Tere algab saade, laste lood, mina olen Kadri kiisel. Lennujuhtimiskeskus on koht, kus aidatakse lennukeid õhkutõusmisel ja maandumisel. Oleme Kadrioru Saksa raadiumi kolmanda klassi lastega seal külas ja uurime, kuidas seda tehakse. Eelmine kord käisime üleval tornis, kus lennujuht Taavi suhtleb lennukipilootidega ning lennujuht Birgit maapealse hooldusteenistusega. Nüüdib lennujuht Kristel vaart. Meid radarisaali. Miks on sellesse oli nimeks pandud radari seal? Sellepärast, et seal on küll aknad, aga lennujuht enam ei tee tööd vaadates aknast välja vaid tema istub arvutiekraani taga ja teeb tööd arvuti taga. Ja neid arvutiradariekraanid. Radarisaal on palju suurem ruum siin kõrval üks väiksem ruum, kus on aken, nii et me näeme seda suuremat saali ka, kus on tõesti väga palju arvutis. Me asume praegu sellises ruumis, kus, enne kui me tööd alustame, siin toimub väikene briifing. Siin kuulatakse ära, mis täna ilmun kuulatakse ära siis rajameister tema räägib, et mis on planeeritavat tööd näiteks suvisel ajal, kui toimub niitmist palju, et see on juba ette neil planeeritud ja seda nad annavad siin teada. Täna oleks selline asi kavas. Kuulatakse ja meie valveinsener, see, kes hooldab meie arvuteid, ütleb, kas kõik asjad on reaalselt töökorras ja siis põhimõtteliselt on nagu kõik, et siin kuulatakse ära. Vanem lennujuht ütleb veel, kas on mingit saalis midagi põnevat või läheb ära, kes millisel positsioonil töötab, võib-olla mingi väike muudatus toimunud? Graafika on meil küll teada, aga temal on õigus midagi vahetada, kui on vaja. Ja siis siit igaüks suundub siis vastavalt sellele oma positsioonile. Kui nüüd tornist alustab õhusõiduki oma teekonda, siis ta järgmiseks etapiks läheb meil lähenemislennujuhtimisüksuse häälda, see on seal paremas nurgas, kus üksik meesterahvas hetkel on. Tema siis vaatab seda, et saabus kui lennuk ja väljuv lennuk, et need omavahel kuidagi konflikte ei satuks. Meil on ka omad miinimumid, mida me peame arvestama. Lennukid ei tohi olla üksteisele lähemal kui 10 kilomeetritesse, 10 kilomeetrit on meil määratletud ja see on juba mitte meie enda piirang, vaid see ikkagist Euroopast või teine variant on see, et kuna ta lähemal siis kõrgus, peab olema nende vahe 300 meetrit. Et üks kahest peab olema tagatud siis seda lähenemislennujuht jälgib ja toob maanduma lennuki finaali sammast sel väljuvale lennukile. Ta annab sellised load, et ta jõuaks ikkagist oma sinna sihtkoha suunda ja saaks ka kõrgemale, lennukid ei taha madalal kaua lennata, nad tahavad kiiresti üles saada, et säästa kütust. Aga kui suur see ala on midagi ja siis siin jälgitakse, seal lähenemisel on suht väikene ala, aga siis edasi lähenemise alalt läheb edasi sinna piirkondliku lennujuhtimiskätte, et tema nüüd valdab tervet eestit. Piirkondlikul lennujuhil on täpselt samasugused tingimused, et kas 10 kilomeetrit või 300 meetrit siis kõrgustpidi üks viisidest peab olema tagatud. Kas teie olete suvel näiteks ma mõtlen, et paremal on palju selliseid lennutrasse ja koridore ristuvad, kas te olete Saaremaal Pärnu kandis märganud taevas korraga palju lennukeid? Märkasin üle-eelmine suvi, käisime Pärnus ja seal lendasid korraga üle mitu lennukit, üks oli niisugune keskmise suurusega, teised olid sihukesed väike lennukeid. Kõige suurem lennuk lendas lee, siis umbes kuus lennukit lendas nagu järgi seal. Aga kui sa setomaa pealt vaatasid, kas tundus ka, et nad olid väga lähedal üksteisele ja visuaalselt maantee alt üles vaadates tundub, et need lennukid on issand jumal, mis nüüd tehakse, vistlased lennukid lähevad kokku, tegelikult ei ole. Et meil on ikkagi tagatud need kõik vajalikud miinimumid ja meid korraga jälgimas lennukeid, kaks silma paar ehk siis kaks inimest kokku on neli silma, mis jälgivad, et midagi ei jääks kahe silma vahele. Lisaks sellele on meil ka süsteemil olemas selline hoiatus, et juhul kui miskit on, siis ta annab märku, aga tähendab juba aegsasti märku, et sa jõuad reageerida, et kui näiteks on kaks lennukit ühel kõrgusel mõnikord piloot