punaseks nüüd ei anna teha, aga kui te kujutate ette, et kõris, kus on häälepaelad, et see on nagu veevooliku ots ja me hakkame siit nüüd vett laskma. Kui teil on vaja näiteks kõrgemat juga, tead, mis teete? Nii, eks ole, täpselt samad üks ja sama lihtsalt õhk ja vesi, eks ole, mis vahet seal on, täpselt samuti häälepaelad lähevad intensiivsemalt kui puud rohkem õhku peale jälle ja siis läheb siit nagu kõrgemaks juga jälle vastupidi, kui te tulete noodiga allapoole või teil on või ei ole vaja nii kõrgele kaugele vett lasta sellisel juhul kellasetele lõdvemaks, aga ta päris ära seda, seda pinget, sest siis vajub see vesi laiali. Tähendab, see veetase peab olema selline, et ta jõuab suu koopasse. Mis toimub inimesega ikkagi siis, kui ta ühel hetkel tunneb, et tal ei ole häält ja tal on hääl ära läinud. Hääl ei lähe ära lambist tall võtab ikka natukene aega, et ära minna. Kui me külmetame või on teil mingi viirus kaelas, siis te saate külma ja te kõik limaskestad on põletikus ja seal on täiesti ära, nii et sate ainult sosistada, siis see tähendab ka seda häälepaelte ümber on ka liha limaskestad. Et nad on kõik põletikus ja nad on turses ja nad lihtsalt ei suuda hulkuda ja ongi kogu lugu, hääl võib ära olla ka erinevatest põhjustest, vaata siin nagu natukene puudutasime seda, et, et mis paneb selle paelad võnkuma, see on ju see õhk, mis tuleb häälepaelte lesid kopsust. Kui seda kuritarvitada tähendab põhiline enamus, need inimesed, kes on minu poole pöördunud, kelle arstid on minu juurde saatnud, kellel on näiteks ütleme, häälepaelte sõlmed Nateis sulgu siis ütleme, on seal mingisugused niisugused diagnoosid. Neid nimetatakse disfooniateks siis see tähendab seda, et me oleme neid lihaseid kuritarvitanud. Me oleme häälebajatele liiga palju õhku peale surunud. Rohkem kui nad vajan näiteks korjudes. Karjuda saab ka igatemoodi, kui te karjute ilma resonantsi süsteemita, ilmasid ei resonantsi, süsteem on meil siin pea, aga meil on pealauke täis. Kahjuks tähendab me küll harva aju täis, aga siin on arenguruumi palju. Mei kasutas, vot seda resonantsi süsteemid, näiteks ütleme, võtame rokia, Tally, lauljad, tähendab, see on tulnud, see on sündinud ikkagi angloameerika likust kultuuri ja keelekeskkonnast. Ja nemad rääkides kasutavad palju rohkem seda resonantsi, resonantsid, ütleme, nina kõrval Urkeid, kõike seda süsteemi. Nad nii-öelda räägivad rohkem ette kui eestlased. Näiteks ma ütlen teile, et me ei räägi, kuidas? Ei, eks ole, me nemad ei ütled, vot Liisor näime, eks ole, me ei kasuta seda, aga inimene hakkab ju laulma nendesamade refleksidega, millega ta räägib. Ja kui me oleme harjunud, vaat Vanjo Fahle lav, eks ole, siis te hakkate samamoodi ka ju laulma. Sellepärast et kui siia natukene resonantsi peale systega, karjute, selle kohaga ja side, see õhurõhk häälepaelte-le ei lähe üleliigseks. Aga kui siia ei tule, tähendab, siis te karjute oma häälepaelad ära, tähendab, see on sama hea, kui te käisite kogu aeg kangete jalgadega. Kas see on siis umbes sellest võib siis järeldada seda, et need inimesed, kes on näiteks Inglismaalt või Ameerikast pärit, on tänu sellele kuidasmoodi, nad on harjunud või õppinud oma seda resonantsi kasutama, nad on juba loomupäraselt paremad. Hard rocki metali lauljad. Nad ei ole sellepärast paremad lauljad, aga neil on lihtsam kätte saada, see resultaat. Saate aru, et neil on see suukoobas juba selle tänu sellele pehme suureni, rohkem ülevalt ruumi on rohkem ette veetud, eriti noh, siin on muidugi ka looduslikud