Ei, meil on saatekülaline ja meil on hea meel öelda.
Tere tulemast, Kristi lehtla.
Teie olete taimetark. Tere ja kaunist päeva kõigile, mis puudutab seda aunimetust,
siis muidugi ma olen väga tänulik, et on inimesi,
kes on mul selle nimetuse omistanud, kaasa arvatud veel
umbrohukuninganna ja mis siit on erinevatest artiklitest
saadetest läbi käinud, et muidugi ma olen väga tänulik selle eest.
Aga nagu ma ise ütlen ka oma koolitustel,
et mida rohkem ma nende taimedega tegelen,
mida ma olen teinud tegelikult siis juba noh,
üle 30 aasta, siis seda rohkem ma mõistan,
kui vähe ma tean, mis tähendab, et sellisteks tarkadeks mina
nimetaksin ikkagi neid inimesi, kes on juba teatud eas
selliseid hallpead, kes on tõesti terve elu,
seda tarkust ja kõike seda kogunud endasse. Et ma pigem olen võib-olla selline loodusinimene,
loodushuviline, kes on ennast lihtsalt pidevalt looduse
abiga täiendanud mingis kindlas valdkonnas,
nagu näiteks söödavad taimed. Mis oli teie põhjus, miks te hakkasite neid taimi uurima,
mida Saxo pista? Tegelikult võib öelda, et ma üsna varasest lapsepõlvest olen
juba sellega kokku puutunud, kuna ma olen tegelikult ikkagi
ju maatüdruk, võib öelda, et naat näiteks,
no seda ma mäletan küll väga varasest lapsepõlvest mäletan
ka seda, kuidas mu ema on rääkinud mulle sellest,
et naat ja nõges näiteks sobivad süüa ja seda ka,
et nad on olnud kunagi ka, kui me võtame näiteks Põhjasõja,
paljud sellised kevadised varajased taimed,
kaasa arvatud siis naat nõges on olnud sellised taimed,
mis on nii-öelda ka Eesti rahvast näljasurmast päästnud
ja noh, taimedega üleüldiselt muidugi jah,
ma hakkasin tegelikult rohkem kunagi tegelema
ja oma tähelepanu rohkem sellele pöörama tõesti,
ka ühe pereliikme haiguse tõttu juttu ja sealt tasapisi
niimoodi kogu aeg arenes. Meie nüüd siis kusagil 15 aastat on olnud see aeg,
kus ma olen just rohkem tähelepanu pööranud nendele söödavatele,
looduslikele, toidutaimedele.
Eks need teadmised olid tegelikult, et ka sellel nõukogude
ajal üsna piiratud.
Mul on väga kahju, et kõik see pärimus on väga pikalt olnud
nagu kalevi all või nagu ära kadunud, võib öelda,
et kui me vaatame kas või mõnda muud, võib-olla maad,
Bridi, Saariv mõnes mõttes võib-olla ka Soomet sõltuvalt
muidugi piirkonnast on väga erinev, siis on ju piirkondi,
kus on väga hästi säilinud pärimus palju paremini kui meil. Ja muidugi tänapäeval ma ütlen, et ma olen väga tänulik,
et meil on Eestis nii palju neid Renata sõukand,
Raivo Kalle, kes on nagu otsinud üles selle pärimuse,
sellega tegelenud väga põhjalikult ja, ja seda on nagu
võimalik tõesti inimestel endale nagunii-öelda selgeks teha.
Aga minu puhul lihtsalt seesama huvi, et kuna taimed mind on
kogu aeg huvitanud ja kuna mulle meeldib väga süüa teha,
mulle tõesti väga meeldib kokata siis need asjad väga
loomulikul teel see hakkas nagu oma elu kuidagi elama,
et üks asi viis teiseni ja just see huvi selle vastu ka,
et kuidas seda toidulaudu täiendada ja kuna ma ka maailmas
ringi liikudes olen näinud tegelikult, kuidas väga palju
kasutatakse seda looduslikku nüüd võib-olla juba jah,
on asjad nagu muutunud, et ei ole seda halba maiku juures
ja seda nagu noh, nii-öelda, et ah, umbrohi. Et inimesed on saanud teadlikumaks.
