Areneva keskkonnakriisi kiuste jõuab igal aastal Läänemerre
ligikaudu 2200 tonni ravimijääke.
See on kogus, mis ületab mäekõrguselt looduse isepuhastusvõime.
Ehkki vette sattunud jääkained pole madalates sisalduses
otseselt mürgised, põhjustab pidev kokkupuude
medikamentidega organismidele mitmesuguseid probleeme,
nende hulgas ravimiresistentsust, kalade soovahetust
ja erinevate loomaliikide suuremahulist suremust. Selleks, et ravimijääkide levikule pidurit tõmmata,
on rühm Eesti teadlasi otsustanud koostöös Poola
ja Taani kolleegidega need enne Läänemerre voolamist juba
reovees lagundada.
Tartu Ülikooli Coloide keskkonnakeemia teadur Ivar sekkeri
sõnul uurivad Eesti teadlased selle tarbeks 31 erineva
ravimijäägid bioloogilist lagundatavust biofilmide abil. Me üritame leida selliseid viise, mis ei ajaks seda p hinda
liiga kõrgeks, ehk siis soodsamad meetodid näiteks ongi
bakteriaalne töötlus, kus biofilmide abil võimalik erinevaid
ravimijääke eemaldada.
Et sellist tehnoloogiad on lihtsasti rakendatavad. Kõige üldisemalt proovivad teadlased välja töötada veepuhastusmahuteid,
mille sees toimuks ravimijääkidest kihama.
Vee bioloogiline käitlusmahutisse pannakse 30 kuni 50
protsenti polüetüleenist kandeplaste, mille peale
kasvatatakse mõne kuu vältel reoveest pärit bakterikultuurid.
Et bakteritel oleks ravimijääkide lagundamiseks piisavalt õhuhapnikku,
puutakse kompressoritega süsteemi etappide kaupa põhjast
õhku juurde. Neid tsükleid siis kus ohustatakse ja kus on õhustamise paus,
näitšis vaheldatakse ning siis puhas vesi väljutatakse siis
väljavoolutorude kaudu kas siis biotiiki
või järelpuhastusse, kus siis veel taimede
või muude protsesside abil nii-öelda järel puhastub
ja sealt edasi juba jõuab jõkke või kuhugi mujale. Lisaks energiasäästlikkusele on bioloogiline lagundamine
sekkeri sõnul praegu valdavalt levinud, aktiivmuda
puhastitest stabiilsem ja jätab endast maha suhteliselt
väikese koguse biomassi.
Näiteks kui veepuhastusjaama jõuab mõne tööstuse kõrgendatud
sisaldusega väljavool, tulevad biofilmile kasvanud paksud
bakterikultuurid toimega toksiliste kogustega. Nende bakterite eeliseid on päris mitmeid,
neil on ka väga väike biomassi nii-öelda tekke kiirus
ehk siis tekib seda jääkmuda, mis protsessist hiljem vaja eemaldada,
seda tekib kuni 90 protsenti vähem. Sekkeri sõnul võivad nad jääda lõpptulemusega rahule,
kui neil õnnestub mõnepäevase viibajaga eemaldada 70 kuni 80
protsenti katsealustest ravimijääkidest.
