Püüdes looduse ajaarvamisega kaasas käia, hakkasime oma helisatega põhja suunas liikuma juba mõned pühapäevad tagasi. Nii saigi alguse retk. Püüdis teenida fantaasia elavdamise eesmärke ning ergutada nii kuulajad kui ka tegijat jõudma oma kujutlustes lähemale talvekodumaale arktikale. Et meie rännaku esimese taiga loodust puudutava saate tegemise aegu hakkas aga raadiomaja akende taga sadama lund, mis tänaseni vapralt valge on püsinud mõjuska kujuteldava põhjaretke alustamine kuidagi maagilisena just nagu elustuks selles muistsete aegade ohvritants, millega manad silme ette tulevikusündmusi juba enne nende tegelikku kulgu. Arvan, et täna võiksime seal maa, kel edasi kesta, lubada ning heita verinoore. Künnisel põgus pilk Arktika imetajate ellu. Selle kõige kõrval tuleks kindlasti rääkida aga ka ühest polaaröös liikuvast linnust ja loomulikult ka inimesest ehk küll pisut teises võtmes toonil. Kui aastavahetust tähistav inimkond tavapäraselt harjunud on? Vabaveest kaugemale jäävad polaaralad näivad praegusel aastaajal peaaegu väljasurnuna. Lumeväljade kohal püsiv kuupaiste annab sageli rohkem valgust kui päevise ning sügisest saati aina kasvanud lumehangede kohal. Mehklevad nüüd virmalised. Kõrgematest loomadest näib taimtoiduline lumepüü olevat ainus, kes siin vaikselt ja tähelepandamatult oma elu elab toitudes, nagu meie Tedergi taimede tselluloosirikastest, võsudest ja pungadest. Tänu sellele veedab lumeöö suure osa oma talvisest elust lume all sest just seal, kus suvel kasvasid kõige ilusamad kukemarjad, lasub nüüd paks lumevaip. Oma ilusas puhas valges sulestikus sulavad lumepüüd talvise ümbrusega täielikult ühte. Enamasti püsivad nad ka oma toimetuste juures hiirvaiksena ja alles häirimisel lendu prahvatades oskavad nad polaarühelitut lumma mõneks hetkeks lõhkuda. See lumepüüdja loodud hetkeline elavnemine maastikus aga kaob niipea, kui parv laskub ning taas võtab lumeväljade kohal maad välja surnud vaikus. See iseäralik puise kõlaga laul, mida praegu kuulete, kuulub samuti lume püüle. Aga mitte niivõrd linnu südatalvisesse, vaid ikka rohkem kevadesse repertuaari. Põhja-Jäämerd lõunast ümbritsev maismaa on jätnud omad jäljed Arktika näole ning muutnud ta loodusliku ilme lõunapolaaraladest sootuks erinevaks kui Antarktise ei ela ainsatki suuremat imetajat. Peale inimese asustab arktika jäävälju. Maakera suurim maismaa kiskja back jääväljade valitseja jääkaru on kauges suguluses pruunkaru ja pari palliga kellega ühisesse sugupuusse ta esivanemad kunagi kuulusid. Ent nii aeg kui olud on jääkarud Kristi muutnud, andes talle paksema nahaaluse rasvakihi karvased jalatallad, hästi soojustatud lumekarvakasuka ning hea ujumise sukeldumisoskuse. Otsekui elav illustratsioon eco geograafilisele reeglile, mis väidab imetajate põhjapoolset asurkonda isendeid omavat suuremat kehamassi lõunapoolse mõist sugulastest. Jääkaru keha õnnistatud lausa titaanlikke mõõtmetega. Nii võib täiskasvanud lisas looma kehapikkus ulatuda kolme meetrini kehamass ega ületada koguni tonni. Ja kogu seda jõulist massiivsust peab näiliselt elutute lumeväljade vahel ülal jääalune ookean. Nokian oma laste viigerhüljeste näol, kelle küttimisest enamik jääkarusid suurel osal aastast elatubki. Talviseid hülgeid varitseb jääkaru nende hingamisaukude juures, kus õhuvaru täiendama tulnud loomal vägeva käpahoobiga selgroog purustatakse ja ta liha kehalöögi mõjul jääle paiskub, otsekui viisaka teenindusega restoranis serveeritud paarisajakilone valimisparaad. Teadlased on tähele pannud, et esimesena sööb jääkaru. 1000 hülgest ära naha ja nahaaluse rasvkoe muu osa saagist aga ainult suure mõnelja ajal. Ning on huvitav, et jääkaru toidueelistusi otsekui looduselt eneselt õpitud käitumisviisi järgivad üsna täpselt oma elus Kaiskimad. Veel käesoleva sajandini oma eluviisi ja kombed säilitanud arktiline rahvas kes loomade kannul Aasiast nii kaugele põhja rändas juba inimajaloo koidikul. Veel mõned aastakümned tagasi elasite rändasid Eskimad hülgeid küttides ringi oma naabri jääkaru moel. Nende keha katsid loomadelt laenatud karusnahksed rõivad. Meelistoiduks oli toores Randalli pekk ning valgustki andis kõigi toimetuste kohal ekraani lamp. Ka eluasemeehitasideskimat pikema peatuse korral lumest otsekui pärineks oskus poegimiskoopaid kraapivalt jääkarud eneselt ladudes need üles lumeplokkidest ning lautades põrandale maha loomanahad. Niisuguste Sigludes võis temperatuur ka tuld süütamata ainuüksi sees viibijate hingeõhust tõusta 15 kraadini üle nulli. Guideskimaid ei saa pidada mitte üksi jääkarurahvaks ehkki just sellelt kiskelt näivad nad pärinud olevat suure osa oma toitumisküttimist, tavadest, kajaki, oma nahkse. Paadi kuju järgi võiksid veskimat niisama hästi olla ka vaala rahvas. Lume vabastaja kukke, marjade söömise järgi, lume püürahvas laulude järgi aga hoopis tuulerahvas. Ning kui keskima omakeelne nimetus in uit tähendab tõlkes lihtsalt inimest, kellele on juba antropoloogilisele omased mõned füüsilised kohastumused Arktika tingimustele nagu jässakus, kitsad ninasõõrmed või rasvkoepolster põskede ning silmalaugude all peitub nende teises olemuses siiski sügavamaid vaimseid jälgi. Kõigist. Olen teiste loodusnähtustest, millega käsikäes Eskimate eluaegade jooksul Kulgenud on saate lõpetuseks ja uue aasta hakatuseks kuulamegi kuidas eskimod oma laulus on kujutanud, tuult. Annaks jumal meile osagi sellest aukartusest ja mõistmisest mida kunagi tundsid need inimesed oma tuule, oma maa või kasvõi omaenese tegude ees.
