Näitusel kunstnikud teenetest komplimenteerivad väga kenasti
sellel teemal, et nad on lähenenud erineval viisil,
et on need, kes on rohkem fokusseeritud,
siis uurimustöödele võib-olla mõtisklenud rohkem jääst kui materjalist,
vaadanud nagu sinna jää sisse, et kui sa ära sulab,
üks hetked, milliste bakteritega me mingi hetk peame
silmitsi seisma, mis on võõrad või, või on kunstnikke,
kes on käinud kohapeal Islandil lindistamas liustike helisid,
Annika seeliku teos näiteks on sellest, et kui liustik saab
meiega vestelda, siis milline see võiks olla? Meil on kunstnik, kes on perekonnaarhiivi kasutanud,
et kes on ise elanud terve oma perekonnaga generatsioonide
kaupa liustike läheduses ja neil on siis õnn olnud vanaisalt
saada 70.-te materjali, näiteks nende matkadest siis
liustikesse ja käinud sellel aastal samad paigad läbi,
aga siis on ka selliseid sümboolse tähendusega teoseid.
Ma ütleks üks kõige kesksem teoson Mariaalinud impani poolt,
mis on meie teise korruse keskel, mis võtab kuidagi hästi
kokku kõik need teemad, et viitab just sellele,
et installatsioon ise on sellise kauss ja kujuga,
et kui me vaataks sinna kausi sisse justkui nagu veekausi
sisse me näeme iseenda reflektsiooni, aga siis seda seost ka,
et kuidas me kogukonnana võiksime olla seotud,
et me oleme kõik teineteisest sõltuvad, kuidas need
kunstnikud on siis siia projekti leitud ja,
ja miks on see siis niimoodi rahvusvahelise mastaabiga
kunstnikud on kõik pärit siis selle aasta kultuuripealinnadest,
siis Eestist, Austriast, Norrast, aga kuna meie projekti
korraldab siis Eesti Saksa kunstikoostöö,
mittetulundusühing ja Raumprodžaktse mõlemad baseeruvad Berliinis,
et siis meil on kaasatud ka saksa kunstnikud.
