Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Armsad Kunstiministeeriumi kuulajad, tere tulemast aprilli
viimasesse kunstiministeeriumi saatesse teiega le Aleksander Metsamärt,
tema kaassaatejuht Anna Kaarma ning anna,
kui ma ei eksi, siis täna on esimene lugu sinu sulest,
kelle. Ja saate esimeses pooles räägime siis dramaturg Eero Epner
Riga Edit Karlssoni vastavatud Veneetsia biennaali Eesti
kirik paviljoni näitusest, sellest väljapanekust Veneetsias
ja tema loomingust üldisemalt ja üldistest meeleoludest Veneetsiast. Minu jaoks isiklikult on selle projekti juures algusest
peale olnud põnev see, et Eero Epner seal dramaturgi
üldiselt kunsti puhul kuraatorit kas teil seega selgub? See oli kohe saate alguses jah, esimene teema punktio
ehk siis kuulda, kuidas ta reageeris sellele. Ning Omalt poolt vestlen saate teises pooles Marilin hektar manniga,
sest et suured kunstisündmused ei toimu ainult suurtes
kunsti pealinnades Veneetsiat spaaserites
ja saab Paulodes, vaid jõuavad see aasta Tartu 2020 nelja
käigus ka Lõuna-Eestisse.
Mis ei tähenda seda, et Tartu ei oleks muidu tinglikult
Eesti teine kunstipealinn aga küll, ütleb Marilyn hektermann,
kellega räägime kunstnikud, kogudes projektist nii nüüd selleaastasest,
kolmandast hooajast kui projekti ajaloost endast laiemalt. Aga ärme raiska aega head kuulamist. Eelmisel neljapäeval avati taas iga kahe aasta tagant vältav
Veneetsia kunstibiennaal kus Eesti paviljoni esindajaks on
sel korral väga isikupärane kunstnik.
Edit Karlsson näitusega hoora lupi.
Eesti paviljoni tööd Veneetsias ja kunstnik jõudmist sinna
suurele rahvusvahelisele biennaalile on vahendanud siin
nüüdseks juba 25 aastat.
Ehk kaasaegse kunsti Eesti keskus, mille komissariks
või siis esindajaks on Maria arusoo ja aplaus siis ka
siinkohal nende suurepärasele tööle, et kuidas head eesti
kunstnikud jõuavad sellele biennaalile ja Heidit karssonil
siis sel korral justkui ei olegi otseselt kuraatorit,
aga on hoopis dramaturg ja siin minu vastas istubki Eediti
näituse sel korral siis draamat turg. Eero Epner, tere tulemast.
Eero. Tahaks alustada sellest, et miks siis Tedi Karlssoni
näitusel järgmiseks olulisemaks külgnevaks rolli täitjaks on
just sel korral dramaturg kirjade järgi mitte näiteks siis kuraatorit,
mida tähendab üldse dramaturgi, töö või dramaturgia
kaasaegses kunstis. Ma arvan, et see on üpris kõrvaline küsimus,
et need tiitlite tiitlikesed on kunstniku näituse puhul
täiesti sekundaarsed ja kuraatori nimi tundus lihtsalt liiga pretensioonikas.
Naljakas antud juhul ja siis me leppisime sellises nimetuses kokku. Võib-olla mulle tundus isegi see justkui nagu väike
omavaheline nali nagu draama, mis sisaldub sõnased.
Et Tediti, selline dramaatiline näituse käsitlus
ja võib-olla ka üks minu lemmikuid töid tema loomingust
draama esinioreetse kuidagi seostus sellega,
sellepärast see küsimus tekkis. Emeni sügavuti sellistele kõrvalistele teemadele tähelepanu
ei pööranud, aga mis puudutab Editi loomingus raamat siis
või antud näituse puhul draamat või täpsemalt dramaturgiat,
siis ma ütleks, et seal ruum juba iseenesest tingis selle,
et seal peab olema mingisugune dramaturgia.
Sest ruumid on erineva iseloomuga, erineva suurusega,
erineva atmosfääriga, erineva visuaalse atributikaga,
erinevate esemetega. Ja seetõttu too oli selge, et, et ka need objektid,
mida Heidit lisab nendesse ruumidesse peavad lähtuma antud
ruumide dramaturgia-st ja nii edit läheneski sellele
näitusele tundub mulle Selge, aga selleks, et maalida veidi paremat pilti ka neile kuulajatele,
kes ei ole Edit Karlssoni loominguga nii hästi kursis,
et kuidas võiks tema kunstniku käekirja üldse kirjeldada.
Ja milliste teemadega ta on seni peamiselt tegelenud. No kui ma kuulen, kuidas teised kirjeldavad,
siis sageli rõhutatakse, et et tema kunsti on raske
verbaliseerida või sõnastada ja ega ta ise ka ei taha väga rääkida,
aga vahel aga kontseptsioonidest ja ja kõigest sellest,
mis see tähendab, tal ei oleks kontseptsioone.
Mulle tundub eriti viimastel aastatel, et ta töötab päris
palju erinevate pool sõnastamatute pingetega ängidega,
aga alati on seal ka teatud huumorikilluke
või mängulisus, mis omakorda loob sellise asja,
mis kunstis on minu arvates sageli väga vajalik
ehk ambivalentsus või mitmeti tõlgendatav vus mitme kihilisus. Ta töötab sageli ka kujunditega, mis on teatud mõttes nagu
rändkujundit ehk teatud skulptuurid, installatsioonid
või ruumilised, olukorrad, mis rändavad näitusest näitusesse.
Sõltuvalt kontekstist muutuvad küll tähendused.
Aga need on sellised.
Ma ei tea, võib-olla liiga dramaatiline öelda paina ellikud
või obsessiivsed kujundid, mida me näeme jälle eriti näitustel.
Aga jah, nagu öeldud, sõltuvalt kontekstist nende tähendus
siis muutub. Ja mulle tundub ka, et talle on väga oluline nagu ta näituse
avamisel ütles.
Et näituse avamisel täpsemalt ja ütles, et see näitus on
tunnetest ja tunded ühendavad meid kõiki.
Ja mulle tundub tõesti, et tunded, emotsioonid,
aga atmosfäärid, olukorrad, situatsioonid,
et tema looming tegeleb sääraste nähtustega.
Ja siin tõesti On raske öelda, et mis teemal ta tingimata töötab,
vaid pigem jah, on tema näitused kogemiseks seal ruumis olemiseks. Ja siin erinevates artiklites on see tulnud välja,
et kuidas paviljoni või siis koha leidmine välja nägi,
et see toimub siis kirikus. See toimub mahajäetud kirikus ruumi leidmisel kaasaegse kunsti.
Eesti keskuse tähtsust ei saa kuidagi alahinnata mitte
ainult ruumi leidmisel, vaid üleüldse see töö,
mida nad teevad alates rahvusvahelise võrgustiku punumisest
ja lõpetades imeväikeste detailidega, umbes nagu kust saada
kiiresti Veneetsias veerand tunniga sobivat erakonda savi.
