Seltsimees Justin Norman, millega teie tegelesite Eesti  töörahva kommuuni päevil? Mina tulin siia Eestisse tagasi. Permi linnast, kus ma töötasin senini selle Komisjoni kui me jõudsime siia tagasi Võru linna,  hakkasime tegelema siis juba polgu organiseerimisega,  et anda vastulöök nendele pealetungivatele valgekarlaste sõjavägedele. Ja siis selle polgu, Eesti kommunistliku kolmas polk  nimetati seda Võru linnas, hakkasime organiseerima. Sel momendil siis polgu komissaris oli kulba,  polgu komandöris oli rifgrand ja mina olin siis,  kui esimene koosolek seal polgu koosolek oli,  siis mina olin polgu kollektiivi partei kollektiivi esimees,  ehk meie siin tsiviiltöös nimetatakse seda sekretäriks peab tähendama. Et kesktalumees ja vaesed talumees nad väga aktiivselt  aitasid meil kaasa vaatamata sellele hirmule  ja olukorrale, mis see kulaklus püüdis siis teha polgu organiseerimine,  siis lõppes meil Marien burgis, see on üks, 30 või 40 kilomeetrit võrust. Läksime ülesele Võru järve jääd mööda. See on mulle meelde jäänud. Kui me Võrust välja läksime, siis vaatasime viimane kord tagasi,  et kas võib-olla läheme juba tagasi. Aga siis olid ka plahvatused, mis juba tekkisid selle. Sõjaolukorras Võru linna piirides need näime väga hästi  siis niisugune. Sähvatused olid. Taeva peal ja jõudsime siis hommikupoole ööd juba sinna kohale,  seal siis jätkasime seda polguorganiseerimis,  nõnda siis meil oli. Kokkuvõttes oli meil umbes üle 1000 1130 tikupolgus esimese  meie polgu tegevus hakkas siis missio mõisa ümbruses,  kus me põrkasime kokku vaenlasega, selle juures peab  tähendama väga metsikut teguviisi selle valge karlas valge  sõjavägede poolt. Nagu me leidsime, pärast, kui me selle missu  siis ära puhastasime, nendelt oli inimesed  siis vanas kuurides ära lõigatud kõhu, soola,  kõhu koopas, sooled välja võetud ja siis sealt pandud läbi  suur niisugune teivas. Ja siis keeratud ta niimoodi ringi, tuleb mõelda,  et see tehti kõik elus inimesele ja enne kui ta  siis ära suri.
