Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Armsad klassikaraadio kuulajad, tere tulemast juulikuu
esimesse kunstiministeeriumi saatesse.
Minu nimi on Aleksander Metsamärt, tulen täna teie saatejuht
ning meie tänased teemad viivad meid Ladina-Ameerikasse
ja kalaranda.
Saate esimeses pooles on külas kumu projektijuht Inga Jaagus,
et rääkida kumu teisel korrusel vastavat Ladina-Ameerika kunstinäitusest,
kus võib näha noh, julgeks väita, et mandriparemikku nii
16.-st seitsmeteistkümnendast kui 20.-st sajandist saate
teises pooles vestleme tütar galerii aastase sünnipäeva puhul. Tütar galerii galeristi ei vaata jah, mailis Dimiga nii
tütargaleriist kui galeristiks olemisest laiemaks.
Soovin teile head kuulamist. Head Kunstiministeeriumi kuulajad, kui Eesti kunstimuuseumis
võiks oodata saab näha barokk, kunstišedöövreid
ja 20. sajandi klassikat siis harva esinevad need ühel
näitusel ja veelgi ühel näitusel, mis viib meid nõnda
kaugele nagu Ladina-Ameerikasse et natukene rääkida kumu
suures saalis avatud näitusest ajalugu ja müstika,
Ladina-Ameerika kunsti, Euroopa olemegi kutsunud täna
Kunstiministeeriumi saatesse näituseprojektijuhi Inga
Jaaguse treinga tervist ning et võib-olla meid teemasse
sisse juhatada, kas sa saaksidki avad alguses seda nii-öelda
kahte kunstilist voogu, mis antud näitusel väljas on? See näitus tõepoolest kokku justkui kaks eri ajahetke,
et saavad näitusele Q seitsmeteistkümnenda kuni 19. sajandi
koloniaalkunst ehk siis barokk ja 20. sajandi modernism
valdavalt sajandi keskpaigast ja põhjus,
et nad niimoodi kokku saavad, on selles,
et see ladinaameerika näitab, jutus on kureeritud ju ühe
erakogu põhjal.
Ehk siis need valikud peegeldavad seda, mida seal erakogus leidub. Ja, ja just seda kahekümnendat sajandit ja koloniaalkunsti
oli seal siis kõige paremini esindatud ja selle pealt
kuraatorid Sirje Helme ja Kadi Polli.
Ka need valikud tegid. Et võib-olla Febuse fondi juurde, pöördume tagasi natukene hiljem,
kuid kas sissejuhatavalt saaksid sa võib-olla avada seda koloniaalkunstiperioodi,
16.-te seitsmeteistkümnendat sajandit, kus siis kohaliku Peruu,
Uruguay, Argentiina kultuuridele sõidab nii-öelda jõuliselt
võimsalt ja domineerivalt peale Hispaania oma barokimõjudega? Ja et et see siuke näituse laiem vaade ongi ju uurida seda
Po mõju Ladina-Ameerika kunstile ja koloniaalperioodil
kahtlemata see mõju oli sunniviisiline ja,
ja noh, nii-öelda peale surutud, et kohalikel seal eriti
kaasa rääkida ei olnud.
Koloniaalkunsti osa näitusel on jaganud 1008 alateemaks,
üks vaatab ühiskonnakorraldust ja teine siis religiooni
ehk siis kuidas, kuidas läbi visuaali või pildikeele neid
kahte teemat siis kolonisaatorid kohalikele peale surusid
või tutvustasid, et võib-olla, kui alustada religioonist,
siis kas see on kõige-kõige olulisem teema. Et Hispaania jaoks ikkagi laienemine Ladina-Ameerikasse
nii-öelda oli ristisõda, ehk siis nad viisid sinna uut uut
usku ja selleks, et seda kohalikele mõistetavaks teha,
siis võeti b pildid või pildikeel ja jutustati siis seda
nii-öelda kristluse lugusid tehes seda väga osavalt
ehk siis põimides kristlikke sümboleid kohalik nagu müütide
ja kohalike sümbolitega, et üks väga hea näide on näiteks
meil on väljas. Kui koloniaalperioodil valdavalt on ikkagi autorid tundmatud,
siis üks nimekas või nimega autor on Diego Kiispediito
Peruus Peruu asekuningriigis tegutsenud siis põlisrahvusest
kunstnik ja tema loomingus on väga näha,
kuidas, kuidas näiteks selline tiivulise olendite austamine,
mis oli kohalik väga oluline sobitus väga hästi kristlusega,
ehk siis inglite teema läks väga hästi selle kohalike
uskumustega kokku ja aktiivset ingleid kujutati. Ja samamoodi igasugune näiteks kulla kasutamine,
mis üldse Parockile või selline uhkeldamine Parockile on omane,
et siis kohalikele jälle samamoodi kuld sobis,
sest kulda kasutati jumalikkuse või jumaluste edasiandmiseks
ehk siis väga-väga hästi põimusse nii-öelda kristlik
ja kohalik ja sellest tekkiski nii-öelda siis põlisrahva
barokk ehk siis selline kohalik ladinaameerika barokk. Jah, et kui Diego tiittoni, ketša kunstnikku jumalaema pilti
vaadata üleval, siis seal leiab kolm sellist linnukujutist,
kes oleks võinud otsekui inkade templi joonistuselt välja astuda.
