Ja mul on väga hea meel, et klassikaraadio stuudiosse on
jõudnud nüüd tekstiilikunstnik ja luuletaja Mariliste infelt krints.
Tere tulemast.
Suur aitäh kutsumast, mul on hea meel sind ära olla.
Mari-Liis tulid täna siia rongiga, et kas see tähendab,
et peale kõiki neid pikki rännakuid ja elamust erinevates
suurlinnades oled sa nüüd tagasi jõudnud,
võib-olla isegi oma kodupaika? Ja mina tulin täna hommikul Lehtse kandist siia Tallinnasse,
on nimelt, olen ma sinna vaikselt, tasapisi asutamas tekstiilikeskust.
Nii et täna me siin räägime sellest luuleraamatust
ja näitusest, aga tulevikumõtted on mul natukene juba kaugemas. Aga lihtsa ei ole ikkagi päris see koht,
kus sa lapsena oled üles kasvanud. Ja mina olen pärit Kadrina vallast tänasest Rida külast,
aga mulle meeldib nimetada seda küla koplimetsaks.
Ja Lehtse on selle kõrval vallas Tapa vallas. Nii et siis ikkagi kaudselt oled kodukandis tagasi
ja nii-öelda siis uue algusega, aga ma arvan,
et ka rida külast ja võib-olla ka natukene kopli metsast me
täna räägime, sest tegelikult on need seotud nii sinu debüütluulekoguga,
millest sa loodetavasti täna meile ka veidi midagi loed.
Kui siis ka näitusega suuremjaolt mälestustes,
mida siis kõik saavad ka tarbekunsti ja disainimuuseumis vaadata,
kuni maikuu alguseni on see avatud ja mina ka eile käisin
seda näitust vaatamas ja vaatasin neid, et tõesti selliseid
helgeid värvilisi ilusaid, ma ei teagi, kuidas peaks neid
nimetama ilmselgelt mitte vaipadeks. Aga selliseid tekstiil kunstiteoseid, mis on siis tehtud
torketikandi tehnikas.
Sealsamas näitusel saab ka näha videot, et mida see
torketikand endast kujutab, aga kui me võib-olla kõik
kuulajad ei tea, et võib-olla natuke räägime,
et, et kuidas sa selle torketikandi juurde jõudsid? See on väga hea küsimus.
Sellepärast et kui mina lõpetasin kõrgem Kunstikool ballast,
me saime oma õppegrupiga nii kaugele, et me saime
kohustusliku õppekava täidetud aga siis järgmine päev,
kui oli esmakordselt see aeg ja võimalused teha täiesti seda,
mida sa tahad kunstnikuna teha siis eri kahjuks see päev,
mil algasid ulatuslikud koroonapiirangud
ja elu näis olevat väga tume ja tulevik näis olevat väga
palju küsimusi. Ja mis mul oli, mul oli kodus pastelligar
ja üks huvitav ameerikapärane nõel nimega torketikandi,
nõel või inglise keeles Panchnil.
Ja lõngapoed olid kinni, kooli ei saanud,
lõputööd oli vaja teha.
Ja siis ma hakkasin joonistama tagasi, vaatad kodu poole,
üle õla tagasivaateid.
Ja tol hetkel mulle meeldis väga Google Mapsis jalutuskäike teha. Sest et tol hetkel kõik me olime ju väga palju kodudes
ja ühes kohas kinni.
Ja seega siis oma esimese lõputööteosena,
ma tegingi siis ühe sellise maastikuvaate linnulennult oma koju.
No üks pastell on ka sinu näitusel eksponeeritud
ja hea, kuna näitused on selline formaat,
mis ei ole lõplik, kuigi justkui vaatajale võib tunduda,
et näitusel on selline võimalus näha lõppteoseid. Aga minu meelest minu jaoks ei ole vahet,
kas sa tuled mulle ateljeesse külla või näitusesaali,
mulle meeldib alati näidata seda protsessi
ja et need tööd ja minu tegemised on alati arengus kulgevad
ja liiguvad ja nad on pidevas liikumises.
