Siin vikerraadio algab saade lastele. Küsi küsi. Kindlasti me oleme põhjamaa rahvad ja me oleme harjunud oma paraja jaheda kliimaga talved tunduvad meile olevat isegi ülearu külmad, vahel, kuigi nad on ju suhteliselt pehmed, paraku aga tuulised. Suveajal tahaksime me aga järjest näha, ainult päikest taevast vaatamas ja ilusat ilma ja igatseme sooja ja palavust, mida antakse nii napilt ja nii näpuotsaga. Täna oleme teile noored uudishimulikud, mõelnud sellise saate ja siin abiliseks. Eesti raadio stuudios on Eesti meteoroloogia ja hüdroloogia instituudi klimatoloog Jaan Jõgi. Et me oleme otsustanud kõnelda kõige kuumemates paikadest maakeral nendest kohtadest, kus palavust on oioi kui palju ja kipub olema isegi ülearu. Kui alustada nõnda, et milline on siis see kõige-kõige kuumem koht? Maakera on jah, niimoodi nüüd tehtud, et siin on nii hästi külmasid alasid, kui kästi, kuumasid alasid. Ja kõige kuumemad alad teadupärast on kuskil lõunapiirkondades. Me tunneme sellist sõna nagu vaator ja selle ekvaatori ümbrust me peamegi nagu niukseks hästi kuumaks ja soojaks maaks kõige kõrgemad temperatuurid, mis on üldse mõõdetud. Eks need ongi kuskil ekvaatori ligiduses, kuid huvitaval kombel mitte just päris ekvaatoril. Ja siinse põhjus on selles, et maakera on ümmargune sooja saata päikesekiirgusest. Kui me nüüd kujutame endale ette, et päike on hästi kaugel ja need päikesekiired tulevad maapinnale just nagu niisuguste paralleelsete kiirte kimpudena siis kui maa ette panna, siis need ekvaatorialad on hästi risti nende kiirtega samal ajal pooluste ümbrus, sess on selle maa kumeruse tõttu need pinnad hästi kaldu ja sellepärast ekvaatori ümbrus saab alati rohkem päikesesooja kui saavad boonused. Ma tahan siia juurde lisada, et mul on olnud selline huvitav võimalus seista ekvaatoril. See toimus Ecuadoris sellises riigis, mis kannab ekvaatori nimega suisa ja seal on ilmselt küll suures osas ka turistide jaoks tehtud, aga ilmselt ka Ecuadori kui riigi enda jaoks selline paik, kus on ekvaator maha märgitud ja ta jookseb sõna otseses mõttes joonena, sa saad teda vaadata ja Ma tegin sellise toreda pildi, et seisin nõnda, et üks jalg oli lõuna poolkeral ja teine jalg oli põhjapoolkeral. Ja kahjuks ma sattunud seal olema keset päeva, kus päike oleks pidanud siis tõesti päris minu lagipähe paistma. Nii et see oli natukene teine kellaaeg, aga see päike oli küll üsna-üsna otse taevas. See paraku seal ei olnud sugugi kõige kuumem paik tõesti sellel hetkel. Nii et nii nagu te ütlesite, see kuumus ei ole ka täpselt seotud ekvaatoriga. Jah, seal on, asi on selles, et meid ümbritsev õhk ja kui ekvaatori kohale tuleb hästi palju päikesekiirgust sisse õhk soojeneb ja hakkab tõusma ülesse. Aga üleval teadupärast on külmem kui on maapinnal ja seetõttu tekivad seal veeaur, kondenseerub tekkivat vee tilgakese, tekivad pilved ja need pilved hakkavad siis päikest varjutama. See õhk, mis koguneb ülesse, seisa seal paigal seista, eks ta hakkab siis seal üleval kahele poole minema pooluste suunas. Samal ajal poolustel on jälle hästi külm ja see külm õhk seal on raske ja ta hakkab vajuma maapinna peale maha. Jah, ja mis tal seal ikka muud üle jääb, kui ta hakkab mööda maapinda, noh analoogselt veega niux analoogia võib tuua, hakkab nagu ekvaatori poole jälle tagasi voolama ja täidab siis selle tühjuse, mida see tõusev õhk seal on tekitanud. Niisugune oleks siis nagu selline