Sellest on nüüd hea hulk aastaid mööda, kui te,  Erika rõõm traktorirooli asusite, kuidas see esimene samm  sinna siis juhtus? Võib öelda täitsa juhuslikult. Abikaasa oli mul traktorijaama ajal traktorist  ja kuna traktorijaama ajal oli traktoristide töö hästi-hästi  pingerikas hakkas abikaasast nagu natuke kahju. Lasksin lõunatunnid on nagu puhata, viis  või 10 minutit peale toidu ja, ja proovisin  siis natuke seda. Traktoristi ametit. Võib-olla sealt see väike pisik nagu sattuski verre. Ja noh, algul muidugi käisin ikka teda abistamas mõnikord  õhtutundidel ja kui nägin, et ikka väsinud oli  ja Ja aga kunagi jäin ikka päris nii vahele kui ütelda  nii naljatoonis sest ei olnud ju, lubasid mul  siis mehe kõrvaltöötamise ajal. Ja esimees tabas mind töölt, hakkas meelitama,  et teeme eksami, lõika ära ja. Niisiis juhtuski see ime et sai tehtud. Mis on see, mis teid aga ikka ja jälle kutsub rooli istuma? Ei tea, võib-olla. Lihtsalt maa ema elu. Ja kuna ma lapsena armastasin hobust hästi Kolhoosi algaastatel alustasin oma elu nii hobusega kündmisega. Mul oli eeskujus üks hästi tubli naine, üks õiekene. Kes ka kündis hobustega, sealt said minu esimesed vaod. Ja võib-olla hiljem, kui hobused ära kadusid,  künnivao pealt pidin võtma traktori, et vagusid jätkata. Aitäh ja hästi sirgeid vagusid teile edaspidiseks.
