Tere kuulama laste lugusid, mina olen Tiina Vilu. Täna lõpetame ringkäigu Haapsalus. Oma kodulinna tutvustavad Haapsalu gümnaasiumi neljanda B-klassi õpilased Marii Kasepalu, Lorete Martin, Maria Allkivi, Rasmus Valdmann ja Robin Baer. Oleme jõudnud piiskopilinnusesse. Kui sageli te siia piiskopilinnusesse satute ja mis te siin teete? Lisaks nendele kultuuriüritustele? Vanaemaga kirikus käidud, mind kaasa võetud, mina eriti kirikus muidugi käi kelgutama, siis suvel käime, vahest ristiema on oma kahe väikse kaksikuga ja siis käime siin niisama. Seal oli see suur jaanituli pidu, siin käis bänd, reed esinenud väga-väga palju rahvastele, esin. Me tavaliselt käime seal mänguväljakul seal suht lõbus olla, ma olin ka seal mänguväljakul ja valgen kelgutavasse, aga mida te selle paiga ajaloost? Teate, siin on veel toomkirik ja sellel on selline aken nagu valge daami Ace, millega on seotud üks legend. Legend räägib, et kui siin üks piiskop valitses, oli kirikus käimine naistel keelatud kuid õnnetuseks armusid preester tüdruk, preester riietas siis tüdrukupoisiks ja tüdruk läks siis kirikukoori. Lõpuks tuli pettus välja, preester sai karistada ja tüdruk otsustati hukata. Ja seetõttu nöörikida veel poolelioleva linnusemüüri sisse. Mitu päeva oli kuulda tema kaeblemist, aga varsti jäise väitisestest peale näitab seda peaaegu iga täis kuu ö ennast akna juures. Tüdruk siis ja aga see kahjuks ei ole see tõsi, kuna seal aknal on sea selline kujutis ja siis jää selline vari. Kõige tihedamini näeb seda august hilja augustil. Tavaliselt tantsin ka näidend, kus siis näitab seda legendi ja siis, kui seal läbisid Tullakse vaatama seda valget, selge see oli imelik augustil, et sellel oli puud hästi lehes ja siis nägi ainult poolt valget daami seal. Kas keegi. Need on ka näinud päris täis valget daami, siis akna peal, mina olen näinud? Ma ei tea. Kardinali isa süles ja võidu olla ülemäära, aga me võiksime nüüd hakata liikuma mänguväljaku poole. Kui palju London on siin väga head kelgumäed, siis tulevad väga paljud inimesed siia kelgutama. Missugune elusa siin kunagi käinud on, mis sa arvad, Maria? Narvale? Nii nagu vanasti linnuses ikka minu teada Easid enamlased, tähtsamad inimesed siin ja piiskop loomul kõigi sega eksis, teenrid, tegid toimetusi ja muud sellised asjad. Siin on suured vallikraavid siis müüri ääres, et kui kuidagi õnnestus linnusesse sisse pääseda, et siis need vallikraavid ikkagi pidid nagu vaenlast natukene, kes tema, ma sain aru, et piiskopilinnus on ikkagi selline väga elava olemisega paik siin Haapsalu linnas, et ta ei ole sugugi ära unustatud koht, ei ole siin, käib aktiivne elu, kogu aeg käib. Isegi spordipäevad. No talve ehitati siia lumelass, lased ehitada piiskopilinnuse ühest servast siis kaks olema, mänguväljak. Iidsete puude vahel on leidel kõndises on selline tunne, nagu läksime hoopis teises ajas. Nii tänane ilm. Meie meie retke küll päris selliseks katsumusterohkeks, sest tuul tõuseb iga hetkega ja nüüd on Rahest saanud juba selline lumetuisk. Ilm on väga-väga hulluks läinud, aga mängu tõeliselt uhke, see meenutab nagu sellist vanaaegset paika. Kirjelda natukene, milline see mänguväljak on. Siin on mänguloss, kus saab igasuguseid mänge mängida ja liumägi siin, nagu öeldud, saab lõbusalt kive üles tõmmata ja siin on ka kiigud ja mereröövlilaev. Karussell, seal on selline parkuuri rada teha, näiteks, et sa tuled sealt aukudest, kõnnin mööda auke, lähed hüppad redeli peale, ronid üles igast asja. See on nagu minilinnus siin ühe suure piiskopilinnuse sees aga järgmiseks on üks väga huvitav atraktsioon. Mis asi see siis on? See on selline puust kaadervärk, kus on köied ja köite otsas on väga, väga suured kivid, mis nüüd nendega teha, saab nende kividega proovida, kas sa saad need õhku tõstetud? Jõudsime ühe tutvustava leheni, kust me loeme järgmist juttu. Haapsalu piiskopilinnus on üle 700 aasta vana, siin asus uhke loss ja selle ümber hiigelsuur