Kuid hästi olulisel kohal on ka puunikerdused.
Näitusel saab näha ühte, lausa parukaga madonnat,
mis on filigraanse meistriklass.
Kui palju kohalik puutöötraditsioon jõudis üle siis Mehhiko
Peruu roki? Absoluutselt, et siin tegelikult nii puit kui ka üldse
igasugused väärismetallid, et see oli kohalikel väga-väga
heal tasemel ja lihtsalt võeti üle siis nii-öelda
euroopalikud teemad, euroopalikud kompositsioonid,
et eeskujudeks olid tihti ju raamatuillustratsioonid,
mille pealt siis loodi nii nii maali kui ka nagu
kolmemõõtmelist teemaarendust, et see, see üks jumalaema kuju,
mis meil, mis meil näitusel väljas on, mille juuksed lebavad
tema kõrval tahtlikult, et oleme tahtnud näidata,
et need juuksed ei ole nii-öelda tema külge kinnitatud,
vaid see on selline eraldi lisandus ja need juuksed on ka
ajas vahetunud. Et see, see on tõesti tõesti filigraanne ja,
ja ei saa kuidagi öelda, et oleks kehvem,
siis see meisterlikkus kohalikel Jah, promiinistwi kellestki sellisest üks teine väga
euroopalikke motiive, mis on Ladina-Ameerikas üle võetud
ja nagu ma aru saan, siis ka noh, väga jõuliselt kasutusse
võetud on igasuguste inimgruppide rahvaste selline
taksonoomia esitamine mida näeb siis sellel nii-öelda mitte
religioossel poolel näitusest. Ja et see koloniaalkunsti teine alateema on siis kasta
ühiskond võikski öelda kastiühiskond.
Et 19. sajandi ütleme terve, 11. sajand oli üldiselt selline
maailma korrastamise kirjeldamise kategooriseerimise periood
ja tehti seda ka inimestega ja Ladina-Ameerikas kohtusid
erinevad inimgrupid, ehk siis seal olid kohalikud kud põlisrahvad,
tulid siis sinna kolonisaatorid, hispaanlased.
Aga kuna vastavalt paavsti käsule ei tohtinud kohalik muuta
orjadeks selleks et nii-öelda ka usu levitamine läheks
lihtsamalt või edukamalt, et siis tööjõuks toodi sinna
juurde päris arvestatavalt tega Aafrikast orje
ja siis kõik need erinevad inimgrupid pidid ju omavahel koos toimima. Ja sellest siis tekkiski ka täitsa omaette pildi žanr
ehk kas ta maalid, mis tavalised koosnesid 14-st kuni 16-st
eraldi maalist või ehk siis eraldi olukorra kujutamisest.
Meie näitusel on väljas neli, kas ta maali,
mis siis näitavad ära, mis juhtub inimese positsiooniga ühiskonnas,
kui ta seguneb siis mõne teise grupiga ja loomulikult näeme
me seda, et mida tumedamaks läheb inimese nahavärv,
värv, siis seda kehvemaks läheb tema positsioon ühiskonnas. Ühiskondlik selline pinge, mis joonistub välja
Ladina-Ameerika kontekstis antud näituselt,
on väga põnev, sest et üks asi on selline rassiline
doktsionoomne eristus kuid lisaks sellele on toodud ka
täiesti lääneliku stiilist tehtud inkade valitsejate portreed,
mille mõte nii palju, kui ma suutsin seda näitusel olles
kokku panna, ongi siis lähendada kohalik eelnevaid eliit
siis Lääne-Euroopal ikku kujutamislaadiga
või milline oli see sotsiaalne noh, segunemine,
mis siis toimus, nagu te ütlesite, siis hakati importima
mustanahalisi orje. Kuidas siis tekkis see nii-öelda suur segu,
mida me tunneme ladinaameeriklane. Noh, siit Eestist muidugi on ka hea hea rääkida,
aga et see suur suur segunemine oligi seal ilmselt
suhteliselt jõuline ja ka ja ka valuline,
aga needsamad inka valitsejate portreed,
millele sa, sa viitasid, see on teine jah,
siuke hästi huvitav seeria seal näitusel,
kusjuures neid seeriaid ei ole üldse maailmas palju säilinud.
Hobusekogus on väga siukseid, haruldasi töid ikkagi
tegelikult aga et ja nende, nende eesmärk oli mõnes mõttes
ka legitimiseerida uusi valitsejaid, tuues see uus valitseja
või uued valitsejad sinna vanade valitsejate järjestusse
vaid see seeria, mis meil väljas on, algab tegelikult inkade
mütoloogilise esiema ja esiisaga, kes ilmusid veest
ehk siis kes tegelikult ei olnudki päris inimesed
või valitsejad. Et alles kolmas maalsel seerias räägib tegelikult elanud
inimesest valitsejast ja see seeria lõpeb siis Hispaania kolonisaatoriga,
kes siis hakkas, hakkas asekuningriiki haldama,
et, et legitimiseerida ühest küljest siis seda välist võõrvõimu,
aga teisest küljest see ikkagi säilitas kohaliku ülikonna
õigused ja, ja see andis ka alust, et kohalik ülik kond uute
valitsejatega nagu koostööd teeks, ehk siis mõnes mõttes oli
see justkui järjepidevuse tagamine ka väga ma ütleks,
kaval võte, võib-olla siis väljast tulijate poolt. Ja mis kindlasti leiaks ka põnevaid paralleele,
sellise paar sajandit varem toimuvad eesti kunstikujutistega
näiteks arrelane kirikutes.
