20 aastaga on kindlasti see probleem süvenenud  ja maailmas on ta ikkagi teisel kohal võõrliigid,  mis põhjustavad elurikkuse kadu. Ja noh, võõrliikide puhul tuleb veel nagu eristada kahte kategooriat,  et üks on need, kes kuidagi sobituvad, meie ökosüsteeme aga  ei tekita siin niisuguseid suuri ja järske muutuseid  ja teised on see, mida me nimetame invasiivseteks,  mis on tõesti väga probleemsed, sest nad löövad paigast ära  selle ökoloogilise süsteemi Keskkonnaameti loodushoiutööde büroo juht Eike Tammekänd,  Sooloog ja loomaaia direktor Tiit Maran ning mitme ülikooli professor,  mere bioloog Jonne Kotta on suure osa karjäärist tegelenud  võõrliikidega vastavalt taimeriigis loomariigis  ja meres. Kõik nad kinnitavad, et inimtegevusel on kiirete  muutuste taga oluline, kui mitte määrav roll. 20 30 aastat tagasi tõepoolest võõrliikide arv,  kes sattus meie merre, kasvas plahvatuslikult. No eks piirid avanesid, seal laevaliiklus suurenes,  noh kõik, kes me tahame tarbida Hiina kaupa või,  või kuskilt mujalt kaugelt toodud kaupa. Sellel on ka tagajärjed. Et võõrliik ongi liik, kes ise siia poleks tulnud,  vaid ta on toodud kas inimeste poolt tahtlikult  või siis tahtmatult, et kogemata, aga ise ta poleks siia jõudnud. Asjatundjate sõnul tuleb teha vahet liikidel,  kelle inimesed tahtlikult või tahtmata siia tõid  ja liikidel, kelle areaalinimtegevuse sealhulgas kliima  tõttu muutus Läänemaal tabatud enneolematult ulgunud tundmatu loomaliiki  ei suutnud eksperdid esialgu kindlaks teha. Näiteks šaakal, keda kohati Eestis esimest korda 1983 on  viimastel aastatel meil tugevalt kanda kinnitanud. Rangelt võttes ei ole ta võõrliik, vaid uus liik. Üldiselt tundub nii, et seal on ikka kaks põhilist põhjust. Üks on see, et kliima soojeneb liikidele sobivaid elupaiku  põhja pool on rohkem, nad liiguvad põhja poole  ja ilmselt sinna mõnes mõttes kaasa. Aitab ka selline inimese maastikukujundus,  et, et mõningad niisugused maastikuelemendid liiguvad,  muutuvad loomadele liikumiseks soodsamaks. Teated, kuidas šaakalid rapivad Lääne-Eesti kariloomi on  sagedased kuid näide tema levikust ja jultumusest on,  et eelmisel aastal tungis loomaaia territooriumile ilmselt  Rocca al Mare roostike kaudu siia jõudnud šaakal,  kes murdis maha ühe eksponaadi Kihnu lamba. Meil oli isegi mure, et proovisime teda kätte saada,  aga ühel hetkel härra või võib-olla ka proua aakal otsustas,  et, et aitab küll loomaaia territooriumil olemisest ja,  ja lahkusin. Mitte ainult kusagil Lääne-Eesti lambakarjades,  vaid siin, pealinnapiirkonnas. Tallinna linna sees šaakal korduvalt registreeritud just  need alad, kus on roostikud ja noh, tegelikult  ka Põhja-Eestis. Lahemaa aladel. Jaanuaris ületas isegi AK uudistekünnise pesukaru,  keda nähti Tartumaal Kambja kandi metsas. Hiljem selgus, et tegu oli plehku pannud lemmikloomaga,  kelle nimi mõmmik. See oli kurioosne, kuid asjatundjate sõnul on vaid aja küsimus,  mil algselt Põhja-Ameerikast pärit tegelane meie looduses  kanda kinnitab. See on ju loogiline, eks ju, kui ta on balti riikide  lõunapoolses otsas olemas, kliima soojeneb,  elutingimused paranevad. No miks ta ei peaks siia tulema? Ja me ei saa ümber ehitada enda enda, Eesti riigile  niisugust Hiina müüri, mis siis hoiaks siis need liigid,  kes nagu loogiliselt liiguvad põhja poole,  siia ei tule? Prügikasti rüüstava pesukaru on juba natuke meist lõunas  tavaline pilt. Ta on lihtsalt selline hästi osav puude peal ronija igal  pool väga osavate käpakestega nagu