Lastekirjanik Helen Käit tunnistas, et lapsed sattusid
koolivaheajal Sillamäele seiklema kirjastuse soovil. Algne idee tuli Silvia Pärmannilt Randvere kirjastuselt.
Ta pöördus minu ja siis illustraator Sirli Oderi poole,
et kas me oleme huvita koos tegema mingit lasteraamatut,
kus tegevus toimuks Sillamäel.
Ja kuna ma olin hiljuti just Sillamäel käinud
ja mind väga vaimustas see, mis seal viimastel aastatel on toimunud,
siis ei olnud vaja pikalt mõtelda.
Olime kohe nõus, käisin koos kunstnikuga Sillamäel koha peal,
veetsime seal ühe toreda päeva, vaatasime läbi kõik kohad,
kus tegevus võiks toimuda, arutasime, kuidas välja võiks
näha ja niimoodi see lugu hargnema hakkaski. Muuhulgas jõuavad raamatu kangelased oma seikluse käigus tuumavarjendisse. Kuna ma kuulsin siis esimest korda, kui me käisime seal
jalutamas sellise koha olemasolust üldse,
ka mina ei teadnud seda varem, siis tundus kuidagi väga
põnev ja selline ajalooline ja ma tundsin,
et ma peaksin kuidagi sellest ka raamatus rääkima,
sest et ma arvan, et kui inimesed sealt nagu mööda jalutavad,
siis väga paljudel ei ole isegi aimu, mis nende jalge all on. Suur suveseiklus Sillamäel võib tegelased ka kirjaniku
lemmikkohtadesse selles mereäärses linnas. Rannapromenaad on fantastiline.
Ma tegelikult Eestis ei tea teist sellist
ja Mere puiestee on ka kindlasti nagu uskumatult kaunis,
eriti suvisel ajal. Kirjanik Helen Käit loodab, et nii mõnestki raamatu lugejast
tärkab soov Sillamäed oma silmaga vaatama minna. Eestimaal on fantastilisi kohti, tee, millest inimesed väga
midagi ei tea ja mille suhtes võib-olla paljudel on
eelarvamused selles mõttes kindlasti ma soovin,
et inimesed seda raamatut lugedes läheksid ise Sillamäele
ja avastas, hakkasid sellesama fantastilise linna,
mida mina leidsin. Sillamäelt raadiouudistele Rene Kundla
