Eesti Rahva muuseum sai just 115 aastaseks.
Sünnipäeval 14 10. aprillil avati Eesti Rahva Muuseumis
väljapanek pirust prožektorini valgusteid ERMi kogudest.
Söön püsinäituse kohtumised avatud hoidlas.
Väljapanekut tutvustab nüüd koguhoidja Ülle Jõe.
Tervist. Tere.
Millised on üldse Eesti Rahva Muuseumi kogude vanimad valgustid? Vanimaid valgusteid niimoodi aasta arvuliselt ei saa ju öelda,
aga kui mõelda, et kõige vanem valgus oli tegelikult lõkketuli,
eks ole aastatuhandeid tagasi, siis ma usun,
et meie arheoloogiakogus võib isegi mõni söök on.
Aga kui nüüd minna konkreetsemaks, siis tõenäoliselt
järgmine sellest lõkke ja kolde tuulest järgmine oleks siis
täpselt see pirru, valgus või peeruvalgus
ja neid rauast pillakuid või peeruhoidjaid on meil ikkagi
päris päris paljuga. Et ilmselt nende hulgast, aga konkreetset vanust ei oska
ühelegi öelda, sest et küljes ei ole ja siis siis ei tea.
Aga puidust küünlajalg, kas siit vist kõige vanem dateeritud
on kusagil 1800 esimene pool? Ahaa ja need pirruhoidlad, need on rauast
ja seal oli, nägin, et toetasid, võisid toetuda nagu puidust alusele.
Aga kas, kas see Birdude endi tegemise oskus,
kas see on tänaseni kandunud, kas see traditsioon on nagu
elavani meieni jõudnud? Ei, kindlasti mitte, ma arvan, et ta on ikka ikkagi üsnagi kadunud,
sest seda vajadust enam ei ole, kuigi siin on piruga
süüdatud näiteks laulupeotuld aga selline ehtne Bird,
et kui ma lugesin seda välja nagu ette valmistasin,
siis ma lugesin igasuguseid arhiivimaterjale meie muuseumis.
Ja et õige pirru pikkus oli ikkagi peremehel sel kuni meeter
ja vaata et ülegi, aga noh, siis sulasel oli ta lühem
ja ja sulased jaa, jaa siis vana peremees võib-olla,
kes need meisterdasid, sest neid Berdusid õhtu jooksul kulus
päris palju, sest üks pirn põles, põles võib olla
maksimaalselt 10 minutit. Näiteks on tore lugemine, oli Jakob Mändmetsa novell
ja valgus tuli, kus siis perre toodi, uus perenaine,
tõi õlilambi.
Aga vanasulane Mart, kes oli kogu aeg Birdusid teinud,
ta tegi neid edasi ja ta oli see lambile väga vastu.
Et noh, tegevus toimub kusagil 19. sajandi lõpus ilmselt,
et et oli nagu vanas kinni. Millised need erinevad variandid siis valgustitest ongi olnud,
mis on meil tänapäevani välja toonud siis? Tegelikkuses on nii, et tundub, et neid näitusel
väljapanekul on ka kõige rohkem kindlasti küünlajalgu,
aga tegelikult ei ole küünal olnud mitte kunagi number üks,
küünal on alati olnud number kaks.
Ma mõtlen ka iseenda ajast, kui kui elekter ära läks,
siis oli, küünal pandi põlema, nüüd tänapäeval võib-olla
näitame mobiiltelefoniga endale valgust,
aga oligi kolde või b pirrutuli, sest küünal oli küünal oli kallis,
küünalt tehti loomarasvast või lambarasvast. Ja noh, on ka lugusid sellest, kuidas, et noh,
et kes seda küünalt siis iga päev põletada sai,
see rasva ei olnud nii palju.
Ja kehval ajal sai ühe küünlaga mitu suppi ära teha,
et kui midagi ei olnud, puut, liha maitset
või rasva sisse pandi siis kastetega küünlajupp sisse
ja ja sai supi ära teha.
