Iga kalamees teab seda erutav ehmatavat tuksatust  mis läbi ridva ja käte erinevate meeleelunditeni kandub,  kui kala konksu otsa jääb. Ainult elu esimest kala püüdes ei olda selleks valmis  ja ei teata päris täpselt, et mis see siis nüüd oli. Hiljem, kui kogemusi piisavalt, siis juba teatakse,  mida oodata. Aga üllatusmoment jääb sellegipoolest alles  ja paar lisaadrenaliini tilka on vereringes garanteeritud. Midagi sarnast kogevad ka sukeldujad, kel on õnne hüljestega  vee all kohtuda. Selliseid kohti, kus Eestis hülgeid vee all mingigi  tõenäosusega näha võib, saab üles lugeda ühe käe sõrmedel. Jutt on loomulikult hallhüljestest, sest ülipelglikele  viigritele ligisaamine käib juba raketiteadusega samasse kategooriasse. Suurimad šansid hüljestega vee all kohtumiseks on nende  tavapäraste mesilate lähiümbruses. See tähendab, et vesi on seal suhteliselt madal  ja seetõttu ka lainetusele tundlik mis omakorda viib kohe  ka nähtavuse alla. Esimest korda hüljestele külla minnes ei olnud mul õrna aimugi,  kuidas esmakohtumine võiks välja näha. Ja tõele au andes. Ega alguses tegelikult midagi näha polnudki. Pigem tunda. Täisvarustuses kuiva ülikonnaga sukelduja on vee all  küllaltki kohmakas eriti veel siis, kui tal on kaasas  ka seebikarbist veidi asisem kaamera. Lisaks on maski tõttu ka vaateväli piiratud  ja nii sa vaikselt seal vee all kulgeb ki lootuses,  et ehk ma näen midagigi. Aga ei, hoopis tunned. Nii mulle kui paljudele teistele sukeldujatele on esmaseks  veealuseks kokkupuuteks hülgega just nimelt see tunne,  et jalas olev lest jäi kuhugi kinni. Kuna lopsakat taimestiku nagu järves meres pole  ja mingit vana võrguräbalat justkui ka ei märganud,  siis ei teagi, mida arvata. Kuni jälle käib lesta kaudu jalast läbi väike jõnksatus. Üle õla selja taha vaadates pole aga näha midagi,  sest täpselt selja taha jääb niinimetatud pime sektor. Ja seda teavad hülged vägagi hästi ning just sellesse tsooni  nad ennast pingsalt hoiavadki, et siis hammastega aeg-ajalt  sukeldujat lestast sikutada. Nende avastamiseks on sellisel juhul kaks võimalust. Kas keerata ennast merepõhja selili või siis pöörata välja  sirutatud käesolev kaamera suunaga tahapoole  ja teha kontrollkaader. Kusjuures huvitav on see, et päris sageli on hoopis sisetunne,  mitte lestanäksimine mind sundinud testpilti tegema  ja enamikel juhtudel olen jälitajaga tabanud. Kui hülged on jõudnud veendumusele, et sukelduja on neile  ohutu väga nigela ujumisoskusega aeglane  ja kohmakas olend alles siis ilmuvad tema vaatevälja esmalt  vilksamisi kaugemal ja siis järjest lähemal  ja lähemal. Kõige julgemad ja uudishimulikumad on noored hülged  ja kui on eriti hea päev, siis võib mõnega neist sõna  otseses mõttes ninapidi kokku põrgata. Ei ole haruldased juhused, kui hüljes üritab oma lõugade  vahele saada kaamerat, sellele kinnitatud valgustit,  mõnda muud hulpivat vidinat või koguni sukelduja käsivarr. Aga ehmud ei maksa. Need kõik on ainult õrnad proovimised, et teada saada,  kas tegemist on ehk millegi maitsvaga. Ja kui asi ikka söödav ei ole, pole mõtet lõugu kokku pigistada,  vaid pigem tuleb suunduda uusi asju avastama. Nii võibki juhtuda, et mõne noore hülgega saab mängida  ja tõtt vaadata suisa kümmekond minutit jutti. Samas olen aja jooksul tähele pannud, et otse silma  vaatamine ei pruugi hüljestele alati meeldida. Sageli on õigustanud ennast hoopis silmanurgast piidlemise  taktika stiilis, et ah, sina ka seal ole pealegi. Aga ma siin tegelen omade asjadega. Nii võib uudishimu neil sees istuvast alaloojuinstinktist  võitu saada ning nad tulevad uurima, et kas see on midagi põnevat,  millega sa tegeled. Aga samas ei pruugi see trikk alati ka toimida. Enamalt jaotan ikka nii, et sukelduja näeb eemal vilksatamas  vaid tumedaid varje ja mitte ükski peibutustrikk ei aita. Küll, ja küll on neid kordi, kui veest välja tulles on  kaamera mälukaardil vaid kontrollkaadreid,  põhjataimedest ja iseendast. Ehk siis kokkuvõtvalt võib öelda, et sukeldujal endal ei  õnnestu vee all mitte kunagi hüljeste juurde minna. Ainuke asi, mida ta teha saab, on see, et ta annab neile  imepärastele olenditele võimaluse enda juurde tulla.