Ja seal näitusesaalis on ka näiteks näha nende teoste kõrval,
mis on siis tikandid tehtud selle sama torketikandi tehnikas.
Üks gobelään on ka ja ka seesama videoteos,
mis annab siis väikese pilgu heita minu ateljeesse,
et on võimalik teha siis, kuidas neid teoseid on varasemalt tehtud. No kui seda videot vaadata, siis seal tundub,
nagu see torked ikka on selline üsna lihtne ka
ja siis jälle tekib sinna selline uus nagu selline muide
silmusakene või kuidas seda nimetada, milles siis see pind tekib,
aga aga mida sa tegelikult füüsiliselt sinu jaoks tähendab
teha valmis üks selline, tõesti väga suur sellise värviga
kaetud ala.
Tõesti, sa mainisid ennem linnulennult vaateid,
et, et mõnes mõttes sellised poeetilise värvinguga nagu
tõesti ma tea lennukist alla vaadatud mustrid,
mida me võime siis Eestimaapinna peal näha,
et, et sellised ka need sinu teosed välja näevad,
aga et, et mida see füüsilised tegelikult tähendab? Tekstiil on väga töörikas meedium.
Ma tunnetan oma kätes igat väikest, liigud Dust.
Vahetevahel mul on selline tunne nagu minu käed ei olekski
minu käed, vaid minu käed koovad läbi kellegi teise.
Mul on alati selline tunne, nagu minu sees on üks väga vana
minu esiema kusagilt, kes siis kooplemi minu näppuda,
sest tekstiil on niivõrd vanatehnika, et jah,
ma tunnen oma näppudes, ma ei oskagi seda kirjeldada,
see on väga kummaline tunne. Jah, nagu ma ütlesin, siis näitusel on väljas siis üks
kombel lään ja siis erinevas formaadis tikandid,
et peaasjalikult mulle siiski meeldib kududa kube lääni,
aga see valik sai tehtud, seetõttu toolid need
koroonapiirangud ei saanud, näituseid teha ei saanud.
Lõnga ei saanud seda teist ja kolmandat,
et sai tehtud selline kompromiss.
Ja teine asi on ka siis see, et noore alustava kunstnikuna,
kui ma oleksin teinud ainuüksi kobe lääne,
siis millal esimest näitust oleks võimalik näha? See tuleks alles mitme mitme aasta pärast.
Et see ongi selline kompromisside küsimus. Ja kui me nüüd räägime selle näituse sisust,
siis võib-olla ainulaadne on ka see, et seesama kaunis
oranži kaanega luulekogu, mis tegelikult ka minu meelest
kuidagi sellelt värvigamma, nagu läheb näitusega hästi kokku,
et ta on ka tegelikult sisuliselt väga tugevalt sinu
näitusega seotud, sest et mõnes mõttes on mõlema
inspiratsiooniks olnud, siis mitte ainult sinu lapsepõlv
seal kaunis ridakülas, vaid ka võib-olla mingisugused
sellised mälestuste mälestused või kujutlused,
kuidas sa seda sõnastaksid. Ja kui ma õppisin Eesti kunstiakadeemias,
siis ma tegin, loome uurimust ja mind huvitas,
kus kohas saab tekstiilikunstnik teadustöösse panustada
ja sõidutada too kukuna, minu varasemates töödes oli maastik
üpriski läbiv temaatika, siis ma otsustasin valida.
Ühe maala võitsin 10 hektari suuruse maa-ala
ja alustasin sellega tööd koostöös siis inimgeograafi
ja kunstiajaloolasena. Ja üks osa sellest loomeuurimusest oli ka siis murde
dokumenteerimisel samas maaalas, mille ma siis valisin.
Et kui ma õppisin Eesti kunstiakadeemias,
siis selle murdega ma niivõrd palju ei tegelenud.
Ma tegelesin hoopiski vana käsitöö lastega küla avastamisega
ja see on ühe natukene teise näituse temaatika.