Noh, ma lihtsalt toon ühe näite, et kui ma kunagi elasin Itaalias,
siis seal sõber, kelle korteris ma elasin,
tema ema käis ka metsast korjamas, seda,
mida meie teame, siis asparaaguse nime all jah,
et me teeme lille kimbukesi ja paneme sinna tänapäeval
muidugi juba poest ka paljud inimesed ostavad seda
ehk siis nagu spargel ja nimetatakse seda ka jätategi
imelist pastat sellest. Ja meil on ju endal olemas siin näiteks seesama põdrakanep,
mis meil ka siin laua peal on, mis on ka näiteks Briti
saarel kutsutakse seda metsikut üks spargliks põdrakanepi võrseid,
et niimoodi tasapisi ta hakkaski nagu minema
ja nüüdseks ma olen jah, tõesti väga palju katsetanud.
Ja rõõm on tõdeda, et need katsetused tegelikult enamasti õnnestuvad.
Et ma ei tea, kas on võimalik, et kõigil inimestel see tekib.
Ma väga loodan, et kui inimesed ennast usaldavad,
siis tegelikult mingil hetkel sul tekib see
ja kui sa ise oled ka inimene, kes nagu armastab süüa teha,
siis sul hakkavad tekkima need seosed juba täpselt samamoodi
nagu põdrakanep võib võrdsustada spargliga,
et kõik, mida saab teha sparglit, saab teha ka põdrakanepist. Kui me võtame veel näiteks hanemaltsa siis kõik,
mida saab teha spinatist, seda kõike soovib teha ka hanemaltsast,
et kui juba oskad selliseid seoseid luua,
sest tegelikult nagu on see fantastiline,
kuidas on võimalik oma toidulauda rikastada
ja muidugi teine külg sellel asjal on see,
et, et ma kogu aeg mõtlen, et miks me peaksime üldse nii
palju seda poest ostetavad rohelist tarbima,
kui meil on tegelikult endal palju paremad võimalused selleks,
et tegelikult on ju ka meil väga paljud targad inimesed,
kaasa arvatud Toivo Niiberg, seda minu teada öelnud,
et see põllult korjatud umbrohi nii-öelda ei ole nagu kunagi
nii palju mürke täis kui see, mida tegelikult me võime osta
poest ja mida me peame puhtaks ja millest tegelikult
toiteväärtust ja kõike muud sellist, ütleme seal mineraalaineid,
vitamiine võrreldes sellega, mida me saame,
loodusest on ikkagi kordades vähem. Praegu on see kevadine aeg, kui praegu vist on kõige õigem aeg,
kui neid taimi mõnes kohas vist on juba natukene mõni
hiljaks jäänud hakata sellise pilguga vaatama,
et mis võiks olla puhas ja mis võiks olla mu tervisele kasulik.
Teil on siin terve taldrikutäis taimi, millest ütleme kolme,
ma tunneks ära.
Aga siin on ka selliseid taimi, mille kohta mul puudus
igasugune idee, et seda on võimalik süüa. Kas te teeksite meile väikese ringi peale,
mis asjad need siin kõik on? Ja praegu kindlasti ei ole veel tegelikult hiljaks jäädud,
et võib öelda, et mitte millegagi, kui me nüüd jätame välja
pungad ja näiteks noh, seal puumahlad kasemahl,
vahtramahl, aga umbrohtudest, no ma arvan,
perenaised pole veel paljud oma peenra kallale jõudnudki,
et hakata seda umbrohtu säält, et välja siis nii-öelda
kitkuma ja, ja tõepoolest väga suurt osa sellest ei pea ära
viskama ja ma arvan, et näiteks naati on nüüd küll iga
perenaise lillepeenras, see on üks, mis kindel,
kindlasti on seal ka nõgest, me räägime praegu siis kõrvenõgesest,
aga kõik muud need nõgesed Nad ei pruugi küll olla jah,
nii-öelda nõgesed oma perekonna poolest nagu seal pole maa jalge,
aga nad kõlbavad kõik tegelikult ka süüa. Küsimus on nüüd selles ka muidugi, et millal midagi süüa.
Sinu taldriku peal on ka näiteks veel põldsinepit,
mis väga armastab ka järjest rohkem ennast põlluservades peenardesse.
