Meil on väga hea meel öelda klassikaraadios,
tere tulemast stuudiosse, Kunstiteadlane iiris Kreen.
Tere. Teie huvi on Nõmme piirkond ja homme toimub üks ring
käik nõmmel, kuhu küll paraku enam lisanduda ei saa,
aga see ringkäik andis meile ajendi täna siin mikrofonide
juures kohtuda.
Te olete uurinud Nõmme kultuurilugu, nõmme kujunemist
ja homme räägite inimestele Nõmme elamuarhitektuurist. Just nimelt Nõmme puhul, siis võib-olla esimesena inimestele
torkab pähe just Nõmme keskuse sellised ühiskondlikud hooned
nagu turuhoone.
Aga tegelikult on nõmmel väga tugev kohalik identiteet.
Ta on iseloomustanud läbi aegade väga positiivne kuvand,
et on algusest peale olnud natukene litaarsem piirkond,
võib-olla kui mõned muud kohad Tallinnas
ja oli ju Nõmmega 26.-st aastast kuni 40. aastani eraldi
linn mistõttu vaatamata sellele, et tänapäeval ikkagi ka
Tallinna linnaosa on väga paljud nõmmekad ikkagi
identifitseerivad ennast eraldi Tallinna ülejäänud linnast
ja ka ütlevad võib-olla rongiga kesklinna sõites,
et ma lähen nüüd linna ja nõmmele minnes nõmmele. Eks nõmmelt on varem märgitud ka kaartidel
ja erinevaid Nõmme piirkond ja on esinenud ka
seitsmeteistkümnendal sajandil juba, aga peamiselt on nõmme
kujunemine seotud siis balti raudteega, mis rajati 1870.
aastal ja juba tollal olid siis rikkamad rongisõit,
tead, vaadanud aknast välja ja mõelnud, et see on üks hea koht,
kuhu võiks sulle sobida, ütleme nii, et suure nõudluse tõttu
72. aastal hakkas rong peatuma ka nõmmel nii-öelda
seitsmendal versta, kus siis praegu Nõmme raudteejaama
juures on ka selle mälestusmärk. Ja selle mõte korjas üles jälgimäe mõisnik Nikolai von kleen.
Et inimesed tahavad siia suvitama tulla ja hakkas neile siis
välja üürima krunte esimese krundi, siis vana kalendri järgi,
kuuendal oktoobril 1873 ta välja andis, alguses ta siis Vene
riigi seaduste tõttu müüa ei tohtinud, aga 1880.-test sai ta
neid krunte ka müüma hakata.
Ja need suvilakrundid jagunesid alguses üsna suvaliselt,
selles osas, et kleenil oli küll suur plaan linn rajada
ja nüüd te seda ka oma kuulsad sõnad siia saagu lenn. Aga mingisugust otsest generaalplaani või planeeritud
jagunemist seal ei olnud.
Aga natukene kruntide jagamisel ta siiski arvestas
seisuslike vahedega, nii et lõuna poole raudteed said
krundid pigem sakslased, kes käisid eelkõige suvitamas
ja põhja poole raudteed, eestlased, kes rajasid juba ka
rohkem alaliselt elatavaid hooneid. No aga, kes seal suvitamas käisid, siis? Eks seal oli ka juba Eesti kaubanduse liit,
et 19. sajandi lõpul see keskklass hakkab kasvama
ja inimestel tekib rohkem vaba aega.
Ja just selline üle-euroopaline tendents on hakata käima
looduses käima puhkamas.
Seda männi metsamist Nõmmet ka tänapäeval iseloomustab,
seda peeti siis eriti tervislikuks piirkonnaks,
et hiljem rajati nõmmele seetõttu ka
tuberkuloosisanatooriumi haiglaid, et just nõmme,
õhk on see, kuhu peaks tulema siis kuurorti puhkama,
ennast ravima, nii-öelda kuurima. Selline looduslik keskkond on Nõmme on alati väga oluline
indikaator olnud, aga kui suurt rolli mängivad nõmmel
inimeste aiad?
Nõme, peab ennast väga roheliseks linnaks. Nõmmega ma sünnipoolelt oli aedlinn või noh,
rohkem küll metsalinn oma looduslike olude tõttu,
kui aga ka kahekümnendatel enne kui nõmme veel linnaks sai,
nähti tema planeerimist ette just aedlinnana.
Aga aiaosatähtsus vaatamata sellele, et ta nõmme galati
kokku kuulunud on, sõltub ka arhitektuuristiilidest
ja valitsevate stiilidest, näiteks functionalistlike elamute
puhul pigem nähti, et need võiksid paigutada vabasse loodusesse,
et lihtsalt männipuude keskele. Selline aiakultuur oli vähem oluline.
