Tänavu 30. aprillil möödub 160 aastat luuletaja Juhan Liivi sünnist.
Juubeliaasta rohkete sündmuste hulgast leiab näiteks konverentsi,
ent ka uudisteosed ja meelemaastikud Liivi Muuseumis Alatskivil.
Sel puhul ongi stuudios külas Liivi muuseumi juhataja Mari Niitra,
tere tulemast.
Tere. Kuna üritusi on tõesti palju, siis peame kuskilt peale
hakkama võib-olla sissejuhatuseks natukene laiemalt,
et mis seisus üldse on praegu Liivi ja tema pärandi uurimine? See on selles mõttes väga huvitav, et noh,
sellise vanusega klassiku puhul sellise kaliibriga klassiku
puhul peaks tegemist olema justkui noh, tõesti juba kaanoni
sigadega väljakujunenud kivistunud autoriga,
aga minu arust Juhan Liiviga on läinud nii,
et need kihid järjest avanevad, mida aeg edasi
ja siis tegelikult ütleme, kui 10 15 aastat tagasi näiteks
Jüri Talvet tõi välja veel selliseid Liivi luuletusi,
mis ei olnudki kusagil ilmunud siis ma ütleks,
et see protsess muudkui jätkub, et tegelikult ka
tõlgendamine nii tema eluloo kui ka siis võib-olla teoste
osas tegelikult ei ole sugugi valmis ja väga palju asju on
just jäänud kuidagi kõrvale selle tõttu,
et et tema puhul on, on just näha sellist väga tugevat suurt müüti,
et kes ta on, kuidas ta elas, kuidas ta kannatas
ja sellega on võib-olla kuidagi kas siis kogemata või,
või tõesti selle müüdi suuruse tõttu jäänud kõrvale väga
paljud huvitavad rajad tema uurimisel, nii et tööpõld
tegelikult nagu järjest läheb suuremaks minu arust. Aga kui tööpõld on suur, kas siis töötegijaid ka jätkub,
et kas on uurijaid, teadlasi, võib-olla ka tudengeid,
kes nende teemadega tegelevad ja et meil Liivi muuseumis me
oleme ju väga-väga väike muuseum, tegelikult Eesti
kontekstis on näiteks üks olulisemaid uuema noorema
põlvkonna liivi uurijaid teadurina tööl Tanar Kirs,
kes on ka selle meie juubelikonverentsi põhikorraldaja.
Aga peale tuleb ka tegelikult just nimelt nooremat põlvkonda,
et näiteks meil esineb sealsamas konverentsil väga huvitava
ettekandega Rahel Ariel Kaur, kes siis võrdleb omavahel
Juhan Liivi, Betti Alver ja Heiti talvikut,
et nagu tal ka see lähtepunkt on see, et tegelikult väga
erinevad luuletajad, aga ta otsib siis sellist just nimelt
võrdlevat perspektiivi. Ja kui nüüd päris noh, ütleme sellise kasvulava peale vaadata,
siis noh, ütleme, siin ei ole võib-olla tegemist veel uurimisega,
aga väga tore oli näiteks et eelmisel nädalal pöördus Meie
poole üks Tallinna õpetaja, et nendel on tulemas lausa 15
gümnaasiumi õpilast, kes ei ole siis mitte õpetaja sunnil tulemas,
vaid ongi siis ühesõnaga tõsised liivi fännid,
kes siis kavatsevad kogu meie 30. aprillipäevast siis osa saada.
Ma ütleks, et see on ka minu arust selline väga hea märk,
et ei ole ainult siis selline vanema generatsiooni,
mida see teema üldsegi. Kuna see 30 aprill ja see konverents on juba jutuks tuli
siis ehk tutvustaks ka teisi esinejaid ja üldse selle
konverentsi sellist kontseptsiooni.
Konverentsi pealkiri on Juhan Liiv eesti kultuuri keskmes
ja maailmakirjanduse lävel.
Et mingis mõttes see siis ka iseloomustab seda olukorda tegelikult.
