Elmar Veski, teie mäletate vist neid päris hästi,  neid aegasid veel? Jah, need ajad on praegugi meeles küll 40 aastat möödas,  aga aga täielikult mäletan. Ma elasin siis isa kodus olin siin Saadjärve kolhoosis. Juula küla oli see aga siis see Narva maantee  ja sinna oli täielikult kõik näha. Ja muidu siit igavestere läks meist mööda,  st see on paarsada meetrit kaugel, aga muidu Narva maantee,  see on kaugemal, oli. No siin on õige poolteist kilomeetrit maad. Täielikult oli näha, kui, siis sõjavett liikusid  ja ja seal oli vahel neid lahinguid ja kuidas seal need  majad maha põletati, tee ääres järjest ja lennukid olid  ja need lennukid pommitasid meie kanti ka seal meist  naabrite kõrvalt sealt pommid läksid üle,  see oli sinu majade kohta nad sihtisid küll,  aga tehas majades üle need katused lõhkus ära pealt. Selleks me täna teeme tööd, et paremini elada,  et sõjakoledused ei korduks. Ja eks meie laste nimel me töötamegi Nii see elu on, et, et järel järeltulija peab  ka ikka elama rahus ja, ja õnnelikult ja et need  sõjakoledused enam rohkem ei tuleks. Mul on ka praegu vanem poeg on ka sõjaväes Murmanskis  mereväes teenib järgmine kevade, saab pidi lahti saama jälle  sõjaväest ja saab põllu tööle. Ta on kah traktorist nagu mina olen olnud siiamaani. Ja kui ta nüüd tagasi tuleb, siis siis hakkab jälle jälle  traktori peal töötama ja noorem poeg oli  ka nüüd töötas kalli vahepeal, kui teised olid koolis temal  siis traktori peal ajas ka kolhoosis minu traktoriga  kartulid lahti ja ühesõnaga abistas mind mind  ja muidugi majandit ka. Nii et lapsed astuvad isa jälgedes. Jah, ja nii nii peab olema ja nii ta edaspidi  ka on.
