Ilmselgelt meie metsaraiemahud mõned aastad tõepoolest
kasvasid päris kiiresti, seejärel toimus väike muutus
ja suund pigem languse suunas.
Ja kui me vaatame hetketrendi, siis loomulikult on,
on suur muutus selles, et me enam ida poolt puiduressurssi
ei saa. Ja sellest tingituna oli ju ka teatud selline
rahutus selles küsimuses, aga meie põhimõte peaks olema selles,
et meie metsamaa tagavara ei väheneks ja majandusmetsas see,
mida me raiuksime, oleks siis selle piires. Mis on juurdekasv, see tähendab seda, et Eesti mets,
metsamajandus on kestlik.
Jätka järgmistele põlvkondadele, metsa jagub. Ehk siis enam-vähem samas mahus, lähiaastatel jätkame. Praeguste andmete kohaselt võib nii eeldada,
aga siin muidugi miks võib tunduda, et jutt on keeruline?
Loodus teeb ka omad korrektuurid, et kliimamuutusest
tingitult on meile saabunud ka selline tegelane nagu
kooreürask mille tõttu me aeg-ajalt peame mingeid kohti
välja puhastama.
Õnneks see aasta tundub, et läheb pisut paremini kui eelmine aasta. Metsanduse arengukava pole suudetud Eestis vastu võtta,
see siis seda arengukava, mis kehtiks meil aastani 2030 kas
seda üldse on vaja sellepärast et see pigem on tekitanud
rohkem riidu ja kaklemist kui mingisuguseid kokkuleppeid? Ma ütleks pigem nii, et tegelikult metsanduse arengukava
koostamise käigus sai väga palju olulisi teemasid tõesti
läbi vaieldud, läbi argumenteeritud ja jõutud ka üsna
lähedastele seisukohtadele tegelikult just selle koha pealt,
et mis kestlik siis oleks.
Ja ma arvan, et et kava, austusest nende inimeste töö vastu,
kes sellesse panustasid, neid oli väga palju võiks
tegelikult arengukava siiski riigikogu vastu võtta
ja lihtsalt praegu on mõistlik oodata ära siis suur Katus,
seadus, kliima, kindla majanduse seadus,
mis on põhimõtteliselt valmis oma sellises esialgses
versioonis ja võiks siis minna peatselt ka kooskõlastusringile. Ja, ja seal see, ka see nii-öelda metsanduse teekond saab
olema kirjeldatud, et kuidas siis jõuda meil kliimapoliitika
põhialustes seatud kliimaneutraalsuse eesmärgini.