atmosfääri tsirkulatsiooni skeem, niisugune oleks siis õhuliikumine, mis seda soojust pooluste ja ekvaatori vahel edasi-tagasi kannab, juhul kui maakera seisaks paigal. Aga me kõik teame, et on öö ja päev, hommikud, õhtud, see tähendab seda, et maakera pöörleb ümber oma telje ja see pöörlemine, see tekitab ühe nihukese erilise jõu. Seda kutsutakse Corioolise jõuks. Mis kõiki liikuvaid kehasid põhja poolkeral kisub paremale poole lõuna poolkeral vasakule poole. Ja seekord oli see jõud on selle poolest huvitav, et Ta on natuke seotud ka Eestis elavate töötanud inimestega. Tartus kunagi oli üks bioloog, tema nimi oli Karl Ernst von Päär. Me kõik teda tunneme, ta õnneks meil kahekroonise peale üles joonistatud, selle tõttu peaks ta nägu kõigile tuttavad olema, ka veidi vähem on tuntud tema teod. Ja üks suur avastus, mida see Päär omal ajal tegi oma pikkadel reisidel oli see, et tema leidis, et jõgede paremat kaldalt kõik on kõrgemad kui vasakud. Vasak Kallas on nagu lauge ja paremkallas on kõrge ja juba tema siis hakkas seda küsimust arutama ja leidis, et see on maaliikumisega seotud, mis seda vett nagu siis paremale poole tõmbab ja liikuv vesi muidugi uhab neid kaldaid ja siis selle tõttu tekibki siis parem kõrge kallas. Hiljem prantsuse teadlased tõestasid selle asja ära, matemaatiliselt sealt ongi tulnud see nimi, Corioolisse nõud, see on selle teadlase nime järgi, tema auks on see nimetada tatud. Ja sellele jõule allub muidugi kõhk ja õhk veel seda paremini, kuna tema on veest kergem. Vaatame nüüd seda ekvaatorilt üles tõusvat õhku, siis kuskil kolmekümnendatel laiuskraadidel, siis ta liigub, on niivõrd palju paremale või vasakule juba kaldunud, et ta liigub ekvaatoriga paralleelselt paralleelselt meridiaan idega ümber maakera. Ja kuna siis seal ta hakkab jälle kuhjuma, tal ei ole mitte midagi teha, ta hakkab alla laskuma. Aga laskuv õhk jälle, mis maapinna poole ülevalt tuleb, see saab nagu temperatuuri juustada, soojeneb ja selle tõttu seal nendel laiustel pilved hajuvad. Nad kaovad ära ja kui pilv ei ole, siis loomulikult päike saab vabalt paista. Ta soojendab neid alasid hästi intensiivselt ja tänu sellele nüüd ongi maailma kõige kuumemad paigad mitte just päris täpselt ekvaatoril, aga vot nendes kohtades, kus see pilvkate on ajunud veidikene sellest ekvaatorist, siis kas põhja või lõuna poole. Nõnda siis me hakkame kõnelema maailma kõige kuumemates paikadest ja see muusika, mis praegu kajab, see on selline muusika, mida mängitakse nendel maadel ja nende rahvaste juures kes on harjunud elama väga kuumas kliimas. See on nimelt araabia maade muusika. Ma olen lugenud, et Liibüas seal siis need Aafrika põhjaosas, et seal on mõõdetud kõige erinevamad temperatuurid kõrbes, sest me jõuamegi oma jutuga kõrbesse, sest need on maailma kõige kuumemad paigad ilma veeta suure päikesega, hästi kuumad. Et seal Liibüas kõrbes on mõõdetud päeval temperatuur pluss 52 kraadi seisuse järgi nii-öelda siis 52 kraadi sooja ja öösel samas paigas miinus kolm. Et see temperatuurivahe ja kõikumine seal paigas olnud kuidagi rekordiliselt suur, kas pluss 52 kraadi varjus, kas seda võib pidada kõige kuumemaks temperatuuriks üldse või see on üks kuumematest? Õige on ju see, et need kõige kõrgemad temperatuurid on liibias mõõdetud. Ja see on palju kõrgem, kui on 52 kraadi. Siin mul on ees üks raamat, kus on kirjutatud, pluss 57,8. Seal on maailma kõige kõrgem