Kõne all on nüüd Kalli pikas ja Triinu Tauli koos loodud
tantsu ja helilavastus.
Nutan saba ja sarvedega.
Stuudios on külas tantsukunstnik Kalli, pikas
ja zoomi teel.
Oleme ühenduses muusik Triinu Tauliga.
Tervist. Tere.
Tervist. Loenet lavastuse loomise algpunktiks on NUT. Avage palun seda mõtet.
Kuidas see teema Teieni tuli, miks see on oluline,
miks te hakkasite sellest tegema?
Lavastust? No tegelikult mina kallim, siis olen sündinud esimesel aprillil,
mis on naljapäev, narri päev justkui täis naeru,
aga teise legendina käib sinna juurde siis lugu,
et sellel samal kuupäeval visati kurat taevast alla maa
peale ja sellel päeval sündinud inimesed on siis nutusemad,
et neil pidavat olema raske elu ja sealt siis esialgne
nututeema on pärit.
Kuna minu ema tegi ka oma diplomitöö kunagi sellel samal teemal,
siis siis ma juba lapsest saadik olen seda kuulnud,
et ma justkui olen veesoonel sündinud ja ikka käis sinna
juurde ka see, et kui kuskil tahtis nutt peale tulla,
siis öeldi, et ära nuta. Ja ühel hetkel, kui ma avastasin, et kui ma lasen endale
ikkagi ära nutta, siis jäi seda nuttu tegelikkuses vähemaks,
et minu ajend on sealt.
Ja, ja Triinu, ma kutsusin kampa, kuna Triinu on nii andekas
hääle kasutaja, et ta lisaks helisemisele teeb ka loomade,
lindude ja nutuhääli, siis mul oli see ainuõige valik. Jah, kalli lihtsalt arvas, et ma olen väga hea nutt
ja siis võttis mu kampa. Tegelikkuses võib-olla meil see nutt ei tulnudki kohe teemasse,
mina alustasin sabadest ja sarvedest, mis on ka nagu natuke
selle sünnikuupäevaga seotud.
Aga et kuna siis olen jäära tähtkujus, siis selgus,
et ka Triinu on jäära tähtkujust, siis me esialgu esimene
algtõuge oli vast poolteist aastat tagasi
või just need tähtkujud, sabad ja sarved,
et kui palju see lugu meid mõjub, et kui me oleme justkui
mõlemad jäärad, aga tegelikkuses üks on seasaba
ja teine rotisabaga, et kui, kui erinevad me oleme
ja kas neid lugusid üldse on mõtet uskuda
või enda ellu genereerida või, või on see lihtsalt üks
vabandus mitte muutuda. Ja see nutt tuli siis sinna natukene hiljem juurde. Miss Triino ütleb No mina olen kalliga olnud ka, siis saad kaasas saba
ja sarvedega.
Alguses oli hea mõte, et just see, mis need tähtkujud,
tähtkujud ja aastad nii-öelda looma aastal,
mis aastal me keegi sündinud olema.
Aga jah, lõppkokkuvõttes tekkis ka küsimus selle koha pealt,
et et kui palju neid tegelikult neid kalendreid
ja Hiina kalender, maiade kalender, ma ei tea,
kindlasti on neid veel meil meil, eestlastel on ka
tegelikult oma tärmineid ja külvikalender
ja noh, Ahto Kaasik ju seda vana eesti kalendrit väga kaua
juba välja andnud, et meil aasta üldse mingi mäleta 10000 midagi. Et see kuidagi nagu nii tavaline, et me usume neid lugusid,
mida meile siis nii-öelda väljastpoolt keegi on öelnud
või kirjutanud, et ahah, et nii, nüüd nii on ju.
Ja minu jaoks oligi aastavahetusel käisin ühtedel Sõmaal
elavatel sõpradel külas ja kes siis ka kasutavad ühtset
külvikalendrit Maria truuni järgi.
Ja siis tema on selline huvitav tädi, kes siis kasutab nagu
seda tähtkujude konstroloogiat siis nagu taimede kasvatamiseks. Ja siis selle kalendri järgi on nagu hästi täpselt nagu
välja mõõtnud, millal, kuna mingi tähtkuju siis taevasse tuleb,
kaua selle tähtkuju mõjuala siis nagu tegelikult on.