Aga kuna niivõrd palju materjali sai kogutud just sedasama
murret siis ma otsustasin, et imeline võimalus on panna see
siiski raamatuna kirja. Ja seetõttu siis sündiski selline tore luulekogu kivi olla kükakil. Nii et siis tegelikult mingis mõttes see luulekogu ongi see
dokument sinu murdeuurimusest või siis sa tõesti ka käisid
inimestega rääkimas kirjutamas üles, kuidas nad räägivad. Ja, ja et kuna ma tegin väga palju intervjuusid ja,
ja dokumenteerisin sedasama maa-alaga dokumenteerimise võimalusi,
kaasaegse kunstnikul on väga-väga palju. Ma saan aru, et, et see maa-ala dokumenteerimine ei tähenda seda,
et sa ainult näiteks pildistaksid pinnavorm või,
või siis kirjutaksid üles geograafilisi koordinaate,
vaid ka see maastik, mis on seotud siis inimestega,
kes on seda maastikku kujundanud, et mis on nagu nende väärtushinnangud,
võib-olla sellel ajal kõik see nii-öelda sotsiaalne pool
sinna juurde. Jaa jaa, jaa, muidugi et kuidas inimesed tunnetavad,
mis on maastikus nende jaoks ilus näiteks
või millised on nende lapsepõlvemaastikud,
millisena nad nyyd mäletavad või millised on need
maastikumuutused selles maastikus ja kuidas nad neid tähele
panevad ja millised hoiakud nendel on sellesama pilliga,
mis nende ees laiub.
Aga selles murde dokumenteerimise osas võibki eristada kahte poolt,
üks asi on see, et need erinevad intervjuud,
mida ma tegin inimestega. Et seal koorus üsna kiirelt välja see, et inimesed sealsamas
räägivad väga ilusat keelt, mida on võimalik tähele panna,
ehk ainult kuulad tades.
Et see ei pruugi olla niivõrd palju eristuv sellest samast kirjakeelest,
millest me omavahel pidevalt räägime.
Et kuna ma transkribreerisin neid intervjuusid,
siis ka siin nendest välja noppima, siis selliseid
huvitavaid sõnu või neid samu kuulata misi,
mis mulle tundus, et oh see on päris huvitav,
kuidas inimesed räägivad ja teine asi on siis see,
et osa sellest loomeuurimusest oliga pilguheit meie
pärandtekstidele ehk siis mis selles piirkonnas varasemalt
on dokumenteeritud ja täiesti juhuslikult selles samas 10
hektarilises maa-alas, mis ma üpriski suvaliselt olin
valinud siis selgus, et seal oli vana käsitöölast küla
nimega koplimetsa, kus oli väidetavalt üle 100 suitsu. Aga täna on see maastik niivõrd palju muutunud sellest
külast ei ole peaaegu et jälgegi alles.
Et tuleb selles maastikus nagu detektiiv ringi käia
ja otsida neid vihjeid, näiteks kummalistes kohtades
kasvavad pärandtaimed, mõni vana puhmas õunapuu,
marjapõõsad kevaditi näha suuri siniliilia laike.
Kui ma tegin erinevaid intervjuusid, siis kohalikud tõid
üpriski toredaid avastamisi noh näiteks et kes künnab oma
põldu ja iga kevad tuleb sealt vana sepikoja esemeid välja,
eks ole, või siis on näha mõnda vundamendinurka siin
või seal või kokkukuhjatud kive. Ja selle küla puhul ongi võib-olla tore see,
et seitsmekümnendatel alguses, 60.-te lõpus käis seal
keeleekspeditsioon kohal selles samas käsi töölast külas
ja mis oli ääretult imetlusväärne, on see,
et mul oli võimalik kuulata sellepärast,
et need võeti lindile.