õu, mida ümbritses kõrge kivimüür. Piiskopilossi ehk väikese linnuses elasid ligi 300 aastat piiskopid. Tähtsad vaimulikud, nikud, toomhärrad, Nad valitsesid siig, Läänemaad, Saaremaad ja teisi saali. Väikeses linnuses oli üle 700 aasta tagasi juba kool, kus õppisid need poisid, kellest pidi saama vaimulikud. Ja edasi võib lugeda, et õues äikeselinnuse ümber asusid eluks vajalikud majapidamishooned, hobusetallid, lehma, sea ja lambalaudad, kanalat, sepikojad ja muud töökojad, samuti linnuse, tööliste ja sõdurite elamud. Õues peeti turniire, viidi läbi sõjalisi harjutusi, et vaenlaste rünnakuteks valmis olla. Linnuse kaitseks ehitati ringmüür, mis on tänapäevani alles. Müüri ülaosas oli puust kaitsekäik, mida mööda sai ühest tornist teise liikuda ja millelt sai läbilaskeavadega vaenlasi tulistada. 1558. aastal puhkes 25 aastat kestnud Liivi sõda, kus rootslased, taanlased, venelased ja poolakad võitlesid võimu eest Läänemere idakaldal. Selle sõja ajal piiskopiriik hävis. 1688. aastal oli väikeses linnuses suur tulekahju. Korda suudeti teha vaid kirik, rohkemaks ei jätkunud jaksu. Nii jäi uhke piiskopilinnus varemeis linnusekive eriti linnaehitusmaterjaliks. Siim karjatati loomi ja õnneotsijad otsisid maa seest varandust. Alles 19. sajandil, kui Haapsalu sai, ütles linnaks hakati linnusehoovipargiks kujundama vallidele, rajada puude alleed, suurde Vallikraavi, tennise ja Crocketti väljakut koos uhke kivitrepiga. Siin armastasid jalutada ja sportida pikkade kleitide ja kübaratega. Peened daamid ning torukübaratest kalanced härrad. Suurele õuele ehitati lava. 1896. aastal toimus seal Läänemaa esimene laulupidu. Platsile lava ees rajati 1900 kolmekümnendail aastatel spordiväljak Vallikraavi ja suurt õue kasutati sportimiseks kuni 1960.-te aastateni, mil valmis linna suur staadion. Vaat selline on siis lühidalt ajalugu piiskopilinnusest nii. Ja mis asi see nüüd siis siin on telerevi laev sealt tagant lahtise sisse minna, katusele minna, kui sa oled osav parkuuri taha jälle? No igal juhul on see kõige omanäolisem mänguväljak, mida mina siin Eestis küll näinud olen. Nonii kas soe ja tore koht kuluks meile küll praegu väga ära. Ilona Wikland'i, 82 aastaseks kuu aja pärast. Tal on 10 lapsest neli, liigume siis jälle mööda lossiplatsi, meie ees on üks kollane ja kirik ja see kollane maja seal kiriku ees olla Läänemaa muuseum. Siis, kui Ilona Wikland'i üheksa aastasena oli, siis ta Haapsalu vana maa juurde ja valasin majandusaasta sõja ajal Rootsi, et seal paremini. Meil on külas olles Rootsi laevaga tädi juurde ja õppisin rootsi keele ära ja mõtlesin, et. Me oleme jõudnud nüüd Linda tänavani ja seina peale on sellised toredad elukad, mina ei saagi aru, mis need maalitud on. Kartuli kartulilapsed on seina peale joonistatud ja Iloni imedemaa võin ma siit lugeda. Pikemat retke täna Iloni Imedemaal ei tee ja siia peame tulema kindlasti mõnel teisel korral tagasi, aga vaatame siis seda toredat vaik. Siseneme siis Iloni imedemaale ja soojendame siin oma külmunud sõrmed, varbad ja ninad ära. Rasmus räägib meile sellest majast natukene lähemalt. Siin saab pilte vaadata ja galerii on siin meisterdada saab. Suvel on sääsetõrje õue, selles Kadalastaja etendused on siin õues ja siin on veel kaks kõige paremat asja üldse kiiktool ja akvaarium kaladega. Kes seal on, miks ta nii oluline inimene on, et on olemas temanimeline imedemaal? Sellepärast, et tema on väga palju pilte illustreerinud ja istunud, mõnede raamatuke kirjutanud, mis pilte ta illustreerinud on, et kust mendate teame, näiteks Karlsson katuselt oli vaatlike siis jorvel ja nad on selle Astrid Lindgreni raamatut mu väiksele väljalementidega maadlike. Astrid Lindgren ja Ilon Wiklantsis tegid aastaid koostööd ja üks kirjutas imelisi raamatuid ja teine joonistas nii toredaid illustratsioone. Mida te nende piltide kohta oskate rääkida? Pildid on väga ilusad, on väga, ja raamatu pildil hüsteeria, seda ma võin kindlalt