inimese käed peaaegu et  igal pool saab hakkama, eks ta on niimoodi  ka Ameerika mandril ju kergelt nagu nuhtlusisendiks kuulutatud,  sest et saab suurepäraselt inimkaaslajana hakkama. Kui loomulikku liikumist pidurdada pole teadlaste sõnul väga mõtet,  siis teine lugu on liikidega, keda inimene ise kaugetest  maadest sisse tassib. Eike Tamme känd toob meid suurupisse ühe elurajooni  ja mere vahel asuvasse metsatukka, mis esmapilgul tundub kaunis,  aga. See on Verev lemmalts, kõik teavad, võib-olla seda väike  õies lemmaltsa, et kui seemnete pihta vajutada,  siis lendab plaksti laiali, et sisuline plaksu lill. Aga see on siis Imaalajast pärit, erakordselt ilus dekoratiivne,  sellepärast ka igale poole Euroopasse toodud. Aga tema on siis väga kiire levikuga, ta kasvab selliste  suurte massidena tihedatena, et midagi muud eriti vahele  kasvama ei mahu. Mäletan isegi, et umbes 15 või kuni 20 aastat tagasi kolleeg  tõmbas ühes kaitsealuses pargis üles esimese vereval emmalse  taime ja ütles, et see on üks hirmus asi  ja siis ma temast veel ei teadnud. Ja nüüd me seisame siin, kus on selline paks padrik? Põhiliselt tegelebki võõrliikide tõrjega Eestis  keskkonnaamet kelle kodulehel on nimekiri kokku paarikümne  taime ja loomaliigist, mille toomine või paljundamine siin  on keelatud. Kõige kauem juba 17 aastat võideldakse nende eestvedamisel  Eestis karuputke ja Sosnovski putkega, mis algselt toodi  siia silotaimeks, aga hakkasid kontrollimatult vohama. Tõrjeprogrammile on aastatega kulutatud juba kokku ligi 7,5  miljonit eurot, sellest tänavu 405000. Lisaks tegeletakse vähemal määral vereva lemmaltsa  pargitatra ja kurdlehise kibuvitsaga. Siin on ka teine hea näide sellisest nii-öelda tahtmatust  toomisest siinsamas raja peal mu selja taga roomab ringi  hulganisti Hispaania teetigusid. Et me ei ole tahtnud seda siia tuua ka näiteks  iluaiandustaimede mullaga ja sellega ta on tulnud. Nii putkede kui nälkjate kohta on keskkonnaametil isegi kaardirakendus,  kuhu iga inimene saab leidudest teada anda. Eriti ilmekas on siin elurajooni kõrval metsa veerele toodud aiaprügihunnik,  mis on teetigudele, kellel vähe looduslikke vaenlasi  ja võime tohutult sigida ühekorraga bufeelaud  ja pulmaala. See plahvatus ja suurem mure tekkis ikkagi siin paar suve tagasi,  et tegelikult ongi see jälle hea näide võõrliigist,  kes on vaikselt igale poole siginenud teda niimoodi  vähehaaval igale poole toodud ja, ja siis on need soojad talved,  niisked kevaded ja suved ja siis siis on ta järsku paljunenud. Kui ikkagi üks tigu võib anda kuni 400 järglast,  siis võib arvata, mis kevadel 10-st isendist  või järgmiseks suveks on. Mingi korteris elav inimene küsib, no kui õudne see saab  olla või mis see suur nagu hädakisa siis seoses nende  tigudega on, miks nad on niisugune peavalu  ja pahandus meile? Ja siis ma soovitaks sellele inimesele korterimajast minna  rääkima kuskil Harjumaa aedlinnaku inimestega,  kes korjavad iga päev ämbritäie, et, et on loobutud  kasvatamas aias sööki, salateid, ilulilli,  et lihtsalt sul süüakse kõik ära. Et loodusele kahju, me ei oska veel ütelda,  kindlasti ta mõjutab kohalikke tigusid ja,  ja taimestikku. Kuid ennekõike on ta suur põllumajanduskahju ja,  ja me loodame, et sellistesse istandustesse  ja päris põllu suurde põllumajanduse ta ikkagi laiali ei lähe. Jutu mõte ongi, et põhjus võõrliike jälgida  ja neid jõudumööda tõrjuda ei ole ainult esteetiline. Üks näide on pisike silmaga peaaegu nähtamatu seen  mis toodi siia ilmselt