Täna just vaatasin, leidsin ka lillepeenras maja ees oli
paar sekki raudrohi muidugi võilill ja kes ei teaks võilille
siis põldosi, mis ka lillepeenardesse servades väga tihti
ennast on juba sättinud sinna kasvama, siis põdrakanep
võib-olla nüüd ei ole selline, mis päris tihti
lillepeenrasse satuks, küll aga kellel on sellised vanemad
taluaiad näiteks siis tihtipeale ta kasvab kusagil seal vana
müüri ääres ja noh, üldse vanadel varemetel teda kutsutakse
ka tulililleks ju tuletaimeks, et ta on sellistes kohtades,
kus on nagu ka kunagi midagi põlenud, tihtipeale kasvab siis nurmenukk. Mis võib-olla jah, ei ole meie mõistes nii väga umbrohi sammutiga,
kannike, aga näiteks minul on tõesti vanematekodus,
kogu see muru on paksult kannikesi täis,
nii et praegusel hetkel on see tõesti nagu selline ilus lilla.
Kas sinine väli seal, et kui ta nagu ikkagi see kasvukoht
talle meeldib, ta läheb igale poole sealt edasi
lillepeenardesse ja muru sisse ja noh, see on juba iseküsimus,
et kas muru, meil peab olema siis nii liigivaene
ja putukate ja kõige muu vaene, et me sinna ei luba,
ei võilillega kannikestega midagi muud ka nurmenuku. Võib-olla nagu jah, mõelda selle peale natukene,
mis tegelikult seal lisandväärtus on, mida nad meile annavad.
Ma muidugi ei kutsu üles nüüd, et unustage ära,
et teil ei ole vaja mingisugust ilusat muru,
aga aga vanasti ju ka talumuru oli ikkagi midagi muud,
kui on praeguseni meie muru.
Et meil on ju nii palju võimalusi, mida loodus meile
tegelikult annab, mida me saame kasutada
ja ka muuseas, mul on siin ka karulauk ja need,
kes Ena oma aeda karulauku juba külvanud
ja kellel on ta juba seal, ütleme, mõningad aastad kasvanud,
need juba teavad ka seda, et karulauk on ka selles mõttes
siis umbrohi üsna kiiresti, ta levib laiali,
kui talle see kasvukoht sobib. No siin on kolm taime, vähemalt on sellised,
mille peale iga normaalne aiapidaja hakkab kiljuma
ja mis naat nõges kõik vasakule, paremale.
Siis tõeline umbrohi.
Võilill, olgu oma, otsustan, et ma hakkan neid nüüd sööma.
Mis ajani ma võin neid süüa või mismoodi ma üldse võin neid süüa,
kas nad peavad olema noorukesed, need taimed,
mis ma nendega tegema pean, kas ma pesen nad puhtaks,
ma pean neid Hurutama või mis ma nendega teen? No kõigepealt muidugi üks asi, mis jäi mul varasemalt mainimata,
et kui me kasutame mõistet nagu umbrohi üldse,
siis tegelikult on nad ju kõik sellised taimed,
mis kasvavad nagu inimese tahte vastaselt sellistes kohtades,
kus me neid näha ei taha.
Aga see, mis nagu on kuidagi nagu halva maiguliseks muutnud
selle väljendi, et me peaks nüüd selle tegelikult kõrvale jätma,
sest tegelikult väga paljud nendest on olnud kultuurtaimed,
võtame sellesama naadi kõige jubedam vaenlane,
mis meil üldse on, ta on ju tegelikult pärit imperaatorite. Mõisahoonetes oli kaunite õite pärast Ja mitte ainult sellepärast, et ikkagi keskajal peetidega
pühaduse ürdiks ja ta on ikkagi olnud imperaatorite
toidulaual ja nendes kuulsatest kloostriaedades on teda kasvatatud.
Ja see on väga paljude teiste taimede puhul ka nii et kui
nüüd uurida natukene seda ajalugu, siis võib-olla tekib meil
natuke rohkem austust nende taimede vastu
ja neil on jah, tõepoolest, nüüd periooditi on väga oluline,
millist taimeosa me kasutame. Praegu, kui on kevad, on tegelikult meil üsna lihtne,
sellepärast et kui kõik on värske, kui on alles nii-öelda
võrsed värsked, pehmed lehed siis meil on väga keeruline alt
minna mõne aja pärast juba siis ma võtsin kaasa ka ühe
sellise naadilehe, mis on tegelikult juba päris suur
ja vot seda nüüd enam süüa ei tohiks.
See on juba mürgine, ta ei ole mürgine, aga esiteks on temast,
et väga raske süüa teha, seda ei ole enam selline pehmekiuline. Ja teiseks võib tekitada ka natukene selliseid kõhuvaevusi
ja näiteks kõhunäärme ja sapiteedepõletikuga inimestel ei
soovitata üldse nooti süüa, aga kui ta nüüd on ikkagi
selline suureks juba kasvanud, siis ta siis ta nagu ei peaks sööma.
