Eesti Rahva Muuseumi Heimtali muuseum avas esimesel märtsil
näitusesarja pealaest jalatallani ja seda tutvustab ERMi
Heimtali muuseumi näituste ja programmijuht Tuuli Tubin.
Mäkingli. Tervist, tere.
Me saame, kukkusin Heimtali muuseumis endas
ja väga huvitav on siia kohale tulla.
Ma lugesin, et see on kogukonnamuuseum, kes siin tavaliselt
külas käib. Meie külastaskond on tegelikult päris laia üsna kirju,
mis ongi hästi vahva.
Et meil on selline oma väiksem ringkond ehk kogukond siit
lähikonnast hästi palju koolirahvast õpetajad,
lapsevanemad, koolilapsed ja siis ka külaelanikke,
kes, kes meil tihti sündmustel käivad ja näitusi vaatamas
ja siis on kaugemalt, et tulijad, et oleme suureks
praktikabaasiks esiteks kunstitudengitele. Et siis EKA tudengitele muidugi siinsamas Viljandi
kultuuriakadeemia tudengitele ja siis ka Tartu kunstikooli
Pallas tudengitele, et nemad käivad siis meie juures tihti
rahvakunstipraktikatele lausa.
Aga näiteks eelmisel suvel, nüüd 2023. aasta suvel,
kui meil oli siin suur Anu Raua juubelisündmuste sari
ja suur juubelinäitus Heimtali ringtallis et siis tuli küll
rahvast üle terve Eesti tõesti ja, ja hästi erinevat rahvast,
tekstiilihuvilisemaid inimesi, aga ka lihtsalt mitte
tekstiiliga kokku puutunud inimesi, keda lihtsalt see
huvitas ja hakkas huvitama ka Heimtali küla ise tänu sellele näitusele,
nii et et see vaatajaskond on meil tõesti üsna lai
ja olenevalt siis ka sellest teemast, et mida me parajasti
eksponeerima ja millest me me räägime siin meie tegevuste kaudu. Et vastavalt sellele siis natukene kujunebki meie sihtrühm.
Aga koolilapsed käivad ka hästi palju niimoodi
käsitöötundide raames ja, ja käsitööõpetajad ja. Ja siin ei ole siis ainult tekstiil, siin on palju muud ka veel. Ja et meil on tõesti hästi suur tekstiilikogu,
mis on suures osas Anu Raua poolt aastakümnete jooksul
kogutud siis on meil ka siin päris suur raamatukogu,
kus on päris palju erinevaid tekstiili ja tekstiiliajalooga
seotud raamatuid ka rahvariietega seotud raamatuid.
Siis on meil teisel korrusel püsiekspositsiooni raames ka
päris suur põllutööriistade kogu, mis on kunagi Johannes
koka poolt siin Heimtali koolile lähedal olevatest taludest
ja küladest kogutud. Ja siis on üleval meil ka üks väike mängutuba,
kus on päris palju rahvuslike mustritega erinevaid loomakesi,
millega siis lapsed saavad ka julgelt mängida.
Et nende idee on siis algselt olnud selles,
et kuidas lastele läbi mängu õpetada vanu mustreid
ja tehnikaid.
Ja sellele lisaks on siis jah, päris palju erinevaid
rahvariideosi kui selles mõttes, et näiteks jalanõusid,
erinevaid aksessuaare, päris palju on meil ette seinavaipu. Natukene on ka mööblit, et näiteks mõned vanad voodid,
mis siis, ja, ja koolipingid, et kuna me asume vanas
Heimtali vallakoolis, et siis vana klassiruumi oleme me
üritanudki niimoodi säilitada sellisel kujul,
nagu see kunagi võis välja näha, eksis, et ongi need vanad
koolipingid siin ka sees. Nüüd rääkides sellest näitusesarjast pealaest jalatallani
loenet idee lähtus Eesti rahvakunsti ja käsitöö liidu kahe
aasta teemast 2024 ja 25 rahvarõivas ruudus.
