Jüripäev oli üks kevadistest kalendripühadest, mis nagu avas suve mihklist, öeldi kunagi, et jüri siduda ja Mihkel, laske lahti. See oli nii, et jüripäevast hakkas töö ja. Päevaks oli suurem töö tehtud, kõik. Jüripäevast rääkides on paslik puudutada ka teisi kevadpühasid, mis suve sisse juhatasid. Selle üldtuntud laulu õrn kevade üks paljudest salmidest ütleb oh kevade, miks petsid sa need lilled õitsema ja läksid rutuga, nad peavad närtsima. Kevade esimesi tundemärke vaadati looduses juba kaua enne kevadist pööripäeva mis on 21. märtsil. Kevadist tööde algust seostati hoopis paastumaarjapäevaga 25. märtsil ja jüripäevaga 23.. Prillid huvitav, et erilisi kevade tuleku laule meil polnud kuigi regilauludes tuleb ette üsna meeleolukaid kevadisi looduse kirjeldusi. Laulu kevad põllul esitab Jõelähtme rahvalaulik Hindrek Tamm. Kaela Haarald katab mada kaeravarras katamaraani suutoopeta tuulebki, nii suudopeta, tuuleiabki, hernes ehib riidel. Seib riide, läheb. Maarjapäevast alates, mis oli sisuliselt naiste püha, pidi kodust välja minnes kolm suutäit sööma, see tähendab suurustama ehk linnupetet võtma. Kevade tulekut kuulutasid veel palmipuudepüha ehk Hurbe päev ja ülestõusmispühad ehk lihavõtted mis olid küll liikuvad pühad. Tegelikult mõeldi kevadel juba talvel vastlapäeval tuletage meelde, mida sooviti, või hõigati vastlaliugu lastes linad liugu, pikka kiudu, linad, liulaski jälle totrat toas, istu jälle. Vastlapäeval on kevadel mõelnud paljud teisedki rahvad. Ungarlased on näiteks just vastlapäeval kevadet välja kutsunud. Kuulake Slovakkia ungarlaste kevadloitsu. Eesti kevadised kalendripühad on üldised, laulu vaesed. Mõnevõrra laulurikkam oli vaid Kagu-Eesti. Kagu-Eestis kuulus urbe päeva juurde laual või latil kiikumine ehk süütamine. Setumaal lauldi urte päeval erilist süütamise laulu setu hurda. Päeva laul kõlab nüüd leegahjus ansambli naisrühma esituses. Nädal peale urbe päeva olid lihavõttepühad ning Lõuna-Eestis oli lihavõttepühade üheks tähtsamaks toiminguks tüdrukute kiikumine. Kiikumine on muide paljudele rahvastele muuseas näiteks leedulastel ja venelastele tuntud lihavõtteaegne maagiline toiming. Kõrge kiikumine edendas lina ja viljakasvu. Põhja-Eestis hüpati sel päeval laual ka laual hüppamist, muide, harrastasid paljud rahvad. Niisiis oli kiik ja kiigelaulud Lõuna-Eestis omamoodi kevade kuuluda asutajateks. Eriti pidulikud olid seto kevadised hälju ehk kiigelaulud. Järgmise laulu esitavad Värska laulunaised kati lummu eestütlemisel. Aga nüüd jüripäevast ja selle muusikast. Püha Jüri oli paljude rahvaste, eriti meie ida ja lõunanaabrite juures karjapatrooniks, aga tal oli ka põllundusjumaluse jooni. Arvatakse, et jüripäev on liitnud endasse mingi vana looduse ärkamise püha. Eriti oluline oli see päev lõuna ja idaslaavlastele, kus rahvas on seda püha võrdsustanud jõulude ja ülestõusmispühadega. Viimasest vaated tähtsamakski peetud. Eesti jüripäeva traditsioonides on ristunud nii lääne- kui Ida-Euroopa mõjud. Jüripäev oli Eestimaa rahvamajanduselus tähtis päev, kuid pidupäevana seda ei pühitsetud. See oli nagu tööpüha, tõsi küll, rohkete tavadega ja maagiliste toimingutega. Jüripäeva lauludest on teada vaid mõni üleskirjutus, kuid pole selge, millal ja mis otstarbel neid lauldi. Näiteks Kose kihelkonnast, et Jüri joob, Jüri jorutab, kiri ei anna. Kellelegil JÜRI taskus taevavõtmed, Jüri põues põrguvõtmed. JÜRI jumalasulane looja lauakirjutaja. Väga oluline tähtpäev oli jüripäevaga rahvapillitraditsioonis, sest sellest päevast alates võis puhuda karjapasunaid sarvesid ja vilepille. Sellele tavale on ka selgitus olemas. Kui just kevad eriti hiline ei ole, siis sobib jüripäev fenoloogiliselt karja