Meil on ju väga lihtne teda kas maha niita,
kui teil on mingi aianurk, kus kasvab nõges naat,
siis selle niitmisega tegelikult garanteerida endale selle,
et teil on kogu aasta need värsked võrsed,
mida te saate kasutada, värsked lehed. Et kõige õigem naadi puhul on korjata, seda nimetatakse siis varesejalaks,
kui ta on veel kuus pisikene ja, ja mõned on mul siin ka kaasas,
mis on natukene juba lahti löönud, seda võib täiesti vabalt,
see on väga hea söögiks. Pehmete tunnete pehme, mahlane, aga kui ta läheb selliseks suureks,
kas ta siis ta läheb nagu mõruks või vihaks
või kuidagi on see maitse teistsugune, kui ma ikka hakin ta
sinna salati sisse. Maitse muutub tal ka intensiivsemaks kindlasti
ja ta ei ole enam tõesti nagunii mõnus süüa.
Ja noh, teine asi ongi see, et väga paljude taimede puhul,
mida ma soovitan alati inimestel, on, et enne,
kui te hakkate üleüldse mingite taimede vastu nii palju huvi tundma,
et tahate neid süüa ja oma toidulauda rikastada,
siis absoluutselt iga taime kohta peaks ikkagi lugema nii
palju kui võimalik. Meil on väga palju erinevaid raamatuid, meil on kõikvõimas internet,
mis on kõikvõimalikku infot täis, muidugi loomulikult peab
kriitiliselt kõike seda lugema ja hindama,
aga näiteks kõikvõimalikud erinevad kõrvaltoimed,
Te ei hakka ühtegi ravimit ka võtma endale sisse
ja ühtegi mingisugust muud asja ka endale suu pistma,
kuid ei tea, kuidas teile tegelikult mõjub
ja kui teil on mingisuguseid kroonilisi haigusi näiteks
või midagi sellist siis nagu iga asjaga tegelikult ka nende
taimedega on see, et tasub ennast kurssi viia. Aga üldiselt on siiski nii, et kuni 150 grammi päevas seal
sõltuvalt taimest selle tarbimine on ikkagi pigem tervisele kasulik.
Mis tähendab seda, et tulebki vaadata, et kui seal näiteks
nõgest öeldakse ka 60 kuni 120 grammi päevas seda on
tegelikult ju päris palju.
Sest et taimed on väga kerge teha nii et seda ohtu,
et see taim nüüd kuidagi tekitaks mingisuguseid vaevusi kui
ikkagi mõistlikult ümber sellega käia reeglina ei ole. Aga nagu ma ütlesin, alati tuleb jälgida seda,
mis on sinu inimese enda tervislik seisund siis kindlasti seda,
kuidas töödelda, milleks kasutada, millega koos kasutada.
Ja see ei ole tegelikult nii keeruline, kui võib-olla
alguses tundub küll, aga kindlasti ei tasuks nagu sellise
suure tohutu hurraaga ka peale minna, et nüüd lähed nõgest
korjama ja siis võtad-pistad selle kõrvetama,
nõges endale kohe suu, eks ole, ilma et seda töötleks nõges,
kui teda kuumtöödelda nagu ka paljusid muid taimi,
siis ta enam ei kõrveta kuumtöötlemisel ka,
tihtipeale on veel need eelised mõne taime puhul ka need koostisained,
mis seal võiksid ärritada magu või mingil muul moel kuidagi
nagu halvasti mõjuda, sest näiteks mõruained kaovad ka
sellega koos, niiet Kuu töötlemine Nõgese puhul kõige
lihtsam variant on siis lihtsalt kuuma veega üle kallata. Natuke aega seisab, mitte midagi ei lähe raisku sellepärast,
et selle nõgeseteede jotera või teine variant suppi
ja siis ta läheb ta sinna supivedeliku sisse.
