Stuudios on Kristjan Randalu, tere tulemast.
Tere. Räägime täna Mozartist ülimenukalt kulgenud sarjas
Aavik Salzburgis ehk moodsaktiviis, viiulikontsert tee on
tänasel neljandal kontserdil Mozarti originaalloomingu
kõrval esi Ta kandel teie Mozartist inspireeritud teos,
kuidas teos sündis? Eks ikka üks asi viib teiseni, väga konkreetne põhjus oli,
et Hans Christian siis lasi mul Aaviktoole teose kirjutada,
mis tuli ettekandele eelmine sügis ja see oli meie esimene
selline konkreetne koostöö.
Ja veidi aega pärast seda kida selle mõtte välja,
et kas mul oleks huvi midagi Mozartiga seoses teha,
aga selle taust oli jällegi, et ma olin aastaid tagasi oma
Mozarti töötlusi siis ka Pärnu festivalil mänginud
ja Hans Christian oli seda seal kuulnud,
et ma arvan, et sealt tuli Bulls, et üldse midagi selles
suunas mõelda. Ja siis need asjad kombineerusid ja mulle ei olnud see mõte võõras,
nagu ma ütlen, ma olin varem Mozarti töötlustega ka tegelenud,
et mul ei olnud nii-öelda see lugu valmis sahtlist,
aga mul oli see alge või see märge, et sellest ooperi
aariast võiks midagi teha, see oli mul peas olemas,
nii et ma ei hakanud täitsa niimoodi otsima,
et mis nüüd saab, et see mõte haakus väga konkreetselt.
Ja kuna aeg oli ka suht ülevaatlik, siis ma arvan,
see oligi sobilik ja väga tore väljakutse muidugi,
kuna Hans Christian lihtsalt mängib fantastiliselt
ja siis juba selline kodune fantastiline orkester nagu
Tallinna kammerorkester sinna juurde veel,
et väga tänuväärne olukord tekitada uut muusikat. Kas varasemates seadetega seoses olite ka ooperipoole
pöördunud Mozarti puhul? Ja olin küll, aga mitte ainult.
Aga ma arvan, et see vokaalmuusika eelis võib-olla on,
et seal on väga selged.
No eriti selliste populaarsete aariate puhul väga tuntud
meloodiad ka, et sealt on võib-olla see töötlus,
moment või sealt hakata midagi arendama või sellest
eemalduma on võib-olla natukene lihtsam,
kui võtta nüüd instrumentaalteos, aga ma,
kui ma ammu-ammu tagasi niimoodi üldse hakkasin materjali
enda jaoks sõeluma ja vaatama, et mis siis niimoodi alles
jääb ja mis mind mingil määral inspireerib,
et sellest eemalduda, et eks sinna sattus siis ikkagi ka
just jaa, vokaalmuusikat või ooperimuusik. Aga millega nüüd võlus just see haaremi rööbist,
päritaaria ovil, lihtriumfiiren. Eks ikka ma sain aru, et kui see on selline üks asi,
mis sinna kavasse lisandub, et see peaks olema midagi hoogsat.