eksida selle mõttes, et lennujuht annab talle rabanduse tõusta kõrgusele, aga ta tema kuuleb valesti ja tõuseb natuke kõrgemale, kui te lubate siis meie süsteem annab märku. Ja siis me parandame ja ütlema, et kuule mine tagasi. Et, et selles suhtes kõik on väga kindel. Aga lähme sinna radariekraani juurde, siis ma näitan teile natukene veel seda akadeemiat, ükskõik kui kõrgel lendavaid lennukeid, kui need on Eesti kohal, siis need on igal juhul selle pildi peal olemas. Ja nad on igal juhul olemas. Meil on selline süsteem, et keset Eestit on seal radar, radar saadab küsimusi. Kas siin on kedagi? Lennuk on õhuruumis sisse, lennuk vastav, mina olen siin. Kuidas ta vastab, tal on olemas. Tal on üks väikene, selline kastikene, meie nimetame ja piloodid nimetavad seda transponder, eks sinna sisse pannakse üks kindel neljakohaline tunnuskood. Ja selle tunnuskoodi me saamegi siit kätte. Näeme seda, seda tunnuskoodi siin. Iga nimi, lennuki nimi on ka seotud selle tunnuskoodiga, nii et siin me juba näeme tegelikult nimesi, et me enam päris neid neljakohalisi koodi näe, vaid meie süsteem on ta juba teinud selliselt ümber, et meil on lihtsam. Arusaadav, kes kuskil on, siis on need nimed juba tunnuskoodi asemel siin ekraanil. Me näeme, üleni hall ekraan, esinen Eesti kaardikontuurid näha ja siis mõndades kohtades on sellised kirja rihmakesed liiguvad edasi. Line rühmakesed siis ongi need, mida me siis saame teada hetkel. Siin on näha, et Tallinnast startis, eks, Ryanairi lennuk. Siin on õhusõidukid, tüüp, mis hetkel on Boeing seitse, kolm, seitse. Aga kas siit näeb kuidagi ka, kui kõrgeldan ja hetkel läbib ta 2000 meetrit hetkel? Eks kaks kilomeetrit ana kõrgel ja järjest tõuseb ülespoole. Tõuseb siis lennutasandile, on jah see number kogu aeg muutub, muutub jah, et, et see tuleb ka seal ta lennuki transponder elt, et kui kõrgel ta nagu on, aga kui kõrge lennukitel tavaliselt lendavad 11 12 kilomeetrit. Isegi tegelikult 10 kuni 12 alustavad nii, et kui nad kuskilt stardivad, nad rasked nad tahavad nii maksimaalselt üles saada, kui nad saavad seal üheksa kuni 10 kilomeetrit. Ja siis lennu käigus pikad lennud, kütust kulub, nad lähevadki kõrgemaks ja siis tõusevad jälle veel ülespoole. Et mõnikord on nii, et nad jõuavad Aasiast siia Euroopasse ja nad juba tahavadki kuskil 12 kilomeetrit kõrgel olla ja siis vaikselt varsti hakata enne sihtkohta hakkavad siis vaikselt laskuma, tulevad allapoole meie siin Eesti õhuruumis siis põhimõtteliselt on need aasialennud. Hetkel on siin Jaapanist ja see läheb praegu Tokyost, Frankfurti, ma nägin, see lennuk siin, näete, kus mul see hiireke temal 11 kilomeetri kõrgusel praegu. Ma mõtlen, Eesti on ju üsna väike riik, et te ütlesite, et keset Eestit on siin paar, kes siis neid kõiki jälgib, et kuidas teistes riikides on suuremates riikides, kas on neid lennujuhtimiskeskusi rohkem ja neil on väiksem ala hallata või kuidas või on ikka nad peavad üksinda terve Saksamaaga näiteks hakkama saama või Saksamaa on ikkagi avatud tükikesteks, et seal on need keskuseid päris palju, ma isegi ei oska täpselt öelda, kui palju. Ja kindlasti on seal radareid ka rohkemat, et sa kattuvus oleks ikkagist kindlasti rohkem tagatide parem Saksa, mis on ka suurem, eks ole, tegema isegi täpsustan, meil on kaks radarit, et meil on üks Martna ehk siis siin Haapsalust natuke lõuna poole ja teine on isegi Tallinna oma, et need põhiliselt kasutame seda, mis praegu siin see pilt, mis meil siin on, see tuleb praegu Martna radarist, noh, selles mõttes keske Eestit, et no natukene jääb ta lääne poole küll, aga, aga enam-vähem mõttelisema. Nüüd see noormees, kes ealistab, teeb seda lähenemisala, kes paneb siin nii-öelda neid järjekordasid paika tema kasutas seda Tallinna radarite, sest siis on pilt nagu talle täpsem. Aga lisaks nendele kirjarühmadele, mis siin liiguvad ehk lennukitele, mida hambad parasjagu Eesti õhuruumis näha, on siin sellised valged võlad, mis on tähistatud e-tähtedega asja meil mingi numbrikombinatsioon, null, 16 null, 20 null 14, mis