Aitäh. Tere tulemast klassikaraadiosse, Liina Sumera.
Tere. Ootame põnevusega sinu uudist.
Teost pealkirjaga poroka esiettekanne toimub laupäeval,
neljandal mail lausa kahel korral Tartu loodusmuuseumis.
Kõigepealt siis kell seitse õhtul ja kell üheksa õhtul
ja kontserdil esineb ansambel U.
Uus teos on tšellole ja elektroonikale.
Sa ütlesid, et selle teose loomisprotsess on olnud üsna pikk,
mis hetkel see idanema hakkas ja mis võib-olla need esimesed
impulsid olid ning milliseks on kujunenud nüüd vahetult enne esiettekannet. Võib-olla jah, selle teose jah, selline idee on nagu päris
palju muutunud, et kui ma selle tellimuse sain,
siis ma mõtlesin kirjutada ikkagi võib-olla mingis mõttes
nagu klassikalisemad teost kogu ansambel luule
ja tahtsin mängida rohkem erinevate kõlavärvidega,
aga siis kuidagi hakkasid selguma asjaolud,
et tuli siis ansambli poolt soov, et kindlasti kindlasti on
elektroonikat vaja ja siis mingi hetk selgus ka kontserdipaik,
milleks on siis Tartu loodusmuuseum ja see siis hakkas nagu
natukene mõjutama minu algset ideed, et tahtnud nagu asja
liiga keeruliseks ka ajada, et esiteks juba see,
et on elektroonika, ütleme see, kuidas elektroonikat loon
vähemasti praegu see protsess on lihtsalt nii pikk,
et siis ma mõtlesin, et okei, et see juba võtab nagu omajagu aega,
kui mul on nagu palju instrumente ja siis on see suur
elektroonika seal ja siis ma kuidagi hakkasin nagu seda
koosseis on nagu vähendama ja siis järjest väiksemaks
ja väiksemaks, kuni lõpuks ma mõtlesin, et ah,
et sai nagu lõpuks ise ka aru, mida ma tegelikult teha tahan
ja siis mul jäi alles tšello jõeelektroonika,
tšello ja elektroonika. Ja muidugi noh, ikkagi see kontserdipaika,
et ei tahtnud nagu liiga keeruliseks asja ajada,
et teine linn, see pole selline tavaline kontserdipaikades,
on ikkagi muuseum ikkagi muuseumiruumid ja noh,
kõik on niisugune eriline, et mulle meeldis selline
kompaktsem idee nagu rohkem. Ma tean, et te tegite ka väikese väljasõidu Tartu
loodusmuuseumisse ja leidsite selle ettekande jaoks siis
nagu sobiva koha keset muuseumi eksponaate,
mis paik sai välja valitud. Mina sain väga laheda paika, me alguses arvasime kõik,
et seal mingisugune dinosauruse skelett seal hästi uhkelt eksponeeritud,
aga siis muuseumis rahulikult uudistades selgus,
et see on ikkagi aasia elevant peaks olema,
kui mul õigesti meeles on, et ühesõnaga aasia
elevandiskeletid ja siis levidanel Mägila siis musitseerib
kõrvuti selle skeletiga muidugi skeleti musitseerijaga.
Illustreerib annab sellise ilusa pildi meile. Aga kas kohavalik pani sind siis kuidagi oma materjali uue
pilguga vaatama või tegid sa veel mingisuguseid muudatusi või? Kui sa kõlarite asukoht oli võib-olla natukene selline,
mida pidi mõtlema täpselt, et kuhu panna kõlarid nii et
kõlaks võimalikult hästi.
Kui ma alguses mõtlesin võimalikult lihtsaks seda kõike jätta,
siis noh, mõtlesin, et lihtsalt on kaks kõlarit,
siis nüüd on neid kõlareid ikkagi natuke rohkem. Kas 16 nagu me juba oleme kuulnud, sinu teoste puhul? Ei, ma piirdusin ainult kahelisa kõlariga. Ma sain praegu aru niimoodi, et see ikkagi nagu hakkasid
sellest elektroonilisest materjalist pihta komponeerimisel
ja millise kihistuse see elektrooniline materjal siis
sellesse teosesse loob ja, ja kuidas tšello temaga suhestub. Elektroonikat on seal väga palju, see on väga läbipõimitud sellega,
mida tšello mängib, et see on selline dialoog
ja mäng müraga toore kõlajõuga.
Ma salvestasin hästi palju erinevaid helisid,
et mul oli ettekujutlus, mis tüüpi helisid ma tahaksin saada,
minu jaoks oli oluline energia ja rütmid.
Ja salvestasin levidonnel Mägilaga tšello sämpleid.
Ja siis ma töötlesin neid. Ja siis ma veel salvestasin ise ka väga veidraid erinevaid
helisid ja siis kogu sellest helide massiivist ma siis
sorteerisin endale välja nagu kõige võluvam maad
ja siis sellest sai nagu mingi selline nagu aluskivi,
ütleme nii.
Ja siis sealt edasi juba oli sellisem, võib-olla
klassikalisem kompositsioon, et jah, et see,
miks ma seda naguniimoodi tegin, oli see,
et ma tahtsin tšello ja elektroonika läks omavahel
võimalikult orgaaniline, et oleks nagu üks organism ikkagi. See oli tähtis. Kas helide pangast nende õigete, sinu jaoks tähtsate
valikute tegemine või ülesleidmine käib pigem lihtsalt
või ma ei tea, ma kujutan tõesti ette mingit tohutut andmebaasi,
kus see võib-olla seda ühte sama helikordi
ja kordi üle kuulad erinevatel aegadel ja nad tunduvadki erinevad,
et mis hetkel sa siis nagu näpu peale paned.