Mida see tähendab? See tähendabki põhimõtteliselt seda, et,
et kahe aasta jooksul siis üle Eesti tõmmata tähelepanu
rahvariietele ja erinevatele elementidele.
Ja kui meie sellest kuulsime, siis meile kuidagi mõjusseni inspireeriva.
No ja see tundus sellise hea võimalusena meie enda kogusid tutvustada,
kuna meil on päris palju erinevaid rahvariideelemente
kogudes just erinevatest Eestimaapiirkondadest.
Ja me läksime sellega jah, kuidagi kiiresti kaasa. Ja teine asi, mis meid võib-olla ajendas sellest teemast lähtuv,
oli ka see, et eelmisel sügisel hakati Viljandis rajama
Viljandimaa rahvarõiva nõuandekoda Tiina Jürgeni
eestvedamisel ja, ja Tiina siis kutsus ka meid kaasa.
Läksime, ja siis me kohtusime niimoodi mitu koodiga,
kuhu saime kokku selle põhituumikuga.
Ja see rahvarõiva nõuandekoda saigi ka ametlikult loodud ja,
ja siis selle raames kaame, rääkisime hästi palju sellest,
et kuidas erinevad asutused ja, ja inimesed saavad siis
panustada sinna nõuandekoja tegemistesse ka. Ja siis meie tulimegi selle sündmustesarja peal,
et, et me saame siis tutvustada neid vanu rahvarõivaelement,
et kellel on vähegi huvi, saab tulla siia neid lähemalt
vaatama ja uurima.
Ja võib-olla siis ka oma omaloomingut kuidagi kasutada. Kui me enne jalutasime sind muuseumis, siis oli huvitav näha,
et tõesti need rahvariideseelikud ripuvad kapis
ja mitmesugused muud elemendid on seal kummutis
ja kirstudes.
Millised need Heimtali muuseumi enda kogud on?
Et te mainisite ka, et see on just selle Heimtali muuseumi
kogudest tehtud näitus? Just et kui me seda näitusesarja planeerima hakkasime,
siis me mõtlesimegi, et, et me just ekstra teemegi niimoodi,
et me võtame ainult need asjad, mis on meie oma kogudes,
et me kuskilt ei, ei laena juurde.
Kuigi eks eks see aeg nüüd näitab, et kas me päris selle
selle algse mõtte juurde jääda saame.
Sest meil on juba tulnud pakkumine siin näiteks Eesti
kunstiakadeemia alt, et nendel on ka päris suur selline
tekstiilikogu aastate jooksul tekkinud ja seal on ka väga
huvitav valik peakatteid ja Piret Pupart,
kunstiakadeemiast on siis lubanud meile ikkagi väikese
valiku neid mütsi siia saata. Ja teine asi on see, et minuga võeti ühendust
tantsupeomuuseumist ja räägiti ühest väga põnevast vanast botmütsist,
mis kuulus Ullo Toomi vanaisa vanaemale vabandust ja,
ja pakuti, et kas me tahaksime ka selle näituse käigus seda
laenata siia, et need on sellised huvitavad
ja väga põnevad pakkumised, et me ei saa
ja ei taha neile ka ei öelda niimoodi, et et ma arvan,
et näitused saavadki olema sellised, et me alustame oma
kogudega seda teemat. Aga siis, kui tuleb pakkumisi ja, või meie teed ristuvad
mingisuguste huvitavate eksponaatidega, et siis me kindlasti
lisame need näitusele juurde ja siis kindlasti ka kuulutame laiemalt,
et, et nüüd on siis meil vaadata ka selline
või selline ese. Aga kuidas teie kogud on siis siia tulnud üldse? Need on tulnud selliseid erinevaid teid pidi,
et kõige suurema osa meie kogudest moodustavad siis need esemed,
mis on Anu Raua poolt kogutud.