Nende tegevus katab seda kõike ja, ja ka ruumi leidmine oli
võimalik ainult tänu sellele, et aastate jooksul kaasaegse
kunsti Eesti keskusel on tekkinud väga head kontaktisikud
Veneetsia linnas, kes aitavad leida neid ruume. Ja olid juba teised ruumid seal kaalumisel
ja isegi üks peaaegu kokkulepe sündis Chardiini taga asuva
mahajäetud poega, aga seal millegipärast omanikud loobusid.
Ja siis see esialgu õnnetuks teinud loobumine juhatas
õnneliku juhuse kaudu kirikuni.
See on mahajäetud, täpset põhjust täpset aega isegi ei tea.
Ilmselt üheks põhjuseks, miks sellena teenistusi ei toimu,
võib-olla see, et Veneetsia rahvaarv on kohutavalt kahanenud. Rääkisime ühe kohalikuga, kes on umbes 35 aastane,
kes ütles, et tema lapsepõlves linnas elas 100000 inimest
Tartu suurune linn praeguseks on alles jäänud pooled
ja keskmine vanus on Itaalia kõrgeim.
Ehk ilmselt ei ole lihtsalt inimesi, kes teenistustel käiksid,
teiselt poolt, et selle kiriku ruumiline olukord on kehvake,
ühes kõrvalruumis on juba põrand osaliselt sisse vajunud
ja vesi on näha ja kui on kõrge vesi, siis isegi valgub põrandale. Et seal midagi sellist meeliülendavat selles mõttes ei olnud,
et seintelt variseb krohvi ja nii edasi,
teiselt poolt see just meeliülendav oli sesse hüljatus,
ruumiline üksindus, mahajäetus oli väga inspireeriv
ja kreeditor on öelnud, et see teda väga võlus
ja ja nii näiteks kiriku esindajatel.
Me palusime kindlasti mitte koristajaid kutsuda,
et, et see tolm, mis seal on, jääks maha pudenenud krohv,
mis on põrandal, see jääks. Ja et ootus on kindlasti üles ehitatud, et tundub kui veel
mõned aastad tagasi oli üks aastaid üks kindel Eesti
paviljoni ter Akadeemia silla lähistel, kus siis pidi
kunstnik sellesse ruumi kuidagi mahutuma
või või sobima ka muuseas.
Ja et nüüd on siis need viimastel aastatel on paigad kõik
erinevad olnud, et see tundub ka väga huvitav rajoon.
Kannaregio linnaosas. Mis puudutab Eesti paviljone, siis jah, natukene on ilmselt
tulevikus isegi keeruline, sellepärast et eelmine kord tehti
ka ajalugu selles mõttes, et tänu rahvusvahelistele
sidemetele kaasaegse kunsti Eesti keskusel õnnestus saada
nii-öelda laenuks Hollandi paviljon Chardiinis mis,
kui ma olen õigesti aru saanud, oli Veneetsia biennaali
ajaloos esmakordne ja nõukogu kogunes ja arutas
ja siis öeldi, et jah, see ükskord siiski erand tehakse. Nüüd me näeme juba teist erandit seekordsel biennaalil,
kui Venemaa andis poliivele ja nüüd siis tõesti leiti kirik
mille jaoks omakorda oli vaja leida lisarahastust väga
suurtes summades.
Ei julge seda summat öeldagi, inimestele hakkab saiapuru
kõrvadest tulema.
Aga kaasaegse kunsti Eesti keskus leidis eratoetajate ja,
ja see oli võimalik, aga nüüd tekibki küsimus,
et mis siis järgmine kord, kus siis järgmine kord. Aga jah, ma arvan, et see ruumiline kogemus antud juhul on
väga oluline ja näiteks kui vaadata pilte sellest,
eriti väljapanekust, siis on üks tasand kohale minnes see
ruum mõjub väga palju, aga ka helid, seal on spetsiaalsed
helitaustad ka valgust ka päevasel ajal ühesugune õhtusel ajal.
On see dramaturgia või draama hoopis teise kraadiga,
et ta on ikkagi mitte ainult visuaalne kogemus,
vaid ruumiline. Tundub, et näituse pealkiri on väga kutsuv
ja õnnestunud, näituse pealkiri on siis hoora luupi nagu
varem mainitud hunditund.
Ja siit tahakski ikkagi jõuda Heiditi loomingu
ja siis selleni, et kuhu praeguseks hetkeks Veneetsia
biennaali Eesti paviljoni teos või installatsioon jõudnud on,
aga võib-olla selleks me peame korraks ka ajas tagasi liikuma.
Teie koostöös eelmise näituseni EKKM-is Eesti kaasaegse
kunstimuuseumis 2021 aastal. Tundub, et see alguspunkt Ta oli siis süütuse tagasitulek. Majas ta mõneti oli, aga, aga antud juhul on siiski tegemist
täiesti uue ja iseseisva näitusega, jah,
seal on mõned objektid, mis said alguse EKKM-i näituselt,
aga seal on objekte, mis mõnelt teiselt näituselt edit on ka öelnud,
et kui ta seal ruumis oli vist juba esimesel korral,
siis tal tulid mitte ainult meelde mõned tööd,
mis ta on teinud, vaid tal tulid meelde mõned ideed,
mida ta on soovinud teostada ja talle tundus,
et neid ideid sobib just seal ruumis teostada. Ja eks ta ise oskab täpsemalt öelda, et kust need algimpulsid,
kõik on antud näituse jaoks tulnud, kuid ma ei paneks ise
sinna EKKM-i näitusele selle näituse algust,
ma paneks ikkagi sinna kirikuruumi konkreetsesse ruumi.
Oleksin mingi teine ruum, siis võib-olla oleks hoopis
teistsugune näitus EKKM-i ja nüüd selle kiriku teatud
ruumiline sarnasus, mõlemad on sopilised,
mõlemas on kas siis selline sakraalne mõõde
või pseudosakraalsed mõõdet võimalik tekitada. Et need sarnasused pigem on need, mis tekitavad kahe näituse võrdlust,
aga ma, ma arvan, et antud juhul kirikuruum oli,
jaga Veneetsia linn, tegelikult olid defineerivamad. Just tahtsin viidata selle koostöö alguspunktile,
aga et kuidas teie koostöö siis tundus, kuidas see protsess
on olnud ja kui kaugele ajas tagasi, siis sellega saab minna. Üks põhjus, miks antud näitusel ei ole kuraatorit,
sest minu arvates ei ole vaja kuraatorit,
et ta töötab.
No selle kohta on erinevaid kirjeldusi selgrootundega
või kõhutundega või seljaajuga, kuidas öeldakse.
Ta on ise kirjeldanud, et ta peab saavutama sisemise enesekindlus,
et ta teab, kus miski sobib ja, ja siis kõik laabub.
Antud näituse puhul. Ta töötas kuude kaupa ja esile tõstaks töömahukust,
aga mitte isegi sellise füüsilise töö kiitmisena,
küll inimene ikka jaksas koos abilistega palju kivist
kujusid teha.