Ma olen ka kuulnud, et nõgesega pestakse juukseid
ja väga paljud nõges takjas, noh, eriti takjajuur on meil ju
tuntud selle poolest, et nad ei ole mitte ainult
seespidiselt kasulikud, vaid ka välispidiselt. Väga suur osa inimesi elab pealinnas ja neid teeservi,
kuhu võib-olla midagi on isegi hakanud kasvama,
sinna ulatub see soolarada, mida visatakse tänavatele kõik
see sõidusodi siis võib-olla põlluservades,
ma ei tea, kuidas väetised ja kõik see keemiline maa parandamine,
kuskohast üldse siis saaks kõige puhtamaid taimi üldse korjata,
kus tavaline metsaserv või kuhu minna? Ma ütleks, et meie Eestis oleme tegelikult ikkagi väga heas
positsioonis selles osas, meil on ikkagi väga palju sellist
piisavalt puutumata loodust ja selliseid piirkondi,
kust me saame tõesti puhast taime.
Ma julgen isegi öelda, et kui tegelikult on sellised
aedlinnakud meil, kus inimesed ju kasvatavad peenra peal
endale ka muud maitserohelist siis kindlasti ei peaks sealt
kartma ka sealt peenrast võtta, seda naadilehte või,
või nõgest küll, aga kui minna kuskile loodusesse,
võtame näiteks kas või nõgese tahate korjata suuremas
koguses nõgest, mõtlete, et läheks kuhugi,
kus on puhas loodus. Te siiski peate teadma, kuhu ta läheb.
Sellepärast et nõges ju armastab kasvada väga ka näiteks
vanad igasuguste silohoidlate juures ja kus iganes sellised kohad,
et sealt kindlasti ei tohiks teda korjata.
Nõges on just ka eriti selline taim, muidugi väga paljude
taimede puhul on see, et nad näiteks raskemetalle väga hästi
nii-öelda koondavad siis endasse ja peab olema ikkagi nagu
kindel selles, et kui sa lähed kuskile, et see on see puhas koht,
et kui sa tõesti kusagilt loodusest metsa vahelt seda korjad
siis on see alati parem, kui minna kuskile,
kus on olnud mingisugune asustus oma kodus,
aias muidugi on hea lihtne, aga kindlasti vältida teeservi
kõiki selliseid kohti, kus on teada, et seal võiks olla
mingisugune reostuse võimalused, aga ma usun ikkagi,
et meil on tõesti väga piisavalt palju puhtaid kohti
ja kui teil ei ole endal sellist maa kohta,
kuhu minna, küsige oma sõprade käest. Ja riigimetsa vist võib ka inimene veel minna rahus
ja sealt taimekesi endale korjata just, aga kindlasti peab
olema kindel selles, mida korjad.
Mis see teie tervisega on teinud need aastad taimedega,
kas te tunnete, et teil on see mõjunud puhastavalt
ja hästi, et olete täiesti seda usku? Ja sellega on nii, et ka siis, kui ma teen oma koolitusi,
ma tihtipeale küsin inimeste käest, et kas te elate maal
või linnas ja üldiselt, kui nüüd rääkida äärmustest,
siis kui tahta nagu nende taimedega täiesti tegeleda,
et sa, kogu aeg on nad su toidulaual klaasis kus iganes siis
nagu tõesti peaks olema see, et sa eladki metsas,
sul ei ole mingeid selliseid kaasaegseid erinevaid segajaid
ja kaasa arvatud ka see, et tegelikult me peame ikkagi arvestama,
et me elame ikkagi praegu selles ajastus,
kus me oleme ja see tähendab, et, et minu eesmärk ju ongi
olnud see ka, et inimestele anda rohkem seda infot,
kuidas nad saaksid kõik need vanad teadmised uuesti
kasutusele võtta, oma toidulauda rikastada
ja seda teen kamina ja ma teen seda tegelikult täpselt samamoodi,
nii kuidas parasjagu on minu võimalused,
see tähendab seda, et loomulikult nii palju kui võimalik kevadel,
suvel, sügisel tegelikult aasta läbi me saame seda kasutada
neid taimi kõik sõltub sellest, millist osa sa kasutad,
kuidas seda säilitad. Ja ma julgen muidugi seda öelda, et kui on võimalik selles
looduse ringis kogu aeg olles kasutada seda,
mida parasjagu just loodus annab siis see on muidugi kõige
ideaalsem võimalus selleks, et oma tervist säilitada
ja toetada.
