Need paigad, kus on palju liiva, tunduvad pealiskaudsel  vaatlusel elutud ja tühjad. Kui aga nina liivale lähemale pista, saabub peagi arusaam et  elu kihab oma täiskirevuses. Ka siin. Põhiliselt siblivad siin ringi igasugused sipelgad. Liivakarjääris mereluidetel või mõnes muus lahtise liivaga  paigas patseerijale hakkavad suisel ajal silma väikesed lohukesed. Nagu kuukraatrid. Mõne koha peal on vahel neid lausa sadu kui mitte tuhandeid. Kui nüüd mõni sipelgas teeb hooletu sammu  ja sellisesse looku libiseb, ootab teda ees karm saatus. Eneselegi ootamatult on ta otse lõvilõugade vahele sattunud  just täpsemalt sipelga lõvilõugade. Too on oma püünislehtri põhjas osavam kui keegi teine eales  ning peagi on sipelgas tal käes. Sipelgalõvideks kutsutakse sipelgakiilivastseid. Nende põhiliseks toiduks, nagu nimigi ütleb,  on loomulikult sipelgad. Et oma sõjakuse poolest teada-tuntud sipelgaid õhtuooteks krõmpsutada,  peavad sul olema raudsed, lõuad ja parasjagu enesekindlust. Oma hirmuäratavale väljanägemisele vaatamata pole üks  keskmist mõõtu sipelgalõvi kuigi suur pikkust  ehk paar millimeetrit üle sentimeetri. Liiva, sest välja koogitud putukas asub kiiremas korras tagu  ots ees ennast järsult nõksutades tagasi liiva alla kaevama. Tülinorijale ja kiusajale visatakse aga tagantkätt veel  kühvliga liiva silma. Niimoodi tagurpidi liiva pinna all liikudes eksleb  sipelgalõvi vahel lausa mitu meetrit enne kui tunneb,  et nüüd on õige aeg ja õige koht. Ja asub uut püünislehtrit rajama. Kui nüüd võrrelda sipelgaKiili enda väiksust  ja tema püünislehtri mõõtmeid siis tuleb tunnistada,  et tegu on ikka tõsiselt tubli labidamehega. Pealegi on ta veel ka ilmatu töökas, sest vihm  ja tuul kipuvad tema lehtrit pidevalt kinni ajama. Kogu sooja suve sipelgaid püüdnud sipelgalõvid jäävad  talveks liiva sisse kas siis vastsena või väikest liivapalli  meenutava kookonina kust juba järgmise suve hakul väljub valmik. Tõeline sipelgakiil. Sipelgakiilid kuuluvad võrktiivaliste seltsi,  kes pole sugugi giilid ja sipelga kiillaste sugukonda. Meil Eestis on peamiselt kohatav selle sugukonna levinuim liik. Harilik sipelgakiil.