Aga nüüd teeks sellise kiire ajahüpe või tegelikult päris
paari sajandisse ulatuv ajahüpe, sest teine pool näitusest
kujutab siis Ladina-Ameerika ja sedakaudu ka
maailmamodernismi absoluutset klassikat. Ja et tõesti toimub ajahüpe, et mõnes mõttes me jätame
vahele taga väga keerulised ajad ehk siis perioodi,
mil Ladina-Ameerika riigid ise seisvusid
ja hüppame 20.-sse sajandisse, kus juba on tegemist
iseseisvate riikidega, kes siis igaüks proovib nii-öelda
ennast leida, tegeletakse ka enesemääratluse
ja oma identiteedi otsingutega.
Aga kui vaadata siis kunsti poole pealt,
et 20. sajandil kuidas jõudis või milline oli Euroopa mõju
siis 20. sajandil Ladina-Ameerika kunstile,
siis eelkõige oli, oli see läbi selle, et ka sealsed
kunstnikud täpselt samamoodi nagu ka Eestis kõiki tõmbas. Euroopa kõiki tõmbas loomulikult Pariis modernismi
absoluutne kese 20. sajandi esimesel poolel,
et samamoodi ka noored kunstnikud erinevatest
Ladina-Ameerika iseseisvatest riikidest liikusid Euroopasse
tihti kõigepealt Hispaaniasse, mis oli neile ka keeleliselt lähem,
aga lõpuks jõuti ikkagi välja, Pariisi.
Dissea lavastati, seal oldi tegelikult, et kõige uue südames
ja üldse mitte kõrvaltvaatajad, vaid ise mõjutajatena kaasas. Ja siis see teadmine võeti kaasa ja naasti koju
ja arendati siis seal nii-öelda oma kunstikeeleks,
ehk siis ikkagi proovite seda omast või seda oma identiteeti
lõpuks leida. Üheks selliseks heaks näiteks vist olla põlvkonna
kunstnikest või siis lausa juhtivaks näiteks oleks vist
Joaquín Torres Kressiia kes Pariisis töötas Mandrianni
agendinskiga lausa, kui ma ei eksi käsikäes
ja seejärel naasis Vogoisse, et asutada seal kunstikoole
ning neist kunstikoolides, siis omakorda kasvasid sellised
Ladina-Ameerika katsetused geomeetrilise abstraktse kunsti kokkuviimisega,
siis kohaliku traditsiooniga. Jaa, absoluutselt, et Huakin, Torres, kar siia on väga,
väga oluline nimi, kuigi ta ise on pärit Uruguayst
ja ta töötas põhiliselt Uruguay's, siis ta on mõjutanud kogu
kogu regiooni ja just sellist nagu abstraktsemat,
kunsti, tema selline filosoofia, mida ta arendas,
oli siis universaalne konstruktivism.
Et ta leidis, et sellises üdini abstraktses ainult vormi
ja värvi ja ka sümbolite keeles, kus saavad kokku siis euroopalik,
aga samas ka just nakkus sümbolite poole pealt siis kohalike
põlisrahvaste selline visuaalne traditsioon,
et see võiks olla see universaalne keel,
mis siis justkui kõneleb kõigiga. Ja meil on näitusel väljas ka lisaks toorescar siia oma
töödele ka tema oluliste õpilaste hoolivalt Buy Francisco
Matto töid, päris päris palju, et sealt on,
kohe näeb selgelt, kuidas see nii-öelda Torres kar siia
koolkond väga jõuliselt arenes ja seda kohalikku kunstikeelt mõjutas. Näiteks Apuy töötas, näeb ka seda klassikalise puude tagasitulekut,
et väga-väga võimsalt ja nende traditsioonide jätkumist.
Tahaks nüüd küsida natukene jätkuvalt Ta
ega siia tinglikult esindab ühte sellist tugevat voolu 20.
sajandi ladinaameerika modernismi Is.
Aga teine vool oli nagu ma mõistan, selline kommunistlikum
vasakpoolse suunitlusega, mille vist kuulsamaks esindajaks
on ka näituse plakatil ei jõudnud Diego Riviera,
kas saaksite võib-olla avada seda Diotoomiat? Ja, ja et see näituse nii-öelda teine pool,
kui ruumiliselt mõelda ongi vähem abstraktne
ja keskendub sellisele tavalise inimese kujutamisele
ja siin tõesti Diego Rivera ja Mehhiko moralistid on eestvedajad,
et meil on näitusel väljas ainult Diego Rivera
ja ikkagi väiksemahulisemalt töödega, et ei ole ühtegi uhket
seinamaali või midagi sellist aga Diego Rivera puhul
ja tema kommunistlikud vaated siis ütleme,
tingisid ka tema teema ütluse, et see tavaline inimene tuli
tema loominguga rohkem tähelepanu alla ja,
ja jõudis jõudis ka teiste kunst rikke puhul siis niimoodi
tähelepanu keskmesse seda tavalist töötavat
ladinaameeriklast ikkagi hakati aktiivselt kujutama seal 20. sajandil. Mõlema koolkonna puhul võib tegelikult rääkida ka sellest,
et nad töötasid noh, Euroopa kontekstis üüratult suurte
mastaapidega ehk et Ladina-Ameerikas ja Ameerikas laiemalt
olid populaarsed suured seinamaalingud Panood.