Samas kui 30.-te lõpuosas pätsu ajal traditsionalismi
tekkimisega arhitektuurist siis nähti ette ka aiakujundust
ja kohe sellise suure kodumajanduse kaasnemist elamuarhitektuuriga,
et üleüldine selline eesti pätsulik kodukaunistuskampaania
ja tihti ka uhkemates nõmme villades oli kohe ette nähtud ka haljastus.
Näiteks 23. aastal projekteeris Karl Burman riigivanem Juhan
kukele elamu nõmmele ja sinna juurde ta nägi ette kohe ka
lehtla ja basseinid ja purskkaevu siis aeda. Kas nendest esimestest elamutest on veel midagi alles ka praegu? Seal nõmme raudteejaamast lõuna poole ehk siis õia
ja lõuna ja nurme tänavate kandis on säilinud mõned ka
nendest 19. sajandi suvitusarhitektuurihoonetest aga paljud
on kahjuks hävinud, kuna tõesti Nõmme oli väga pikalt ainult
puidust linn ja tegelikult kivielamuid hakati sinna
peamiselt rajama alles 20.-te lõpus kolmekümnendatel.
Ehk siis väga suurt kihistust alles ei ole,
ka Nõmme turuhoone teadupärast põles maha
ja nüüd on rekonstrueeritud, ehk siis selline Nõmme keskuse
osas on veel neid vanemaid. Sellest hiilgeaegadest võib-olla võid nendest suvitusaegadest. Milline on siis see Nõmme elamu arhitektuur,
kas siin saab üldse mingisugust ühist nimetajat tõmmata? No 140 aasta jooksul nagu arhitektuurseid ühisnimetajat on
keeruline tuua, aga muidugi see keskkondli aspekt on see,
mis igat nõmmel ehitajat iseloomustab, ehk siis ikkagi
liivane pinnas ja männimets, et hoone peab sinna
kuidagimoodi asetama.
Aga just see muudabki nõmme eriliseks, et see on Tallinnas
arhitektuuriliselt üks mitmekesisemaid ja eri palgelisemaid
piirkondi väga palju põnevaid hooneid ja igal ajastul ei ole
mitte ainult oma nägu, vaid lausa mitu. Nii et korraga nõmmel ka kahekümnendatel kolmekümnendatel,
kus siis nõmme, linn õitses, valitsesid mitu erinevat
arhitektuuristiili ja võib-olla selle järgi ongi nõmme kõige
rohkem tuntud, ehk siis oma linnaajastu,
Punctionalistlike, valgete villade ja traditsionalistlike
vilgatustega kodumajade tõttu. Neid märkab ju ka, kui nõmmel ringi liikuda,
siis ikkagi mingisugune pilt joonistub, et kuidas siin võidi
elada ja kuidas praegu elatakse. No kasvõi bussiga läbi nõmme sõites, et kõik need kaugliinid,
mis sõidavad mööda Vabaduse puiesteed selle ääres,
on mitmeid just selliseid 30.-te uhkeid elamuid
ja kuna see oli ikkagi suur magistral, siis sinna äärde
rajati ka kõige uhkemaid hooneid.
Nii et juba seal võib olla kangastub, aga julgustaksin
kindlasti nõmmel, just keerame sisse, väikestele tänavatele
ja seal jalutama, et tihti on just seal joonistub see
mitmepalgelisus kõige rohkem välja, et kõrvu
ja nõukogude individuaalelamu on kõrvuti 19. sajandi lõpp
ja mõni null nullindatel ehitatud rikkuri villand,
et just seal võib-olla on kõige põnevam. Aga kuidas need uusarendused praegu nõmmele on mõjunud just
elamuarhitektuuri mõttes? Eks nõmmele on senimaani palju tungi elama minna
ja inimesed näevad, et nõmmel on hea elada
ja see on osa tõesti sellisest tellitaarsemast eluviisist.
Aga väga palju ruumi nõmme selles osas ei ole,
et uusarendused on pigem tekkinud siis linna äärealadele,
endistele tühjadele, platsidele, ja kuna 2001 aastast saati
on Nõmmega miljööväärtuslik piirkond, siis kehtivad seal
eritingimused ja näiteks ka kruntidele nõuded väiksem kui
näiteks 600 ruutmeetri krunt, et sinna ei tohi elamut ehitada. Et miski, mis siis nõukogude ajal sündis,
et väga paljud suured nõmme krundid jagati tükkideks,
et seda enam ei lubata teha.