Tead? See võib tõesti mingil hetkel väga-väga frustreeriv,
eks muutuda.
Kui lootus kaob mingi hetkel.
Kuidas üldse ja siis satud sellisele lõputule väljale
ja sa ei tea, kuhu poole minema hakata.
Aga õnneks mul oli ikkagi mingisugune nagu nägemus
ja idee sellest kõigest, et kui ma neid helisid salvestasin,
lõin töötlesin, et siis ma juba töötlemise käigus,
kui midagi hakkas kohe nagu kõrvavi meeldima,
siis ma märkisin selle heli ära, et ahah,
et see sobiks sinna lõiku või midagi sellist,
et see on nagu see koht on ju, et ma juba niimoodi hakkasin
kohe nagu sorteerima ja siis muidugi pärast kuulasin veel
üle mingeid helisid. Aga jah, see on see, et mulle meeldib nagu natukene ennast
üllatada ja ma lasengi nagu meelega selliste juhustel nagu
ennast alguses natuke nagu inspireerida.
Sest minu jaoks on see huvitav. Kas selles elektroonilises materjalis kontserdisituatsioonis
on ka midagi juhuse hooleks jäetud või on seal ka
kohapealset mingisugust materjali manipulatsiooni või,
või on see nagu valmis tehtud fonogrammitüüpi lahendus? Suures plaanis on ta jah, fonogrammile toetuv,
aga seal on ikkagi natukene live-elektroonikat ka teatud hetkedel. Sel hooajal olid sa ansambel luu juures residentuuris,
mis tähendab, et ka selle teose loomise protsess on
võimaldanud sul ansambliga lähemalt koostööd teha ja,
ja eeskätt siis tšellisti Levi-Danel Mägilaga,
mida see residentuur sul võimaldas teha just sedasama teose näitel. Olla suurim eelis oli see, et ma sain päris palju kohtuda
muusikuga ja rahulikult arutleda, vaadata Ta kõik sellised
võib-olla tehnilised aspektid paika panna,
et noh, et mis on mõistlik, mis pole mõistlik,
mida veel saaks teha ja ma sain ka rohkem teada,
kui ma ise oleks osanud ette kujutada, et selline
koostöömuusikuga on hästi-hästi tore ja hästi väärtuslik
ja ka väga inspireeriv. Ühesõnaga see annab muidugi ka sellist kindlustunnet,
et need noodid, mis seal paberil, et sa tead,
kuidas nad kõlama hakkavad.
Väga tore, väga hea kogemus. Rõõm kuulda päris lõpetuseks.
Ma tahaksin peatuda selle teose pealkirjal,
poro, rokka, sa pead põhjendava, kust see sõna tuleb
ja kust sa selle leidsid. Selle teose algimpulss oligi mul toores kõlajõud
ja müra ja või see teos oli mul valmis, ega,
ega mul seda pealkirja ei olnud, tavaliselt mõned pealkirjad
tulevad kõige viimasena enamasti ja ma mäletan,
ma kunagi otsisin ka pealkirja ja siis ma sattusin
juhuslikult just selle rokka peale, aga toona ei sobinud
kuidagi ei läinud kokku nagu selle teosega,
mis ma siis toona kirjutasin. Aga siis nüüd jah, see oli mul niimoodi kohe üles kirjutatud,
et see nii äge sõna ja ta tõlkes siis tupi põlisrahvaste
keeles tähendabki, kas sellist väga suurt möiret
või suurt hävitavat müra, see läks nii hästi nagu sobitus,
nagu selle looga minu meelest kokku.
Mulle meeldis ka see aspekt, et ta on ikkagi loodusnähtusega seos,
et poroka on selline tõusulaine looduslik tõusulaine,
mis tekib erinevate kuufaaside ajal Brasiilias Amazonase
jões ja siis nende kuufaaside ajal juhtub selline lugu,
et Atlandi ookeani vesi tungib hästi suure jõuga Amazonase
jõkke ja paneb selle jõe vastassuunas voolama. Ja sellest tekib tohutu laine, mis võib olla kuni nelja
meetri kõrgune ja see laine võib kanduda edasi umbes 800 kilomeetrit.
Et väga selline tore tore tantsuga tegelikult nagu ohtlik ka.
Aga üks huvitav fakt, mis ma veel leidsin seoses selle
lainega on see surfarit väga armastavad seda lainet,
et siis nad käivad seda niimoodi püüdmas
ja ja siis keegi olla isegi saanud, et lausa 37 minutit
järjest lainel surfata. Jah, ma ei teagi, kas rõõmustada kaasa või tunda muret ohu eest,
aga ma mõtlen, et selline suur juudia, suur möire
ja müra ja siis väga sobilik koht selle dinosaurust
meenutava skeleti ees seda teost siis lõpuks kuulda.
Just. Mulle ka väga meeldib, et klapib ilusti kokku.
Ma soovin sulle ilusat esiettekannet õhtut,
aitäh klassikaraadiosse tulemast.
Liina Sumera.