Sest tegelikult, kui me võtame lihtsalt ja loogiliselt kevadel,
kui hakkavad tulema kõigepealt, mis on esimene puumahlad,
kõik Kasema vahtramahl, mis kõik tegelikult juba algab,
see keha puhastamine ja annab meile just täpselt seda,
mida meil sellel ajal hetkel on vaja. Kui me vaatame järjest kõiki neid taimi,
mis kevadel hakkavad tulema, kui hakata lugema nende taimede kohta,
et mis need omadused siis on nendel just nendel värsketel
lehtedel võrsetel naat nõges võilill siis mida nad enamus
nendest teevad, on see, et nad aitavad väsimuse,
depressiooni vastu, siis on talvest tundmatuse.
Siis loomulikult enamus nendest puhastavad verd toetavat maksa,
see on kõik see, mida me kevadel vajame,
jah, kui on see paastuaeg ka nii-öelda läbi saanud,
kõik need vanad teadmised ju põhinevad kindlad Intel
ja see on ka teaduslikult tõestatud, et kuidas,
mis ajal meie organismi parasjagu võiks vajada. Et kui nüüd jah, ideaalis praegu ma ei ela kahjuks maal enam
aga maal elades seda jälgides ma võin küll väita,
et, et sellel on ikka täiesti tuntav, tuntav
ja nähtav mõju, kui sa selles rütmis kogu aeg kasutad neid asju,
mis sul just võimalik on.
Sest kui sul ikka on võimalik minna tõesti igal hommikul õue
ja sealt peenralt võtta see naat või nõges
või metsast või sealt, et maja nurga tagant põdrakanep
ja kõik need muud, siis tõesti see mõju on tunda. Aga te ütlesite nüüd aastaring, et kas siis kevadega ei
saagi otsa see ilusate söödavate taimede aeg,
et kaua see kestab siis kuni lumeni tegelikult. Kui on hoolikas taimekorjaja ja säilitaja,
siis on aastas 12 kuud ju, kus tegelikult saab kõike seda
tarbida ja need ilusad lehekesed, mis jäävad söömata,
on mõistlik ära kuivatada ja siis on kaks varianti,
kas teha nendest näiteks teed või rohejahu.
Ehk kui te näiteks talvel midagi küpsetate
või teete mingit pirukat, pirukat või mingit kastet suppi,
siis kui teil on olemas rohejahu, ütleme,
needsamad naadilehed kõik see, mis teil tegelikult sealt
söögilaualt üle jääb. Näiteks praegusel kevadisel ajal tasub ära kuivatada
ja teha rohejahuks ja seda siis lisada suppidele,
kastmetele, noh, täpselt niimoodi, kuidas oma fantaasia
ja maitse on, et see on nagu kõige sellisem lihtsam. Aga teil on siin laual ka üks väike pudel,
kus te olete kasutanud sellist ütleme, tinktuuri
või midagi, mida te olete siis sügavkülmutanud
ja kasutanud nagu tasapisi. Ja see on nüüd kuusevõrsejook ja kuusevõrsete puhul
ja mitte ainult kuusevõrsete puhul, tänapäeval me saame
muidugi kasutada ka juba uuemaid tehnoloogiaid,
mis on sügavkülmutan.
No mina näiteks nendesamade kuusevõrsete puhul on tehtud
naturaalse koduse õunamahlaga hästi natukene seda lisades
saab nad kergelt kas blenderis või siis saumikseriga
selliseks noh, peenpastaga ja siis saab teda säilitada sügavkülmas. Aga ei paned nagu väikeste kogustena ja kasvatad sealt ja,
aga mis ajani ma neid kuusevõrseid võin,
varsti on kuusevõrsed kohe väljas juba ei olegi,
et kui kaua ma neid siis võin korjata? No kuusevõrsetega selles mõttes väga lihtne,
et juba see maitse ütleb ära, et kas teda nagu võiks veel
kasutada või mitte ja üldiselt on ka, et ta peab olema seal
pehme ja need okkad peavad olema koos, et on selline ilus
nagu sile veel, et kuidagi nagu pikaks hakkab venima
ja need okkad hakkavad juba lahti nagunii mõelda,
laialdaselt lööma, et siis teda enam ei peaks nagu kasutama,
et kui nüüd tahta tõesti seda, et seal sees on ikkagi kõik
see C-vitamiin, mida me sealt kevadel ootame,
siis see on nagu kõige parem nagu teiste taimede puhul see
pehmus ja, ja kõik see tekstuur kui sellega nagu väga palju tegeleda,
siis iseenesest sa saad aru juba, et kust maalt sa selle
taime näiteks pead ära murdma, et ei oleks toiduks kasutada
osa või noh, umbes nii nõgese puhul, kui me räägime,
siis enamasti on, ütleme, neli kuni 600 pealmist lehte aga
praegu kevadel muidugi, kui on näha, sa tunned,
et ta on ikka nii pehme, siis sa võtad natukene võib-olla kaugemalt,
et noh, võib-olla tuleb ka kaheksa lehte,
näiteks. Ja te olete ju teinud vaimustavaid toit oma kodustest taimedest,
pesto näiteks on meil laua peal. Just meil on siin pesto, meil on hummus ja ka eelmisest
aastast eelmisest kevadest, tegelikult nad ongi nüüd
kohe-kohe peaks saama aasta täis sellest,
kui on see hapendatud metsataimede segu.