Ma ikkagi tahtsin ka Hans Christian, neil oleks seal midagi
mängida ja siis kukkuski välja, nüüd selline rondo vormis,
mulle tundub, et see võiks tegelikult olla sellise,
mitte olemasoleva viiulikontserdi viimane osa,
kus on siis sellised väga vahelduva karakteriga need
vormilised osad ja kuhu siis lõpuks ma lisasin veel ühe
viiuli kadentsi ka kus seda materjali natukene veel siis ka
üksinda läbi töödeldakse. Ja kukkuski välja jah, selline nagu kiire viiulikontserdile. Osa ma saan aru, et see on üsna virtuaasnen,
kas Hans Christian iga töö käigus ka konsulteerisid omavahel
ja Ka see on just kirjutajana, see on väga tänuväärne,
kui on selline dialoog ja kui siis lõpuks ka mängija ise on
ka sisuliselt sellest väga huvitatud ja samamoodi panustab sellesse,
et ikkagi need nüansid läbi käia ja ja eriti noh,
ma ise ei ole viiulimängija ja kui minna nüüd detailidesse,
siis noh, palju võib ju vaadata ja kopeerida
ja võib-olla õppida, aga ikkagi praktika on midagi teist
ja kui üritada siis midagi tekitada, mis ei ole väga standartne,
siis on see väga tänuväärne, kui on ikkagi oma pillispetsialist,
kellelt saab otse nõu küsida ja siis samas ka tajuda,
et ikkagi nagu väga erinevad mõtteviisid,
et isegi kui mäng ja on suuteline võib olla mida iganes
teostama siis ikkagi see algne mõte, et ta võiks seda
proovida teostada, et see peab kusagilt tulema,
et et siis on tore kuidagi tajuda seda sümbioosi,
et mõnikord käia võib-olla ideed välja, mis võib-olla
mängijal ei ole siiamaani niimoodi ette otseselt tulnud
või mitte nüüd nii uudsed on, aga nad ei ole võib-olla nii
standardsed ja siis samas küsida, et kas see võiks ka
toimida ja siis nagu üllatusega tõdeda, et jah,
et aga miks, et see toimib ka või vastupidi,
põrkuda olukordadega, kus ma lihtsalt mõtlesin,
et see muusikaliselt kõlab veenvalt, aga võib-olla polnud
lõpuni läbi mõeldud, kuidas viiul paikneb
või kuidas lõpuks peab olema tehniliselt teostatud
ja siis leida see kesktee ja nüüd ühised lahendused,
et see on väga inspireeriv tööprotsess. Kristjan Randalu rääkis meile, kuidas ja mis asjaoludel
sündis teos viiulile ja orkestrile, Mozarti haaremiröövi aariast.
Aga Hans Christian aamikult küsin, kas te olete tulemusega rahul?
See oli teie. Ma olen absoluutselt tulemusega rahul, see on tõesti väga
lahe sihuke täiendus meie viiulirepertuaari
ning ei ole tegelikult väga palju teoseid kirjutatud
viiulile ja kammerorkestrile silma puhkpillideta.
Et ma väga väga loodan, et see teos leiab väga mitut,
et võimalust ka teiste inimeste repertuaaris.
Ning tõesti, see oli minu soov saada midagi sellist
Tšassiliku jazzi maiguga. See on olnud alati ka minu selline salajane kirg tegelikult
lihtsalt istuda klaveri taga esiteks ja proovida väga
erinevaid jazz, iharmooniaid ja noh, kui ma kuulsin,
Kristjan Rand, olete ise mängimas enda seadeid Mozarti loomingust,
et see oli tõesti selline suur avastus minu jaoks.
Ja loomulikult meel oli siuksed meilivestlused
ja üldse telefonikõnet edasi-tagasi, et kuidas see võiks
ikkagi olla ja ja üritasime leida mingeid selliste noh,
et mina oskasin viiulitehnika poolt aidata kaasa ja,
ja tõesti, ta on kirjutanud ühe väga ägeda teose,
seal on nii palju energiat, seal on nii palju rütmikat,
nii nagu talle alati kombeks. Seal on tõesti olemas väga erinevat harmooniat,
et võib-olla ka niimoodi saladuskatte all võin öelda,
et need, kes kuulsid ka tema eelmist teost,
mis ta kirjutas meie tuua le Karoliinaga kätš 23,
et kas seal on sees väike pühendus eelnevale teosele,
mida on kindlasti sealt välja võimalik kuulda.
