Siin vikerraadio jätkame lastesaate. Niisiis, alustame küsimuste ja vastuste saadet lastele, kus meiegi täna räägime lihavõttepühadest, kevadpühadest, munadepühadest, küll on sellel kevadisel pühal palju nimetusi ning siis nõnda, eks küsigem ja saagem vastuseid. Küsi küsi julgesti yks munapüha veel kaks nime. Lihavõtted see oligi siis esimene küsimus ja seda küsis Mariana Meremäe keskkoolist ja vastab rahvaluuleteadlane Pille Kippar. Vanasõna juba ütleb, et heal lapsel on mitu nime ja, ja lihavõttepühadel on ka nimesid. Küllap nüüd veel õige palju on, aga mina võin siin kuus tükki ette lugeda. Nii et lapsed teavad muidugi see munapühad, see on sellepärast, et värviti mune ja kogu lugu. Lihavõtted on juba hoopis kaugema taustaga, aga ma nimetan need teised asjad ka ära kevadpühadeks nimetatud paasapühadeks, kiigepühadeks, ülestõusmispühadeks, need on kõik nendesamade pühadenimed, mis ikka peetakse esimesel täiskuu pühapäeval pärast kevadist pööripäeva. Miks need nimed siis on tulnud? No nojah, munadepühadega on asi selge. Kevadpühad need on kõige suuremad pühad kalendrikevade jooksul. Ja need pühad on tegelikult tekkinud seoses Jeesus Kristuse surmaga. Nad on kiriklikud pühad algselt täiesti kiriklikud pühad ja sellest siis see ülestõusmine, tähendab, kui Jeesus suurel reedel hukati, siis laupäeval ta maeti vaiksel laupäeval ja lihavõttepühadel siis lihavõttepühade hommikul tõusis üles. See oli niisugune ristik rahva jaoks, seda hakati väga hoolega tähistama ja seda aega enne Jeesus Kristuse hukkamist. Seda hakati tähistama taastuga. Paljudel usklikud rahvastel on niisugune komme, et kui tahetakse millegi peale mõtelda või tahetakse ennast keskenduda mingisugustele küsimustele, siis ei sööda palju või teatud toite. Ja taastumise ajal siis ongi nagu kõige esimene nõue ei sööda lihatoitu, et ei sööda rasvaseid toite. Vanasõna ütleb, liha maha, kala selga, Kalawis süüa ei söödapiimatoite, söödi juurvilja, söödi üldse vähe tagasihoidlikult ja ja näiteks reedestel päevadel sagedasti ei söödud üldse, noh, see oli, kuid kes väga tugevasti paastu pidas. Luterlased, kelle hulka meie kuulume, ei ole pahastunud Luteri usuga see kaasas ei käi. Küll käib sellega kaasas Apostliku-Õigeusu ehk vene usuga ja eriti katoliku usuga, nii et see liha, et nimetus on siis sellest, et nüüd paastuaeg lõppes ära ja nüüd võib liha. Kui nüüd natuke edasi minna, et kuidas paastuaeg siis hakkas, selle jaoks on meil ka keel väga hästi meid aidanud. Me teame, et seitse nädalat enne lihavõttepühi on vastlapäev, aga sellel vastlapäeval ei ole mingi muu taust taga, kui see on see fast naht, Śaksa fast, nahtri Venetast, mis tähendab paastu tähendab suur pahast aasta kõige pikem paast, mis siis nagu Jeesuse surmale pühendati, see kestis seitse nädalat ja sel ajal olid siis väga paljude toitude söömise keeld või tagasihoidlikumat söömine. Ja siis ongi, et vastlapäeva nimetatud liha Te päevaks Eesti rahvakalendris ja sellele tuli siis lihavõttepäev vastu, kui pikk paastuaeg oli möödas ja võis süüa liha ja mune ja värvilisi mune värvida. Aga siis need ülestõusmispühad on täiesti otseselt seotud selle, selle Jeesus Kristuse ülestõusmise ja taevasse minemisega. Need on niisugused kui pühapäevakooliasjad lähemalt, nii et need lapsed, kes on pühapäevakoolis käinud, nendel on need asjad hoopis selgemad. Võite nende käest natuke küsida ja väga ilusaid raamatuid on ka olemas. Ja kui me natukene võtame naabrite nimetusi, siis sakslased nimetasid lihavõttepühi ostern, see on siis nagu kevadele või maa jumalale, et ma saab lume alt vabaks ja hakkab hingama ja rohi hakkab kasvama. Sellele pühendatud vene termin Vaskressenni tähendab otseselt ülestõusmist väga kristlik termin, soomlaste pääsiaised. See