Mistõttu neid uusarendusi nõmmele ehitada on ka üsna keeruline,
pigem on see siis mõndade üksikute maja tasemele,
mistõttu nad paigutavadki sinna keskkonda pigem natukene juhuslikult. Kas te teate ka, kes on elanud nõmmel?
Räägitakse, et nõmmel on väga head tingimused loometööks. Ja nõmmel on ka mitmete kunsti ja kultuuritegelaste nimelisi
tänavaid näiteks maletaja Paul Kerese tänav,
tema enda kodutänaval ja Kristjan Raua tänav,
Mait Metsanurga tänav ja väikese Illimari tänav siis
Friedebert Tuglase järgi ja Tuglase majas elasid ka Underi Adson,
aga tegelikult Nõmme on ka poliitikute seas populaarne olnud,
et on seal enam Lennart Meri.
Arnold Rüütel küll minu teada praegu kolib,
aga Kersti Kaljulaidi elab seal, Martin Helme,
seal on varasemalt elanud ka Eesti riigivanemaid,
näiteks Juhan Kukk ja tõesti võib-olla kultuuritegelaste
seas on ta rohkem populaarne olnud Voldemar Panso
ja mõnda aega elas ka Jüri Järvet seal kunstnikud Elinor
piipu arseeni Mölder, nii et tõepoolest nõmmel on neid
kuulsaid inimesi palju olnud. Nõmme oli eesti algu üks arhitektidega kõige paremini
varustatud piirkondi, nimelt väga paljud arhitektid
kasutasid võimalust sellistesse uude arenevasse piirkonda
enda kodu luua ja nii kavandasid sinna kodud siis mitte
ainult Nõmme linnaarhitektid, Robert natuse Friedrich venda
vaid ka Edgar Velbria, Erika Nõva. Te olete uurinud ka kalmistut, mis asub Rahumäe kalmistule,
kuulub tohutu ala, et kas see natukene räägiksite oma
sellest uurimustöös ka, mida te ise põnevat teada saite?
Seal? Rahumäe on samuti nagu Nõmme just selline väga mitmekesine
kalmistu selles osas, et mina uurisin täpsemalt kalmistu
skulptuuri ja ta pakkus seda mulle väga paljudelt Eesti
kõige tuntumatelt skulptorite, nagu Jaan koordilt Freudi,
Sanna mehelt ja Anton Starkopf pilt ja väga palju erinevaid skulptuure.
Ja kuna Rahumäe asutati 1903 ja temale, siis need nii-öelda
eesti ajakalmistute reeglid ei kehtinud ja nõukogude
kalmistute reeglitada ei mõjutanud siis talongi igast
erinevast perioodist nii tsaariajast, eesti ajast kui
Nõukogude ajast oma täiesti eripäraseid hauatähiseid
ja ma ütleks, et rahumäe on üsna hästi kalmistuna ikkagi ka
Nõmme linnaosa ja rahume osa, et sealt tõesti jalutatakse ka
läbi ja see on nii-öelda otsetee tihti, mida inimesed
julgevad valida, et võib-olla kalmistul ei ole sellist
privaatselt eraldatud muljet, vaid pigem ikkagi on see ka
samuti koht, kus võib julgustada jalutamas käia
ning põnevamaid hauatähiseid siis lähemalt vaadata. Aga kui me nüüd lõpetuseks mõtleksime selle peale,
et kui. Ilusal kevadisel päeval nõmmele sattuda,
siis millisel tänaval võiks jalutada, kuhu te soovitaksite minna? Ma isegi soovitaks sellest nõmme keskusest eemale jalutada
ja võta sealt suund, kas siis lõunanurme tänavate poole,
ehk siis lõuna pool raudteest, mis oli see vana saksa
linnaosa või siis tegelikult põnev on jalutada ka
suusahüppetorni poole, mis on mõnes mõttes ka nõmme sümboleid,
62. aastal on ta praegune ja sealt võtta suund siis Nikolai
von Glehni lossi poole ja mäest alla siis trummi tänava
ja lossi tänava ja külmallika tänava kandis,
seal asub nii Gleni, perekonna rahula kui ka mitmeid just
nõukogude ajal põnevaid ehitatud hooneid,
mis olid siis mõeldud tehnikaülikooli töötajatele,
et see on ka võib-olla selline kvartal Tal,
kuhu nii tihti ei satu, aga selline Vana-Mustamäenurk
Nõmmest on ka väga teistsugune. Ilusat jalutuskäiku nõmmel meile kõikidele aitäh saatesse tulemast.
Kunstiteadlane iiris Green, tänan teid.
Kutsumast, kohtume nõmmel.
Kohtume nõmmel.