Juhan Liiv ongi eesti kultuuri keskmes, et see koht on tal enesestmõistetav,
kui me kas või vaatame igasuguseid käibefraase. Mäletan, kui eelmisel korral oli suur kõlapinda saanud 150. juubel,
siis ka mitmed ajakirjanikud ütlesid, et oi,
mina ei teadnudki, et eile nägin ma Eestimaad,
on Juhan Liivi tekst, et ühesõnaga paljud on kuulnud
mingisuguseid fragmente, lööklauseid, need on läinud käibele,
aga inimesed alati seostagi teda võib-olla Juhan Liiviga
ja teiselt poolt siis see maailmakirjanduse teema siin taga
on tegelikult üks liivi uurija, tema võib-olla isegi mingis
mõttes osa tema elutööst. Jüri Talvet, Tartu Ülikooli emeriitprofessor,
kes siis väga süstemaatiliselt lähenenud sellele,
et viiagi Juhan Liivimaailma sammhaaval.
Et meil on siin ka viimaste, ütleme võib-olla viimase 10
või natuke rohkema aasta jooksul ilmunud siis erinevaid
tõlke valimikke Juhan Liivil, mis on just nimelt siis Jüri
talveti sellise suure töö tulemus, et, et see huvi on
tekkinud ka siis laias maailmas, et on siin näiteks itaalia,
hispaania, saksa, vene soomekeelseid valimikke ilmunud
ja neid on järjest tulemas. Ja seekord Jüri Talvet siis ongi meil avaesineja
ja üksiti ta siis tegelikult räägibki sellest tõlkimisest
ja ka liivi tõlkimise problemaatikast.
Aga üksiti ta tutvustab ka siis värsket,
kõige suuremat senist inglisekeelset liivi tõlkevalimikku,
mille jällegi tema koos Ameerika luuletaja,
Philosophy, Hixiga Haaell hiks on pannud kokku.
Ja seal on siis just nimelt tegemist siis oli see kakskeelse väljaandega,
nii et on ka siis eestikeelsed originaalid
ja sinna on lisatud siis ka ma ütleks, et kodumaal
vähetuntud luuletusi, täitsa nii, et veel üks selline samm
Liivimaailmaviimisel ja loomulikult noh,
ütleme see maailma teema võib-olla eestlastele on alati südamele,
et tahaks, et me oleksime kuidagi maailmas nähtaval siis
samal ajal on seal muidugi näha, et see ei käi ka niisama lihtsalt,
et see saabki toimuda väga tasapisi niivõrd väikese rahva,
just siis võib-olla kirjandused, kuidas ta jõuab üldse ja,
ja eriti spetsiifiliselt võib-olla luule,
mida ongi keeruline tõlkida, kui me võrdleme kas
või eesti muusikaga, mida on palju lihtsam maailmas,
seal ei ole vaja midagi tõlkida, eks ole,
et siis see toimub niimoodi, võib-olla tasahilju,
aga sinna lävele me võiks öelda, et Juhan Liiv on juba jõudnud. Ja esinejaid on meil siis ka väga erinevaid,
et väga erinevatest generatsioonidest kirjandusuurijaid
Rahel Ariel Kauri juba mainisin, kes on siis noor esineja
siis on meil näiteks Mart Velsker, kes räägib Juhan Liivi
luule tumedusest ja heledusest ja kes ka mingis mõttes siis
just nimelt küsib selle järele, et kui kuidagi liivi
tuntakse eelkõige tumeduse laulikuna, seda ei saa kõrvale jätta,
aga samal ajal kas ta siis ainult ühemõtteliselt ongi
tegeleb ainult selle tumeda kurva poolega siis näiteks
Joonas Hellerma räägib meile lähemalt Juhan Liivi varjust,
et tema esimene suurem proosateos ja ka võib-olla kõige
tuntum proosateos ja jällegi mingis mõttes jäänud võib-olla
tänapäeval kuhugi juba niimoodi pilgu alt ära,