Aga see ruumi puhul oli küsimus, et kuna seal oli eriti
peasaalis niivõrd palju juba kristlikku atribuutikat,
suured maalid ja kujud ja, ja see ruum ise väga lopsakas
ja nii edasi. Et kui palju siin üldse saab juurde panna või,
või peaks hästi diskreetselt lähenema, et võimendada ainult
välja see, mis juba ruumis endas on ja edit valis selle,
et ta pigem tegi hästi palju.
Vähemalt Tallinnas tundus, et neid objekte on hästi palju
ja nüüd, kui sinna jõudsid need objektid,
siis selgus, et tegelikult kõike on vaja,
ainult mõned üksikud väikesed pisiskulptuurid jäid lõpuks kõrvale. Aga aga nad kõik kuidagi leidsid oma oma õige koha.
Ja selle tööprotsessi juures tuleb minu arvates esile tõsta
ka seda et Edit õliga pidevas muutumises mingites kujudes
ja skulptuurides oli ta kindel, aga, aga siis jällegi ilma,
et oleks vahepeal sinna ruumi jõudnud assotsiatsioonide teel
kuidagi mingil muul moel tekkisid uued mõtted,
täiendavad mõtted ja seda oli ka väga huvitav kõrvalt vaadata. Ja et tundub, et eedid Carsoniga koos töötada on justkui
lausa lust, et nagu tal on nii palju erinevaid huvitavaid
ideid või näiteks näide, mille ta tõi müri leheartiklis välja,
kuidas ta käis siin, kui olid need Tallinna tänavatel,
ehitustööde käis mööda Gonsiori tänavat korduvalt mööda
sellest ehitus standarist ja lootuses, et et äkki sealt
tuleb väljakaevamiste käigus midagi huvitavat välja
ja siis justkui müstilisel kombel. Ühel päeval ta tabas seal Ta leiti hobuse kolju,
mille, mille ta siis sai veel kuidagi prisma kotis kaasa,
et see tundub nagu nii müstiline ja midagi kummalist,
samal ajal, et kuidas need ideed ja materjalid kokku jooksevad. Eks see on selles, milles inimene näeb midagi väärtuslikku,
huvitavat või hingeminevat, et kui seal oleks avastatud lennukipomm,
ma arvan, et see ei oleks jõudnud Veneetsia biennaalile,
sest ka huvitav objekt, aga ma ei usu, et edit oleks väga
suur lennukipommikunstnik.
Et tema maailm, nagu öeldud, mõnes mõttes keerleb samade
teemade ümber, et loomade luid näiteks ta on väga ammu korjanud.
Ja needki on leidnud koha sellel näitusel. Mõned kujundid või skulptuurid saavad alguse nõukogude
aegsetest mänguasjadest või, või mass toodetud plast kurgedest.
Ja samas seal kõrval Ühe maist toodetud plast Kure põhjal
morano saarel, mis on ajalooline klaasipuhumise keskus,
tehti imeline klaasist, samasugune kurg,
mis on käsitöö.
Neli tundi valmistati seda, ühte kurg oli väga emotsionaalne
protsess seda jälgida ja ja noormees, kes seda puhus suure pühendumisega,
tunnistas hetk pärast seda, kui see kurg valmis sai. Et see oli tema esimene selline suurem töö
ja oli ka emotsionaalne sündmus tema jaoks vanad meistrid tulid,
õnnitlesid, aga see on selline unikaalne klaasist,
haruldane delikaatne objekt kõrvuti siis tõesti banaalsetest
allikatest pärit kujunditega.
Ja mulle tundub, et see mitte Herarhilisus on Nediti puhul
ka väga oluline.
Ja seda võiks võib-olla nimetada kempaatiaks. Üks oluline sari, mida ta alustas mõni aasta tagasi,
mis on ka Veneetsia biennaalil näidatud praegu
ja millega ta vist ka jätkab on see, et tavalised inimesed
ilma mingisuguste kunstiliste oskusteta tulevad
ja teevad terakotast või savist siis enda autoportree.
Edit on öelnud, et seda on väga huvitav kõrvalt jälgida,
kuidas inimesed siiralt suure lustiga teevad siis iseendast,
mingisuguse pildi või kujutise ja siin on ka näha,
kuidas ei pea olema lõpuni viimistletud see autoportree,
vaid mingi teatud siiruse ehedust, mis võib tulla läbi
tooruse või Protaalsuse kus ei ole vägivaldne Protaalsus,
robustsus, need võluvad teda ja rohkem kui elu läikiv pealispind. Ja see võte oli ka EKKM näituse süütuse tagasitulek mingil
määral nagu ideelisel tasandil vähemalt sarnaned siis
tookord lasti lastel teha või mitte ainult lastele. Ei, see printsiip nii EKKM-is kui ka nüüd on sama,
et võivad olla lapsed, aga seal on ka vanainimesed võivad
olla tema tuttavad võivad olla ka täiesti tundmatud.
Inimesed võivad olla tähtsad, inimesed võivad olla elus
ebaõnnestunud pigilinnud seal jällegi hierarhiad ei ole,
et kõik on, kõik on oodatud. Kui nüüd Te olete just värskelt naasnud mõned päevad tagasi
Veneetsia biennaali avamisel, et kus siis pikaajaline
intensiivne korraldustöö ja koostöö on selja taga,
et kuidas üldse on esimesed muljed sellelt Veneetsia
biennaalil ja kuidas meie Eesti paviljoni olemuse tulemus
sai siis seal valmis ja kuidas ta seostub näiteks Veneetsia,
sellekordse, peanäituse teemaga ja nii edasi. Alustades Eesti paviljonist, siis vastukehadest rääkides
kõige huvitavam oli kuulda tavaliste inimeste normaalsete
inimeste arvamust.
Rääkisin ühes saali töötajaga, kes ütles esimese päeva lõpuks.
Inimesed on tulnud rääkima, on jaganud muljeid
ja see põhjus, miks näitus käivitas neid rääkima,
oli see, et see mõjus neile emotsionaalselt,
et nad said sealt mingisuguse kogemuse ja elamuse,
mida nad siis tahtsid või tundsid vajadust,
et seda on vaja jagada. Ja see ükskõik siis, kas nad, mis sõnadega nad täpselt seda
näitust kirjeldavad, aga, aga on näha, et Heiditi looming
ja see ruum ja, ja nende kahe fibriidsus ruumi
ja Heiditi loomingu koostoime töötab.
Nüüd, mis puudutab, kas Eesti paviljon selle peateema,
aga ma ei ole eriti suur Veneetsia biennaali äss,
olen seal harva sattunud ja põgusalt näinud.