on nagu taastust pääsemine. Asa pühad tähendab liha, et võid nüüd jälle hakata kõiki toite sööma, saab maiustada. Nii et niisugune on see lihavõttepühadenimetuste asi. Lihavõttepühadega on seotud palju sümboleid. Eks me ju kõik tea, et me tahame just nendeks pühadeks tuppa tuua urbadega pajuoksad ehk pajutibud ja need urbadega pajuoksad sümboliseerivad uut elu. Kristlikus maailmas on palmipuudepüha, see oli siis eelmine pühapäev oli palmipuudepüha ja seal oli siis sümboliks palmioks. Jeesuse saabumisel Jeruusalemma tähistasid palmioksad võitu ja heameelt. Aga meil on jahe kliima ja meil siin euroopas asendavad palmioksi urbadega pajud. Ja Urvad on siis ärkamise märgiks. Lihavõttepühadel viis vanarahvas Urbi lautaja põllule karja ja vilja õnneks lambatall. See on ka üks lihavõttepühade sümbol ja lambatall on Kristuse võrdpilti sümboliseeriv ja uue testamendi piibliloo järgi on Jeesus ise ohvritall, kes ohverdas end maailma eest. Lihavõttelill on kollane nartsiss ja kollane nartsiss on piibli järgi paradiisilill väga paljudes maades õitsevad kollased nartsissid just lihavõttepühade paiku. Nad on varakevadised, lilled ja üldse teisedki sibullilled tähendavad uut elu. Mulda pistetakse sibul ja kevadel tärkab uus taim isegi kevadised sibulakasvud sümboliseerivad ülestõusmist. Ja samuti siis tärkav oras või, või tärkav, roheline muru. Olete tähele pannud, et just viimasel ajal külvatakse enne lihavõttepühi muruseemet ja katsutakse nõnda külvata, et siis pühade ajal see ilus roheline muru on kuskil kausikeses või alustassil ja see ka sümboliseerib sellist puhkemise ja kasvamise imet. Roheline on taimede ja kevade värv. Roheline ja kollane, päike on jällegi kollane, nõnda siis on need lihavõttepühade värvid. Muidugi on ju väga tähtis tegelane jänes, jänes on samuti uue elumärk ja eriti levinud on ta lihavõttesümbolina Kesk-Euroopas. Paljudes maades küpsetatakse lihavõttepühadeks jänkukujulisi leibu ja präänikuid. Aga kõigepealt ilmus jänes Saksamaal, enne teda olid siis lihavõttesaadikud, kukk, toonekurg, isegi rebane, mõnes kandis kägu, aga nüüdseks on küll kogu töö jäänud ikka jäneste ja tibude teha. Nõnda siis, eks kõige tähtsam tegelane siis meilgi, nüüd on ikkagi see jänku, kes kapsab ringi ja, ja toob kingitusi. Ja ta ise on ka selline uue elu sümbol, sellepärast et põhjapoolsemat Kaladel on jänestel juba varakevadel pojad ja needsamad hange pojad silkavadki siis ülestõusmispühade aegu rõõmsalt ringi ja toovad lastele kingitusi. On siis tore jänkude kool ja küllap selles koolis õpetatakse ka seda, kuidas olla lihavõttejänes, kuidas ringi kalpsata kirjute, munade korvikene seljas ja vaadata, et need õrnad kingitused katki läheks. Kuidas modi peita, kingitusi lihavõtte hommikul laste jaoks rohu puhmasse või kännu taha või toas diivanipadja varju. Küllap need jänkud, seda juba päris hästi teavad, aga kevadekuulutajad, kollased tibupojad kooruvad meist lõunapoolsemates aladel just kevadpühade aegu. Ja munad ja tibupojad on nendel pühadel küll väga olulised. Tänane saade on saanud küsimusi ka SOS lastekülalastel. Miks lihavõttepühade ajal munandi tähtis toit ja seda tahtis teada. Lerlil. Kui nüüd muudest kommetest munapühadest, no see muna on niisugune eriline kevade sümbol olnud, tähendab, muna on nagu tekkimise ja tärkamise sümbol. Ja, ja muna kuulub rituaalselt. Ta võib pühadetoitude hulka, näiteks kui karjane esimest päeva karjaga metsast tuleb, siis oli komme, et keedeti talle muna või kui künnimees esimesed tünnivaod oli ajanud. Need päevad on siis esimene aprill ja 15. aprill. Praegu need väga hästi tihti meil see, see noh, see on uue ja vana kalendri asi ka meil kalender läks ju kaks nädalat ettepoole, nii et see puna Söömine mingisuguse