Ja, ja siis selgub, et tegelikult et need tähtkujude
mõjualad on hoopis erinevad, et ei ole üldse ühepikkused
ja kestavad erinevalt.
Ja siis selle kalendri järgi oh üllatust,
selgus, et et mina, kes ma tegelikult olen ka nagu tähtkuju
mõttes seal piiri peal, täpselt 21 märts mõnuga kohe-kohe sünnipäev. Et tegelikult ma ei olegi jäär, vaid ma olen ikka täitsa
puhas kala või kui ta on ju ja mis selgub,
et kalli tegelikult ei ole ka jää nüüd on ka hoopis kala
tähtkuju ja, ja siis see oli huvitav, kuidas kui ma vaatasin
siis ka oma sugulasi selle kalendri järgi,
et seal on just nagu päikesetõusumärgi järgi,
et et kuna see mõjuala hakkab täht kui mõjuala
ja siis vaatan, et noh, nii paljudki, kes mul nagu ka õde
või ka teisi lähedasi, et kes, mis tähtkujus on
ja siis, kui me neile mõnel ütlesin, et noh,
et kuule, tegelikult sa ei olegi seni, vaid sa oled hoopis see,
et sellest tuli hoopis nii huvitav reaktsioon,
et kuidas inimesed armastavad tegelikult neid lugusid
iseendast nagu või, või mis, mis on nagu väljastpoolt nagu
neile antud. Et see oli nagu väga-väga huvitav nagu fenomen,
just, et kuidas need lood siis meid loovad kes meist tegelikult. Sa nutta saba ja sarvedega või kõigepealt see saba
ja sarvedega oli, minu jaoks ongi lubamine,
et kui ma teistele olen kirjutanud, et see on saba
ja sarvedega naha ja karvadega, et see ongi nagu lubada
endal lõpuni tunda mingisuguseid asju kogu oma ihuga hingega,
et see oli selline minu esimene, aga et nutt on seesama,
et nutta, siis saba, sarvede ihu ja karvadega turvalises keskkonnas.
Ja ei tasu karta selle seda etendust, et meile jääb plakati
ja flaier, mis siin käib ringi, et ma tean,
inimene näeb seda pilti, Tiia tunneb juba,
et tõrget. Et kuna see emotsioon on nii võõras
ja seda ei lubata endale tihtilugu seda nutmist,
on ta siis rõõmupisarad. See on veel õnneks, kuidagi on, seda me näeme rohkem,
aga kurbus või viha või muud emotsioonid,
mis pisarad, et kas või ka lein.
Lein, et ma tean, et see plakat on juba omajagu hirmutav,
aga ma läksin riski peale, et, et ikkagi see on tegelikkuses
ju samasugune emotsioon nagu rõõm ja naer,
et see kurbus või, või pahameel, et miks me ei luba endale
seda lihtsalt lõpuni tunda turvalises kohas. Ja ta ongi lahtunud, ta puhastab.
On tervendav, et julgustan tulema vaatama,
olenemata sellest pildist või sellest, mida me oleme rääkinud,
sest need on need lood, aga kes me tõeliselt oleme.
See on ka üks kiht sellest lavastusest, tegelikkuses,
kus ma jutustan justkui oma lugu.
Sest keegi nutab alati, kui keegi sünnib
või sureb. Et see on elu loomulik osa. Teda ei peaks kartma.
Aga mis vahendeid pidid seda lugu jutustab 11 on tantsija,
teine on muusik. Tegelikkuses jah, meil on hääl ja keha, aga meil on ka mõned laulutekstid.
Ja hästi suur panus on seekord minu emal,
kes teeb kostüümid ja need kostüümid räägivad hästi palju.