Ning minu arust ta nii toredasti selle kirjutanud,
et vormi mõttes väga Mozartlik. Et see on nii-öelda nagu ühe viiulikontserti kolmas osa,
ma võib-olla ise mõtleks endale niimoodi
ning seal on ka sees kadents, mis on siis seekord välja
kirjutatud ja kadents läheb ka hoopis sinna sihukesesse,
jazzi, maailma, nii et ma ütleks, et see on üks väga eriline teos. Kas teos seondub kuidagi ka ülejäänud kavaga,
mis on täna ettekandel? No Kristjan Randalu valis selleks aluseks ühe ooperiaaria
ning tegelikult on ju ka öeldud, et Mozarti neljanda
viiulikontserti teine osa, see on tõeline aaria,
mis on Mozart suutnud sinna kirjutada ja tegelikult see
teine osa tempo märgiks on ta kirjutanud andante kantaabile.
Ja see on ka väga oluline, sest sõnagantaabil,
et Ta ei ole kasutanud üheski viiulikontserdis,
mis juba tähendab seda, et ta kindlasti mõtles rohkem laulja
peale kui ühe viiuldaja peale. Ja sellega me ka tegelesime proovides, et leida just see
selline ooperlik ning ning selline südantlõhestav laulmine
sinna juurde.
Ma arvan, et see seostub väga hästi just ka Kristjan Randalu teosega.
Need kaks lähevad väga hästi kokku.
Ning loomulikult ka Jupiteri sümfoonia son laulvaid osasid palju,
aga võib-olla seal on siis asi juba rohkem selline tulevärk. Tulevärk ümbritseb ka viiulikontserdi aeglast osa.
Esimene ja kolmas osa. Just absoluutselt neljas viiulikontsert nüüd võrreldes kõigi
eelnevate ka on võib-olla kõige virtuoosse,
et on tõesti kirjutanud väga palju erinevaid käike,
võib-olla isegi palju ebamugavamaid käike kui teistes viiuli
kontserditel ta on läinud kõrgemale kui kunagi varem.
Ning tegelikult, kui ma uurisin tema käsikirja just sellele viiulikontserdile,
siis tuli välja päris palju huvitavaid asju.
Nimelt sellest teises osas, millest me just rääkisime,
seal on tegelikult tal kirjutatud lõpp ja,
ja ta on selle kõik maha kriipsutatud ja hoopis selle asemel
kirjutas veel ühe viimase lõigu, kus viiul sa isoleerida. Nii et juba selle enda jaoks mõtestamisega kuidagi see,
see hetk on väga-väga eriline, kui seda kuulata,
et teada, et moodsad tegelikult lõpetas selle sinna ära
ja soovis veel midagi viimast korda mingi lause öelda.
See on minu jaoks väga eriline ning tegelikult sellest virtu
ootusest rääkides.
Mozart Üheski viiulikontserdis ei ole kirjutanud ainult
puhtalt sellist virtuoosi tsemist, ütleme aga neljandas
viiulikontserti käsikirjas on näha, et on kaks lehte,
mis ta kirjutas tõesti, sellises lokkad telli stiilis
ja mida see võib olla tähendus, lokkad, tellija,
selline suur viiulikunstnik enne Mozartit
ning ta kasutas täiesti enneolematuid võtteid läks ka viiuli
peal nii kõrgele, et seda sõrmlauda, sellel ajal ei olnud
üldse nii suureks tehtudki. Ja samamoodi vist üritas Mozart ka seda teha,
aga kriipsud jällegi kõik maha.
Ning meil on jäänud ainult sellest sisse,
mida ta maha ei kriipsutan.
Et üks kadents peaks lõppema tohutult kõrge noodiga
ja juba see näitab midagi, et selles kontserdis ta üritas
leida ka väga suuri selliseid ekstreemsusi mida ei ole
üheski teises viiulikontserdis, et see tuleb kindlasti
selline väljakutse, aga suurim rõõm on seda mängida. Aga millised mõtted ja plaanid on teil seoses Jupiter-sümfoonia? Jupiteri sümfoonia on olnud minu lemmik tegelikult juba
lapsepõlvest peale ja ma olen seda kuulanud tõesti sadu
kordi ning selle sümfoonia finaal on minu arust üks kõige
geniaalsem teos ja osa, mis on kirjutatud,
et ta on kirjutanud viis eri teemat ühte teosesse ühte ossa,
siis sisse viimases osas ja kõige lõpus ta hoopiski paneme
need kõik kokku omavahel, mis on täiesti erakordne.