Anu raud töötas mitmeid aastaid Eesti rahvameistrite
koondises hukku, kus oli siis niimoodi, et nende kunstnike
vahelgi seal töötasid, oli Eesti justkui piirkondadeks
jagatud ja iga kunstnik käis oma piirkonnas kogumisretkedel
ja Anu piirkonnaks oli just Kihnu saar hästi palju
ja osaliselt ka siin Lõuna-Eesti, Viljandimaa
ja Võrumaa. Ja vot nendelt retkedelt on ta kaasa toonud väga palju esemeid,
mis algselt, et siis enne selle Heimtali muuseumi oma kätte
võtmist olid need Anul kodus, aga kui ta selle maja ostis ära,
siis tõidagi need kogud siia üle ja need moodustavadki siis
nagu põhiosa meie muuseumist.
Aga siiani siis aastate jooksul lisandunud veel asju,
mida näiteks lihtsalt pakutud meie muuseumile,
et kodudes on olnud mingisugused esemed ja ei teata,
mida täpselt sellega teha. Ja samas peetakse neid väärtuslikuks, et tahetakse,
et nad ikkagi kusagil edasi elaksid, neil kindel kodu oleks,
et me oleme niimoodi palju asju juurde saanud
või siis teine asi on ka see, et et võib-olla,
kui on mingi tekstiiliese, näiteks, mida me kindlasti oleme tahtnud,
et meil võiks olla esindatud siin muuseumis,
et siis me oleme ka niimoodi justkui sihilikult otsinud
ja kui me oleme leidnud, siis kusagilt siis selle kas ostnud või,
või on siis ostetud meile siia juurde. Ja siia juurde jah, et Anu raud ise võib näiteks rääkida
väga põnevaid erinevaid kogumislugusid, et näiteks ma tean,
et mitmed vanad tekid ja vaibad on jõudnud tema kätte niimoodi,
et on laatadel näinud autoga pottidel mehi müümas autojuppe
ja et mitte autot siis ära määrida ja kriipida tantsis
kapotile pandud kodust mingisugune vana tekstiilese kaasa võetud,
et see on võib-olla auklikke, määrdunud,
aga samas väga ilusat, võib-olla tikandite
ja mustritega, et Anu on niimoodi mitu tekki ära päästnud
ja meile muuseumisse toonud. Või siis on ka üks tore lugu, mis mulle hästi meeldib,
et siin naabertalus elas mesinik ja siis ühel sügisel Anu
läks naabrimehele külla, et küsida, kas on juba piisavalt mett,
saaks talvevarusid endale soetada ja siis vaatab,
et naabrimees katab mesitarusid kinni ühe hästi ilusa vana
vana tekiga, et mis ka natukene katki küll.
Ja siis onu ütles, et ta sõitis ruttu linna beebikaupade poodi,
ostis sealt beebiteki ja siis tuli tagasi
ja vahetas selle ilusa, vana, käsitsi tehtud teki siis selle
beebiteki vastase tekk on meil nüüd siin muuseumi. Niisiis, siit jutust tuleb välja see Heimtali koolimaja
alguses ta oli siis koolimaja ja siis vahepeal,
mis siis vahepeal oli, mingil hetkel ostis Anu raud selle
maja raami. Just sellega oli niimoodi, et 1930.-te aastate alguseni
toimis siin siis vallakool aga selleks ajaks üliõpilaste arv
kasvanud juba nii suureks, et ei mahtunud päris hästi enam
siia ära. Ja siis otsustas vald, et selle asemel,
et seda maja suuremaks teha viiekool ikkagi täiesti uude
hoonesse ja selleks sai siis siit muuseumis nüüd praegu
umbes pooleteise kilomeetri kaugusel asuv Heimtali külakeskus,
kus on vanad Heimtali mõisahooned. Ja kool asub seal tänase päevani Heimtali Põhikool asubki
ilusates vanades mõisahoonetes.
Ja pärast seda, kui koolsid ära läks, et siis vahepeal oli
see maja tühi, siis mingil hetkel jagati erinevateks korteriteks,
elasin mitu peret.