uue toimingu alguses, see on nagu, nagu väga tähtis olnud, samuti on näiteks munaroog olnud ju kosilasi roog kui, kui Eesti talumees või talupoiss isamehega kosja sõitis ja teatas, et vot nüüd tema pani pudeli lauale ja küsis, et noh, kas tema saab siis nüüd selle ja selle neiu või ta ei ütelnudki neiudest tibu või Hanekese või, või Õhva kese kosida, siis, kui perenaine läks muna praadima, siis tähendab, et asjad olid vastu, võeti võib-olla nende pühadega seotud, võiks veel nimetada üsna hilist kommet, mis 20. sajandil tuli, see on see väga ilusate lihavõttekaartide saatmine. Kui pastakas töötamisest tibudega jänestega ja väga tähtis olid pajuudud Paju Urvad Se urbe päev oli juba möödunud pühapäeval see nädal enne lihavõtted siiski keedeti nihukest noh, nagu püha või rituaalset nisukest traditsioonilist tanguputru trump, need olid nagu paju Urvad ja kes siis paju urbadega läks, kas palmipuudepüha hommikul tähendab möödunud pühapäeval või nüüd pühapäeva hommikul ja sai paju urbadega või pungadega vitsaga lüüa kellelegi vastu paljaid sääri enne sukkade jalgapanemist, siis see sai muna, värvilise muna, ma tean, et minu vanemad töötasid lastekodus ja siis oli palmipuudepüha hommikul ei, täitsa varahommikul, mu ema armastas kaua magada, oli lastekodulaste rida ukse taga, et saaks õpetaja kuidasmoodi kätte, et saaks ikka muna jälle neid mune sai siis jagatud ka. Ja siis veel üks ilus asi, mis veel lihavõtte hommikul oli, seda tegi isa mul alati lihavõtte hommikul väga vara, tegi akna lahti, ütles liha hommikul päike mängib, et lihavõtte hommikul peab vara vara üles tõusma ja vaatama, et kas ta ikka tõesti mängib. Ja õpetus on veel, et kui ta nüüd väga kirgas on, siis tuleb natukene tikuga või küünlaga klaas ära tahmata. Nüüdsel ajal mustad prillid olemas tumedate prillidega, et mitte silmadele paha. IP tuttu. Läheb see maa ja väike parv uksi, aknaid pole. Peebeegeesmaaemmid, jaan pois. Piibee tuttu tuttu. Ei läinud. Ta nagunii ei leia. PPP muis Ainata aluseni Maida. Äkki maa ja peakneta ekspaga. Maad ketti. Kuid mis? Sellest majast väljuscana. Ülestõusmispüha on muidugi aasta kõige olulisem ristiusupüha ja piibel jutustab, et Jeesus elas meie seas tavalise inimesena. Teame, et Jeesus löödi suurel reedel kolgata mäel risti seetõttu, et ta kuulutas ennast kuningaks. See tähendab, et ta oleks olnud nagu mässaja. Tegelikult oli asi hoopis vastupidi. Palmipuudepüha sündmustest mäletame, et just rahvas tahtis Jeesust kuningaks. Kui Jeesus sellest keeldus, öeldes, et tema kuningriik pole sellest maailmast, siis rahva meel muutus. Nemad ootasid maist kuningat, nii nagu ka tänapäeva inimesed on rohkem huvitatud maisest heaolust. Ja kuna Jeesus ei pakkunud loodetud maiseid hüvesid, siis läks rahvas kaasa ülempreestrite nõudega Jeesus surmata. Ja Jeesus löödi risti. Samal õhtul suri taristil ja maeti kaljuhauda. Järgmine päev oli hingamispäev, mil oli siis keelatud igasugune töö tegemine, isegi pikema maa käimine. Ja kolmanda päeva hommikul läksid naised varahommikul Jeesuse hauale ja kui nad haua juurde jõudsid, avastasid nad, et suur kivi oli hauasuu eest ära veeretatud. Ja inglid kuulutasid, et Jeesus on surnuist üles tõusnud. Kas võib öelda, et suuröödel aastas kõige vaiksem teha tahab teada last? See on niimoodi, et see nimetatakse suur ehk vaikne nädal seal neid orbe päevast kuni lihavõtteni see või kannatuse nädal. No ja need veel ja ongi vene keeles, see on kristlik, tähendab kirikliku järgi see on nagu see, see, see Jeesuse valu tundmise ja ettenägemise nädal ja kui siis tuleb see pühapäeval, see suur suur vabanemine käes jäiselt, nagu soomlane ütleb, siis lähebki nagu kõik lahti veel üks ilus komme, mida saaks ikka siin ka ja mida täitsa saab teha see