Ei ole palju heliloojaid, kes suudaksid seda teha. Ning Ma üritasin leida mõned uuendused sisse,
mida saaks seal kasutada.
Et see lugu algab selliseks kolmikmotiiviga
ning ma mõtlesin ka, et kindlasti tal poleks selle vastu midagi,
kui see kõik ei ole ainult ühes tempos.
Aga seda siis saab kontserdil kuulda, et kuidas see neil õnnestub. Ja selle teosega saate siis taas oma dirigendi võimeid
proovile panna. Noh, just iga kontserti ma olengi ju natuke erinevalt teinud,
selles mõttes, et ühel kontserdil dirigeerisid teisel Malin
Haydni sümfooniat, kuna see oli väiksem koosseis,
olin kontsertmeistri rollis, seekord ma isegi proovinud
tõesti samamoodi kontsertmeistri kohalt dirigeerida.
Et see on küll ääretult suur koosseis, aga just ma tahtsin
seda väljakutset, et kuidas see küll õnnestuks,
kui anda nii-öelda vabad käed, aga hoida koos kõiki hoopiski
ainult viiuli tagant. Jääme põnevusega kuulama.
Suur aitäh, Hans Christian Aavik, aitäh.
Jätkame jutuajamist Kristjan Randaluga.
Teil on olnud Tallinna kammerorkestriga ka varasemalt kena
koostöö ja tegelikult algas see juhtumisi Mozarti ka,
mis teile täna sellest meenub? See siis, kui ma ei eksi, oli aasta 98, et oli olukord,
kus siis isa Kalle pidi mängima, aga seal tekkis mingi
ajaline probleem ja siis lõpuks oli ka just nii,
et see oli siis Mozarti c-moll klaverikontsert
ja ma olin seda mänginud, et see ei olnud mul päris uus teos
siis ja siis oli see võimalus, et, et ma esimest korda siis
soleerisin Tallinna kammerorkestriga ja mis mulle endale on
meelest läinud, aga siis on hiljem mulle seda meelde tuletatud,
et ma võib-olla andsin ka mingisuguseid tõukeid teatud inimestele,
et ma kirjutasin oma kadentsid, et ma, ma mängisin oma kadentse,
et see oli siis juba võib-olla selline väike samm sinnapoole,
et seda muusikat natukene töödel. Aga koos Kammerorkesterit olete te lausa ühe plaadi välja andnud? Ja noh, see oli selline esmane, intensiivsem minu jaoks
loominguline protsess, kus siis plaat lõpuks oli interdenter,
kus ma siis kirjutasin ümber valiku Entel-Denteli tuntud
lauludest ja sellele lisandus veel siis üks oma
originaalteos ka.
Ja see oli minu jaoks väga märgiline plaat ka sellest,
et just see ettevalmistus, selleks, et ma näiteks
konkreetselt käisin siis Jaan Räätsa juures konsultatsioonis
küsisin ka selliseid keelpillispetsiifilisi asju
ja võtsin siis, et ma leidsin õnnelikul kombel niimoodi
piiratud ajaks maakoha, kus siis seda muusikat kirjutada,
et ma olin kuu aega Viljandimaal ja kui nüüd niimoodi mõelda,
et nüüd on enam-vähem 15 aastat sellest möödas
ja ma jäin sinna sellesse kohta toppama,
et see Saimu loominguliseks maakoduks, et see,
selles mõttes oli see kava ja see plaat minu jaoks väga märgiline. Ja on siiamaale ja on siiamaani tore.
Aga tegelikult tuleb juba pühapäeval Mustpeade majas
kontserdil magnettorm maailma esiettekandele teie järgmine
uudisteos ja see on loodud magnetkvartetile,
mille kolm mängijat neljast on samuti Tallinna
kammerorkestri liikmed.