aga sellele siis uut vaadet ja Ene-Reet soovik käsitleb
Juhan Liivi kui ökotaustaga luuletajat või ütleme siis väga
terava loodustunnetusega loojat, et see on ka selline väga
huvitav perspektiiv, eriti just 21. sajandil,
kus tegelikult võiks öelda, et liivi kaasajas oli rohkem
selline lähenemine kultuur, vastanduses loodusega inimene
ja maailm ja kus siis Juhan Liiv tegelikult ei sobitunud
üldse sellesse raami võib-olla ka, mida näiteks Noor-Eesti
välja pakkus, et tema ei tajunud ennast kunagi looduse kroonina,
vaid tema just nimelt nägi seda, kuidas me kõik peaksime
olema ühes elu tervikus ja sellist laiemat võib-olla
filosoofilist platvormi pakuvad Liina Lukas
ja Tanar Kirs. Et mõlemal on siis omaettekanne kuus nad siis just nimelt ka
vaatavad Liivi loomingut sellise laiema Lääne-Euroopa
taustal mis mingis mõttes ka võib-olla siis ütleme sellise
Tuglase paika pandud kaanoniga seda natukene nagu õõnestab
või murendab või avardab sellepärast et tegelikult just
nimelt on näha, et liivi lugemus oli päris selles mõttes
omas ajas väga erakordne ehkki siis ka Tuglas pidevalt
rõhutab seda, kuidas ta jäi pooliku haridusega
ja noh, siis ka see vaimuhaigus, mis teda tabas. Aga et tegelikult oli ta kursis ka õhtuma mõtteloo pärandiga
ja sellist laiemat tausta siis Tanar, Kirs,
Liina Lukas, pakuvad, et näiteks Liina Lukas siis räägibki
Juhan Liivist, Göte ja Haine mõjuväljas,
kui ainet on pidevalt või sageli siis Liiviga võrreldud siis
Göte seosed võib-olla need on jällegi sellised seni mitte
nii palju teadvustatud.
Nii et ühesõnaga väga selline tuumakas konverents tuleb
ja annab just nimelt siis ka sellise noh,
ütleme väga mitmekülgse ülevaate siis võib-olla just nimelt
Liivi loomingust tõesti väga lai ampluaa
ja intrigeerivad teemad, kuid sama päeva õhtul siis on ka
Pärt Uusbergi autorikontsert, siis Juhan Liivi tekstidele
esinevad kammerkoor, head ööd, vend, kammermeeskor jõud,
solist Mikk tede, dirigeerib Pärt Uusberg ise. Kas on ka juba teile voli seda saladuseloori natukene kergitada,
et mis on need tekstid, mis on välja valitud,
mida need teosed endast kujutama hakkavad?
Ja tegelikult, eks ole, see mingis mõttes ei ole ka saladus,
sest mulle tundub, et Pärt Uusberg il ongi see liivi kava,
tal tuli väga kergelt, sest tegelikult oli niivõrd palju
kirjutanud Liivi tekstidele võib-olla kõige rohkem siis
teatakse seda laulu, kuskil peab algus kokku küla olema või? Muusika, õigemini on selle pealkiri jah.
Aga et tal on tegelikult siis terve kava jagu Liivi
tekstidele muusikat.
Et see oli selles mõttes väga tore, et kui ma tema poole
pöördusin juba rohkem kui aasta tagasi, siis ta ütles,
et tegelikult see on olnud tema suur unistus,
et kas ta võikski äkki panna kokku siis tervenisti ainult
liivi kava ja loomulikult see meile väga sobis
ja et siis ka hea meel mõlemat pidi, et,
et just nimelt Liivi kodukohast siis selline väga
eksklusiivne eriline kontsert tuleb. Rääkides luuletustest, siis tegelikult toimus äsja juba 30
kuuendat korda üle-eestiline Liivide Liiviliku
etlusvõistluse finaali, mis toimus ka siis Alatskivil.
Kuidas see läks?