munade vahetamine. Muidugi seda ütles mu ema, et ennemalt oli nii, et et poisid käisid lihavõttepühade ajal suure toobriga. Too tera niisugune puust tünn, kus on nagu kõrvad küljes võib-olla kolm-neli-viis või isegi 10 ämbrit suur olla, suurita ja pandi siis puu läbi ja poisid tugevad poisid võtsid toobri õlgede peal natuke pandi õlgi, veel võib õhku sinna põhja ja siis käisid mööda küla mune korjamas. Nii et nüüd sa lähed nagu munavahet, ütleme nii, et mina annan sulle värvitud muna, sina oled vastu, aga vanasti see see poisteretk oli ja noh, siis need niuksed, krantsid, tüdrukud, need olid siis mõnikord värvinud poiste jaoks tooreid mune ja siis tehti seal nihukest rumalat nalja. Natukene, aga pühadeaeg oli jah, suur-suur, lust, miks neid nimetatakse kiigepühadeks, sellepärast et kiikumise komme hakkas peale, tähendab talvelisandi kiikuda. Ja Eestis on veel niimoodi Lõuna-Eesti ja Põhja-Eesti või nagu vanasti Põhja-Eesti oli Eestimaal ja Lõuna-Eesti Liivimaa nendel on nagu kombed pisut erinevad Lõuna-Eestis hakatigi liha test, kiikuma, ehitati kiige ja kiiguti siis nii kaua need kiiged olid üldiselt niuksed, kergemad niikaua kui kiige vastu pidas. Vähemalt lihavõttest jaanipäevani ja Lõuna-Eestis on väikesed känkakesed, nii et lumi sulab varem ära, mujal võis veel lumi olla, aga, aga käidi kiikumas Põhja-Eestis, kes nüüd on siin? No need on vaid mõned kiiged on praegugi veel alles, need tehti niisugused suured tugevat, sinna mahtus mitukümmend inimest peale, need kiiged tavaliselt kestsid ikka aastakümneid või noh, vähemalt hulga aastaid ja see kiikumine kestis terve terve suve sügiseni välja, nii et siin on juba niuksed traditsiooni erinevuste olnud, aga Põhja-Eestis jälle liha võtta, seal oli niisugune huvitav mäng, lauahüppamine noh, nüüd ei ole meil enam puuriit kuskil ja linnamajade hulgas on see küllaltki raske, aga see on niisugune lõuakiige, ümmargune palk oli põigiti vastu maad ja siis oli pikk laud üle selle hööveldatud laud ja siis väiksemad istusid suuremat selliseid Kristi seal peal, see oli niisugune niisugune üles-alla kiikumine. No see lasteaedades on neid kiigesid nüüd selle mudeliga tänapäeval ka, nii et see on olnud Põhja-Eestis just niisugune lauahüppamine nüüd lihavõttepühade ajal ja siis veel üks niisugune väga tore lugu, kui veel rääkida, siis see oli too meeste mäng, mille nimi oli munaveeretamine väikse künka pealt, kas küngas oli juba iseenesest sile või siis tehti isegi väike puust trenn, niisugune niisugune laudadest kokku löödud trenn, mis siis ühest otsast oli ülevalpool ja alguseks ringiks, siis iga mees laskis sealt ühe muna alla veerema värvilise muna ja pärast, kui teine rind hakkas, see oli niisugune vanameeste ja abielumeeste noored, poisidki tantsimise kiik, samas, aga noh, nemad enam tüdrukuid nagu vahtida ei tohtinud, nendel oli siis see munaveeretamise mänge, siis kui teine ring läks juba neid mune sealt ülevalt rennist alla veeretati siis oli niisugune kaupet, kelle muna puudutas taks seal maas juba enne olevat muna, seal natukese sõltus sellest, kui tugeva hoolsa sellele munaliselt veeretame, sealt ülevalt siis andsid, siis sa said mõlemad omale. Ja noh, ega seda head roopanii liiga palju ei olnud, nii et igaühel oli ikka hea meel, kui ta veel mõne lisa muna oma perele juurde teenis. Nõnda siis me kuulsime, et rahvapärimuste kohaselt on ülestõusmist püharõõmupidu tärkava le loodusele ja noorusele. Ja ärge siis unustage ülestõusmispüha hommikul ennast kauaks magama, siis tuleb varakult tõusta ja vaadata, kuidas päike mängib ja see annab Virkust terveks aastaks. See oligi siis küsi julgesti saade ja küsimustele vastas rahvaluuleteadlane Pille Kippar ja saate seadis kokku tervikuks toimetaja Reet Made.
