Majas seest põranda alt kui circa 70 münti see lõi jah,
puhkuseplaanid ja ehitusplaanid ka mõneks ajaks seinad,
et ma olen need leidnud, et ja, ja see on tähtis,
et sain ka käes hoida ja ma arvan, et see võit sellest
äraandmisest on palju kordades suurem kui see,
et ma nüüd oleks endale sahtlisse toppinud ja,
ja need siis ööpimeduses imetlenud võib-olla siis hauda
kaasa indeks teadmiseks. Ma olen näinud fotosid ja fotod näitavad,
et tegemist on tegelikult väga huvitava leiuga,
mis pärineb meil kusagil 12. sajandi teisest poolest.
See on niisugune tore aeg, kus hakkab uuesti kaubandus käima
leidnud selle poolest väärtuslik, et ta on ühelt poolt
näitab seda vana viikingiaega, 11. sajandi mündid on seal enamuses,
aga siis on mingid neli pisikest ojamaa ehk gotlandi
niisugust mündikesse kõige väiksemad niuksed,
et 0,2 grammi umbes kaaluvad ja on napilt üle sentimeetri läbimõõdus. Ja need näitavad juba uusi suundi, sest seal ojamaal hakkas
oma rahalöömine alles kusagil 12 sajandi keskpaiku,
peale võib-olla isegi alles kuuekümnendatel aastatel rohkem
ajajärk on veel selle poolest huvitav, et meil on tollest
ajast leida väga vähe tegelikult Haapsalust padi külast
kuskil 1107, kümnetes 80.-test aastatest
ja nüüd siis uus Saaremaaleid.
Nii et teaduse mõttes on tegemist väga põneva leiuga. Saaremaal ikka veel sellel ajal oma münte ei vermitud. Saaremaal vermitud oma münte veel väga-väga kaua.
Neid hakati lööma alles hertsog Magnuse ajal löödi lühikest
aega 1564. Ma saan aru, et tollel ajal ei löödud müntide peale mingeid
numbrilisi väärtusi. No ei olnud numbreid jah, ja olidki ainult ühte
või äärmisel juhul kahte sorti raha, mida siis
germaanipäraselt kutsuti Bennideks, eks ole,
või ladina keeles stenaarideks ja mõnikord harva harva
tehtiga pooleseid, aga kui oli ikka tarvis hobune või,
või ori osta, siis tulika kaaluda kaalu peole pandi oli seal
paarsada 300 grammi, eks ole, vastavalt,
siis hoia kvaliteedile kaalutise summa ära.