need on, need on need ohualad, me nimetame neid ohualadeks, need on põhiliselt sõjaväe poolt fikseeritud alad ja nummerdatud. Ja need on kantud Eesti siis andmete kogumikku lennundusandmete, kus koos on. Et kui pilooti läheb lendama saanud teate, et selline kastike, see ala EMT 14 on aktiivne nii kõrgele, siis piloot vaatab, kas ta lendab sellest peatult üle või ta lendab sealt hoopis mööda põhja või lõuna poolt viidamis oht seal on, seal käib ta põhimõtteliselt laskeõppused. Et see Paala, see on männikola männiku karja kääride juures ja see on Klooga. Et kõik need alad, mis sinivalgega tähistatud laskealad, see ei ole, see on e r seened keeluala, et siia ei tohi sisse lennata. Sest siin on rahvuspark on Matsalu ja Vilsandi rahvuspark, sealt ei tohi ta teatud kõrgusest läbi lennata, välja arvatud, kui meil on nüüd meditsiinilend. Mõnikord käib Tallinnast helikopter Kuressaarde haigel järel ja temal on eriluba sealt läbi lennata. Ja seda me näeme tema lennustaatusest. Et tal on see sellise staatusega ja temaga me midagi ei ütle. Kelle annetused? Aga muidu piloodid peavad ise sealt eemal hoidma, kõik piloodid teavad, et on sellised alad, kuhu nad ei tohi siis siseneda. Rahvuspargid. Ja sellepärast piloodid peavadki kuulama lennujuhi käsklusi, sellepärast et mina oman palju paremat vaadet, mis siin toimub, kui tema, tema näeb ainult enda ette, aga tema ei näe täpselt, mis tuleb külje pealt selja tagant, sellepärast ongi lennujuht see, kes annab korraldusi, kuhu suunas keegi lendama, teada, kui kiiresti ta lendama peab. Mõnikord lennujuht palub kiirust juurde pannad, mine natuke kiiremini. Mõnikord lennujuht ütleb hoopis, et võta kiirust vähemaks, et aga ta siis järjekord näiteks Tallinnasse saabumisel on, kui me nüüd jõuamegi selle juurde, et mis saab, kui neid on liiga palju korraga, Ta, kuhu me siis paneme? Meil on olemas ootetsoon. Üks ootetsoon siis on, ütleme seal Harku järve kohal, et teine on seal, ütleme hoopis teisel pool on Kuusalu kandis vastavalt sellele, kumb rada meil kasutusel on. Täna meil rada. Nüüd ma võin numbrites rääkida, kaks, kuus, ma ei tea, kui palju see teile ütleb. Aga see tähendab seda, et kõik maanduvad lennukid tulevad ida suunast Tallinna. Ja see tähendab seda, et kui meil on vaja ootatsiooni kasutades, me kasutame seda Kuusalu kandis olevat otsiooni. Ja see on siis selline koht, kus lennukil lubatakse üksteise peale ta määratletud punkt, kuid teab, et ta noote tsoonis ta keerab selle punkti pead. Paremaid ringe, neli minutit on üks ootetsoon. Ja siis ta ootab oma aega. No just endale andnud aja, et sina saad sel kellaajal lähenema. Midagi pole teha, et kui siin mõnikord käib meediast läbi, et miks kaks lennukit olid Õismäe kohal tiirutasid, siis see on sellepärast, et sellel päeval oli kasutuses rada null kaheksa õhusõidukit, lennukid tulid Lääne poolt Tallinnasse ja läänepoolne ootetsoon oli seal Õismäe Harku järve juures. Nii et sellepärast olidki lennukid üksteise kohal ja ootasid. Millest see sõltub, millist rada kasutatakse Mikson päeval üks rada, teisel päeval, teine rada, tuulest lennukid stardivad ja maanduvad vastutuult, see tekitab tõstejõudu. Siis meil on nagu ida ja läänesuunaline rada. Kui nüüd on tuul lõunast või põhjast siis otsustatakse selle järgi, mis tuul on natuke kõrgemal. Mõnikord me küsime piloodi käest finaalis, et enne maandumist oli, sest tuul enne maapinda natuke pöörab, et kuidas piloodil on ikkagist mugavam tulla, maanduma me eelistame ikkagi seda. Aga teine, mida me veel vaatame, on see, et kui on rohkem ainult startiv lennukeid siis me võtame just selle raja kasutusele, kui tegemist on külgtuulega, võtame selle raja kasutusala, kus lennukid ei pea üle linna lendama, ehk siis pigem, et nad stardivad ida suunas ja siis pööravat lõunasse. Lennujuhtimiskeskuse tööd tutvustas lennujuht Kristel vaard. Külas käisid Kadrioru Saksa Gümnaasiumi kolmanda klassi õpilased ja toimetaja Kadri diisel. Kuule laste lugude saategi internetis vikerraadio kodulehel ja lastelehel MEIE OMA poee.