öelda. Paljuski nende piltide peal võime me nagu näha Haapsalu linna, sest et tema piltide meil on väga palju väikseid, toredaid, värvilisi puumaju, ilusate aedadega, seda kõike, mida ta oma lapsepõlvest siin Haapsalus nägin, et Astrid Lindgreni raamatuid vaatame, kus on Ilon Wikland'i illustratsioonid siis mingis mõttes me vaatame nagu Haapsalust pilte. See on üks imeliselt ilusasti korda tehtud vana maja, kus on siis põnevaid mängutubasid tegelasi just nimelt Astrid Lindgreni ja Ilona Wikland'i ühiselt tehtud raamatutest. Karlssoni tuppa näiteks piiluda, igas vanuses lastega on vist siin tore ringi vaadata. On küll nii suvel kui talvel. Kas me oleme valmis õue minema? Mütsid, kindad, sallid pähe, kaela ja käte ja sest väljas on täna tõeliselt tormiseks läinud Lähen. Ja nüüd liigume siis edasi mere poole, lähme, lapsed. Praeguse lumetormiga on seda isegi veider küsida, et millised on Haapsalus need kõige toredamad paigad, kus mere ääres käia saab riik, mis on viik? Väita ujumiskoht. Kas teil talvel ka mere äärde asja on? Mida talvel mere ääres teete? Ja nüüd me liigume mere poole ja vaatame paremat kätt, siin on tõeliselt võimas mänguväljak, mille keskel on purjelaev lastele tehtud. Ja nüüd on siin ranna ääres ka üks selline huvitav konstruktsioon, see oleks nagu varikatus, aga nagu ei oleks ka, mis asi see siis nüüd on, sellised laiad ja, ja sambad meie kohal siin kohas mõnikord istutakse niisama, aga kui on mingid suvel õhtul mingid sellised nagu kontser, siis esinetakse toas, siin. Merel on ikka suur torm, niuke tunne nagu luiged ujuvad nende valgete asjadega laines, isegi nähtavus on täna väga vilets, samas kui ka meri on tume-tume-tumehallid. Tegelikult see kohanimi siin on Aafrika rand ja see on sellepärast sellise nime saanud, kuna seal oli niuke mudane koht ja kõik inimesed, kes ujumast välja tulid, olid trooninud Aafrikas ja sellepärast on see nimi aafrika rändkas, see on Haapsalu linna kõige kõige populaarsem suvitamis. Tavaliselt vetikaaine, aga mida siis siin teha saab lihtsalt mängida ja istuda. Ja seal on niuke väike majakene, seal on niuke nagu saab osta, juua ja asju, suvel saab sealt rollerit laenutada. Aga kuhu me nüüd siit edasi lähme siit Aafrika rannast sinna lähme edasi promenaadi jalutame ja siis tuleb Tšaikovski pink, mille vahepeal tee peale niimoodi õiges suunas, kuhu me lähme ja aga siis, siis palume nii. Nonii, kuna ilm on läinud tõeliselt hulluks ja meie teekond Aafrika rannast Tšaikovski pingini muutunud peaaegu väljakannatamatult raskeks, otsustasime teha oma lõpp-punkti täna siin ja lapsed lubasid sellest pingist meile rääkida, siin kohapeal. Tantsis ta etud mehelt nagu Roman Haavamägi, aga Tšaikovski pole siis selle peal kunagist endaga ja see pinge on tehtud just sellepärast, kuna ta jättis Haapsalule veel sellise ilusa klaverimuusika nagu mälestusi Haapsalust tehtud kivist ja ringis seljatoe peal. Seal on eesti rahvaviisi kallis mari need noodid peal. Köder Tšaikovski kirjutas oma esimest ooperit sinna natukene veel edasi Haapsalus ja seda ja eesti rahvaviisi. See sarnaneb väga tema kuuenda sümfooniana. Promenaad jääb meil siis täna nägemata, aga ma arvan, et me tuleme teine kord siia tagasi ilusama ilmaga ja naudime päikesepaistelised Aafrika randa ja promenaadiga. Miks võiks Haapsallu tulla? Mina ütlen, et võiks tulla, kuna see on väga ilus, rahulik linn, kui Niukest tormi pole. Et siin saab rahulikult jalutada, asju vaadata, et siin on väiksed kohad, mida me pole täna veel vaatan nagu näiteks Läänemaa muuseum vist iga kuu või kahekuudel tuleb uus näitus ja sina küll väga mõnus suvel olla, randades ujumas käia ja siin-seal väga palju asju. Vaadelda jah, et siin suvel on hea ujumas käia, pool siin on palju vabaja kohti, talve on siin väga head kelgumäed ja see on mõnus linn. Haapsalut tutvustasid Marii Kasepalu, Loretta Martin Maria Allkivi, Rasmus Walkman ja Robin pael. Toimetas Tiina Vilu, helirežissöör Maristambach.