Aga siis juhtus ka see, et kuna ühtset omanikku ei olnud,
et maja hakkas lagunema, katus hakkas lagunema,
hakkas sisse sadama, kuni siis 1980.-te aastate alguseni,
mil siis juba seitsmekümnendatel tekkis siis mõte,
et võiks ju tegelikult hoopiski koduloomuuseumi rajada. Ja siis oli selline kohalik mees nagu Johannes Kokk,
kes ise oli ka siin koolis kunagi käinud.
Kellele see kool ja see kodukoha ajalugu ja,
ja kõik läks väga hinge, oli väga oluline.
Siis tema hakkas just seda koduloomuuseumi rajamise mõtet
edasi arendama ja hakkaski siia esemeid koguma
ja sellest ajast siis meil ongi teisel korrusel
püsiekspositsioonis ka see osa, kus on siis vana põllutööriistad,
on ka mitmeid käsitöö-ga seotud vahendeid
ja 1980.-te aastate teisel poolel siis avatigi siin kodulu muuseum,
aga Johannes kokku ise selleks ajaks juba päris vana
ja haige niimoodi, et ta kaua seda muuseumit siin juhtida ei jaksanud. Ja siis 1994. aastal sai Anu raud Jakobson üks Külli suure
preemia ja tema, kuna tema isa on siin koolis kunagi käinud
ja ta ise lapsid, et kohe üle tee hästi lähedal,
see koht on talle hästi kallis ja oluline siis anusele
preemia eest otsustas selle maja ära osta,
sedakorda tegema hakata koos valla abiga
ja tõigi siis pärast seda siia oma suured tekstiilikogud
ja niimoodi hakati seda Heimtali muuseumit siis sellisel kujul,
nagu ta tänasel päeval on edasi arendama. Kuni siis aastani 2009, mil Eesti Rahva muuseum sai
sajaaastaseks ja Eesti Rahva muuseum kuulutas siis enne seda
välja sellise suure vaiba konkursi, mille Anu võitis ühe oma
vaiba nimega kogujad kavandiga.
See on hästi suur selline tähenduslik vaipa
ja siis selle vaipa pidulikul üleandmisel.
Ütle siis Anu, et kusele vaibaga annab ta Eesti Rahva
muuseumile ülega Heimtali muuseumi. Nii et siis alates 2010.-st aastast olemegi siis ERMi filiaal.
Ja janu on endiselt meie tegemistega hästi seotud,
et kõik sündmused ja näitused me kooskõlastame koos
ja nii, kui kui mingisugused üritused või ka suuremad grupid on,
kes tahavad Anuga kohtuda, et siis ana tuleb alati välja
ja räägib ise ja näitab asju, niiet et selles mõttes on
selline hea, hea koostöö edasi kestnud. Ka väga ilus lugu, aga tulles tagasi nüüd selle avatava
näitusesarja juurde, et võib-olla räägiks mõne sõnaga
nendest peakatetest, mis siin väljas on ja siis pärast seda ka,
et mis siin siis edasi hakkab tulema, mis need järgmised
näitused on samas sarjas? Ja et meil siin sellel peakatete näitusel on siis välja
pandud päris erinevat liiki peakatted.
Ja kõigepealt võib-olla võib öelda seda,
et peakate vanasti naise riietuse juures oli hästi oluline
ja sellega eristati siis ka seda, et kas tegemist on veel
neiuga või abielunaisega.
Et kõik naised, kes olid abielus, pidid kandma peakatet
ja kui seda ei tehtud, siis seda peeti väga-väga halvaks asjaks. Ja, ja sellepärast on näiteks.
Me oleme vanadest mälestustest ega vanasõnadest välja
lugenud seda, et näiteks kui naine ilma peakatteta isegi üle
üle toa kogemata läks, et siis ta pidi pea ikka käe pea
peale panema, ikkagi oma pea varjama ka öösiti tohtinud
palja peaga magada, et siis oli töömütsid,
millega naised magasid.