See läks meil jälle väga hästi korda, et just nimelt see on
nüüd selline muuseumi poolt algatatud muuseumi asutamisega
koos kujunenud traditsioon, kus siis üle Eesti koolilapsed
tulevad kokku, eelnevalt on eelvoorud ja meieni jõuavad siis
Liivi muuseumi alati finalistid ja sel aastal oli 16 väga
andekat noort. Žürii oli kordselt väga hädas, et kõigile ei saa auhinda anda.
Aga väga tore laureaat, sel korral oli Emmagoogoleva Tartu
Waldorf gümnaasiumist 11.-st klassist kes siis muuhulgas
esitas ka ühe Kodavere murrakut, KUS Liivi jutu pildikene
Peipsi rannalt ja sai sellega väga hästi hakkama.
Aga need etluskonkursid on alati väga toredad,
et ühesõnaga see selline vaimsus, mis seal on,
või see, kuidas need lapsed ja noored on läbi töötanud
või tunnetanud nii Liivi kui ka Liivi luuleauhinna
laureaatide tekste. See kõik on alati ikkagi väga hämmastav ja muljetavaldav,
et mulle tundub, et see selline etlemise
või luule lugemise kultuur, see on tegelikult väga oluline
mitte siis ainult esinemise mõttes, vaid just ka selleks,
et jõuda üldse tekstide nii lähedale ja neid mõista.
Nii et see oli jah, meil väga tore ja, ja ka siis tuli palju
eriauhindu Eesti eri nurkadest erinevatele noortele.
Ja noh, ka näiteks on meil osalenud noori finaalis,
kelle emakeel ei ole eesti keel ja kes seda enam siis
avaldavad muljet sellega, kuidas nad suudavad eesti luulet tõlgendada. Nii et, et väga kordaläinud päev oli meil see,
see toimus siis nüüd laupäeval.
Nii et siis tundub, et Liivi looming ei mõju noortele
kuidagi pelutavate ikkagi huvitab neid jätkuvalt
ning huvilisi jätkub.
Mulle tundub, et siin tegelikult on võib-olla õpetajal väga
suur roll, et kuidas õpetaja ise seda näeb
ja kas ta näeb seda sellise pühakohustusena
või taga, võib-olla tuleb ise hea meelega avastama,
et mis on need uued asjad kuidas ta võib-olla siis
ja suudab seda noortele ütleme, noortes sütitada,
sest et ega luule ei ole kindlasti kerge lastel
ja noortel võib-olla siis omaks võtta, et selleni peab
kuidagi jõudma. Võib-olla kavalaid teid pidi, aga meil on jah,
just nimelt ka muuseumis siis just nimelt igal kevadel
ja sügisel, kui, kui meil käib siis palju kooliekskursioone,
siis meile tundub, et tegelikult noorem generatsioon saab
tegelikult osa ja suudab vastu võtta küll.
Aga muidugi see on võib-olla ka meie asi,
et mitte siis kinnistuda sellisesse pühadus,
vaid, et just nimelt ka pakkuda siis seda 21. sajandi vaadet,
miks siis ikkagi see on üldse oluline, sellel peab olema
sisuline põhjendus. Tõesti ja Liivi muuseumis saavad siis ma saan aru,
kõik õppeastmed käia, mingeid loenguid kuulamas,
mis on need teemad, mida te puudutate seal nendega ka erinev
ja jällegi, et kuna me oleme väikesed, siis meile väga sobib
selline rätsepatöö lähenemine, et väikestele me räägime hoopiski,
võib-olla viime kõigepealt lapsed sinna Juhani kodumajja,
vaatame vanu asju ja siis räägime, kuidas üldse vanasti
taluperes elati ja sinna muuhulgas siis tuleb ka luuletaja
teema hiilib sisse. Aga ka päris ütleme siis gümnaasiumiastmele on meil siis
selliseid süvaprogramme, kus just nimelt siis ka näiteks
meie teadur Tanar, Kirs tutvustab siis ka just nimelt
sellist luuleanalüüsi võimalusi.
Ja jah, meil on ka erinevaid selliseid noh,
sageli me isegi küsima, et mida te täpselt soovite.