Kuidas kasvas välja selline mastaapse kunstikultuur antud mandritel? Ma arvan, et siin tegelikult oleksid võib-olla kuraatorit
Sirje Helme oluliselt parem.
Parem vastaja aga et kui me räägime konkreetselt driverast,
et siis oli ikkagi vaja rääkida, massidega rääkida nagu
paljude inimestega korraga ja sellest ilmselt tekkisid need
suured formaadid.
Mõnes mõttes skimaatilised võib-olla kujutamisviisid,
et ja kuna aeg tingis selle, et tuleb olla kõnekas paljudele Tuleb olla kõnekas ja valjuhäälselt kuuldav.
Üks kes jääb või selline liikumine, mis kuidagi jääb
natukene nagu sellise sotsrealistliku murealistika
ning teiselt poolt geomeetrilise abstraktsiooni vahele kuid
mis samuti tee oli kohalikus skulptuuris mootoriks on siis
nii-öelda sürrealism.
Kas võib-olla saaksite natukene avada seda reaalset
koolkonda Ladina-Ameerikas ning kuidas? Realistlikud meetodid lähenemised aitasid ka saada kontakti
mingite kultuuriilmingute ja mälestustega varasemast ajast? Sürrealism Ladina-Ameerikas maandus väga heale pinnasele,
et Ladina-Ameerika, kui nüüd vaadata jälle seda kohalikku,
sellist põlisrahvaste kultuuri ja mütoloogiat sisse ise oli
selline maagilist müstiline väga legendiderohke,
et, et see oli hea hea aines nagu Sürealistile nii-öelda edasiarendamiseks.
Et siin võib-olla on hea, kui mainida, et tegelikult selle
näituse ju üks pärl, kui rääkida sürrealismi ist Onlyanora Carrington,
kelle töid ei näe küll mitte suures saalis,
vaid et nii-öelda siis satelliitnäitusel meie neljanda
korruse projektiruumis, aga, aga Eleonora Carrington,
kes siis ise on ju briti juurtega Inglismaal sündinud
kõrgklassi perest, et tema jõudis 40.-te teisel poolel olles
Euroopast emigreerunud, jõudis Mehhikosse,
kus juba oli selline aktiivne sürrealist ide ringjaga
eksiilkunstnike kogukond, et tema, selline,
noh, ma ütleks, selline nõiduslik mulle endale tundub nõiduslik,
see kõige parem sõna, nõiduslik, maagiline keel väga-väga hästi. Noh, ma ei tea, minu jaoks sobitub selle ladinaameerika kontekstiga,
aga et kui suures saalis edasi rääkida, siis suures saalis
on huvid tav sürrealist, kes on väljas, ongi Fredo lamm keda
näeb ka selle aasta Veneetsia biennaalil,
kes siis oma ainest ammutab taas kord nagu põlisrahvaste folkloorist.
Seal on maskide teemat näiteks aktiivselt
ja tema seob sellise ladinaameerika ka ja siis kaid sellise
nagu afro ameerika jooned kokku. Ja siis võib-olla huvitav tegelane Hozee kurvitš,
kes on tegelikult Leedu päritolu, aga juba varakult
Uruguay's jõudis välja, et seal on sellist,
kuna ta Leedu juut, et siis seal on veel sellist omakorda
nagu judaismi siis sellist sümboolikat sees,
et aga, ja nagu pärimusest ammutada sätav inspiratsioon on
plasti iseloomulik. Jah, võib-olla tema puhul tasuks ka mainida seda,
et parimad Kibutsi vaated, mida ma olen üle aja näinud,
et rääkida sellistest alternatiivsemate või noh,
et hakata nagu ringi kokku tõmbama, sest praeguseks oleme me
jõudnud juba väga paljusid kunstnikke näituselt puudutada
siis ühe sellise väga tähelepanu väärset kaasaegse mulje
jätab libero Pattii, kes on siis, nagu ma aru saan,
itaalia juurtega Argentiinas, skulptor, kelle nukkude sari
on kuidagi sellise abstraktsiooni ja kommunistliku ühiskonna
kujutamise täpselt vahepeal. Et kas te saaksite palun natukene avada ka seda. Ja padi kolm nukuskulptuuri on ilmselt peaaegu esimesed asjad,
mida külastaja saali sisenedes näeb, sest need on küll kitsakad,
aga ikkagi massiivsed oma just kõrguselt.
