Tere, lapsed, mina olen lauri onu ja tahan teiega,
armsad mudilased natuke maailma asjade üle mõtteid mõlgutada.
Kindlasti olete te tähele pannud, et kõigile ühtemoodi asjad
ei meeldi ega sobi.
Ikka on mingi erinevus näiteks koeral ja kassil,
kala ja linn, näiteks päike ja kuu.
Nüüd kuulake, kuidas lehmatädi erinevaid sööke süüa ihkas
ja mis sai. Lehm kuulas raadiot, raadios rääkis karvu,
et kõige maitsvam toit on maasikad.
Lehmal tuli kohe maasikaisu, läks metsa alla väljas aga talv
ja kogu maa lund täis.
Nägi lehma orav, küsis, mida sa otsid, lehmate,
ikka maasikaid vastas-le.
See olevat köige maitsvam toit, kõige maitsvamad on pähklid,
ütles orav ja tõi lehmale pähkleid. Lehma, mis suu pähkleid täis ja hakkas sööma.
Puha koorepuru, sülitas selle välja, tuli metsast tulema,
kohtas koera, kus su ilma loata käisid, uuris koer.
Maasikal, tunnistas lehm.
Maasikat pidid väga maitsvad olema, Larry puha.
Haugatas koer üle üdi, kondi pole miskit
ja koer lubas lehmal konti närida.
Lehm näris ja näris, nääriicia näris, pidi kõik hambad katki murdma,
aga maitset suhu ei saanudki. Vaatas lehm korraks ka sea juurde.
Rai. Mis mureks, uuris siga.
Ega sul juhuslikult maasikaid ole, küsis lehm.
Või maasikaid naerissiga torkaga kärss molli,
lehm torkaski, aga tõmbas kohe välja.
Ma siiski sööks paare maasikaid, ütles ta.
Oi, siis pead sa metsa karu juurde minema,
arvassiga. Lehm läks jälle. Sa jõudis karu koopani, koputas, ootas, siis koputas veel.
Lõpuks tuli karu välja. Midagi tervisi või uurista ja haigutas.
Ma tahaksin natuke maasikaid maitsta. Palus lehm.
Nüüd keset talve, imestas karu.
Kas sul häbi ei ole, ajad karu südatalvel üles,
et teda narrida. Ma tõesti tahaksin maasikaid, pomises lehm kasvõi kasvõi
kasvõi suutäie.
Ise sa raadios rääkisid, et maasikad on väga. Kutsuvad üks no tule jah, aga kui päris aus olla,
siis lehmad maitsevad mulle ka mõmises karu.
Lehm vaatas, kuidas koju sai.
Kodus istuste korraks. Seejärel tõstis lauale sületäie häid kuivi heinu.
Hakkas isuga sööma, pani raadio mängima.
Raadios rääkis rott, et pole maailmas maitsvamat toitu,
kui vanad saapatallad. Aga nüüd kuulake Oli naine, naisel nägu näos, kulmud silmad,
nina ja suu.
Ärkas naine hommikul üles, läks peegli ette
ja vaatas. Nagu nagu ikka, kaks kulmu, kaks silma, üks nina
ja üksu, küll on igav, küll on igav.
Mõtles naine, võttis kätte ja tegi näo ümber.
Silmad pani sinna, kus nina oli.
Nina pani sinna, kus muidu suu on.
Suu aga pani silmade kohale.
Nägu ümber tehtud, vaatas ennast peeglist
ja naeris mist, kole naeris. Nii et pisarad silmadesse tulid.
Tahtis neid ära pühkida, aga torkas taskurätiku suhu,
sest suu oli seal, kus muidu silmad asetsesid,
tahtis taskurätikud suust ära võtta, aga sõrmed sattusid
hoopis ninna.
Sest mina oli ju suukoha peal, sellest hakkas nina kihelema
ning naine tahtis seda sügada, kratsida kaupis silmi,
mis paiknesid seal, kus muidu nina. Silmad said haiget ja hakkasid vett jooksma.
Naine tahtis silmad kuivaks pühkida, taskurätik sattus aga suhu,
tahtis taskurätikut suust välja võtta, juhtusid sõrmed jälle ninna,
nina hakkas kihelema, naine seda sügama,
aga lõi küüned jälle silmadesse.
Silmad hakkasid vett jooksma, naine tõttas neid kuivatama,
aga rätik sattus jällegi suhu.
Oli Ta ja pobises naine su taskurätikuid täis oli
või mitte. Igav enam ei olnud. Saate nüüd kallid lapsed aru, et siin ilmas peab valitsema
kord iga see asi peab olema omal kohal või nii,
nagu ta on loodud. Aga lapsed teil on täna võimalus mõelda ennast emast-isast vanemaks,
mõelge nüüd emast-isast vanemaks.
Vaatame, kuulame, mismoodi meie emme-issi omavahel mängivad.
Isal oli kõht tühi ja ema hakkas talle süüa tegema.
Selleks tõi ema õuest kausitäie liivakastis,
selle märjaks Pätsis liivast kakukesed ja torkas praeahju.
Kui kakud küpseks said, võttis ema nad ahjust välja
ning kaunistas kasele hekkestega. Isale see toit ei maitsenud jälle liivakakud,
torises ta iga päev need liivakakud ära tüütab.
Ja isa näksis vaid ka selle hekesi.
Miski pole sulle hea, pahandas ema.
Mina nähku vaeva ja te kust süüa.
Sina loed muudkui ajalehte.
Võtaksid ja parandaksid, parem mu käekella ära.
See käib ette muuseas. Isa lihtsalt nohisest tigedalt.
Aga lõpuks võttis siiski ema kuldkella, pani selle põrandale
ja tagus ulg kaega haamriga.
Korras, teatas ta lõpuks enam su kell ette ei käi mitte üht minutitki.
Ema sai rõõmsakest, andis isale musi ning keetis maitsva
kompoti puhtast veest ja värvilistest kivikestest. Lapsed, hakake nüüd teiega mängima, head päevadel,
olge oma emmele issile ikka kallid.