Ja siis me saame ka selliseid noh, ütleme ise süvendada
mingisugust aspekti. Kuid kui nüüd rääkida Liivist eesti kultuuriloos
ja kultuurimälus, siis kas selle juubeliaasta raames on
tulemas ka mingeid uusi käsitlusi selle kohta?
Ma arvan, et tegelikult väga põnev ja intrigeeriv materjal
on meil praegu just kokkupanemisel.
Et me kavatseme siis mai lõpuks loodetavasti see hetkel on
need natuke juuksekarva otsas, aga kibekiire töö käib.
Et tahame välja anda Juhan Liivi publitsistika
ja kriitika kogumikku ja selle pealkiri tulebki vulise ojake
rohkem see on siis Juhan Liivi tsitaat ühest tema kirjatööst
publitsistika ja kriitika ja tegelikult ütleme,
kui me vaatame jällegi Liivi elulugu ja,
ja ka siis sellist professionaalset kujunemist,
siis tegelikult ta ju oli ligi 10 aastat professionaalne ajakirjanik. Küll saab öelda, et tal ei olnud, eks ole,
spetsiifilist haridust selleks aga tolle aja oludes just nimelt,
et ta oli selline noore ajakirjanikke, kelle annet märgati
ja kes kutsuti siis erinevatesse ajalehtedesse tööle,
kus tal olid erinevad ülesanded toimetajana,
nii et mõnikord kirjutas seal ka näiteks juhtkirju.
Noh, ütleme siis tänapäeva mõistes kolumne polemiseeriv oma
kaasaegsete kultuuritegelastega ja see kõik on tegelikult
jäänud kuidagi noh, need ei ole nii-öelda varjul otseselt,
sest need on ju tänapäeval digiteerituna kättesaadavad. 19. sajandi lõpuajalehed näiteks olevikud
ja Sakalat.
Aga neid ei ole selles mõttes kokku koondatud,
neid on küll uuritud, on ka tuvastatud, et millised on üldse
tema autorlusega ja millised mitte.
Aga sellist noh, ütleme, koondkäsitlust ei ole olnud
ja just nimelt siis meie nüüd oleme selle kokku pannud.
Koostaja ongi Janar Kirss, kes on ka siis teinud väga
põhjaliku eessõna sellele kogumikule ja oleme lisanud ka
palju siis kommentaare, mis siis ka avavad mingeid ka seda
ajastu konteksti, aga ka siis sellist kirjanduslooliste
ilmumistausta ja ütleks, et see on võib-olla siis täiesti
uues valguses, et kui, kui jällegi see Tuglase liiv on
selline häbelik maapoiss, kellel jäi kool pooleli,
siis siin vaatab vastu selline väga terava sulega
ja väga terane ja väga julge selline enesekindel noormees,
et täiesti ütleme, õõnestab jälle seda, seda müüti
häbelikust ja vaimuhaigest inimesest, et see vaimuhaiguse
teema muidugi ongi hästi palju mõjutanud Liivi retseptsiooni
ja siin on, nüüd oli tänaril selline huvitav idee. Et me siis ei avalda ainult neid varaseid ajakirjanduses
avaldatud töid, mis olid siis põhiliselt ajalehtedes vaid
raamatu teine osa, jõuab välja ka sinna,
kus ta tegelikult siis püüab mõtestada, need ei ole siis ei
ilmunud tema eluajal kusagil, aga kus ta siis püüab aru saada,
mis täpselt juhtus, kirjeldab ka seda oma haiguse protsessi
ja tegelikult oli isegi üks Postimehes ilmus tema eluajal
veel viimastel eluaastatel ka üks karskusteemaline kirjutis,
näiteks et ta mingis mõttes osales selles vaimuelus edasi ka siis,
kui ta oli üldsuse jaoks kadunud. Ja muidugi ka väga põnev, selline viimaste eluaastate pikem kirjutis,
ääremärkused, kus ta tegelikult on näha,
et ta on lugenud kõike, mis on värskelt eesti keeles ilmunud,
näiteks kirjanduses arutleb esteetika küsimuste üle,
kus vahepeal muidugi on näha, et ka selles käsikirjas on tal
vahepeal ka see mõte liigub kuhugi ära eksleb kuhugi
ja tegelikult need ääremärkused ja ka mõned muud siis
sellised nii-öelda segase perioodi kirjutised on ka Tuglase
poolt siis avaldatud, aga need ka enamik ilmusid alles siis
kahekümnendatel kolmekümnendatel. Nii et et neid nagu ühtede kaante vahel sellise tervikuna ei
ole näha olnud ja samas selle ütleme kahe perioodi puhul on
ka väga selgelt näha see pidevus, et seal ei olnud selle
haiguse tõttu kas siis sellist katkestust tegelikult et
hiljem siis oleks ainult mingisuguseid fragmente oma
senisest mõttest suutnud avaldada, et seda,
seda kindlasti ei saa öelda selle materjali põhjal.