Aga Mul on jäänud mulje, et üldiselt see peateema,
mida kuraator sõnastab sellega haakumine ei peagi olema
alati nii väga selgepiiriline. Antud juhul esimest korda biennaali ajaloos oli kuraatoriks
Lõuna-Ameerikast pärit, et inimene ja üldse on Veneetsia
biennaali väga pikas ajaloos ainult kaks korda olnud
kuraator väljaspoolt kas Euroopat või Ameerika Ühendriike.
Ja lisaks ta ka enda sõnul esimene avalikult väärkuraator.
Ja see dikteeris ka peateemad, ennekõike oli rõhk siis
põlisrahvaste kunstil, väga palju oli kataloogis rõhutatud
teatud kunstnike puhul väga paljudega enamike kunstnike puhul,
et nad on esimest korda üldse väljas ja varem neid
Euroopasse lastudki näitustele. Nii et selliste tundmatute alade kaardistamine,
antropoloogiline või maade avastajana tundmatutele
kunstiväljadel seiklemine, sealt huvitavate autorite
nähtuste lähenemiste väljatoomine oli siis eesmärgiks Editi loomingut,
eks kõvad jutumehed oskavad seda ka seostada sellega,
et öelda näiteks, et et ka eriti loomingus on teatud selline
roppust sus või tahumatus või taotluslik tsiviliseerimatus,
aga ma arvan, et et see paralleel ei, ei jõua kuhugi,
et tema side selle peateemaga pigem pigem nõrk
ja ta tegeleb, tegeleb omaltimaatikatega. Teine küsimus aga on see, et, et seal biennaalil kahtlemata
on ka poliitika kohal näiteks Ukraina sõda
või Iisraeli sõda ja ma arvan, et nende teemadega Editi
näitus tegeleb mitte null kitsalt süžee tasandil
või teema tasandil.
Aga küsimused vägivallast, julmusest, leinast,
surmast, üksindusest, mis sellega kaasnevad,
on küll selgelt kohal, ehk ta räägib abstraktsemalt sellest,
millest mitmed paviljonid samuti. Ehk siis see peakski olema justkui kunsti roll ka,
et kajastada ühiskonna hetkeseisundeid ja probleeme,
aga samas seda kuidagi metafüüsilise mal
või laiendatud tasandil, et seda võiks ka muudest
vaatenurkadest vaadelda.
No nüüd just selle Veneetsia biennaali avamisega
ja siis selle kogu avamelu ka seoses on paratamatult meedias
väga palju kajastust, see on ühest küljest väga oluline,
et üldse saaks ka kunstisündmustega nii-öelda neile ligi
või et teada, mis toimub, et see reklaam ühest küljest väga vajalik. Teisalt, et just võib-olla sotsiaalmeedias tekib siis
selline kiires infovoos mingisugune kiiresti jagamise
pisipiltidel niisugune pealiskaudsuse moment,
et justkui, et kui palju üldse saab nendele inimestele,
kes ei ole näitust külastanud, nii-öelda ära anda
või ma ei tea, kuidas see tundub, et mina isiklikult olen hästi,
üritan alati vältida nii võimalikult kui palju saab seda
eelnevat teadmist, et ma saaksin näitusele minna justkui
sellise autentse kogemusega näha seda siis nii-öelda esmakordselt,
et mul ei ole nii-öelda spoilitud või ära öeldud ette,
mis toimuma hakkab, nii seda tegelikult nii teatrietenduste,
filmide kui ka näituste puhul, aga et kuidas teie suhtute
sellisesse üldse jagamisse ja siis sellesse autentsesse kogemust,
mida koha peal. Saab keeruline küsimus, ma ei oskagi sellele vastata,
et siin on kerge laskuda murealiseerimisse
ja öelda, et miski on hea ja mis halb, et sinna ei tahaks minna,
et kõik on, kõik on tore ja kõik on hästi.
Aga kui rääkida nüüd hoora luubi näitusest,
siis nagu öeldud, ma arvan, see pilt annab küll palju edasi,
aga mitte kõike.
Et seal tõesti on täitsa erinev ruumiline kogemus,
aga ka täitsa erinev on see kogemus siis kui sa vaatad seda
hommikul päikesevalgusega, kui seal valguskiired libisevad
üle kiirust kui ruumide või kui sa vaatad õhtul pimedas,
seal ei ole saladus, mõned küünlad, kui need põlevad. Ja see valguslaik, mis nüüd liigub, ei ole enam päikesevalguslaik,
vaid üks teine valguslaik, mis dramaatilisemalt joonistub välja.
Kui sa kuuled seda muusikat, kus Edit laulab,
see on salvestatud sealsamas kirikus, see lisab väga tugeva mõõtme.
Muusika mõjub otse meeltele, nagu, nagu meile on öeldud.
Nii et ma nagu kardaks seda, et midagi liiga palju,
et ära antakse lõpuks vabad inimesed vabal maal,
kõik saavad valida, kui palju nad enne tutvuvad
ja kui palju edutama. Nii et seal on ikkagi tugevalt kohal selline teatraalne
kordumatuse kogemus võib olla, mida ei ole võimalik kuidagi
taasluua või meile piltide teel dokumenteerida. Kindlasti seal on üks Ma ütleks heliinstallatsioon,
isegi mis on väga minimalistlik, mis loob terve ruumi täitva
atmosfääri mis kõneleb väga paljust.
Ja seda pildiliselt ei saa ja ma arvan ka video vahendusel,
seda ei ole võimalik tajuda. No see on väga hea koht, kus saabki inimestele soovitada,
et sinna tasub minna nüüd kevadel, suvel
või sügisel, et, et kogeda erinevates staadiumites kogu seda näituseprotsessi. Jah, ma kõlan küll nagu Ryanairi müügimees,
et otselennud Tallinnast Veneetsiasse ja ilmal kuidagi ei saa,
aga nii see vastab tõele mitte ainult ruum,
vaid ka mitte see konkreetne kirikuruum,
vaid ka laiem ruum omab tähendust, et näiteks kui sa
kirikusse astud, siis sa möödud vanadekodust näituse
installeerimise ajal iga nädal või isegi sagedamini kanti
sealt välja mõned lahkunud laoruumidesse lükati tühjaks
jäänud ratastoolid. See lisab midagi või kui sa tuled sealt pimedast
kirikuhoonest või suvel jahedust kirikuhoonest palava
Veneetsia tänavaga, seal ees on kanal ka see loob teatud
emotsiooni ja, ja ikkagi Veneetsias käimine,
et Veneetsia kahjuks selle linaga ei lähe hästi palju näha silte,
kus turiste kirutakse ilmselt õigusega ka meie olime seal
muidugi turistid.
Ja kui rääkida nüüd, et kui palju Heiditi näitus haakub
selle peanäituse teemaga, siis see oli sõnastatud niimoodi,
et võõrad kõikjal see oli see, mis peakuraatorit huvitas. Aga mulle tundub, et vein, eestlasi saab tänapäeval vaadata võõrastena.
Ainult et nad võõraks jäänud iseenda linnas.
Neid on umbes 50000 suvel.
Mõnel väga kiirel päeval võib linnas olla 165000 inimest
ehk turist on rohkem kui kaks korda enam kui,
kui kohalikke inimesi.
