Iga kevad on uus algus, nii ka loomaaia elus. Värsket rohelust kroonib puude ja põõsaste kütkesta võite,  meri. Loodus kogub iga päevaga üha rohkem hoogu,  et tähistada uue aastaringi tippu. Nagu igal aastaajal on ka kevadel oma seosed  ja sümbolid, mis aastast aastasse korduvad  ja äratundmist tekitavad. Ja aga tead, ja me lähme kõik, tuleme siit välja,  vaata nüüd, aeg tuleb. Vaata, kuidas tal kohe selline hoiak muutub teistsuguseks  kui ta, nagu niimoodi põgeneb. Siis pügamisele sääri. Albakad mõistavad, et neil vedas napilt. Täna lähevad pügamisele Kihnu lammaste jäärad. Esimese korra, kui on esimene tallepügamine,  siis tal võib-olla natuke kardab, et mis nüüd toimub,  aga ta päris ruttu saab sellest aru. Lihtsalt lammas on karja loom ja kui ta üksinda,  siis ta on alati rohkem hirmul, et kui ta aru saab,  et ta tuli teiste juurde, siis korras. See on ka oluline, et loom on nagu korralikult fikseeritud,  mina panen lamba nii kinni nagu minu vanaema mind õpetas. Et siis ta tunneb, et noh, ei ole ju mõtet rabeleda. Ja just, et see kaks korda pügamine sellistel enam-vähem  kindlatel aegadel, kevadel sügisel, et see on lamba jaoks  selline tõesti selline rutiinne asi, mida ta omamoodi  ka ka ootab, et ta saab jälle ennast sellisesse õigesse konditsiooni. Juuksuritöö on nii haarav, et sellest saab mõne hetkega  korralik publik oma kätte. See on see siin siis nüüd nii-öelda juuksuriosa. Et ikka nägu oleks ka ilus siin selle pea  ja kaela juures natuke lähebki kauem aega  ja noh, niimoodi rahulikult rahulikult toimetame,  et võib ka, võib ka kiiresti ja võistluse peale teha,  aga võib ka rahulikult ja kuna minu jaoks on see minu lemmiktöö,  siis ma ikka naudin seda ja lasen nii-öelda lambad  ka nautida, et ma kiirusta, ma ei torka,  ei lõika talle sisse, et siis on selline. Meeldiv kogemus ja mälestus kõigil. Nii joo rahurahupoisu, nüüd teeme siit ilusti kubemed korda. Lamba pügamisega peab lamba anatoomiat tundma. Siis läheb see asi hästi, et siis ei juhtu ka,  et mõnda vale koha peale kogemata sisse lõigatakse. Oskused, mis sinna juurde käivad, selle lambapidamisel on  ikkagi pärandus, et nad on kujunenud just sellise nii-öelda  vastastiku kasuliku koostöö tulemusel. Inimene saab villa, loom saab kasukast lahti,  sest see on tema loomulik aastaring, et kaks korda võetakse  see vill ära ja muidugi eesmärk on inimene,  seda villa kasutab. Lammast tuleb, eriti kui ta on kinni seotud,  alati üle jalgade pöörata, mitte üle selja,  et kui niimoodi lihtsalt rahvakeeli öelda,  et muidu lähevad soolikad keerdu ja lammas sureb ära. See, et meil on õige aeg pügamiseks, praegu see üheksas  aprill näitab seda, et tal ei ole veel alusfilm,  mis oleks pulstinud. Et päris ilusti saab. Ei kõik korras, kui nüüd värskelt pöetud lammas läheb oma  karja juurde tagasi, et siis teised niimoodi nuusutavad  ja natukene uurivad ja pisut võõristavad teda,  et kas see on ikka ka seesama lammas ja siis teevad  selle kindlaks, et isegi jäär mõnikord nii-öelda nagu mõtleb,  et äkki on siin nüüd midagi uut ja põnevat  ja niimoodi tõsisemalt nuusutab ta üle, aga sinna tavaliselt  saavad aru, et ei, et varsti me oleme kõik sellised,  kui me pöetud oleme. Selline uus, nii-öelda see ilme, et see,  see meeldib nagu lammastele ka või tekitab elevust kogu karjas. Selleks korraks on kevadine suuretendus ja äärde pügamine lõppenud. Ja kõik sõralised naasevad oma toimetuste juurde. Kevad toob aednike töösse tippkiiruse loomaaia taimeilu  pakkuvad istikud ja hooajalilled vajavad tähelepanu. Iga taimega tuleb tegeleda õigel ajal et ta saaks parajalt  kasvuruumi ja sobivasse mulda ümber istutatud. Meil on siin erinevad kasvuhooned ja valdavalt on need talvituskasvuhooned. Aga see, mida me nagu praegu teeme, siis tegemist on suvelilledega,  mis on siis pistikust paljundatud, lõhnavad pelargonid. Ja kui praegu kasmoes tegelikult ringi käia,  siis näeb hullult palju taimi. Ja kuskil jaanipäevaks on need kasvuhooned kõik tühjad,  sest kõik taimed rändavad. Veidi eemal on ette valmistatud peenrad,  kus kasvatatakse kohalikku mahesööta loomaaia elanikele. Kevadtöödel annavad siin oma panuse praktikandid,  abiaednikuks õppivad noored. Loomaaia põõsastikud ja