Kui olete rakke kandis, siis ei saa uudistamata jätta endist  varangu mõisat. Selle peahoone on varaklassitsistlik arhitektuurimälestis  18.-st sajandist, mille peaportaalil kohtame ainulaadset  talupoja motiivi ristatud reha, sirpi ja viljavihku. Varangu mõisavalitseja, kelleks kuni 1918. aastani oli  Eduard Viirald isa puumaja ukse kõrvalt leiame mälestustahvlikese,  millelt võime lugeda, et Eesti nimekaima graafiku noorpõlve  kodu oli aastatel 1909 kuni 1914 just siin. Läheme läbi inglise stiilis lossipargi, kus kasvavad puud on  aukartust äratava eaga ja küllap selle tõttu  ka erakordselt fantastiliste võrade ning tüvedega. Meie sihiks saavad seekord varangu siniallikad,  mis on vaid üks osa laialdasest allikate alast. Siinseid allikaid aga peab ise nägema. Eestimaal on palju siniallikaid, praegu oleme varangu siniallikatel. Huvitav oleks teada, miks neid allikaid nimetatakse siniallikateks. Rahvas seletab seda ju mitmeti, eks selles ole oma  ega müstikat ka selline kummaline helerohelisest,  kuni helesiniseni üleminek, värvitoone. Tegelikult oleme paealadel ja vesi, mis sügavates põhjavee  kihtides tõuseb, toob endaga kaasa lupja. Tekivad allikalubja lademed ja nüüd siis siin allika lubja  lademes meil keebki üles puhas põhjavesi. Allikat pole ka madalad, siin on oma kolm-neli kuni isegi  viis meetrit sügavust. Ja vesi on sedavõrd puhas, et vee enda värvi juba kisub siniseks. Nii et kui allika äärtel on meeldiv heleroheline,  siis mida sügavale seda. Raskemalt roheliseks läheb tumeroheliseks kuni järsku põhjas  nagu altvalgustatud mingi müstilise valgusega helesinine  keev ja, ja liikuv põhi. Turvas jalge all õõtsub toredasti ja lausa kuuled,  kuidas vesi jalajälgedesse voolab. Ülal kõrguvad puuladvad all mätastelt, aga naeratab vastu  valge orhidee. Neiuvaip. Kui on kogutud kimbuke vesimünti kosutava tee jaoks  vaadeldud siniallikate värvide, mängu, metspartide parvi  veel ja nähtud vilkama uudishimulik jänest  siis antagu lubadus siia veel kord tagasi tulla.