puuistikutega aasiast  ja mida me tunneme rahvalikult nimega saaresurm. Et tahtmatult toodi sisse. Ta on kolinud meie saarepuudele, nõrgestab neid ja,  ja lõpuks need saared surevad. Et kui mõtelda võib-olla selle kaudu, et mingi puuliik  hakkab surema, siis, siis võib olla veidikene arusaadavam. Ja siia lisada juurde näiteks mis kahju ta põhjustab elusloodusele. Et kui meil saare puuga on seotud sajad liigid  ja nendest päris paljud haruldased, siis võib-olla natuke  rohkem oskame mõtelda, et ahaa, majanduslik kahju  ja mõju elus loodusele. Ja see on üks pisikene seenekene. Liikide levik koos inimesega toimus ka eelajaloolisel ajal  kuid varem ei suudetud ületada nii suuri vahemaid  nii kiiresti. Jonne kotta peopesal on näited, alumine,  pisike ja pisut suurem mustkarp on kohalikud liigid. Kuid kaks suuremat on külalised kaugelt Mehhikost,  mille teaduslik nimi on Rangia. Ja panigi siia võrdluseks sellesama võõrliigi rangja  ja siis kohaliku balti lamekarbi ja, ja kui te vaatate suht  valged ja sarnased on ju siis spetsialist suudab nagu neil  vahet teha, aga et kui see range saab siin nagu rahulikult kasvada,  siis ta kasvab umbes 10 korda suuremaks,  et ja siis see lihakeha on juba päris palju  ja kõlbab kenasti ka ja pannile panna. Tõenäoliselt jõudsid kauged külalised siia laevade pallast veega. Kõige suuremad probleemid võõrliikidega ongi asjatundjate  sõnul Eesti vetes. Võõrliik ei pea olema üldse suur ja ähvardav,  et omada suurt mõju. Näiteks hulk harja suss. No kujutage ette, umbes nagu, nagu vihmauss,  aga karvane on ju. Tuli selline liik meile ja noh, siis me arvasime,  et see on üks suur asi, kuna ta tõrjus ära meil siin välja  mõned kohalikud liigid ja, ja, ja tekitas  ka muud sellist väiksemat kurja, aga läks aeg edasi  ja tulid hoopis uue, uuemad ja hullemad. Vee ökosüsteemid ja veekogud on sellised natukene võib-olla  müstilised meie jaoks, sest meie seal sees ela me ei tea,  mis seal tegelikult on, kui palju seal on. Ja, ja see on üks põhjus, miks ei, ei ole nagu väga  efektiivseid meetodeid, kuidas nendest võõra,  kes seal lahti saada. Et, et sa lihtsalt ei näe, kas sa oled nad kõik üles leidnud,  palju seal neid on ja kui kaugel nad seal elavad sellest  ühest punktist. Läänemere jaoks on kõige hullemad võõrliigid sellised,  kes esindavad mingit rolli, mida siin varem ei ole,  noh, kes ei tea, Läänemere on tegelikult väga noor meri,  et noh, 10000 aastat vana ja, ja evolutsioon ei ole saanud  siin veel toimida, kuna lihtsalt aega ei ole piisavalt palju  on seetõttu väga paljud nii-öelda rollid ni id On täitmata  ja kui nüüd juhtubki, et meile saabub mingisugune liik,  kes esindab seda rolli, siis kogu süsteemi toimimine võib  tegelikult pea peale keerata ja, ja näiteks võibki tuua  näiteks kaks sellist väga võimsat liiki. Meil üks on ümarmudil, millest rahvas ilmselt on kuulnud,  kõlbab ka pannile panna ja teine on rändkrabi,  Pärnusse tuli see sama ränk rabi, teda on seal tohutult,  kujutage ette, et ühel ruutmeetril võib olla rohkem kui 100 krabi. Nad on küll väiksed, sellised euro kahe euro suurused loomakesed,  aga selline üks krabi suudab päevas ära süüa 100 merekarpi. Ja kui need on nüüd, siis on ju 100 tükki,  noh, korrutame läbi 100 korda 100, saame 10000 karpi,  aga looduses on neid karpe ainult võib-olla seal 200 300 tükki. Ehk siis see on nagu ränd rohutirtsude parv,  kes laseb mööda merepõhja ringi ja nagu tolmuimega tõmbab  meretühjaks kõigest sellest, mis seal varem oli. See on hea näide, et me ei