Ja Editi näitus suhestub sellega, sest mitmel tasandil
alates sellest klaaskurest, mis on kohapeal tehtud,
aga ennekõike lõpetades selle tühjaks jäänud kirikuga kuhu
enam keegi ei tule, sest linn on kohalikest tühjaks jäämas. Ja näituse pealkiri tõepoolest Fora lupi hunditund,
mis peaks siis justkui olema see varahommikune
nelja-viievaheline aeg, kus on enim sündinud
ja surnud või, või et see on üks selline müütiline tasand sellest,
et see justkui väga hästi läheb kokku selle päris olmega seal. Jah, aga eks ta sobib ka näitusele selles mõttes hästi,
et et see hunditund varahommikul on sündide,
surmade aeg, aga, aga ütleme siis kujundi tasandil
või metafoori tasandil üldse muutust eksistentsiaalsete
muutuste aeg, kus uued olendid võivad sündida
või kaduda ja tekivad mingid olukorrad.
Tüübid, keda varem ei ole olnud ja neid me küll näeme seal näitusel,
ma julgeks öelda. Suur tänu täna saatesse tulemast ja Edit Karlssoni oral uppi
Veneetsia biennaali näitust avamast.
Dramaturg Eero Epner ja suur tänu ka kaasaegse kunsti Eesti
keskuse suurepärasele tööle, et järjekordselt on meil
Veneetsia biennaalil esindamas üks väga huvitav eesti
kunstnik ja soovime siis head jätku sellele näitusele
ja loodetavasti jõuavad ka Eesti inimesed seda vaatama.
Ja kui mitte nüüd, siis võib-olla kunagi hiljem Eestis. Armsad kunstiministeeriumi kuulajad, Tartu 2024 raames
toimub paljugi suuri üritusi, mis teevad Lõuna-Eesti
pealinnas tinglikult jälle sellise pealinna mastaabiga paiga
kuid veelgi hõredamalt on kultuuriprogramm andnud uue hooga kunstnikud,
kogudes projektile ehk et praeguseks juba kuus aastat
väldanud pärandit ja kaasaegset kunsti põimib projekt
millest oleme siis kutsunud rääkima projekti ühtedest,
algatajatest, kuraatoritest, vedajatest ja
kunstiministeeriumi endise saatejuhi kunstiministri maa inectremeni,
hämarin tere hommikust. Ning alustada tahakski võib-olla nüüd Kuko kuubis
ehk et uue hooaja spetsiifikast ehk et see kunstnikud jääb
esimesse astmesse, kuid Ko jõuab kolm astmesse,
mida see tähendab? Just nimelt, et kuna tõesti Tartu on siis Euroopa kultuuripealinn,
aga mitte ainult Tartu, vaid tegelikult ka palju kohalikke kohti,
lisaks sellele, nii et see on selline suur,
mastaapne ettevõtmine, mis võib-olla helistab ka Tartut
teistest kultuuripealinna projektidest aga kuna see
regionaalne mõõde on seal nii oluline, siis me ka tahtsime
sellest osa saada ja midagi kui ta aga kultuuripealinn ootab
ikkagi uusi algatusi või uue hoo saanud algatusi
ja kuna tegelikult selle muuseumitega töö oli meid juba ammu
viinud mõttele, et mis juhtuks, kui saata kunstnikud
president uurides erinevatesse sellistes ühiskonnaelu sõlmpunktidesse,
et mis juhtus, kui kunstnik oleks residentuuris näiteks
kultuurimajas mõne laulukoori juures või ta oleks
residentuuris näiteks saekaatris või kuskil külapoes
või midagi sellist, et et tahtsime tegelikult proovida läbi
sellist ringi laiendamist ja Tartu kultuuripealinna
üleskutse andiski hea võimaluse nende aju natuke liigutada
ja selle tulemusena on siis tõesti Kukolainukuupi
ja nüüd on siis kunstnikud, kogudes kollektiivides
ja kogukondades ja võib-olla enam nii rangelt neid vahesid
ei tõmbastega tegelikult ka juba see kunstnikukogudes
kunstnikud ikkagi olid kogukonnaga väga aktiivsed suhtluses,
et et tihtipeale väikeste muuseumite puhul see kogu
tähendaski tegelikult pigem nagu sellist vutid kogukonna juurde,
aga jah, nüüd me oleme selle aspekti rohkem välja mänginud
ja nüüd oleme saatnud oma kunstnikud, siis meil on üks jõelaev,
meil on observatoorium. Meil on metskond ja üks paberivabrik. Nüüd algabki projekt Uku Sebsywardi liikumisega Järvselja
metskonna juurde ning maikuu siis läheb Karel Koplimetsa
Tõravere observatooriumisse mis on olnud nende residentuuri
pikkused ajad, mida võib nüüd nende kõige kohematelt
algavatel sündmustel oodata. Ja meie residentuuri toimusid eelmisel aastal
ja kunstnikud ise valisid siis selle aja,
millal neile sobiks kõige paremini seda ette võtta
ja Uku sepsivat oli tõesti Järvselja õppe-
ja katsemetskonnas, mis on Eesti maaülikooli
ja tegelikult ka Tartu Ülikooli praktikabaas oli seal
residentuuris eelmisel kevadel ja ta vist korraga oli sihuke
nädal ja siis ta veel käis terve aasta jooksul nagu
erinevatel hetkedel ja Karel tegelikult samamoodi,
et üldiselt meie need residentuuri ei ole väga pikad olnud,
et nad ongi kuskil seina võib-olla kaks nädalat kokku,
aga et pigem on tundunud kunstnikel on et kui nad nädala
korraga ära, siis neil on vaja sealt korraks eemale saada,
natuke seedida neid asju ja siis juba kui tekivad mingid
konkreetsemad juhtlõngad, mida jälitada,
et siis nad pöörduvad nagu mingite väiksemate meedia kaudu tagasi. Aga jah, et esimene projekt on, on siis hukku Järvseljal
ja kuna Järvselja on üks selline üsna mina ütleks müstiline paik,
et ühelt poolt see on teatud ringkondades on seal väga tuntud,
kuna ta on üle 100 aasta siis olnud selliseks metsanduse
tudengite õppebaasiks ja seal lugematul väga värvikaid
lugusid seal on väga palju teadustööd Eesti metsade teemadel,
uuritaks erinevatel katse lappidel, siis ma ei tea,
kuidas süsinikku seob, millised raiemeetodid on paremad
ja nii edasi ja nii edasi, et et hukku siis käis nende sabas,
käis ise metsas, luges raamatuid, järv, sellest on hästi
palju väga häid trükiseid välja antud. Tutvus nendega, rääkis kohalike inimestega,
meil on suureks abiks olnud metskonna ülem Tanel
piiriraamatukoguhoidja Ene Runtal kes jagasid ka oma
teadmised mälestusi.