Ja samamoodi ja küünlad olidki tegelikult pühade ajal
ja noh, näiteks ja jõulude pulmade ajal. Ja, ja näiteks kindlasti pandi küünal põlema vastsündinud
lapse juurde enne ristimist, sest arvati,
et muidu võib.
Kui, kui, kui laps peaks pimedas olema, siis kurat,
viib ta minema ja Birduju keegi öösel ei vahetanud
ja samamoodi ka surnuga, et tema, tema juures valvas ka küünal,
küünal põles seal päris pikalt.
Ja seda seda jõuti siis vahetada, aga kardeti puidu kuratuid minema. Aga pirust siis tulidki juba väikesed väikesed õlilambid,
mis noh, tattninad või hiire silmad, mis andsid küll vähe valgust,
aga teda ei pidanud valvama.
Ja, ja siis juba ka 19. sajandi keskpaigas,
noh, me räägime siin siin muidugi talutoast,
eks mõisates ja linnades natukene varem hakkasid tulema
jõukamate inimestel esimesed õlilambid.
Ja, ja ka Kitzberg näiteks oma noorpõlvest kirjutanud,
kuidas kooli toodi lamp. Kas kirikhärra kinkis selle vist koolile
ja siis, kui see põlema pandi, rikki meeste toi vesi põleb,
et noh, see, et nad ei saanud aru, et see oli õli,
mis siin nagu alati.
Et tulid esimesed esimesed lambid ja siis lampi,
lambid olid ju tegelikult teise maailmasõjani,
noh, õli või gaasilambid siis.
Ja, ja siis hakkas juba vaikselt või noh,
juba ennem sõda hakkas tegelikult elekter hiilima siia-sinna. Aga aga nii üllatav kui see ei ole, et siis isegi
kuuekümnendatel meil on üks küsitluskava muuseumis selgus,
et ka kuuekümnendatel väga paljudel ei ole veel elektrit,
et võib-olla on kolhoosikeskustes ja võib-olla üksikutel taludel,
kes siis võib-olla tuttavamad paga, aga,
ja oma ise ma olen 65 sündinud, tema mäletad,
Meil maal kõigis tubades, minu lapsepõlves ei olnud veel elektrit. Aga kas ERM kogub ka tänapäeva lampide näidiseid? Noh, sõltub et eks meil üht-teist ikka on kaasaegne
ja noh, kõige kõige kaasaegsema tegelikult praegu võib-olla
veel Estoplasti omad, kusjuures ka Estoplastil on juubel 59.
aasta aprillis hakkas siis tegutsema ametlikult eelne
esimene mai pärast 65.
Ja Estoplasti või need lambid on meil ka väljas.
Ja natuke seda lugu päris kaasaegseid tänapäeval on,
see valik on nii lai, et mida me siis mida me siis võtaksime,
et me kõik ju mitte iialgi ei jõua koguda. Et noh, võib-olla mõni IKEA ikooniline lamp kunagi jõuab meile,
mida me teame, et seda oli väga paljudes kodudes.
Aga noh, lihtsalt juhuslikult, et, et minul on
või kellelgi veel on, et oh, lahe lamp.
Et mida see siis 50 aasta pärast nagu räägiks,
et ta on lihtsalt üks, et, et võiks ju aastate pärast
rääkida nagu laiemate massidega või laiematest massidest. Aga mille põhjal te teete selle selle väljapaneku valiku? Väljapaneku ja näituse vahe, et avatud hoidla
ja ütleme näituse vahendusel näitusele eelneb aastatepikkune sisu,
tegevus, uuringud, noh, mis iganes.
Väljapanek on nii et, et ma lihtsalt et see ese pääseks
sinna avatud hoidlasse, piisab sellest, et ta muuseumis olemas.
Et ma tegelikult praegu niimoodi lihtsalt järjest hoidlast vea,
need jäävad maha ainult need esemed, mis ma vaatan,
et transport kord juba natukene, et ta võib olla,
podiseb ära kusagilt. Antud hetkel jätan hoidlasse maha kõik Rannarootsi esemed valgustid,
sest järgmisel aastal tuleb meil suur Rannarootsi näitus
ja neid ilmselt tahetakse sinna.