tea, mis vees toimub,  kui palju meil seal kõike on ja krabikrabiks,  aga rääkimata sellistest pisikestest ussikestest  ja putukates nematoodidest, kes kuskil mudas elavad  ja muudavad meie vee vee-elustiku, toiduaine ringi näiteks  meeletult ja vee kvaliteet ja mida meie rannas näeme,  on siis see, et vesi läheb, noh, ma ei tea,  õitsema näiteks, eks, ja et see kõik ikkagi põhjustab lõpuks  sellist tasakaalutust ja, ja selliseid äkilisi muutusi  ja inimesele see siis ei meeldi ka. Sel suvel tekitas palju elevust morsk, keda kohati Läti  rannas ja kes kooles ühe sauna õue peal Soomes. Teadlaste sõnul pole selles midagi erilist. Morsk triivis kuidagi oma asualadelt lõunasse  ja püüdis tagasi põhja pääseda, kuid keeras Taani väinadest  valesti ja sattus Läänemerre tupikusse. Pirita rannas astus keegi väidetavalt merisiiliku peale  ja Pärnus pildistati madalas vees. Olendit, kes meenutas raikala rannikul, nähti vees suurt elukat,  kes arvati olevat vaal. Liivi lahes nähti tõenäoliselt vaala. Märtsi lõpus salvestatud pisikest videokatke t uurinud  ekspert Valdis Pujats kinnitas aktuaalsele kaamerale,  et pildil võib olla Küürvaala saba. Kui vaalad eksivad tõesti aeg-ajalt Läänemerre,  siis merisiiliku ja rai kala suhtes on asjatundjad skeptilised. Äärmisel juhul oli tegu kellegi akvaariumist merre kallatud lemmikuga,  kelle jaoks see oli surma otsus. Meil midagi ohtlikku ja mürgist siin ei ole,  et isegi nende võõrliikide näol kõik need,  kes saavad meile sisse tulla noh, nad tekitavad nagu  kaudseid mõjusid, nagu seal kalandusele ja vee kvaliteedile  ja nii edasi, aga aga sellist hirmu, et nagu,  et nüüd keegi otseselt nagu ära sureb või,  või kannatada saab, on väga vähe. Tõestus, et võõrliigid, nende invasioon ja mõju on hetkel  üks kuumemaid teemasid. Looduskaitses oli ka septembri keskel Tartus toimunud  tipptasemel konverents, mille korraldajate hulgas olid  ka meie eksperdid ja kuhu tuli kokku 260  selle ala asjatundjad üle ilma. Ühelt poolt möönavad spetsid, et paljude protsessidega  võitlemine käib inimesel üle jõu ja kõike ei saa  ka ära reguleerida. Kuid vähemalt tuleb olla teadlik toimuvast. Võõrliikidega on üldjuhul selline asi, et kui nad meile  merre on sattunud ega siin nagu nutmisest midagi kasu ei ole,  aga siis vaatame, äkki on sellest kuidagi ikkagi mingit noh,  saame mingit kasu nagu inimese jaoks kätte ja,  ja mis on kõige parem merele on see, kui me need välja püüame,  ehk siis kui on tegu söödava riigiga, nopime välja,  mereseisund läheb ainult sellest paremaks. No, ma arvan, et mis on kõige olulisem, on,  on juhtude puhul, mis toimivad, peaks proovima võimalikult  kiire reageerimise mehhanismi paika panna,  sest et iga päev iga nädal, iga kuu, iga aasta,  mis läheb edasi, see võõrliik läheb rohkem laiali. Sellisel juhul see maailm muutub ühesuguseks,  kaob ära see mitmekesisus, tegelikult selline terve elukeskkond,  mida meil on endal elamiseks vaja. Et mingi hetk on niimoodi, et üle maakera igal pool  roomavadki ringi ainult Hispaania teeteod  ja kasvavad verevad lemmaltsad. Et, et see noh, on küll ilus, aga terve maailm on seda ühte  ilu täis. Et, et tegelikult püüaks ikka hoida sellist ilurikkust,  kus, kus me ise ka ennast paremini tunneme,  et ja mingite liikide puhul me tõenäoliselt peame alla vanduma,  et me ei, me ei jõua ja, ja nad on, ma ei tea,  nii palju levinud ja nii nii võimsad, aga aga just see,  et, et hoida seda erinäolisust ja, ja loodetavasti  ka meie siis tervemat elukeskkonda. Kuutumat.