väljalaskmiseks looduslikele rohumaadele. Pühas Jüris nähti meil eeskätt karjakaitsjat teda peetiga huntide valitsejaks. Kuid nii-öelda ametisse astus ta alles omanimelisel päeval, mitte varem enne jüripäeva Pidjaga kodukarja alles hoidmiseks hoopis teiste jõududega häid suhteid looma ning ei tohtinud teha midagi niisugust, mis püha jürikoerte, see tähendab huntide tähelepanu karjaloomadele tõmbas. Sellepärast ei lastud enne jüripäeva loomi laudast välja, ei pandud neile kellasid kaela, ei puhutud pasulatega Heletatud. Muide Öeldi, et ka mets veel magab sel ajal kui häda sunnil näiteks sai talvesööt otsa kari enne jüripäeva välja aeti, järgiti üles loetletud nõudeid. Hundi kartuseli tehtud karjas, olles ka tuld, et mitte kiskja tähelepanu äratada. Niisiis algas jüripäeval karjapasuna või sarve puhumine, tõsi küll, mõnel pool on arvatud, et lausa jüripäeva hommikul seda veel teha ei tohtinud, vastasel korral kõrvetanud päike suvel kodurahvast, arvati Tarvastus. Loomadele viidi juba hommiku vara sarvepetet leiba ehk heinu et nad siis juba suurustatud oleks, kui karjane jüripäeva hommikul esimest korda sarve või pasunat puhus. Kui loomad või inimesed pasunat tühja kõhuga ehk suurustamata kuulsid, siis polnud loomadel suvel midagi head oodata. Ka inimesed pidid suvel ära kuivama ja üldse olnud neil paha. Tavaliselt pandi jüripäeval esimest korda lehmadele kell ja härjale crap kaela kuna neile enese tarist otsa heite tehti. Nagu seletati Kuusalu rannas kuid nõnda tehti ka mujalgi. Plekist karjakellade kõla on nüüd üsna haruldaseks jäänud. Kuulake veidi jüripäeva Karja kellasid puust Grabbi mul kahjuks polnud. Kui karjane külavainule kolmandat korda puhus, siis aeti kari juba karjamaale. Muide, pasunapuhumine oli rituaalne toiming, jaga pasun ise omas maagilist jõudu. Karja nägi, pidi igasuguseid neidusid oskama. Eriti tuntud olid ida eesti nõid, karjused. Iisakus näiteks nõuti, et Jane toogu surnuaialt kolm päeva enne jüripäeva mulda käigu siis ümber karja ja puhu pasunat. Mulla raputa, kui ta niisuguse kõrge koha peale, kus kari suvel peab magama siis magab kari seal suvel tõesti, kas päevad otsa, kui karjane ise karja ei ärata. Kolga-Jaanis ja Kadrinas puhunud karjane esimest korda karja minnes iga nelja tuule poole pasunat. Siis kuulanud loomad kogu suve tema häält. Et kari paremini koos püsiks, jooksnud ta veel kolm korda vastupäeva ümber karja. Kuusalu ranna Leesi küla üks mees laulis kunagi kogujale ka niisuguse sarve loo, mida ta jüripäeva tükiks nimetas. Lil toolil toodud täna öösel hildu lill toolil tudu täna öösel Lildu Toodolyldu täna öösel lindu. Maagilisi taigasid ja sõnumisi oli musttuhat Simunas, ta on selline õpetus näiteks olemas. Et hundid karja ei tuleks olnud karjatsel, kepp karjane pidanud juba enne jüripäeva kepi üle kolme saksa raja tooma. Kepp pidanud pihlakas olema üksi teistest lahutud, kasvama üheksa oksa küljes. Karjane pidanud seda vasta päeva maha lõikama, kusjuures ise laulnud, et. Püha Jüri, Püha Jüri, pea omad koerad kinni, sea neile valjad pähe, raiu neile rauad suhu. Üheks omapäraseks jüripäeva pühitsemise vormiks, mis ka musitseerimist võimaldas, oli eriti Alutaguselt tuntud naiste jüripäevane pidu millel oli silmapaistvalt karjanduslik iseloom. Pidutsesid vaid abielunaised, kes pärast esmakordset karja väljalaskmist läksid koos lüpsikuid turgutama, see tähendab loputama leotama. Pidu ise oli ühine napsitamine ja laulmine ja tantsimine. Peol oli vanasti maagiline mõtte. Sellega taotleti, et lehmad annaks hästi piima, lüpsikud seisaksid, veekindlad ehk turbed ja nõnda edasi. Eriti kuulus olnud Jõhvi Iisaku piirimail asunud Raudi kõrtsi juures peetud perenaiste jüripidu.