Ma olengi need, kust need lood justkui sinna kostüümi peale pannud,
et kui me ükskord, mis juhtub, siis, kui meil neid lugusid
ei ole, ma olen mõelnud, et ei ole neid tähtkujusid,
ei ole eelnevaid elusid, ei ole minu vanemate lugusid,
et milline see tõeline kalli või tõeline Triinu siis on. Et et kuidas neid kihte siis kõrvalt vaadata
või maha võtta, et näha seda tõde elust endast? Selles mõttes, et meil on ka mõned pillid Pillidest on šamaanitrumm parmupill torupill
ja on igil.
Sellised. Töö nimetame neid joru pilliks ja vinguviiuli,
eks, et on põnev, et ei, me ei nuta ainult 60 minutit,
et seal on või, või siis ka nutame.
Ei tea, tulge vaatama.
Et naljatasime, et kas peaks piletilaua juures olema ka
salvräti pakikene, aga see on igaühe enda otsustada,
et julgustame tulema vaatama, sest mina tunnen,
et Don, vabastav, puhastav ja arvan ka, et see etendus loob
parasjagu maagiat. Ja ehk on isegi tervendav meile osalistel on küll toonud
palju ülesse ja, ja tegeleme siin oma oma lugudega igaüks
oma külje pealt, et vaatame, mis toob kaasa veel protsessi,
igal juhul käib võimsalt ja, ja loodame,
et publikuga samamoodi.
Tegelikkuses on see parasjagu improetendused,
minu ema on mulle alati öelnud, tants sureb
ja sünnib sealsamas. Et tundub, et see lavastus on veel eriti selline,
et võib isegi mitu korda vaatama tulla, et meil ei ole nagu
koreograafiliselt midagi, on veel mõned kohad,
aga üldiselt me loome hetkes Triinuga ja,
ja selle publikuga, kes parasjagu saalis on. Mul on üks täpsustav küsimus Kalli pikas,
te mainisite kolm korda oma ema ja paluksid,
ütleksite, mis ta nimi on.
Mida ta õppis, kui ta tegi diplomitöö nutust
ja nagu ma sain aru, siis ta osaleb ka selles lavastuses
päris aktiivselt. Aitäh, et lasete täpsustada.
Minu ema on Tiina pikas, kes on flamenkotantsustuudio duende
kunstiline juht, ta on eluaeg olnud tantsuga seotud.
See, mida ta nüüd täpselt õppis, sellel ajal olid need
asutuste nimed hoopis teistsugused, et ma jään vastuse võlgu,
aga ta on õppinud seda kultuuri juhtimist,
korraldamist, võhmasse, kultuurimaja direktoriks,
kus ma olen kasvanud ürituste keskel ja kust ta õmbles
tuhandeid kostüüme oma õpilastele. Et mina nimetan teda enda ihuõmblejaks siis füüsiliselt kui
ka siis nende riiete näol, mida ta on alati mulle kostüümide
na õmmelnud, et on väga hea kunstnik. Kuidas ikkagi see lavastuse kujunemisprotsessis,
teil toimib omavahel kuidas te omavahel toimetate?
Triinu, annan sõna. Mis seal ikka, teema oli ees, tulime kokku
ja hakkasime otsast haruta.
Et see on minu jaoks on väga huvitav protsess olnudki,
et varasemalt mu elus on olnud kogemus, et noh,
kui on selline etendus, ma olen osalenud muusikalietendustes,
et siis on ju kõik paigas, kõik süzee, kõik muusika,
kõik kõik on paigas ja siis tullakse kokku
ja hakatakse lihtsalt nii-öelda siis seda läbi käima
ja harjutama. Et aga nüüd selles etenduses on kõik hoopis teist teistmoodi,
et me tuleme kokku ja jääme, hakkame koos looma.
See on minu jaoks midagi täiesti uut.
Ja nüüd nüansid või tulevad ka kuidagi noh,
ongi mõlema jagamistest nagu elulistest jagamistest siis ongi,
vahel ongi selline, alustame proovi, et siis me peame
kõigepealt südamelt ära rääkima, mis meie eludes toimub.
Ja, ja siis tavaliselt tuleb sealt ta mingi jälle mingi mõte
või mingi killukene, mis ongi tunne, et,
et see sobib just täpselt siia sellesse kohta sellesse etendusse. Selline huvitav teistmoodi loomine.