Nurmenukk on väga hästi äratuntav, kõik muud taimed
võib-olla saad ja, ja mis seal veel sees on,
seal on ka kindlasti seda põldsinepit, et et need ei ole
võib-olla jah, kui nad on ära hapendatud,
nii äratuntavad. Aga tõepoolest on väga lihtne viis oma toidulauda rikastada
just sellega, et esiteks muidugi erinevad salatid,
kuhu nad lähevad värskelt.
Ja siis supid, hautised, pestot, hummus,
kuhu need taimed lähevad osaliselt kuumtöödeldud.
Ehk see tähendab, et kui siin laual meil on praegu nõgese
naadi ja seal on ka põldsinepit ja nurmenukk kokku,
siis need pesto ja hummus on taimed kõik nendes eelnevalt
kuumtöödeldud kuuma veega üle tee on ilusti mul juba ära
joodud sidruniga ja meiega. Ja kui inimesed tihtipeale ka küsivad, et noh,
ma ei tea ikka neid retsepte.
No esiteks on retsepte päris palju, muidugi juba nii
internetis mõned minu varasemad artiklid on raamatutes siin
ka on mul kaasas näiteks Toivo Niibergi umbrohud raviks
ja toiduks raamat Sis Aive luigele on kirjutanud päris palju
selliseid raamatuid, kust leiab näpunäiteid,
kuidas neid toiduks kasutada. Ja veel muidugi on meil siin üle lahe sinika piipu,
kes on kirjutanud imelised raamatut taimedest,
kus tõesti nagu on absoluutselt iga aspekt taime kohta nagu
lahti kirjutatud taimede varjatud vägi näiteks
ja meelemõistuse toidud.
Et neid on palju.
Ja kui juba ise hakata sellega tegelema,
siis nagu ma ütlesin, kui hakata neid seoseid looma,
siis tulevad need asjad juba natukese aja pärast iseenesest
karulaugu pestot väga paljud kindlasti juba on teinud just
osa karulaugust asendada naadinõgesega. Ja ta tegelikult on valmis kasutada natukene veel fantaasiat
ei pea panema kindlasti alati sinna seda kõva laabi,
juustu võib panna ka mingit toorjuustu võib panna sulatatud juustu.
Mina näiteks kasutasin täna selle pesto sees hoopis
Specorino juustu ehk lambajuustu.
Mulle endale väga maitseb hummus, ega tegelikult täpselt samamoodi,
et lihtsalt osa sellest kikerhernekogusest,
et kui te kardate, et teil ei tule välja see toit,
et ilma, et teil oleks retsept ees, et noh,
mis need kogused täpselt on, et väga paljud inimesed ei tee
tunde järgi, mina teen alati tunde järgi,
siis väga lihtne võtate selle retsepti, vaatad teha,
siin on nii palju kikerhernest sellest kikerhernest näiteks
ühe kolmandiku. Ma asendan nüüd nende taimedega ja te saate ilusti ära
kaaluda ja teil on kindel, et see asi tuleb välja ilma,
et te peaksite katsetama nii katse-eksituse meetodil proovima,
et mis seal siis lõpuks välja tuleb.
