Kuulake ja. Valgevenemaa rahuliku taeva all kõlgub häirekell kaigub  nii juba aastakümneid, meenutades meile kõigile  ja hoiatades samal ajal. Inimesed, olge valvsad. Inimesed, hoidke rahu. Kunagi asus siis siinsamas väljadel Hatõni küla. Väike. Külaki oli ta Minskis sai siia umbes 50 kilomeetrit. Inimesed olid siin ajast aega. Harinud maad. Ja elanud kasvatasid lapsi, põlvkonnad vaheldusid. Ning siis ühel päeval jäi aeg seisma. Nende jaoks lakkas aeg olemast. See oli 22. märtsil 1943 mil siia külla Hateni külla saabus  ootamatult fašistide karistussalk. Nad ajasid kõik külaelanikud kokku ühte küüni,  süütasid selle ning inimesed hukkusid. Piinarikas surm sai osaks 149-le inimesele. Neist enam kui pooled 76 olid lapsed. Maha põletati kogu küla, ei ühtegi tunnistajat. See oli fašistide eesmärk. Ometi läinud nii tervikuna lõõmavast küünist,  sööstis välja inimene ja peegeldas. Automaadivalangute eest pääses. Tema Jess Kaminski ning veel kolm last, kes suutsid ennast  varjata tõidki inimestele teate fašistide koletuslikust,  kuritööst Katõnis, kuid hatõnn pole mitte ainuke sellise  saatusega küla. Sama saatus tabas üksnes Valgevenemaal veel kümneid  ja sadu teisi külasid, aga meenutagem ka Gijust,  Leedumaal. Meenutagem oratuuri Prantsusmaal. Meenutagem Liidist Tšehhoslovakkias. Ja. Ja kuna ikka veel ripub maakera kohal sõjaoht täna võib-olla  palju teravamalt kui mõned aastad tagasi  siis on väga vajalik, et mitte ainult Valgevenemaa väljadel,  vaid kogu üle maailma kõlaks Hatõni häirekella ajal,  mis hoiatab ning kinnitab. Inimesed, olge valvsad. Nimed, kaitske rahu.