Ühest küljest harjumatu ja tavameele jaoks tekitab natuke ka ärevust,
sest ei tea ju noh, et, et ei ole midagi ees.
Me, me peame ise seda kõike otsast lõpuni looma.
Et see on huvitav, et selles mõttes on väga tänulik kallile,
et ta on andnud sellise huvitava võimalikkuse kogeda sellist
lavastamis protsessi. Aitäh Triinu kavalehele on kirjutatud, et mina olen siis
justkui seal lavastaja.
Mulle meeldib öelda, et ma olen ellukutsuja,
aga Me lavastame seda kõik koos, et ma ei saa jätta siit
välja valgustaja Timbit oma ema kostüüme
või Helena Krinaalid, kes dramaturg, kes vaatab üle
ja tuleb jälle oma lugudega lisaks, et ma usaldan neid kõiki loojaid,
kes selles naismeeskonnas on. Sest ma ma tunnen, et nii saab see koostöö sündida kõige
paremini 11 kuulates, austades varasemates lavastustes,
see on nüüd 10., siis on jah olnud pigem see,
et kodus kuskil ise teen valmis ja lähen õpetan äraga järjest,
mida edasi, seda suuremas usalduses, et lihtsalt peab proovisaalis.
Me lähme protsessi ja sealt koos töötame,
valime või siis jätame lahtiseks, lubame laval juhtuda,
et sellised ühest otsast täiesti ebamugavad otsused. Sest teadmatus tekitab alati hirmu, aga põnevust.
Ja lubame siis endale eksida, et mis on ka,
miks me ei julge oma elus asju teha, on?
Me saime tihtilugu eksimuste eest karistada ja,
ja selles hirmus ei tee neid asju, mis me südamest soovime teha,
sest äkki ma eksin, äkki ma kukun ja saan siis
naeruvääristatakse mind, et ja siis me ei teegi neid
võib-olla isegi suure missiooniga asju, milleks me siia
oleme tulnud, aga, aga tahaks seda kummutada ja,
ja etendus ongi neile, kes võib-olla usuvad endasse vähem ka
mina siin aeg-ajalt ikka tuleb üles, et ei tea. Või kes ei julge arvata teistmoodi, kui laiem üldsus nad
kardavad seda häbi või, või naeruvääristamist? See koos koosloomine, et see, see ei ole ka siis ainult see
meie loome seda lava peal vaid, et või noh,
üldse ka siis ongi täpselt nagu calling korraks mainis ka,
et seal, et kui publik tuleb saali, et siis me tegelikult ju
loome seda kõik seal koos, et iga iga inimene oma kohaloluga
oma tähelepanuga ka loob.
Et see on selline hinne, protsess või loomine,
võiks öelda sihuke terapeutiline etendus. Kuna me ise tunneme, et meid, meid ennast väga palju on
iseendale aidanud lähemale.
Ja ma usun, et publiku jaoks ka on seal nii-öelda
äratundmisi ja võib-olla ka põrkumisi.
Ja ma usun, et igal igalühel on seal midagi midagi näha
ja kogeda. Tuli sinna jutu peale meelde see, et kuidas me selle plakati jõudsime,
et ma mäletan, olin ühes kinnises grupis,
kus siis ma jõudsin nende tunneteni ja pisarad jooksid
ja ma tegin endast pildi ja mõtlesin, et panen sinna gruppi
üles selle ahastuses, nutva näoga, mis praegu on väga naljakas.
Enne ma vist veel küsisin laste käest, näitasin seda lastele
ja lapsed lihtsalt ütlevad kloun et ja ma mõtlesin,
nojah siis nii on, et ma justkui võin endale seda lubadest,
olen narri päeval sündinud, et võin siin naerda
ja nalja teha ja samas ka narriks teha ja kurb olla,
et kui mitte võib-olla ka kõigi teiste eest,
kes ei julge seda teha, et tegelikult see on lihtsalt üks
elu osa, mida me oleme kogu aeg maha surunud
ja varjanud. Ja nii see pilt tuli. Et kui ei suuda tunda lõpuni palu või, või kurbust
või leina, et siis ta ei tunne ka teistpidi ei tunne
ekstaasi ja rõõmu, et alati on hea see nii-öelda see
tasakaal ja kesktee, aga kui on eluliselt need protsessid,
siis, siis on väga oluline need läbi kogeda.