temperatuur, mis üldse on mõõdetud ja see on just mõõdetud harjust alistamine ja sellest võib-olla räägime natuke pärastpoole. Täpselt sama temperatuur on mõõdetud ka Mehhikos. Nii et need on just niuksed alad, mis on ka natuke ekvaatorist kõrval, kus siis päike hästi paistab peale hästi soojendab. Ja vot selliseid näitajaid neid üldiselt kutsutaksegi kliima rekorditeks seal nagu sporditerminoloogia ekstra spordist on võetudki üle jah, ja maailmas neid kõige kõrgemaid temperatuure, mis on mõõdetud kõige madalamad temperatuure kõige suuremaid sademete hulkasid, ütleme kõige suuremat tuule kiirust, seda kutsutakse ka rekordiks, neid kutsutakse siis kliima rekorditeks. Ja siin seda inimestel on tähtis teada kuna see määrab nagu ära meie elu piirid. Millised tingimused meil üldse on? Millised peavad olema inimeste riided, kuidas nad peavad oma maju ehitama, kui sooja või külma vastu kindlustama? Ka millised näiteks automootorid peavad olema ühed töötavad karmis pakases, teised hästi kuumas. Aga mis piirid need on, et insenerid neid meile nii vajalikke abivahendeid saaksid konstrueerida, vat selleks nad peavad neid piire teadma. Ja kliimarekordiga on umbes nagu spordirekordigagi. Et me teame, et on maailmarekordid, on olemas Euroopa või Aasia rekordit, seda kontinentide rekordeid igal maal on omad rahvuslikud rekordid. Ja lõppude lõpuks igas külas võivad olla oma rekordid. Kuid nagu me kõik teame, rekordi tegemine, see peab toimuma alati antud tingimustes. Jooksurada peab hästi välja, mõõdetud olema, tagant uut ei tohi olla, seal on teatud piirid antud ja nii edasi ja täpselt sammutan kliimarekorditega, et mitte igasugune temperatuur siis kõrge temperatuur, mida me mõõdame, see ei ole kliimarekord. Tähendab, need ilmavaatlused peavad gaasis vastama mingisugustele tingimustele. Seal peab väljaõppinud vaatleja olema ja alles siis peale nende tingimuste täitmist me võime oma näitu lugeda kliima rekordideks. Ja temperatuuridega on niisugune lugu, et neid reeglina mõõdetakse varjus. Selleks te kõik ilmselt olete näinud ka Eestimaal. Ringi reisides torkavad nad, silm on ilmajaamades niisugused väikesed valged puust onnikesed. Meil on neli seina, mis on õhku läbilaskvad, sellised varbseinad. Ja igal juhul ta peab varjama need kraadiklaasid, termomeetrid, päike päikesekiirguse eest. Sest kui päikese peale paistab, siis me saame hoopis hoopis erinevad tulemused. Ja kui me kõik oleme need niimoodi varjuv, need temperatuurid ära mõõtnud, siis me saame need erimaasika võrrelda neid maid, kus on pilves ilmad, neid maid, kus on päikesepaistelised ilmad noh, nagu võrdsetesse tingimustesse satuks. Jah, ja veel on seal üks tingimused, need termomeetrid peavad maas teatud kõrgusel asuma. Kokkuleppeliselt on võetud standardkõrguseks kaks meetrit. Maapind ise ka hästi mõjutab õhutemperatuuri kujunemist ja erinevatel kõrgustel mõõtmised need annavad ka erinevaid tulemusi. Ja siin tekib siis selline asi, et tihtipeale inimesed räägivad, et mida see ilmajaam räägib. Et täna on, ütleme, 15 kraadi sooja. Mina oma akna tagant termomeetrikraadiklaasi pealt vaatasid. Meil oli hoopis 18 näiteks, aga need asjad üldse ei ole võrreldavad, sest see aknatagune, kraadiklaas, selle asukoht, luba sõltub sellest mitmendal korrusel, me elame kas esimesel või üheksandal korrusel, seal on juba suur temperatuuri vahe. Teine asi on see, et see maja ise võib soojendada või