Ühesõnaga, ja kuna Uku enda seenelooming on seotud juba
pikemalt nii-öelda loodusega koostegemisega kui loodusega
koos ütlemisega, siis ta kasutab nüüd nendes uutes skulptuuris,
mida ta nimetab ka katseskulptuuride, ehk
sest et rohkem kui sellist skulptuuriparki lõbustada diski,
teha selliseid eksperimente nende materjalidega,
mis siis tõukuvad nendest lugudest, mida ta avastas seal. Ja selleks, et luua Uku skulptuuride le taust,
siis me oleme ellu äratanud ühe muuseumitoa seal,
mis siis räägib seda järv seal ja kohalik Kuu rikkalikku
ajalugu lahti, et alates siis 19.-st sajandist,
kui hakkas Kastre mõisnik sealse metsandusega tegelema läbi
siis mitmed sest meele olukate seikade kuni siis kaasajani välja,
et meil on seal ekspositsioon nüüd ka kasvanud üsna mahukaks,
siis mille sisse siis ja millega koos siis need hukku,
skulptuuride katseskulptuurid seal olema hakkavad
ja metsa tegelikult tulevad ka veel kolm välisskulptuuri
just praegu hukku saatis sõnumi, et ühe asukohta peame liigutama,
sest et pesitsusaeg Tuleb arvestada, see kõik kõlab rohkem nagu mittekunstnikud
lähevad kogudesse, vaid nagu kogud kataks kunstniku oma
mingi spetsiifika lähenemisja.
Kõigest sellest juhtub aga kuidas kunstnikud,
kes seda projekti teevad, kuidas nende praktika muutub just
läbi inte koguda, kuidas kogud muudavad pigem kunstnikku,
kui kunstnikud toovad välja kogudes mingeid dimensioone? Ja sest kõik Kuko projektid on hästi konteksti
spetsiifilised ja seal on algusest peale olnud üks eesmärke,
et mitte teha rändnäitust, mis on ka väga hea
ja vajalik formaat, aga et luua midagi, mis siis tõukuks
just nimelt sealtsamast kohast.
Loomulikult kunstnikul ei ole pea päris tühi,
kui ta kuhugi läheb, et ta kannab kogu oma tööd endaga
ja mõtlen endaga kaasa. Aga võib-olla see, see, mis siis saama hakkab,
tegelikult enne, enne kui residentuur lõppenud
ja kunstnik on seal korduvalt kohal käinud,
tegelikult ei olegi selge ja võib-olla see ebamäärasus teeb
ka selle projekti päris raskeks meie vastuvõtvate partnerite jaoks,
sest et keegi käib, tolgendab ringi siin,
küsib küsimusi, aga mida ta tahab, see ei ole nagu päris
hästi aru saada ja võib-olla see saab selgeks alles avamisel
tegelikult ka erinevate osapoolte jaoks. Aga jah, et need nii-öelda ainesed, mida nad võtavad,
see on täiesti, see on ikkagi ettearvamatu,
et meil on läbi aastate, me oleme teinud,
eks ole, 15 Kukot praeguseks hetkeks ja nüüd tuleb neli juurde.
Et tegelikult see, mida kunstnikud leiavad sealt kogudest,
on tihtipeale võib-olla see, mida kohalikud ise ei pea nii
väärtuslikuks ja mis ei tundu, mis on alati nii olnud ju
või kuidagi seal nagu elementaarne, aga võib-olla see värske pilk,
mille kunstnik siis pakub ja kuidas ta sellega ära vormistab
lõpuks nende kunstiliste töövahenditega,
et ja, ja et see ei lähe valgesse kuupi,
vaid et see lähebki kuhugi sellisesse käepäraste vahenditega
kokku pandud näituseruumi tekivad sellised ajutised näituseruumid. Et iseenesest see on võib-olla kõige huvitavam selle juures,
et, et praegu võib-olla kuna Uku meil algusest peale tundus,
et on nii hea, kuidagi klapp selle Järvselja enda.
Ma ütleks ka nagu kohaga väärtustega lugudega,
seal on ka näiteks ürgmetsakvartal, mis on Eesti vanim looduskaitseala,
mis saab ka 100 aastaseks nüüd, et seal ta on päris palju.
Ma tean, kuidagi vaadelnud seda ja radadel käinud,
et minu meelest Uku sulab sinna hästi orgaaniliselt. Aga võib-olla tuues Kareli projekti, mis on Karel Koplimets Tõraveres,
järgmine asi, mis avaneb, et tema oli ka siis Tõravere observatooriumisse,
on tegelikult Tartu Ülikooli Tartu Tartu observatoorium
Tõraveres residentuuris ja teda huvitasid kliimateemad,
et kuidas siis ikkagi, meil on nii suured muutused,
aga, aga inimesed ei jõua nagu kohale tegelikult eriti meil
siin võib-olla Põhjamaades, et ei ole selliseid nii
ootamatult kataklüsmina, kuigi nagu me peame seda vestlust,
siis on ootamatult paks lumi maas, et see ei ole ka ikkagi
ei tundu enam päris päris normaalne. Aga et, et lõpuks see, kuhu Karel läks, on tegelikult oma
installatsiooniga väga seene teravalt troopiline tulevikuvaade,
ta sai endale kasutada ühe vana teleskoobi torni,
mis on päris lahe iseenesest, et see on see Tõravere
infrastruktuur on ka, sain nagu siuksed seenekese keset
maastikku sai ühe nendest seenekestest täiesti endale ümber
kujundada ja sinna tuleb siis üks selline mahajäetud
uurimisjaam või selline mingi keskus ja külastaja,
kes sinna siseneb omapäi, peab nagu välja lugema nendest märkidest,
mida kunstnik on jätnud, et mis seal siis toimuma hakkab,
aga jah, et pigem ta on läinud selle sellise ütleme,
see on väga selline ulmefilmilik stseen,
mis hakkab avanema, aga jah, et pigem düstopiline. Liikudes edasi siis sellele, et kunstnikud kogudes on
selline regionaalne programm kohaspetsiifiline siis te olete
juba projekti 2018.-st aastast vedanud, kes selle jooksul on
inimesed rohkem hakanud jõudma, siis noh,
kunstikeskustest Tallinnast ja Tartust väljapoole
ning võib-olla küsikski siis natukene spetsiifiliselt,
sest näiteks Sigrid Viir ja liigas funde teevad oma teose
siiani seilavad jõelaeval Lonni ning jõe läheb lihtsalt iga
päev ei seila. Ja ma arvan, et see projekt on, tal on nagu mitu sellist
sihtgruppi kogukonda kuidagi, keda ta kõnetab,
et võib-olla meie taustast lähtuvalt, et kunstiringkonnad on
võib-olla see kõige joas aspekt, et mul on tunne,
et see projekt on tegelikult viinud küll inimesi andnud nagu
põhjuse kuidagi siis sisekultuuriturismi raames rohkematesse
kohtadesse sisse põigata ja meie üritused on tavaliselt
läinud ka väga hästi, et inimesed on kohale tulnud siis on
tegelikult see kohalik kogukond, kes on meie jaoks samuti
väga oluline tegelikult, sest et eriti töödades muuseumitega
meil on olnud see hüpotees, et et võib-olla kohalikud nendes
väikestes muuseumites ka ise ei käi, et kui seal on püsiekspositsioon,
siis on ära nähtud ja kui mõni üritus, siis nad lähevad,
aga otseselt nagu need püsikad ju ei muutu väga tihti,
et tegelikult meie eesmärk on olnud ka selle pisikese
sekkumise kaudu tuua ka rohkem sellist kohalikku
täiskasvanud inimest uuesti muuseumisse,
anda jälle põhjust talle. Et need on olnud väga huvitavad siis kontaktid,
mis tekivad ja kuna tegelikult need projektid alati.