Padii tegelikult lõi kolm nukkude sarja ja meie kolm
skulptuuri on siis pärist sarjast, kus tegelikult oli 14
kuju ja Janet, see terviksari kuulub siis vööbus Fountionile
ehk siis see on ka ainus, mis on tervikuna ühe omaniku käes
ja selle Padii nagu sihukese selle sarjaga,
et võib-olla ka tema kunstniku keele selline nagu tausta
või tõukejõud, et teda ka väga huvitas, selline nagu
alateadvuse teemad ja selline inimese äng
ja ja kuidas inimene ühiskonnas ikkagi toimib
või hakkama saab ja kuidas inimeste omavaheline seos on siis
sellised väljavenitatud, võib-olla natuke traagilise
olemisega figuurid tema jaoks siis tähistavad erinevaid
inimtüüpe ühiskonnas siukseid, üldistavaid inimtüüp
ja sari tervikuna või et need 14 figuuri siis on justkui see ühiskond,
need figuurid oma algsel kujul olid ka köitega ühendatud. Ehk siis nii nagu inimesed ühiskonnas on erinevate
sidemetega seotud ühendas tema figuure siis see köis
ja need köied omakorda on siis ühendatud sellisele justkui
õnneratta sümbolile, et et tegelikult meie elukorraldust noh,
juhib justkui mingisugune kosmiline vägi,
mis ei allu meie tahtele.
Tõlgendusvõimalusi on kindlasti nagu hästi-hästi palju ühesõnaga,
ja väga-väga huvitav Hupi huvitav teos ja loomulikult oleks
väga uhke, kui me saaks 14 kuju eksponeerida,
aga see oleks olnud juba teine näitus. Jah, ja miks ei võiks ka neid Pedi köisi võrrelda kuidagi
koda luupe neitsi peale paistva jumalakiirtega end,
et nagu te ütlesite, siis padi nukkude seeria puhul on
kantud näitusel väljas olevate nukkude juures väga haruldane see,
et ühes seerias, et ühte seeriat on tegelikult suudetud
hoida ja omandada tervikuna.
Ja selle aluseks on siis Füübuse Foundation mille kogudest
pärinevad antud näitusel väljas olevad teosed. Kuid mis tegelikult ei ole ju esimest korda annetanud oma
teoseid väljapanekuks Eesti kunstimuuseumile. Ja meie koostöö sööbus Foundation ikka on hea
ja kestev. Tegemist on praegu juba kolmanda näitusega,
mis põhineb nende kogudel.
Et 2021. aastal oli kaks näit Dust uhke väljapanek Kadrioru kunstimuuseumis,
memm lingist Rubensini Flandria kuldne ajastu
ja väiksem näitus siis Niguliste muuseumis meeletud üsna järele,
mis eksponeerib siis ühte altarirentaablid.
Et juba nende näituste ajal oli mõte, see koostöö võiks,
võiks jätkuda ja, ja võib-olla esimene mõte vähemalt Sirje
Helme on meenutanud. Esimene mõte oli ikkagi võib-olla selle flaami kunstiteemaga
edasi minna, kuna see on föbuse kogude nagu tuum
või fookus.
Aga, aga nende hoidlaid külastades jäid silma siis just need
paar Ladina-Ameerika tööd, mille pealt tekkis huvi
ja ühesõnaga sellest kasvaski välja see kolmas projekt,
mis üldse. Ta ei ole flaami kunst, vaid on hoopis Ladina-Ameerikas. Kuigi sõlt religiooni osast või praami mõjutusi leida,
kui sellise tähelepaneliku pilguga vaadata,
siiski aga Köff Foundation ise, et kuna on juba kolmas näitus,
siis väga tahaks küsida, et mis sorti fondiga on tegu
või kuidas, kes toetab seda massiivset kunsti ostu? Füübus Foundationi taga on nende ametliku nimega on selle
fondi eestseisja Fernat Hats kes on kunstikoguja,
aga, aga teisest küljest teiselt poolt ärimees,
et tal on suured transpordi ja logistikaettevõtted ja,
ja see kogu tegelikult põhinebki siis tema
ja tema ettevõtet kunsti ostudel ja, ja see föbus Foundation
eraldi siis nagu kehana on loodud nende kogude haldamiseks
tegelemiseks uurimiseks. Et see, see on see taust, aga jah, eelkõige Fernand Hazzy,
kes oli avamise ajal Tallinnas tema kunstihuvi
ja eelistused ja noh, näiteks seesama Ladina-Ameerika suund
sinna näitusele või nende kogudesse ongi tekkinud läbi selle,
et transpordiettevõte ostis ära Uruguay's Montevideo sadama
ja siis nad basseerusid mõnda aega perega seal.
Ja siis sealt tekkisid need kontaktid ja,
ja ostud. Mida tähendab ühele kuraatorile kõrvalt vaadates töö sellise
koguga ja kui palju on seal, noh, kui palju oli Kadi Põllil,
Sirje Helmel vabadust, et tahaks seda, seda,
seda ja panna seda sinna ja sinna ja sinna
või kui palju on seal sellist etantust või teatavat paketi,
vabandage küsimusega liiga kaugele lähen. Praegu oli väga palju vabadust, et kui mitte kasteta paketi sõna,
aga et siis kuidas Kadi Polli ja Sirje Helme said sealt
kogudest valida, et siis see oli noh, niisugune noh,
nagu siis shopping ka halb mõiste, aga et nad said,
et ikkagi väga-väga vabalt ise valida ja otsustada,
et nii palju kui mina mäletan, siis ainult ühte tööd,
mis nad välja valisid, me ei saanud sellepärast,
et see töö on väljas seal nende kontori mingisuguses
olulises koosoleku ruumis ja Fernand thats väga tahtis,
et see töö kindlasti seal oleks, aga muidu oli see
absoluutne valikuvabadus. Pigem me pidime iseennast praktiliselt piirama.