Et siis sa saavad seal ja maha jäävad need,
mis on nagu kordused, et noh, vahest näiteks ka küünlajalgu,
kui põlevad, ise teame, kas pruutpaari ees on kaks tükki
või on olnud surnud mitu ja on täpselt ühesugused.
Et kuna kõik ei mahu meie avatud hoidlasse,
siis ma pean mingi valiku tegema ja siis see on see,
et kas on väga lagunenud, kuigi mul on ka katkiseid asju seal,
et inimestele näidata, et tegelikult muuseumi jaoks on
väärtuslik võib-olla lihtsalt üks treitud detaili teinekord. Ja see, et noh, et korduseid ei tuleks siis väga palju
sarnaseid Ja kindlasti on seal äratundmisrõõmu ja samas oli ka seal
selliseid esemeid millesarnast ma ei olnud kunagi ise näinud.
Ma sain aru, et need olid küünla tegemiseks üks välja paneks. Hakkab küünla, küünla Kernud on kohe, kus siis küünlaid
lambarasvast lambarasva sisse kasteti sooja sulanud rasva
sisse tahtisid ja siis oodata, et ära hangub,
siis taastati uuesti niikaua, kui, kui piisav jämedus
küünlal käes oli. Aga igal juhul valgusteid on väga kuidagi südantsoojendav
näha mõelda, et kõik need esemed on kunagi andnud nii
erinevatesse kodudesse valgust juurde mille jaoks on üldse
valgusteid kasutatud.
Minevikus. No täpselt sama mis, mis tänapäeval absoluutselt kõigeks
kõigi tööde jaoks, et arvestades, et elektrit ei ole
ja koduses majapidamises, et noh, me ju näeme kasvõi meie rahvariided,
kuidas need on tikitud või tehtud, kellel suvel aega valgeks teha,
neid tehti talvel, see tähendab, et oli vaja lisavalgust
kusjuures näiteks Kangrotel põlesid sageli ikkagi küünal,
sest kes siis turu juures jõudis neid vahetada
ja oli ühe noh, muidu on palju sõid, ripplühtrid on kahega,
aga ühega öeldakse Don Kangro maadelt üks küünal põles. Siis on, oli lugusid sellest, kuidas arhiivist leidsin,
et vanainimesed siis 60-l rääkisid, et kui majja tuli,
tuli näiteks rändrätsep siis lapsed pidid piruka tuld
näitama sealjuures, et siis vahetama neid,
et näidati tuld laudas tegelikult loomalaudas käidi laternaga,
sest noh, sinna lahtise küünla või pirru ei saanud minna
siis kas küünal või siis õlilamp juba hiljem pandi sisse
ikkagi heina ja kuiva, siis seisab, minna,
käidi laternaga sama samamoodi Rehetöödel kasutati laternaid,
et kas siis küünal või hiljem siis väikeõlile antatina pandi
selle laterna sisse, lahtise tulega ei mindud lauta. Aga noh, arvestades meie laiuskraadidel,
et et talvel on juba nii vara, pimeda pooled tööd tulebki
teha pimedas või tulebki teha tulevalgel.
Et siis ja noh, tegelikult ütleme tarudes ju paljud
kogunesid lihtsalt oma töid tegema, aga kolde lähedust,
et see koldetuli oli ja esimesed lambid tegelikult väga
palju kirikutesse hea küll, tulid aga siis ka koolidesse
just et ja näiteks, mis on huvitav, oli lugeda,
et kui käidi pikemal teel näiteks kusagil laatadel
ja oli vaja teel ööbida näiteks kusagil külakõrtsis
ja seal laua taga süüa, siis oli inimestel oma küünal kaasas,
et vürtsi ei olnud nii palju küünlaid, valgustid
ja siis oli omal oli küünal kaasas oma küünlaga appike pandi
omal laua peale põlema, et siis neid nägi endale sööki suhu panna. Et selliseid lugusid on ka. Suur aitäh tutvustamast väljapanekut Virlust prožektorini
valgusteid ERMi kogudest.
Eesti Rahva muuseumi koguhoidja, Ülle jää.