Sest noh, see on meile antud see meile kinnituseks,
et meil on see võimekus, sest allasurumine,
noh, teame väga hästi, mis siis mis siis hakkab toimima. 80 protsenti meie füüsilistest hädadest või haigustest pidi
olema ikkagi seotud siis selle emotsionaalse pagasiga
või muredega või et lubage tunde lõpuni.
Ka mehed. Kas teil on mingi idee, kuidas lavastus peaks publikule mõjuma? Üldse ei survesta selles mõttes, et lihtsalt olla avatud
ja kuidas peaks mõjuma, ei pea kuidagi mõjuma
või no kuidas ma seda ütlen, et peab, on selline sõna,
mis tekitab ka alati tõrgeteta, et kas sa tuled siis sa pead
seda kogema, see on, me ei ka ei tea, me siin loodame,
et see on ikkagi pigem loob, vabastavad puhastavat silmi
või ma ei tea ennast usaldama panevat energiat,
kui me paneme kedagi veel piiridesse, ta peab midagi tegema. Keegi ei pea ju isegi vaatama tulema, kui ta tunneb,
et see pilt juba tõukab eemale, aga võib-olla just
sellepärast tasuks tulla, et vaadata, et miks see on.
Miks see sind nii trigerdab, see on selline imelik sõna,
mida kasutatakse, aga, aga miks see ei ole sulle vastuvõetav
luba endal kogeda?
Avatud südamega hinnanguvabalt, ma arvan,
võiks publik tulla seda kogema. Et ootus ei ole, pigem pigem sooviks pärast ise tagasisidet saada,
et mida siis inimesed tundsid?
Et see on ju tagasiside on alati hästi-hästi eriline
kingitus ongi, et üks asi on see, mis meie peades toimub ja,
ja hinges ja vaimus, et et alati on tagasiside väga-väga huvitav,
mis miski siis mida loob kelleski maid, mis tundmusi,
tundeid tekitab mingid hetkedele mingid laulud
või mingid liigutused. Et aga noh, eks siis see juba selgub siis,
kui etendused on etendunud. Jah, või tahaks ootuseid või noh, selles mõttes,
et Me mõlemad kasutasin, mina ütlen avatud südamega
ja sa ütlesid, et meil ei ole ootuseid, aga et publikul ei
peaks ka otseselt, kui ma ütlen, et te kogete seda siis on,
kindlasti tuleb sinna see ootusmängu, et pigem ootuse vabalt Et mulle meeldib, kuidas Imbi Imbi, meie valgustaja esimest
korda sattus, minul siis sellesse loomeprotsessi naisvalgustaja,
kes on karjäär nii vahva, et kui võib-olla ei ole siis
hoopis Jääron kala või ma ei tea, aga, aga kuidagi siis oli
algtõuget vougolm sarvilist ühesugust, et kas me loome selle
ära või oleme sarvipidi koos nagu tähtkuju meile seda,
et eeldab, aga Imbi arvab ka, et anda endale võimalus
vaadata aga kas või mujal väljaspool Eestit
või siis ka Eestis neid väiksemaid kollektiive
või tegijaid, kes ei ole nii tuntud, et võib-olla teinekord
on isegi põnevam ja üllatavam et julgegi tulla vaatama neid,
keda te veel ei tea. Või vähem tunnete. Võib saada üllatuse osaliseks. Suur tänu, Kalli pikas Triinu Taul kõne all oli tantsu
ja helilavastus, nutan saba ja sarvedega.
See etendub alates esimesest aprillist Tartus
ja Tallinnas ERMi Jakob Hurda saalis ja kumu auditooriumis
ning ma näen, et on selline aadress, kalligaleri poee,
kust saab lähemat infot.
Just. Aitäh teile, aitäh.
Aitäh.