Et kogu selle kunstikohaletoomine on ju arvestatud transpordikulu.
Et jah, see, see oli võib-olla see, mis sundis meid ennast piirama,
aga üldiselt Kadi Polli ja Sirje Helme said väga-väga vabalt
ise otsustada, kõike. Et kui see nüüd ei pannud raadiokuulajad natukene kibelema
vaatama Ladina-Ameerika aardeid, siis ma ei tea,
mis ta üldse teeb.
Suur tänu Tartu stuudiosse tulemast ja kunstiministeeriumiga
suhtlemast Inga Jaagus.
Tõus ajalugu ja müstika Ladina-Ameerika kunsti Euroopa on
kumu kunstimuuseumi suure saali teisel korrusel lahti veel
kolmanda novembrini, kui ma ei eksi. Kolmanda novembrini aitäh vestlemast. Armsad Kunstiministeeriumi kuulajad, meil on suur rõõm täna
raadioeetris tähistada, tõsi, põri kuuse hilinemisega,
tütar galerii aastast sünnipäeva ning et rääkida natukene
tütar galeriist esindusgaleriiks olemiseks kui galerii
tegevusel jalgade alla saamisest laiemalt oleme kutsunud
kohale tütar, galerii, galeristi ja juhataja mailistimi,
tere, Mailis, tere.
Ning et alustada, kas sa saaksid võib-olla tutvustada tütar
galeriid meie kuulajatele ja võib-olla teha kära igaks
juhuks selle eristuse, mis vahe on siis esindusgalerii hilja,
müügigalerii? Ja tütar galerii avati mullu maikuus Noblessneri linnakus
aadressil vesilennuki 24 ja oleme siis hetkel Eesti noorema
põlvkonna kaasaegse kunstiga tegelevaid kunstnikke,
näitustav ja esinda galerii.
Ja et vastata sinu küsimusele, mis vahe on siis sellisel tava,
kommertsgaleriilia esindusgaleriid, siis see on eelkõige jah,
see on selline, ütleme, ärimudeli või mingisuguse filosoofia küsimuse,
et kui selline tavakunsti müügiga tegelev galerii ütleme,
kes ei esinda ühtegi kunstnikku lihtsalt tegeleb kunstnike
teoste Sis vahendamisega, et sisuliselt on tegemist lihtsalt
sellise müügi ettevõtmisega siis esindusgalerii,
mida see esindus tähendab, on see. Lisaks kunstiteoste müügile tegeleb galerii oma kunstnike
siis karjääri edusse panustamisega erinevatel viisidel,
et me oleme kunstniku partneriks toetades teda
kommunikatsiooni ja turundusega, toetades teda teoste ladustamisega,
tema portfoolio loomise ja levitamisega teinekord teoste raamimisega,
erinevate siis teiste institutsioonide või galeriid
ega kokkuviimisega uute projektide initseerimised toetamisega,
millega iganes transpordiabiga, ioneemid
või do suures plaanis, et me oleme nagu kunstniku siis
sellise partnerid kes toetavad teda selles,
et tema saaks siis keskenduda eelkõige loomingule
ja kõik see, mis ei, mis ei seostu niivõrd otseselt loominguga,
et me üritame siis seda seda poolt enda kanda võtta. Ehk see on selline selline partnerlus, et mis meie mõlema
poolt siis nõuab suurt usaldust, suurt pühendumust
ja siis loodetavasti viib meid koos ka kuskile sellisesse kohta,
kus me oma koostöö alguses ei olnud. Tütar on praeguseks tegutsenud aasta aega
ja teil on vist umbes 12 kunstnikku hetkel siis hingekirjas.
Kuidas on noorel galeriil, noh, sest et me kõik ju kujutame ette,
et sul on juba mitu aastat jalad maas, sa oled tuntud nimi,
kuidas on noorel kale riigil kunstnikega saavutada seda
sinasõprust tutvust ning millel põhineb noh,
kuidas nüüd öelda tütargaleriis kunstnike valim?
Ma arvan Et eelkõige see selline usaldus, tekib koostöö käigus,
et meie oleme teinud alustuseks ühise näituse
ja vaadanud, kuidas meil seal koostöö läheb ja,
ja eks ta suuresti ikkagi see koostöö põhineb mingisugusele jah,
et peab tekkima usaldus, peab tekkima hea
ja kommunikatsiooni, avatud kommunikatsioon.
Meie oleme seni oma kunstnikke valinud, eks see on siin väga
keeruline küsimus, sest seal on väga palju sellist
tunnetuslikku poolt ka, aga, aga on ka mingisugused sellised
väljakujunenud nagu kriteeriumid, mida me üritame järgida. Et me küll tegeleme noorte kunstnikega, aga samas ikkagi nendega,
kes juba näidanud läbi oma tegevuse, et neil on
järjepidevust ja ambitsiooni siis oma valitud meediumiga
tegeleda ja et nad on.