Nii et käib selline teatav valgete laikude täitmine
ja võib-olla ka lummusest vabastamine just et,
et see on oluline, et läbi valgustada erinevad teemad. Ja kuidagi tundubki, et mida rohkem siis neid teemasid
võib-olla valgustada, seda rohkem tuleb jälle mingeid uusi
nurki kuskilt välja.
Et kas või eluloolised detailid, mis, mis praegu hakkavad
paistma sealt sellesama, nende publitsistlik kirjutiste tagant.
Et jällegi, mida ei ole tegelikult võib-olla märgatud
või noh, ütleme näiteks Tuglas tegelikult seda
ajakirjanduslikku tööd, kui ta tema monograafiat kirjutas,
tegelikult üldse läbi ei kaevanudki näiteks. Nii et see on nagu tundubki, et, et iga uus samm viib jälle järgmiseni.
Kuid rääkides sümboolsetest aastaarvudest Sist Juhan Liiv 160,
kuid sellele lisaks nüüd sügisel, esimesel oktoobril möödus
35 aastat ka Liivi muuseumi asutamisest,
sinnasamma Alatskivile, mis seal muuseumis nüüd selle mõlema
juubeliaasta raames utan.
Meil tuleb uus väliekspositsioon, kuna meie muuseum asubki
Juhan Liivi kodus kodutalus. Ja see on väga ilus ümbrus, et ütleme, et mul on kogu aeg
seal töötades olnud tunne, et kuidagi peaks need otsad kokku viima,
et kui Juhan siin jalutas ja, ja vaatas pilvi
või puid, et siis ju need luuletused temani jõudsid,
et kuidas nüüd need kokku viia, et ka siis kõrvaltvaataja
saaks võib-olla samasuguseid tundeid läbi elada,
mida siis liiv, kui ta sealsamas õue peal näiteks jalutas.
Ja meil siis mai lõpus 31 Mai on kavas avada need Juhan
Liivi meelemaastikud, mis ongi väliekspositsioon,
mis lähtub siis nii loomingust kui ka siis eluloolistest
asjaoludest ja võib-olla ka siis just nimelt eri meeli tavat
selliste väljendusvahendite kaudu tuua jällegi lähemale,
et mõned kontseptsioonid, aga ka noh, näiteks kuulmismeelele
on sellised suured tuulekellad, mis tulevad rehemaja taha
või siis ka siis tasakaalu leidmise ja kaotamise teema,
kus saab ekselda. Aga süvenenult, näiteks istuda õunapuuaias
ja lugeda siis kontsentreeritult mingeid luuletusi
ja nii edasi ja nii edasi.
Ja mulle väga meeldib, et seekord me tegime koostööd
Velvetiga disainbürooga, kes siis võttis,
noppis meie sellised esialgsed uitmõtted kokku
ja nad mõtlesid väga hästi meiega kaasa,
elasid sisse ja, ja nad just nimelt ka lähtepunktiks võtsid selle,
et me ei tee sinna noh, ütleme sellist tohutult nagu
tehnoloogilist või väga nagu ülimoodsat lahendust,
vaid just nimelt, et kõik on selline, siis mitte digitaalne
igal ajal külastatav, et ka siis just nimelt külastaja saab
tulla ka sel ajal, kui muuseum näiteks olnud kinni,
et meil ei ole seal tara ees. Ja samamoodi ta võib tulla kasvõi keset ööd,
kui ta tahab kogeda midagi.
