Eesti merepõhi on väga rikas selles mõttes,  et siin on ikkagi meresõidu ajalugu väga-väga kaua tehtud ja,  ja laevu on uppunud ju siin tuhandeid, kui mitte kümneid  tuhandeid siin ajaloo jooksul leitud laevu on praegu Eestis  vrakiregistris circa niisuguse 700 ringis,  aga tõenäoliselt neid tuleb iga aasta järjest juurde  ja juurde. Siin eelmisel aastal sai uuritud tegelikult ühte Hollandi  tõenäoliselt Hollandi päritolu purjelaeva  seitsmeteistkümnendast sajandist, mis on siinsamas Tallinna  juures Naissaare lähedal, ühesõnaga ja, ja ta on sellist  flöit tüüpi, mis oli hästi laialt levinud tüüp tol ajal  ja ta on väga hästi säilinud ja väga, väga huvitava  konstruktsiooniga ja kaunistuste ja sellise nagu  arheoloogiavaates väga põnev, põnev rakk. Seda, miks ta põhja läks, on raske öelda,  sest et noh, kõik võis juhtuda või torm,  last läks liikuma, mis iganes. Samas on lähedal ka uus madal, eks, et seal võis  ka mõni kivi otsa sattuda ja siis riivida sinna praeguses asukohta. Keskkonna vaatest, selge see, et, et vanemad vrakid,  mis ei sõitnud kütusega, ei ole nii ohtlikud,  küll aga on päris paljudel peaaegu öelda,  et enamusel vrakid on tegelikult peal kummitusvõrgud  ehk siis sinna kinni jäänud vanad kalavõrgud traalid,  sellised asjad, mis püüavad siiamaani edasi. Ja nüüd, kui me räägime uuematest prakkide,  siis tegelikult on meil ka ju omajagu esimese teise  maailmasõja ajal ja ka hiljem uppunud laevu,  millel on peal kütus. Kui te praegu veel seal nii-öelda punkrites on,  ei ole ta hetkel ohtlik, aga kui ta sealt nüüd järsku välja  peaks tulema, siis on meil reostustõi oi kui palju,  teoreetiliselt tuleks see tühjaks pumbata,  aga noh, see kõik sõltub sellest, milline on meil võimekus ja,  ja rahaline ressurss riigis. Vesi paistab tegelikult meil tihtipeale väga hästi läbi  Saaremaa taga, maikuus näiteks oli üle 30 meetri nähtavus,  mis on nagu eriti suurepärane on see, et,  et Läänemeres säilivad vrakid tohutult hästi praktiliselt  unikaalne koht maailmas, sest et esiteks on vee soolsus  nii väike, et see laevaoherd ehk siis see ussike,  kes sööb muidu puitu, see meil siin ei ela. Ja puit puitvrakid säilivad sadu ja sadu aastaid. Ja ka see, et, et sügavamal asuvad metallvrakid roostetavad aeglasemalt,  sest et vees ei ole tegelikult hapniku ja niisugune  anoksiline keskkond ja, ja see kõik muidugi laguneb,  see on selge, aga see, see võtab oluliselt kauem aega,  kui näiteks mujal maailmas. Eestis on mere arheoloog sisuliselt ühe käe sõrmedel saab  üles lugeda, et neli-viis inimest tegelevad sellega. Meie elu suvel ei käi kella järgi, vaid ilma järgi selles suhtes,  et ega tuul ei küsi nädalapäeva ja tuleb minna siis,  kui on tuulepaiknes. Meie töö eeldab ikkagi selles mõttes rahulikku merd. Aga töö mõttes? Järgmised 100 aastat on ilmselt tegevust iga päev.