Siin annab seda mängumaad igalühel endal laiendada. Aga kui te neid koolitusi teete, kas inimeste huvi taimede
kasutamise vastu, kas see on tõusev trend? Ma usun küll, sest ma ise olen seda väga palju näinud,
kuigi ma ütleks, et tegelikult võiks inimesed rohkem käia
siiski koolitustel enne kui nad lähevad neid taimi korjama
ja endale pannile või potti panema, sellepärast et nagu ma
ka ütlesin, et väga palju ma ikkagi kohtan seda,
et kasvõi osata seda naati korjata õiges suuruses
või noh, nii-öelda siis õiges kasvufaasis
ja noh, kõik need töötlemised säilitamine lugeda võib väga palju,
aga kui sa nagu tuled koolitusele, teed ise selle reaalselt
läbi ja sa saad aru, kuidas see asi maitseb,
mis need kooslused on ja kõik muu selline,
see on hoopis midagi muud. Muidugi loomulikult ja ma soovitan ikkagi tulla
ja esimene praktika oleks hea alati saada kusagil koolitusel,
aga väga palju, see sõltub ka inimesest endast,
et kui palju ta juba ise on nagu tegelenud selle selle
valdkonnaga ja, ja tõepoolest ma ütlen suure tänutundega,
et on suhtumine väga palju muutunud.
Kui ma mõtlen nüüd selle peale, kui ma kirjutasin kunagi oma
esimesed artiklid ja hakkasin lugema seal neid kommentaare,
siis ma arvama kaks või kolm esimest kommentaari lugesin ära
ja peale seda ma ei ole lugenud enam mitte ühtegi
kommentaari nendele artiklitele, sest kui kommentaar on selline,
nüüd oleme siis nii vaesed, et me peame hakkama naat naati sööma,
siis ma ütlen selle peale, vastupidi, me oleme nii rikkad
igas mõttes, et meil on olemas, meil on see võimalus,
kui me veel õpime, melonit, teadmised, et pigem
ja ütleme, me oleme nii rikkad, et me võime endale seda lubada,
et meil on olemas kõik need taimed, mis meid toetavad ka
selles mõttes, et nad tõesti kevadel on asendamatud,
kui me võrdleme sellega, mis sa saad poeletilt
ja mida pakub sulle loodus Kristi lehtla teiega on väga huvitav rääkida,
öelge lõpetuseks.
Mida sellest võilillest saaks teha, et rahvameditsiinis
võilille kohta on öeldud suisa, et see on elueliksiir. Teate, võilill on selline taim, millest saab peaaegu et
kõike teha ja ma, kui ma ütlen kõike, siis ma tegelikult ei valeta,
sellepärast et minu kõige lemmikum asi, mida mina teen
Villest on villamoos.
See ei ole siirup, see, mida võib-olla on ka isegi kellelegi
juba vanavanemad keetnud.
Ma räägin moosist, mis on selline moos, mis väga hästi sobib
näiteks väga peente prantsuse juustudega
ja võililleõitest teha neid fritüüre siis küpsiseid,
kui me räägime nüüd õitest, jah, tasub muidugi ka panna salatisse,
mitte ainult lehti, õied on ju tegelikult palju mõnusam
sinna salatisse panna, sest et lehed, kui nad kasvavad
suuremaks mõrud, kui ta just ei pane sinna mingit musta kile peale,
et nad sellised valged on, need seal veel ei ole seda
fotosünteesi toimunud ja juured kohviks hautistesse võib ka
temast teha ju tegelikult nendest juurtest ka jahu miks mitte? Või Lil tõepoolest, ja ta puhastab ju ka keha,
jääkainetest on teoreetikum, ta alandab vererõhku,
soodustab seedimist.
Võilillest võib absoluutselt tõesti, mida iganes teha suppidesse.
Need lehed võib panna kevadel salatisse,
võib panna samamoodi natukene selle pesto sisse.
Võimalusi on neil istlema niivõrd palju ja see ei ole mitte
ainult võilille puhul niimoodi. No ma väga loodan, et me nakatasime kedagi mõttega,
et igat naat, et ei pea maa sisse tampima
ja et võib-olla see, mis meie kõrval on,
on siia saadetud, sellepärast et me saaksime sellest endale
turgutust ja miks mitte siis metsa- ja aiataimedega sõprust sobitada.
Kust te neid koolitusi korraldate, kuidas teil toimub? Sel aastal praeguse seisuga on mul küll plaanis esialgu
ainult kaks koolitust.
Neid ilmselt tuleb juurde ja mind saab ka muidugi kutsuda,
töötubasid ja loenguid pidama.
Facebookis on selline leht nagu võilillelaps,
mille kaudu on võimalik kindlasti minuga ühendust saada,
kui sinna kirjutada. Igal juhul oli väga inspireeriv ja aitäh juhatamast sellele
teeotsale ja ma arvan, et väga paljudel inimestel on see
suur algustaimede tundmaõppimisel ja austamisel alles ees.
Aitäh teile, aitäh.