Me vajame tegelikult väga palju seda kohalikku teadmist,
seda kogukonna abi mingite lugude jutustamise lugudest üldse
lugude leidmisel, nende nendest arusaamisel
ja nii edasi, et tegelikult need iga iga presidentuuriga
kunstnik seob tegelikult juba päris palju selliseid,
nii öelda kohalikke inimesi, sädeinimesi,
kes siis kas aitavad kaasa või kuidagi juba saavad seotuks
selle projektiga, nende kaudu hakkab see tegelikult nagu
laienema seal ja me alati püüame koostööd teha ka kohaliku
omavalitsusega kultuurispetsialistidega nemad levitaksid oma
kanalite kaudu ja tegelikult neid partnereid on päris palju,
keda hoida selles ringis sees. Aga me oleme ka väga tegelikult väike projekt,
selline omaalgatuslik projekt, et meil ei ole mingeid suuri reklaamikampaania,
väli, turundus, meil ei ole vist kunagi välimeediat olnud,
et et meil on rohkem selline suust suhu ja plakatil
plakatile ja siis tänapäeval loomulikult sotsiaalmeedias ka
siin püüame hõigata, nii et hääl kähe välja,
aga jah, et on raske selles mõttes öelda,
kuhu ta jõuab inimese jaoks, kes ei ole lihtsalt selline
võib-olla kunsti ja kultuurihuviline, et aga samas neid on
õudselt palju, kes minu meelest reisivad suviti
seltskondadega mööda Eestit ringi ja külastavad pärandikohti
ja siis nende trajektoorile me jääme ikkagi alati,
et meil on tegelikult alati tehtud ka sellised plakatid,
voldikud, suured bännereid, mis ütlevad,
et siin midagi toimub praegu, et ma mäletan,
kui Victor kuur on meie pikaajaline graafiline disainer,
tegi selle eelmise faasiga plakatid ja siis me ikkagi
analüüsisime neid kohalike poodide seinu,
et milline plakatid üldse välja paistaks
ja me jõudsime selleni, et on, peab olema kunstniku näopilt,
et näidata, et ta on selline nagu viisakas
ja korralik inimene ja siis on see maja,
mille siis inimene ära tunneb, et siis selles majas on
sellised huvitavat viisakad inimesed, et meil oli niisugune
loogika pikka aega, aga nüüd Kuko kuubis,
meil on jah, uued lähenemised. Kukk algas 2000 18 presidentuuriga erinevates muuseumites
sel ajal lood, et projekti suutnud 2019 kuni 2022 hoida siis
viie erineva kunstnikuga käigus, nüüd on jälle selline nelja
kunstnikuline lisalaine.
Millisena näete, et nüüd, pärast 2020 neljandat aastat võiks
kukku edasi areneda, kes võib-olla Tartu kogemusest loodate,
et äkki 2025 tuleks mingi uus nii-öelda Kukolaine? Vat ei teagi praegu öelda, sellepärast et kui me tegime 10
projekti EV 100 raames, siis see oli korralik maraton
ja siis me edasi oleme teinud niimoodi üks,
kaks projekti aastas ja nüüd siis tõesti jälle järgmise
kampaaniaaasta raames, siis pingutame ka rohkem.
Aga mulle tundub, et tegelikult see nii-öelda kunstiväli
ja muuseumimaastik on ka väga palju muutunud selle ajaga,
nii et tegelikult neid nii-öelda kunstnikud kogudes seal on
tegelikult päris palju. Et, et meil on täiesti uurimisgrupid, kes tegelevad ütleme
siis võib-olla keerulise pärandi teemaga muuseumis,
kestega, identiteedi poliitikatega monumentidega
ja nii edasi, et et mul on tunne, et see,
kui me alustasime, siis nagu sellises mahus
ja sellise võib-olla järjepidevusega ei olnud seda tehtud.
Et me lõime selle platvormi, aga võimalik,
et selle platvormi aeg peaks ka nagu muunduma kuidagi,
et et seda tegelikult on ju palju kunstnikke,
kes töötavad juba muuseumitega koostöös ja pärandiga näiteks
Jaanus Samma väga mitmed projektid ja nii edasi,
et disaini ja tarbekunstimuuseumil on sarituba,
eks ole, kus nad kutsuvadki kunstnikest oma kogudega töötama
ja nii edasi. Aga võib olla, mis ei ole muutunud, selle ajaga on ikkagi
see väike muuseumite ja selliste pärandkohtade
ja kaasaegse kultuuri selles mõttes lõimimine tegelikult
kunstnikud ei pea ju olema kujutava kunsti valdkonnast,
et tegelikult võiks saata resident tuuridesse koreograaf,
kirjanikke, muusikuid ja nii edasi.
Et selles mõttes ma arvan, et mingi selline võrgustik või,
või sellise nagu asjade areng oleks isenesest huvitav. Aga ma arvan, et meie ise, kui me selle kõik suudame ära produtseerida,
sest ma olen võtnud seekord natuke võib-olla isegi liiga
julge tüki, sest et meil ei ole mingit infrastruktuuri,
me peame kõik need tingimused seekord loome,
me teeme põhimõtteliselt nagu avaliku ruumi teoseid,
et et see on päris suur amps meie sellise kaheliikmelisele korraldustiimile,
et et ma arvan, et kõigepealt puhkame korralikult
ja siis mõtleme, aga ei oleks midagi ka selle vastu,
kui keegi tuleks ja tahaks seda ise teha,
et selles mõttes meil on hästi palju kogunenud teadmist
ja kogemust. Aga jah, et see oleks tore, kui neid tegelikult tuleks juurde.
Selliseid algatusi. Teadmiste ja kogemuste osas tahaks küsida Kuko kui sellise
kratoorse praktika kohta.