Need siis kas sellised erinevad kirjeldused igapäevaelust
või siis mõned lauluviisid, mõni väike nalja anud muistend
ja muu selline, et seetõttu mul tekkiski selline üpriski
tore kogumik sellest samast Kadrina murrakut,
kust sellepärast, et ma dokumenteerisin seda,
mida inimesed praegu räägivad. Ja mul oli ka võimalus toetada päris palju pärandtekstidele
ja kuulata näiteks eriti südantsoojendav oli see,
kui ma kuulasin, anna Paulmanni sõnu, sellepärast et maastikust.
Mul oli võimalik leida üles tema istutatud õunapuu,
mis on praegu seal külas siis näha.
Ta on selline hästi suur ja puhmas, siin luuleraamatus on ka
tegelikult illustratsioon sellest samast anna Paulmaldi
õunapuust ja mul ei ole temast mitte midagi. Ma tean tema nime ja selles maastikus on see õunapuu,
aga mul ääretult südantsoojendav kuulata tema häält väga
ilusas kodukeeles, mida mina oma lapsepõlves olen ka kuulanud.
Puhmas õunapuu on siin säärane.
Et kes rida külla täna satub, siis võib minna vaatama seda.
Anna Paulmani õunapuud. Kas oleks ka vale öelda, et mingis mõttes ka sinu näitust
suuremjaolt mälestustes võiks natukene nagu selle luulekogu
illustratsioonidega käsitleda või on selleks ikkagi liiga
tihedalt omavahel seotud, et ta ei saa öelda,
kumb on kumma illustratsioon? Ma võtsin täna kaasa tegelikult siia sulle kingituseks ühe postkaardi,
aga siin on sellesama luulekogu, mis pidi olema seal kaanekujundus.
Teen koostööd väga toreda graafilise disaineri,
else laager spetsiga, kes on ka kujundanud selle raamatu,
et kui praegu seda raamatut vaadata, siis siin on üks vana
Marhiivi joonis selles samas kaduma läinud külast.
Et siis tekkiski küsimus, et millist lähenemisviisi siis?
Aga kuna see postkaardi kujundus on siiski näitusele riskid läbiv,
et plakatitel kui saatetekstil ja siis samal värviraamatul,
mis võis selle näitusega kaasas, et et nad ikkagist tulevad
omavahel kokku. Tegelikult osaliselt meie tänane vestlus on ka inspireeritud sellest,
et homme õhtul sealsamas tarbekunsti- ja disainimuuseumis
loetki oma luulet.
Tegelikult seal on ka teised luuletajad,
kes loevad luulet. Ja meil on väga hea meel kutsuda kõiki reedel kell kuus
Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumisse sellepärast et
üheskoos minuga esinevad seal ka Jaanika Läänemets,
Reijo Roos.
Kaks Toredat sõnameistrit ja loeme erinevaid tekste
ja meie märksõna on maastik. Ja võib-olla ma tohiksin paluda, et kui see raamat seal
niimoodi kenasti kaasas on, et äkki sa loed ka meie
kuulajatele mõne toreda luuletuse? Äkki alustan sellest samast raamatu pealkirjast.
Et kui luulekogu pealkiri on kivi olla kükakil,
siis äkki on paslik sellega. Kivi alla kükakil.
Peidan oma süda.
Kisun liiva, kisun mulla siunsiidi rihmad,
kullapaelad, uue une kuue.
Kivi olla kükakil, peidan oma süda. Aitäh head kuulajad, mul ei jää üle muud,
kui öelda, et kes soovib neid luuletusi rohkem kuulda,
siis ilmselt homseks on selleks võimalus
ja suur-suur, aitäh, Mari-Liis Stein, filt krints tulemast klassikaraadiosse.
Jaa, jaa. Kindlasti soovin, et oleks uusi inspireerivaid
hetki ja palju jõudu seal lehtses, kus kindlasti on veel
väga palju vaja teha.
Selleks, et siis keskus lõplikult nagu ateljeeks
ja kõigeks muuks selleks, milleks ta mõeldud on. Valmis saaks?
Aitäh. Suur aitäh.
Anne.