jahutada, kuidas parasjagu saasta aeg meil on. Ja kolmas, mille vastu hästi tihti nagu eksitakse, on see, et see kraadiklaas on päikese käes, mis teda soojendab, ta ei ole varjus ja seetõttu oleme siis nagu niuksed, erinevad tulemused. Neid tulemusi, kui need kliimarekorditest rääkida, noh, võib võrrelda siis majarekordiga või külarekordiga või väiksema piirkonna kus ta mõõdetud on, selle kõige soojema või külmema temperatuuriga. Kuid mingil juhul me ei saa võtta seda nüüd näiteks eesti rahvusrekordiks või Euroopa mingiks näitajaks või koguni maailmanäitajatega võrrelda. Sest nad on täiesti ebavõrdsetes tingimustes olnud mõõdetud. Kui me nüüd räägime nendest rekorditest, siis võiks võib-olla nimetada, milline on siis Euroopa rekord, aasia rekord, Aafrika rekord. Kõige kõrgemad temperatuurid on maailmarekordit 57,8 kraadi. Need on mõõdetud siis Aafrika siin põhjarannikul, Liibüa kõrbes ja Mehhikos. Need on siis ühtlasi ka Aafrika või Ameerika rekordid. Ütleme natuke külmem on Põhja-Ameerikas, seal surmaorus on mõõdetud 56,7 kraadi. Austraalias on mõõdetud temperatuur pluss 55 kraadi. Aga hoopis huvitav on Antarktika külmapooluse rekord, seal on kõige soojema kuu temperatuur, see on lõunapoolkeral jaanuarikuus siis mõõdetud on miinus 30,9. See on kõige soojem. No võrdluseks me võime siia juurde tuua meie maarjamaa eesti temperatuuri rekord on pluss 35,2 kraadi Tartus mõõdetud ja peab ütlema, et see on väga vana rekord. See minu andmetel on see mõõdetud 1896 aastal 31. augustil. Nii et kui me vaatame neid kõige kõrgemaid temperatuure siis maakeral nende erinevus on siis enam kui 80 kraadi koodi. Miinus 30. kuni siis peaaegu pluss 60-ni välja. Ja Eesti on meil niukses õnnelikus kohas, kus ei ole tapvalt palav, aga õnneks ka mitte liiga külm. Kui me nüüd veel kujutaksime ette, et seda temperatuuri ei mõõdeta nimelt selliselt rahvusvaheliselt välja arvestatud varjukapis vaid et me tooksime kraadiklaasi päikese kätte, surnuorus näiteks, mis me siis saaksime? No seal tuleb kindlasti paarkümmend kraadi pügalat juurte ja isegi meil Eestimaal on tehtud mõõtmisi Lõuna-Eesti küngastel lõunanõlvadel seal juulikuus, kui on see kõige soojem aeg meil reeglina siis niukse palja katmata kraadiklaasiga 40 45 kraadi, mõõta, et see ei ole eriline küsimus. Nii et me saaksime seal kõige kuumemast paigast, siis üle 70 kraadi kuumust. Aga kui need panna see kraadiklaasliivaluite peale sellele küljele, kus päike paistab, siis kas vastab tõele see, et kanamuna võib seal liiva sees ära küpsetada? Et kanamuna kohta ma ei oska midagi ütelda, kuid need kõrberahvad, nendel on selline komme, et kesk päeval nemad ju oma leiba küpsetavad päikese käes ühe kivi peale sileda kivi peal, mis noh, on tükk aega päikese käes seisnud, ta on kuumaks läinud ja igatahes oma need leivad oma kakukesed ja koogid, nad saavad seal selle päikesesoojuse käes ikka küpseks. Ei ole vaja elektripliiti neil. Väga tore on lugeda selliseid rekordeid ja ette kujutada, missugune fantastiline hetk võiks küll olla, kui me Need seisaksime näiteks seal selles kõige-kõige kuumemas kohas ja päikese lõõsas ka veel, aga paraku on see peaaegu et võimatu, sest inimorganismile on sellised kuumused väga rängad taluda. Ma olen ka ise omal nahal saanud tunda, pluss 43 kraadi kuuma varjus. See oli Turkmeenias, see oli karakkumi kõrbes ja ma ütleksin, et, et see on üsna ränk kui viibida selles kuumuses tunde, tunde, tunde, sest