Ehk et kui keskmine ettekujutlus kuraatorist sellisest tegelasest,
kes astub kuhugi ruumi sisse, ütleb siia tema,
tan sinna tema sinna see kolmas inimene kuidagi kombineerib
kunstnike mingiks oma mõtte väljendamiseks,
siis kus ma jäin Talvistu kate lähenete,
teisiti te leiate, kunstniku kohas on kuidagi väga-väga spetsiifiline,
väga kindel ja kuidagi vähe sihuke ideest tunnustatud,
kui enam mingist arvestamisest hoolimisest,
nii juustuselt kui see ka ei kõlaks. Kuidas nad ise seda mingi teatav ukratoorse
või sellise loomingulise praktikana. Ja see on ka, ma arvan, aja jooksul päris palju muutunud,
et tegelikult meie mõlema taust on, eks ole,
kunstiajalugu kunstiteadus, aga siis tegelikult ka muuseumi
haridus ja kunsti vahendamine tegelikult.
Et ma arvan, et võib-olla kõige rohkem me näemegi ennast
selliste vahendajatena nagu mediei töös,
et et kuraatori rolliga me ei ole seda päris lõpuni sellisel kujul,
nagu kaasaegses kunstis kasutatakse, seda omaks võtnud isegi
võib-olla ei tahagi eest, kuraatoreid on juba niigi palju. Aga me oleme rohkem jah, sellised kokkuviijad,
vahendajad ja, ja siis kunstnik, aga see protsess,
kui kunstnik on juba midagi välja pakku maas,
et siis meil tuleb võib-olla see kuratoorne närv nagu lööb
rohkem sisse, et siis me ikkagi mõtlema aktiivselt kaasa peegeldama,
aitame nagu arendada neid asju ja nii edasi.
Aga sinna juurde tuleb alati ka projektijuhi roll tegelikult,
et mis on võib-olla natuke vastuoluline sellest kuraatori rollist,
et kuraatori eesmärk ikkagi mõelda suurelt,
innustada kõiki visioneerida, see plaan valmis nii-öelda
ja siis projektijuht on ikkagi see, kes jookseb seda
igapäevast jooksu. Aga meie selline skisofreeniline kuidagi vedamine nagu ikka
nendele omaalgatuslikele asjadele, et sa oled kõik asjad korraga,
isegi üks aasta tegime endale sellised kaelasildid,
umbes kus meil oligi umbes nagu kuraator-projektijuht,
raamatupidaja, koristaja, autojuht ja kõik need muud rollid
nagu välja laotlejat, mis tegi meile endale palju nalja
tollel hetkel, et enam võib-olla naljakas ei ole niigi üsna
kurnav ka. Aga jah, et me ei ole päris selliste kuraatori
kepikest endale põue nagu lasknud väga pikaks ajaks istuma,
et pigem jah, näeme ennast selliste vahendajad täna
ja kokku toojatena ja nii edasi, aga kunstnikule kindlasti
see dialoogipartneriks olemine on väga oluline,
aga ma ei ole kindel, et see peab olema alati kuraator,
et see võibki olla lihtsalt reisisaatja. Ja nagu ütles üks pika habemega vanamees Kreekas,
kunas kivist sünnitusabiandja? Jah, ja see tegelikult kuraarese hoolimine isenesest see
pool on küll tegelikult väga sees, et me ikkagi hoolitseme,
et kõik saaks hästi tehtud, et kõik osapooled jääksid rahule
selle asjaga, et meil on väga oluline, et nii kunstnik,
kes töötab ka välja pool, võib-olla sellist oma tavapärast infrastruktuuri,
eks ole, ja teiselt poolt siis need kohalikud vastu võtvad organisatsioonid,
et me püüame võimalikult palju seletada,
vahendada, toetada, seal vahel olla ja nii edasi. Nüüd lõpetuseks tahaksin küsida, et omaalgatuslikke
projektidega oled tegelikult juba kahe tuhandendat õppust
2010.-te algusest olnud tihedalt seotud.
Kas muu maailm on suhtunud kunstimaailma sekkumistesse kohal
oludesse ja kõige selle suhtes kuidagi sallivamaks,
ütleb loomulikumalt ja on vähem võõristamist? Võib-olla küll jah, et eriti ka Eestis tegelikult,
kus nii-öelda omaalgatuslikke institutsionaalne kunstimaailm
on nii lähedal üksteisele ja tihtipeale need rollid ju ühes
inimeses kohtuvad, et ka mina töötan ju igapäevaselt Eesti
kunstiakadeemias ja siis tõesti hoian sealt kõrvalt siis
sellised omaalgatuslikud praktikad kuidagi jooksmas.
Aga kindlasti seda paljusust on nagu minu meelest üha rohkem
osatud hinnata. Võib-olla ei ole päris toetusmeetmeid veel selle jaoks kujunenud,
aga, aga ma arvan tunnustust tegelikult sellele
omalgatuslikule poolele kunstielust jagub küll üsna heldelt. Ning nüüd tõelise, viimase lõpetava küsimusena,
kui nüüd antakse teile käsk, öeldakse, et Maarin,
homme olete teie kunstnik, kogus siis millisesse kogusse läheksite? Kui me hakkasime 2018 tegema seda projekti,
siis me küsisime kunstnikelt, et valige ise endale muuseum,
et kus see on ja enamus läksid neist ikkagi oma kodulinna
ja ma arvan ka, et eks mul tuleks seal Haapsalus siis ringi vaadata,
et seal on nii palju neid erinevaid pärandikohti.
Et ma arvan, et ma võtaksin suura nagu tagasi. Noh ja selle ilusa mõttega Lääne-Eesti suunal lõpetame suur
aitäh kunstiministeeriumisse tulemast ja Kuko kolmandat
hooaega avamast marinik toime. Armsad klassikaraadio kuulajad, armsad kunstiministeeriumi kuulajad,
oleme jõudnud meie tänase saate lõppu ning et Veneetsias see
minek sõltupis kõigis ennekõike sellest,
kuidas saab ostetud lennupilet ning minu teada on paviljonid
esmaspäeviti kinni ehk et sättige oma reisi seal ise siis
Kuko kunstnikud kogudes.
Projekti osas tahaks anda mõned avamiskuupäevad,
et ei Räpinasse Ahja jõele Tartu Ülikooli observatooriumisse. Tõravere ega Järvseljale ei saaks samme seatud liiga vara ilmaasjata.
Uku Sebsywardi näitus järve seljas peaks olema nüüd
praeguseks 27.-ks juba avatud kunstibuss sinna sõitis välja eile,
26.. Kuid mai alguses tasub 12. mail seada samme Tõravere
Tartu Ülikooli Tartu observatooriumi, kus ühe siis nii-öelda
seenekestest on Karel Koplimets muutnud dist ohtlikuks tulevikuks.
Ingrid Alliku ning Sigrit Virje liiga Špunde kuupäevade osas
tasub märkida ära siis juunikuu algus ja lõpp. Nimelt Ingrid Allik Räpina paberivabrikus avab uksed
seitsmendal juunil ning Sigrid Viir ja liiga Špunde avavad
oma näitusejõelaeval Lonni Ahja jõe paisul taevaskojas 20. juunil.
Ilusat nädalavahetust.
Teiegi olid Aleksander Metsamärt, Anna Kaarma,
toimetaja Lisete velt ning helioperaator Helle Paas.
Kohtumiseni näitusele.