Et see ligipääs ja avatus ja, ja ka võib-olla see
tõlgendusvõimaluste selline avarus sinna juurde,
et tundub, et tuleb väga tore asi, pluss siis ka see,
et et kui meie püsiekspositsioon, mis valmis 50.-ks
juubeliks on võib-olla üsna selline tekstikeskne,
siin on taga ka selline paratamatus, et kuna Juhan Liivilt
ei ole mitte ühtegi isiklikku asja säilinud,
mis on muidugi ka väga tore kontseptuaalselt selles mõttes,
et ta ei keskendunud materiaalselt poolele üldse oma elus. Aga muuseumis ikkagi oleks ju tore näha mõnda reliikviad,
et siis nüüd selleks, et siis võib-olla pakkuda
mingisuguseid teist laadi kogemusi, siis selleks on meil
nüüd siis see väliala arendus.
Kui nüüd tuli juba see eelmine juubeliaasta 150 jutuks,
siis kes, võrreldes varasemate tähistamistega on ka midagi
täiesti teisiti tänavu võib-olla välja arvatud see,
et osa programmist kuulub ka Euroopa kultuuripealinn Tartu
2024 põhiprogrammi aga midagi täiesti uut
ja põnevat. Võib-olla üks selline tehniline nüanss nendele,
kes on siis meil alati püsisünnipäevakülalised.
Et kui nüüd viimastel aegadel on olnud sünnipäeva
tähistamine Liivi muuseumis, siis seekord me saime aru,
et koorikontserti seal ei saa teha ja tegelikult ka
konverentsi jääb kitsaks praegu juba võib öelda,
et siis meil tegelikult siis need nii-öelda põhisündmused
toimuvad hoopiski siis Alatskivil, mis on mõni kilomeeter eemal. Ja me siis, kui Liivi luuleauhinna laureaat välja kuulutatakse,
siis konverentsi lõpus pärastlõunal siis mehe koos laureaadi
ka ja kõigi külalistega teeme siis sellise väikse
väljasõiduluuletaja koju ehk muuseumi ja seal siis noh,
on selline, ütleme rituaal, kus siis laureaat Juhani kambris
kirjutab võidu luuletuse sellisesse laureaatide albumisse.
Et selles mõttes on see sarnane, aga täiesti uut
ja põrutavat võib-olla noh, selles mõttes,
et jah, et lihtsalt tulebki uus asi meil selle,
selle ekspositsiooniga. Kuid selleks, et meie väga huvitavat vestlust need paraku
juba lõpupoole tüürida, siis teie kui Liivi muuseumi
juhataja ja Liivi uurija, mida te sooviksite ise Liivile sünnipäevaks?
Mulle tundub, et tegelikult võib-olla tema sellised soovid
ja kavalad mõtted ongi täitum, mis pööranud,
et jällegi võib-olla oma võtan selle julguse,
aga mulle tundub, et Juhan Liiv ei taha olla see puuslik
postamendi otsas ja ei taha olla see müüt,
vaid ta tahabki olla elus oma krutskeid teha mõnikord,
mida jällegi võib-olla nii palju ei teata,
millised krutskid iseloomustasid ja et mida rohkem neid
tõlgendusi ja mida võib-olla isegi kummalisemad nad on,
et seda rõõmsam ta tegelikult on. Selge, aga meenutan ka kuulajatele, et kindlasti külastada
Liivi muuseumit ja Alatskivi sellepärast et tänavu möödub
160 aastat luuletaja Juhan Liivi sünnist
ning juubeliaasta üritusi tutvustas äsja Liivi muuseumi
juhataja Mari Niitra.
Suur aitäh teile.
Aitäh.