Nad on ennast ikkagi mingisugusel viisil tõestanud
ja et neil on eelduslikult ka vastav kõrgharidus,
et nad oma meediumiga tegelevad sellisel unikaalsel viisil,
et neil on oma käekiri välja kujunenud, et nad on äratuntavad,
et et need on võib-olla need mingisugused sellised ühed väga
olulised kriteeriumid. Jah, mida me proovime järgida, aga, aga samas,
eks ikkagi, iga galerii teoste ja kunstnike valik on seotud
ka galeristi isiklike eelistustega, et ma ei saa öelda,
et need on mingisugused objektiivsed kriteeriumid,
millele siis meie meie valik tugineb, et ikkagi lõpuks see
on väga subjektiivne. Üks asi, mis tütar galerii puhul on väga võluv,
on teie näitusesaal, mis on siis Noblessneris selline
kolmest küljest avatud suur klaasist box.
Kui teadlik oli see asukoha valik, et sihuke tõusev kant
kalaranna ääres? See valik oli suuresti seotud ühest küljest sellega,
mis üldse oli kinnisvara üüriturul, kui ta
ehk et tõesti suured aknad ja valgus ja selline jalakäijate
tee ääres olemine tundus see, mida me tahaksime.
Ja teiseks oli soov ka kunstipublikule selles suhtes vastu tulla,
et kui juba minnakse kuskile näitust vaatama,
siis oleks ju tore, kui saaks käia ka veel paaril näitusel,
ehk et et kui sa juba lähed välja sooviga kunsti nautida,
siis võiks ju olla võimalus mitu kohta korraga läbi käia. Ja mulle tundub, et Noblessneri linnak on üks selline koht,
kus siis võiks olla võimalik seda teha, et,
et on ilus laupäev või pühapäev.
Ma tulen ja pargin oma auto ja siis astun läbi erinevates galeriides,
et, et see on minu meelest ka selliste klastrite tekitamine,
on publikusõbralik. Kaasaegse nüüdiskunsti müügi esindamise puhul on näiteks
volga Temnikovana naaber on ju öelnud hiljuti
kunstiministeeriumis seda, et Eestis on ikkagi veel käimas
totaalne järelduva fetiš soovitaksegi oksjonitel
ning huvitataks ikkagi suurenenud läinud nimedest,
et kuidas galeristinan seda kuidas on seda arvamust muuta,
kuidas te töötate selle arvamuse muutmise poole
ja mis te arvate, kuhu suunas tüürib Eesti kunstiturg sellise? Ma ei tea sellise arvamuse omamise suhtes näiteks ma ei tea,
10 aasta plaadis. Seda on ühest küljest väga lihtne ennustada,
sest seni ikkagi Eesti on läinud nii-öelda Lääne-Euroopa rada,
et, et ma usun, et ikkagi see trend selles suunas on,
et ikkagi järjest rohkem julgetakse osta elavate kunstnike loomingut,
järjest rohkem mõistetakse galerii rolli ka kunstiturul
seepärast takistuseks, ütleme siis alustaval
või noil üldse kaasaegse kunstiga tegeleval galerii Eestis
ei ole mitte ainult siis ostja eelistus osta nii-öelda
lahkunud kunstnike teoseid, vaid teiseks ka üleüldse selline
skeptiline suhtumine galeriisse, sest ollakse harjunud ostma
ateljeedes otse kunstnikelt, et see on ka kindlasti üks
selline teema ja üks komplekt müüte, mille siis
kummutamisega me tegeleme, et, et seda tegelikult,
see on väga selline vaevarikas või aeganõudev tegevus ja,
ja ma usun, et üks asi on siis seda välja kujunenud
kunstikoguja arvamust muuta. Ja, ja teine asi on siis põlvkondade küpsuse kasvades siis
seda uut kunstipublikut juurde kasvatada,
et mulle kohati tundub, et see, selle teise poolega
tegelemine on lootusrikkam.
Et, et siis võtta vastu ja harida neid inimesi,
kes on alles kujunemas kogujad. Näiteks, et me ju jõudsime siin kuidagi dekaatidesti
põlvkondadest rääkimise mastaapideni, kuid tütar galerii
võrdlemisi noor tahaks küsida teilt, kui selle asja keskel ole.
Et mis on sellised noore galerii või galerii avamise raskused,
ootamatused, asjad, mida viiks raadiost keegi soovida kuulda,
kellel on unistus oma galerii avad, et mida näiteks ei oodanud,
mis võiks tulla ette keerulisena ning mis on maksnud kuidagi
emotsionaalselt rohkem dividende, kui oleks osanud oodata? Jah, see on selline reflektsiooni küsimus,
et korra on siin tunne, tahaks korra istuda
ja mõelda selle üle, aga Ma ei ütleks, et mingisuguseid väga
suuri ootamatusi on tulnud.
Pigem lihtsalt meie eeldused galeriid plaanides
ja see reaalsus täna, et et lühikeste aastatega on päris
palju muutunud selles suhtes, et mis puudutab erinevaid
näiteks toetusvõimalusi. Et kui me galeriid planeerides arvestasime ühtede võimalustega,
siis peale avamist olid võimalused juba hoopis teised jaga.
Ja kindlasti on mõjutanud ka see tänane majanduskeskkond,
mis on, mis on, ütleme kergelt kerge, pingeline ja,
ja selline ebakindlus, mis õhus on aga aga võib-olla
lihtsalt see, et see töömaht, mis ühe galerii elushoidmisel
ja edasiviimisel tuleb panustada, on, on väga suur.