Ja olen lugenud ka, et isegi saunas käies pidi naisel pea
kaetud olema, et ta võis siis selle ära võtta ainult siis,
kui ta oma pead pesi. Et olid siis eraldi saunamütsid ja öömütsid
ja siis siis päevase aja aja peakatted ja olid siis ka
muidugi töömütsid ja selliste pidulike päevade mütsid.
Ja vastavalt siis piirkonnale olid need mütsid hästi
erinevat laadi.
Et meie näitus siin algab näiteks kabimütside
ja pottmütsidega.
Et kabimüts mõningates piirkondades on siis tehtud selliste
ilusate lintidega, et meil on ka siin üks roosa mütsist
ilusasti väljas ja kabimütsi nimetus tuleb siis sellest,
et mütsi kuju on justkui kabja kujuline. Et seal on selline papist vorm sees, siis pottmütsid on
hästi põnevad ja me oleme siin omakeskis arutanud,
et huvitav, kuidas need pottmütsid üldse peas püsisid.
Et nad on sellise hästi huvitava kuju ja vormiga,
et kas nad siis kasutasid juba mingisuguseid juuksenõel
või klambreid.
Aga samas meil on siin ka mõned eksperdid käinud kohapeal,
kes on ise sellise mütsiga läbi teinud ja öelnud,
et tegelikult seda tehtigi hästi kui konkreetse inimese pea järgi. Et vormitigi justkui tema pea järgi tegelikult,
et kui see oli õigesti niimoodi tehtud, et siis see püsis
väga hästi peas.
Ja mulle hästi meeldib üks väike pottmüts,
mis on tegelikult nukupottmüts mis on selline hästi pisikene,
aga tehtud ime detailselt imepeenelt täpselt nii,
nagu oli suurte inimeste müts.
Et see on meil ka siin kenasti väljas. Diseraldi sektsioon on meil siin väiksed titemütsid.
Et meil on kolm Kihnu saarelt pärit mütsi,
kaks poistemütsi, üks tüdruku müts.
Ja siis on ka kollektsioon, mille kunagi Regina kuli kinkis
Anu rauale.
Need on titemütsid, mis on korjatud Läänemaalt
ja nende puhul on hästi eriline see, et igal mütsil on ühes
kindlas kohas siin otsa ees selline väike eraldi nagu
märgikene või nööbikene vetika anud. Ja Anu raud on siis seda kirjeldanud ise sedamoodi,
et vanasti pandigi see siis just titemütside rollis hästi
oluline peale panna, et see kaitses siis neid väikesi lapsi
kurja silma eest.
Et vanasti seda kurja silma hästi kardeti.
Ja väikeste laste puhul siis eriti, et kuna nemad olid
sellised kaitsetud, et siis tehtigi nii-öelda selline
märgikene otsaette, et kui, kui kuri silm tuligi
ja tahtis last ära kaetada, siis see kuri silm läks justkui
selle märgi sisse ja laps jäi sellest puutumata. Siis on meil siin veel üks põnev müts, karbuss
ehk siis hülgekütti müts, mis otseselt, jah,
nüüd rahvariietega ei ole küll seotud, aga kuna see on nii
eriline peakatteid, siis me ikkagi otsustasime ka selle
välja panna.
Et seda siis kandsid saartel hülgekütid ja see konkreetne
müts on siis Kihnu saarelt pärit.
Ja see pandi siis pähe, kui oli hästi tuuline,
tormine tuisune ilm et muu peakate või mütsi peale,
see on selline kapuutsilaadne peakate ja sellel on hästi
pikad sellised siilud või otsad, mille sai siis veel
niimoodi ümber pea siduda, et et tõesti hästi tuule
ja tuisu kindlaks teha. Siis meil on esindatud siin ka setu peakatteid,
on Kossalinad väljas, mis seoti naistel pealinikute alla,
on üks setu pealinik väljas ja siis on ka erinevad setu
vanikute detailid, ehk siis sellised siidriidest lindid,
mis gaasis setu peakatete juurde käisid.