kuhugi ei ole ju minna, sest see kuumuse varjus Jah, aga eks sellest on ju välja kujunenud ka rahvaste elulaadid. Me teame, et lõunarahvad on väga varajase tõusmisega jahedatel hommikutundidel Nad teevad ära oma tööd. Keskpäeval sellel palaval ajal on kõikidele tuntud siesta, kus inimesed lesivad voodis, puhkavad jälle nad hakkavad siis niukses õhtuhämaruses tööle, sellega nad kaitsevad siis ka oma organismi, nad ei pinguta üle. Mul on ka noorpõlves õnnestunud olla karakkumi kõrbes, seal repetekki. Kõrbejaamast käisime ja seal üks töötaja, kes oli sinna sisse sõitnud, kes ei olnud põliselanik. Tema rääkis sellise loo, et alguses, kui ta tuli noorena sinna tööle siis tema mõtles, et see lõunal magamine, see on niuke tavaline laiskus tegi siis nagu me oleme siin harjunud kaheksast viieni tööd, siis läks koju ja asus puhkama aastate jooksul siis selle tagajärjel tema keha soojaregulatsioon, niisugune päris niuksed, füsioloogilised protsessid, need olid rikutud sõnade inimene töötas ennast haigeks tänu valele elamisrežiimile, nii et kahtlemata seda peab arvestama. Olenevalt siis erinevates kliimatingimustest, kui soe või külm meil see ümbrus on. On märgatud, et ka inimesed ise on erinevad ja ei ole ainult musta-kollase või valge nahal lised inimesed vaid ka nende kehaehitus on teistsugune. Näiteks võib tuua et põhjarahvastel reeglina fon, käed-jalad lühemad, kui on Aafrika kuumuses elavatel neegritel kelle jalad on hästi pikad, käed on hästi pikad ja sõrmed on ka pikad. Ja ilmselt tänu sellele siis ongi neegrid väga head jooksjad ja hüppajad, samal ajal kui põhjarahvad oma lühikeste jalgadega nii kiiresti sibada jõua. See on ilmselt tingitud sellest et toimub kehasoojusvahetus ja mida pikemad käed-jalad on, seda suuremaks muutub keha pindala. Kui on lühemad käed-jalad, vaat siis see kokkupuude õhuga on nagu väiksem ja karmides põhjaoludes siis inimene hoiab arvel sooja kokk, tal on see soojatunne parem, samas kui lõunamaades Aafrikas. Palavates piirkondades ei ole probleem selles, et kuidas seda sooja kokku hoida. Aga kuidas sellest lahti saada, kuidas oma keha jahuda toda. Ja siis on kasulikud pikad käed-jalad mille pindala on juba suurem. Aga kuumades maades inimese, see soojatundlikkus on ka natukene erinev, sõltuvalt teistest ilmastikku faktoritest. On olemas kuivi, hästi kuivi piirkondi. Sammas on olemas niisked piirkonnad kõikunud, Need, kuumad alad on tuulevaikseid, piirkondi on tuuliseid piirkondi ja kahtlemata on seda kuuma taluda kergem, kui on hästi kuiv. See on sellest tingitud, et nahk higistab ja higistamise käigus ta kuumuse käes hakkab meie nahalt aurama ja see jahutab natukene. Samas kui me oleme hästi niisketes piirkondades, siis see igituleb küll inimese nahale, kus ta jahu rõhku ja see tekitab niisuguse ülekuumenemise, sellist niisket kuum on hästi palju raskem taluda, kui on kuiva kuuma. Eks igaüks on seda tähele pannud ka meil Eestimaal näiteks rannas olles päevitades, kui on tuulevaikne ilm, siis inimene läheb higiseks. Tihtipeale on isegi kuumarabanduse olnud. Nii et see keha nagu kuumeneb ülesammas tuleb väike tuulehoog, mis selle niiskuse Igi meie nahalt aurustub ja jälle on selline värske mõnus tunne, võib edasi päevitada. Ja saade on tänaseks kuulatud, oma küsimused teid huvitavate teemade kohta võite julgesti saata aadressil Eesti raadiosaade, küsi julgesti. Tallinn, Gonsiori 21. Küsi küsi julgesti.