Kuidas te seda teost tutvustaksite? Selle teosega nüüd nii, et see impulss või konkreetselt siis
tellimus jõudis minuni juba aastaid tagasi,
et see teos on valminud juba 2022. aastal
ja see tuli siis magnetkvarteti poolt ja jällegi minu jaoks
kas noh, ütleme keelpillikvartett kui žanr ikkagi ei ole
minu igapäevane väljendus põhiliselt siis niimoodi,
et et see oli hea väljakutse ja siis katus samal ajal ka
kõikide nende piirangute ja pandeemia ja koroonaajaga,
et sellest lõpuks oli ka see loominguline impuls kuidagi
tingitud või temaatiliselt ja siis saigi see kvartett endale
nimeks QR. Kuna see muutus järsku nii väga aktuaalseks igal pool. Ja siis nüüd ma peangi tõdema, et see, kuna aeg läheb edasi
ja tuleb ka uut muusikat õnneks peale, ise saab ka tegeleda
uue muusikaga, et ma siis pidin nagu jälle üldse selle
nii-öelda noodi lahti tegema ja vaatama,
mis ma seal tegin.
Ja nagu ikka oma asjade puhul, siis tekib väga suur kiusatus,
et see peaks ikka kõik ümber tegema. Kas see on Niiatsu hõnguline kvartett? Ütleks jällegi see küsimus kerkib palju või isegi see oli
Hans-Kristjani poolt see üks selline sõnastus,
kui kuidas moodsaile läheneda, et sinna ka sellist
Churchilli kui värvi Tšassilikke käike lisada,
siis ma pean kuidagi enda jaoks siis selle lahti mõtestama,
et mida see nüüd tähendab, et minu eesmärk ei ole mitte ala
Shaklus Pleybach mängida svingirütmis nüüd Mozarti
või lisada oma keelpillikvartetti pluusi,
fraasid, et ma pigem nagu üritaksin leida teisi lahendusi
ja siis mitte näha jazzi kui statistikat,
mida siis kindlate parameetritega nagu svingirütm
või bluusi väljenduslaad peab tingimata kombineerima,
vaid pigem vaadata, mida see tänapäeval tähendab,
mis kõiki žanreid see on endaga kaasa toonud
ja muidugi ise mängijana tähendab see minu jaoks kindlasti
toorset vabadust, aga nüüd kirjutades ikkagi koos seisundile,
kus iga noot on kirjas, siis tekib see küsimus,
et kuidas ma seda nii-öelda, seda vahetut,
improvisata toorset, võib-olla ka impulssi
või lähenemist, kuidas ma nüüd seda nooditekstina edastan
ja niivõrd-kuivõrd, et see eesmärk ei ole ka mitte nii-öelda
tekitada illusiooni, et mängijad improviseerivad,
aga et ega siis jõuda ka selleni, et ka improviseerida. Mis on see helikeel, mis on see minu helikeel ka,
et kui ma isegi mängijana peaks seal sellega suhestuma,
et muusika kirjutamine on alati väga õpetlik protsess? Jah, aga sobin siis toredat kontserti Cap pühapäeval,
mil on siis kauaoodatud ettekanne sellel kvartetile?
Aitäh, Kristjan Randalu, aitäh.
Aga täna õhtul toimub Mustpeade majas neljas kontsert sarjas
Aavik Salzburgis ehk Mozart diviis, viiulikontsert.
Ning kontserdi avateos on Kristjan Randalu Mozartist
inspireeritud Oovi will yhtriumfiiren.
Pärast seda Aganitegandel Mozarti neljas viiulikontsert
ja 41. ehk Jupiter-sümfoonia Mängivad Hans Christian Aavik
ja Tallinna kammerorkester. Klassikaraadio teeb sellest kontserdist Mustpeade majast otseülekande.