Ja kuna me asume Mulgimaal, siis meil on päris suur ka mulgi
peakatete kogu ja selleks on ka siis meil näitusel selline
ela eraldi väike nurgakene, et seal on siis niinimetatud
pika sabaga ja lühikese sabaga pearätid hästi ilusate tikanditega. Ja on üks ilus Saaremaa tanu, mis on Mustjalast pärit ka
sellise väga huvitava ülesehitusega tikandiga.
Ja on ka mitmed pärjad, mida siis peamiselt kanti lahtiste
juustega juustega ja kandsid ka siis neiud pikkade lintidega
ja on siis mitmeid selliseid, mingis mõttes selliseid
tavapäraseid või tuntumaid. Talusid mul tekkis veel selline küsimus,
et kas, kas on teada, kuidas seda põhjendati,
et miks naised peavad kandma tänu tingimata mingist
naisnaiste pea peab olema kaetud. Selle kohta ma olen lugenud niimoodi, et esiteks oli see,
et kui naine läks mehele, siis tuli juuksed maha lõigata,
kuna juustes usutiga vanasti peitub jõud.
Ja, ja siis seda on seletatud ka sellega,
et naistel jah, et kui ta sai abielu naiseks
ja siis ta pidi alluma oma mehele ja tuli see jõud niimoodi
lühemaks kärpida, ehk siis et kõige tavapärasem soeng oli
siis kuskil kõrvadeni lõigatud juuksed. Ja pea tuli, jah, kata veel nende nende juuste pealt siis,
et, et eks see oli ka selline varjamise või allumise justkui märk.
Ja selleks siis jah mõeldagi, sellised erinevad pea
katmisviisid välja, et küll siis linikuna
või siis lausa eraldi mütsina. Aga nüüd, kui see peakatete näitus saab läbi siin,
siis läheb kogu see sari edasi.
See on siin esimese juunini peakatete ja siis tulevad
alusrõivad ja nii edasi üks kaks, kolm, neli viis,
kuus erinevat näitust kuni 2025. aasta lõpuni. Just et me mõtlesime, et kuna see rahvarõivas ruudus teema
on kaheks aastaks nii-öelda määratud, et,
et siis me vaatasime, et mis elemendid rahvarõivaste seast
meil siin olemas on ja kuidas me saaksime selle siis kahe
aasta peale ära jagada, et alustame simegi,
siis jah, peakatetest ülevalt peale ja suvel mõtlesime,
et kuna selline suvisem aeg, et siis eksponeerime alusrõivaid,
et meil on siin päris suur kummuti sahtlitäis erinevaid
alusriideid ja see on kuidagi ka teema, mida mida tihti
käsitleta või kuna see jääb varjatuks kui riiet riiete all,
et siis seda väga palju näha ei ole, aga aga mõtlesime jah,
et toome, toome selle teema ka välja. Ja sealt siis lähme edasi särkidega.
Meil on ka päris mitme erineva piirkonna särgid siin olemas,
siis tulevad kindad, meil on hästi suur kinnaste kogu hästi
palju kihnu kindaid, aga on ka siin mulgi kindaid
ja teiste piirkondade kindaid.
Siis tulevad kindlasti seelikud ja põlled panimegi need
seelikud ja põlled kokku, et kuna need kuidagi kuuluvad
kokku ja siis eraldi teema on ka aksessuaarid,
et sinna juurde käiksid siis näiteks vööd sukapaelad,
erinevad ehted, sellised väiksemad vidinad,
taskud näiteks, mis käisid siis seeliku peale
ja selle näitusesarja lõpetaks siis sukad,
sokid ja jalavarjud. Et sukki ja sokke on meil siin samuti hästi palju
ja on ka siis erinevaid pastlaid, mille me siis samamoodi
tooksime selle näituse raames välja niimoodi,
et saab ring peale, siis jaht pealaest jalatallani. Suur tänu, Tuuli Tubin, mad kindli tutvustamast Eesti Rahva Muuseumi,
Heimtali muuseumi ning selle näitusi, muuhulgas siis
näitustesarja pealaest jalatallani.
Suur tänu.