eeldused juba tulevad käiku, ütleme vaadake neegreid, niukseid, suukoopad neil on ja kujutage ette, see kõik resoneerib. See, kui ta hakkab natukene rääkima, siis reageerib, tal tulebki seal näiteks räpparite hulgas on ju väga palju neegreid, aga vaadake mind, mõni õnnetu eesti räppar teeb, tähendab tudise pärast mitu päeva järgi veel, kui ta seal teeb, et seda teksti välja öelda, sest meie ei räägi, me udime rohkem kaelalihastega kaasa. Tasuta, nii palju me ütleme, et no kuidas käsi siis käib, eks ole. Et me kasutame siit rakendusest, maga, räägime nii. Räägi nii, aktiivse artikulatsiooniaparaadiga. Meile öeldakse, pange suu käima, kõik on koorilaulu kuulnud, eks ole, õpetaja, ütle, pane suu käima. Kui teie siin praegu eetris räägiksid, kuidas käsi käib, mida siin teete? Mu suu ju käib praegu, eks ole. Tähendab, ta käib ebaadekvaatselt ja kui hääl, kuidas läheb, siis tähendab seda, me oleme hääletanud teleandnud liiga suure õhusurve. Et häälepaelad ei saa korralikult vibreerida ja nad peavad sellele veel vastu punnima, et ikkagi kuidagimoodi kokku saada. Teiseks päris kokku ei saa, siis tuleksid rohkem õhku läbi, see teeb kõri kuivaks. No see teeb veel ebamugava enesetunde. Töötleme see oleks niisugune väga üldine põhjus. Ühesõnaga öeldakse hääle, mitte adekvaatne koormamine. Kas on inimesi, kes on üritanud oma häält muuta sellega ta mainib, kast, lasevad, teevad operatsiooni, hääl häälepaelte lõika, kas see on üldse võimalik? Ma ei kujuta ette, mida seal opereerida, ma tean, et opereeritakse, ütleme selliseid kasvajalisi moodustisi, ütleme, kui seal sõlmed on juba nii väga välja kujunenud eakamale inimesele, siis sõlmed opereeritakse siis igasugused kasvajad, mis on, olete kuulnud kri vähisteks vangla rohkem pingule või seda teeb meie lihaskond. Tähendab, kui treenitutel on, see on täpselt nii, kuidas te ei saa oma lihaseid opereerida, et nad hakkaksid muus kehas organites. Te ei saa neid lühemaks ega pikemaks teha, on. Hääle Voltele põhimõtteliselt ju saaks mingi jupi vahele panna, siis nad oleksid. Kuhu vahele mai tea, keskele kusagile? Nii tähendab, kujutate, muidugi, ja noh, nad ei ole paelad paela, nad ei ole paelad, nad on teate nagu pool pool niuksed kettad seal ütleme nagu pooleks lõigatud pannkook. Ja siis läheb lahti, teate nagu aknaga kardini sealt ja siis läheb kokku. Ma olen näinud, kus tehakse, ütleme pildi peal või ütleme, monitori videos. Kui lõigatakse pikkupidi lahti, eemaldatakse sealt mingisugune kas väeline ollus ja siis kõrvetatakse ta uuesti kinni. Et selliseid asju on, külm on tehtud. Aga tähendab, häält annab treenida ainult balansseerides õiget õhurõhku häälepaeltega, see oleks väga üldiselt öeldud. Siis ma tooksin võrdluse siin, vot just siin räägite punaseks ja puust jälle selle auto, tähendab, kui te hakkate autoga sõitma, te ei viruta ja selle gaasipedaali põhja te teete järk-järgult ja teie ütleme, kui teil on käigukangiga auto, mitte automaatkäigukastiga te valite ju käiku nüüd kujutage ette, tähendab, see hääle? Ütleme, niisugune ülepingutamine seisneb selles, et te näiteks vajutate gaasi seal, no põhja, aga teil on näiteks teine käik sees. Mitte auto teeb selle peale. Vot täpselt nii, tähendab, tan plekist ja koliseb ja vibreerib ja tähendab see ja varsti ütleb ka üles kardaanirist, just nimelt, eks ole, sest see ülekanne vastu, eks ole, ja vot siin on siin kõris seal, kus on hääle, elad seal, on see kardaanirist, meil ta koordineerib, ta läheb pikemaks, lühemaks, paksemaks igatepidi. Kui õhk