Pealtnäha see tõesti võib-olla näituse korraldamine on
midagi sellist, mida võib-olla kunstivaldkonnas tegutsev
inimene oskab ette kujutada, aga kui palju läheb tunde
tegelikult sellele, et nendel esimestel aastatel
ja nendeks esimesteks aastateks kogenud kale ristid ütlevad,
et on, võib julgelt lugeda vähemalt viis aastat. Et need esimesed aastad elus püsida ja selle eluspüsimise
nimel siis tegutseda kommunikatsioonitegevustega toetuste
taotlemisega messikutse hankimisega, kandideerimisega aruandlusega,
et see on väga-väga suur tööhulk, et ja meiega täna ikkagi
planeerime oma tegevusi, noh, ma ütlen ausalt,
tegelikult äärmiselt pikalt, meil on juba koos 2025 aasta
programmi kunstnikega kokku lepitud, aga tegelikkus on see,
et me elame kuuhaaval ja ja anname endast iga kuu parima,
et siis jälle järgmist kuud optimistlikult alustada,
et see on, see on väga keeruline teekond just eelkõige seetõttu,
et ühest küljest on ju Eestis väga tore alustada galeriiga,
et et konkurente justkui väga ei ole, et samas talendikaid
kunstnikke on. Aga teisest küljest kohalik turg on niivõrd väike,
et selleks, et jätkusuutlikult toimetada peab ikkagi,
eriti esindusgalerii mudeli puhul on väga väga oluline saada
endale mingisugune jalgealune ka Eestist väljaspool
ja tekitada endale publik ja ja kogujaskond väljaspool
Eestit ja, ja see on väga kallis ja aeganõudev ettevõtmine
ja tõesti see, kui keeruline on üldse pääseda ühele
arvestatavale kunstimessile Eestist. Arvestades, et seal juba kaks esitus galeriid Eestis
tõenäoliselt on esindatud, on, on raskem,
kui ma ette kujutasin. Kui palju aitab sellise välismaise kontaktiga see,
et teil on näiteks Tõnissaar Stefaniga, Leedu kunstnik siis
selles kunstnike vasteris Kindlasti vastab tõele see, et Väliskunstnike kaasamine toob
kaasa ka selle riigi siis kogujate tähelepanu
ja selles suhtes meie töötame selles suunas kindlasti,
et edaspidi oleks meie programm rahvusvahelisem
ja ja kindlasti jah, see on küll üks tegevuse üks samm,
mida selles suunas tuleb teha. Sellise lõpetava küsimusena tahaksin, noh,
oletame, et mõni kunstnik meid ikkagi kuulab.
Et kui kunstnikuna ma nüüd sooviksin kuidagi sattuda tütar
galerii tiiva alla, siis milline oleks õige lähenemine teile? Täna üks kunstnik muidugi, kelle loomingut ma väga austan,
astus sisse ja leidis, et galeriis on nii kaunis valguseta
sooviks tulla ja hullu panna ja mille peale ma talle kohe
rõõmuga saatsin galerii joonised.
Et loodetavasti ta tuleb välja oma plaanidega aastaks 2026,
aga aga eks meile on erinevate lähenetud,
et, et me loeme kõik kirjad läbi, vaatame kindlasti kõik
portfooliot läbi. Aga kõige õigem samm sellisel noorel kunstnikul on ikkagi
lihtsalt ehitada oma CV'd ja, ja seni me ikkagi enamiku
näitusi oleme endale siis programmi pannud ikkagi läbi enda kutsed.
Et siis me päris kindlasti ühel hetkel märkame kunstniku
ja pöördume ta poole, et aga, aga muidugi ma soovitan
ehitada oma CV'd kandideerida erinevates näitusepaikades oma
ettepanekuga olla nähtav, olla nähtav, sotsiaalmeedias,
püüda jõuda ka rahvusvahelistele grupinäitustele,
lihtsalt tegeleda pühendunult sellega, mida sa armastad
ja millesse sa usud ja, ja kui meie eksisteerime sel hetkel,
kui sa oled jõudnud sinna, et et me võiksime pöörduda,
siis me kindlasti pöörduma. Lõpetuseks veel ka näituste kohta parasjagu on veel
viimaseid päevi nädalaid avatud Eero alevi näitus näitus
tütar galeriis ning siis septembris. Septembris meil tuligi väike ootamatus ette,
et meil algselt pidime avama 29. augustil Tõnis saadoja
maalinäituse aga Tõnissaar, näituse avame ilmselt 31. oktoobril,
et me tõenäoliselt järgmisel nädalal hüüame siis välja,
et kellega oma sügishooaja avame, et ma ei oskagi sulle
hetkel seda öelda, et see jääb seda infot katma.
Väike saladuseloor, et jälgige meie kanaleid,
saate teada. Selge ning eero laadi murtud päike on siis veel avatud 14.
juulini ja just nimelt tere tulemast.
Nõnda, aga suurite kunstiministeeriumisse tulemast,
tütar galeriist ristiks olemisest natukene rääkimast
mailistimi aitäh.
Ja siin nende argiste ja pähemärgiste tõdemustega
galeristiks olemise kohalt lõpeb ka meie tänane saade.
Oli rõõm olla teiega. Minu nimi on Aleksander Metsamärt, helioperaatoriks oli
Helle Paas ning saate toimetaja Lisete vilt kuulmiseni.