on liiga palju, siis ta on täiskasvanud. Mehe häälepaelad võivad olla. Ma olen kirjandusest lugenud kuni 22 millimeetrit pikad, aga need on väga sügava häälega muidu kuskil seal 16 18, naistel 14 16 11. Millegipärast on ka väga erinevad andmed erinevad. Kõikidel inimestel on võimalik õppida ära niiviisipidamine. Esimene vastus oleks ja muidugi tekib kohe siin selline küsimus, et kas kõikidest ka lauljad saavad ja kas nad suudavad, ütleme, ta suudab viisi pidada, aga kui keegi teine koos hakkab teist häält laulma, hakkas ta siis ka suudab viisi pidada, tähendab, mis tasemele. Ja oleneb ka, mis missuguses manusest hakkab, sellele on erinevad põhjused. Meil on siin ajus ja need keskused, mis koordineerivad ja siis tulevad need närvid ja annavad lihase selle elektrisutsakas sellele lihasele, et see tööle hakkaks. Sellel pihi pidamutusele on siis nagu kaks noh, ütleme põhjust, et ta kas ei saa piisavat energiat või seda, kuidas nad ütlevad seda piisavat elektrilöök närvil sellele lihasele. Või siis on teine, et ta ei orienteeru pama resonantsi süsteemi, see tähendab, et ta ei oska oma häält siin juhtida ja siis ta suu sisemus on mingisugused teistsuguse, kõrguse positsioonis, kui tema tahab võtta, siis ta tulebki see teine noot. Et ta ei oska siin seda teed, see on koordinatsiooni küsimus. Kui inimene tahab lauljaks saada, siis tema hääle Baltest kui sellistest tegelikult tema tulevik ei sõltu, sõltub see, et mida ta oskab nendega teha. Ja muidugi, ega nüüd lauljaks ütleme, oleneb, missuguses žanris see inimene tahab sobituda. Kui ta tahab saada ooperilauljaks hakata laulma 19. 20. sajandi ooperimuusikat, mis on, ütleme, ääretult suure orkestris, sa pead üle laulma siis loomulikult sul on vaja hääleaparaati, mis on, nagu öeldakse, et tal on häält, see sõltub võib-olla häälepaelte pikkusest ja paksusest ja sellest asetusest, kuidas ta missugusesse rakursist ta on, ütleme seal suu koopaga ja, ja noh, nii nagu on, et üks pillo flööt on ilus ja teine, aga samas on pulk augud sees, aga millegipärast ei kõla, kui nüüd auke vahetada. Aga teine on, kas inimene tahab võib-olla hoopis popp džäss vokaalis ennast väljendada või hoopis varases muusikas, kus ei ole mingisugust, ütleme, nihukest meeletut orkestrit, milles sa tead, kas on häälekäsitlus ja pääl esteetika, teine et inimene, kellel hing laulab, ta leiab oma instrumendile sobiva žanrikogemused, näitavad seda. Aga just et selleks, et lauljaks saada, selleks peab kõigepealt see hing laulma. Aitäh. Ževski hääleseade lektor. Puust ja punaseks. Enne oli saade nimega puust ja punaseks, stuudios olid saatejuhtidena Arko Oleski Madis Aesma, saatke meile siis selliseid küsimusi asjade toimimise ja toimumise ja protsesside olemuse kohta aadressidele Madis Aesma TRUE või siis Arko Kilp. Või siis postitage need ka raadio kahe foorumisse puust ja punaseks saate kodulehele. Jah, täname kuulamast ja kohtume järgmisel reedel. Kallimast linnast meie armsast Tallinnast täiesti hallitanud, vaese teeb ikka head. Meile on. Kui sa hulgud mööda kitsast silmad, tuleb vastus säravatest loide poisikestel põlev rind. Neiu, ma jäätas. Kui sulle ei ole õige kallima ringina armsas Tallinnas Stroomi rannas kõrgegi laulab seal tüdruk. Õhtul saabunud hästi, klaasike lahjat Kadriorgu, lähme tantsima. Ja siis ükskord ajab jälle kallila. Ei lahku iial Tallinna. Loome olukorraga alla, vahel koos laste ja laste naer. Lelle kaugem maja kasvu ja kaunistame valge kajakas. Poisikestel ei leiuma jääda maa jääda neiu maha, jääta.