salud on paljudele pesitsevatele  linnuperedele koduks. Siin on sobiv paik, kus suleliste elu veidi lähemalt tundma õppida. Üks vanemaid ja vettpidavamaid viise lindude uurimiseks on  jalarõngaste panemine. Kui lind on saanud oma ainulaadse rõnga ehk sisuliselt isiku  koodi on hiljem võimalik teda ära tunda ning tema rändamisest,  tegevusest ja sünnikohta tagasitulekust kinnitust saada. Nii panen kohe kinni. Need on sellised, tahavad juba natukene lennata. Nii okei. Nüüd on kõik ja jah, siin on tüü. Aga võib-olla ma küsin teie käest, miks me pesapoegi rõngastame,  mis te arvate? Nooremad ja no ei ole nii lennuvõimeline  ja nad on pesas kinni, eks ole, nad ei saa meil eest ära lennata. Põhimõtteliselt on võimalik püüda ka vanalinde ja,  ja seda ka tehakse, näiteks rände ajal loorvõrkudega. Ja nii, et selles mõttes, kui me pesapoegi rõngastame,  me saame kohe korraga palju linde kätte,  saame neile rõngad külge ja siis saavad nad minna maailma avastama. Mis. On nii rahulikult. Mina võtan tavaliselt niimoodi tagurpidi pihku,  et siis on mugavam jalg kätte saada ja rõnga ma panen  vasakusse jalga. Rõngas mõnes mõttes on jah, natukene nooremaid,  on, on parem rõngastada siis nad on veel veidikene otumad,  praegu on nad juba sellises, nad on uudishimulikud  ja nad vaatavad ringi, nad esimest korda näevad seda valgust. See nii õrn ja tundlik kohtumine linnupoegadega jääb meelde  kogu eluks. Sai väga ilusti sai. Lase jalg kokku. Ja paneme tagasi. No nüüd võtad, sina? Ei lugenud, palju neid poegi seal on, aga mul on tunne,  et me vist isegi kõik saame ühe. Et pesa on iseenesest mõnusalt soe, kui neid sealt võtta. Linnu kehatemperatuur on suurem. Kui inimesed. Paned käe sisse, siis, siis tunned, kui soe. Tule, ja mis sa, mis sa arvad, kas ma, kas me kohtame  siinsamas loomaaias neidsamu linde, keda me oleme  rõngastanud ka ja nad võivad tulla tagasi? Sageli nad tulevadki, sest päris paljud rasvatihased mitte  ainult ei tule samasse metsa, vaid nad pesitsevad  ka samas pesakastis, kus nad ise on koorunud  ja vahest juhtub niimoodi, et ma lähen pesakasti kontrollima  ja pesakastis poegade peal istub ka vanalind  ja siis ma loomulikult püüan ta kinni. Vaatan, kui tal on rõngas jalas, siis on taaskohtumine hästi rõõmus. Ja kusjuures tänavu kevadel ma leidsin ka ühe,  keda ma polnud kuus aastat kohanud, kuus aastat tagasi ma ta  rõngastasin täiskasvanud linnuna pesa pealt  ja siis ta vahepeal pesitses kuskil mujal. Ja, ja tänavu aasta ta oli jälle varakevadel siin,  meie metsas või vähemalt võib-olla ta oli  ka vahepeal meie metsas, aga me ei sattunud kokku igal juhul. Kohtumine oli hästi hästi. Vähemalt sama kiire nagu linnuvanematel näljaste nokkade  täitmisega on elu ka sõra ja kabjaliste loomade peakontoris. Osakonna töögraafik on tihe. Kevadel on meil suur, meil on üldiselt nagu suured  sündimused ja need on just nende minu loomade seas need  kabjalised ja sõralised. Ja siis, kui kevadel konkreetset loomad sünnivad,  siis ma võtan neid ja hakkan neid registreerima,  et. Siin on kõik loomad, absoluutselt kõik loomad,  mis meil loomaaias üldse loomaaedades sünnivad. Neid kõiki registreeritakse. Eelmine nädal meil sündis üks sinilammas,  mis on. Väike talv ja ülesanne on see kätte saada,  et ma saaksin selle ära märgistada. Aga eraldi väljakutse on see loom nüüd kätte saada,  sest sinilambad. Nende memmed väga kaitsevad oma tallesid. Kuskil siin oma. Töö korras mul on niisugused niisugused näpitsad,  et siis, kui, Tal sünnib siis me saame selle kätte ja siis siin on  niisugused väiksed lõigud, mis ma, ma ei teagi,  kuidas neid nimetada, niisugused. Sälgad, et me Lõikame kõrvade otsad ja siis, kui on tippudes,  siis on näiteks 11, kui on, ütleme selles minu poolt  vaadates paremas kõrvas tipus, siis on üks. Noh, ja siin on see nummerdas läheb. Ja ühesõnaga Lähme püüame, nüüd püüame selle ühe tegelase sealt kinni,  vaatame, kui palju. Kui palju memps teda. Kaitseb laseb nii, mul on. Loomade nimekiri kaasas. Mul on need sälgu tegemise asjad kaasas,  vahest isegi on vaja binokli, nii et ma võin. Ühesõnaga, jah, ja siin on üks huvitav asi,  et. See oli kunagi tellitud brittide maalt kasutab seda märulipolitsei,  aga ma olen proovinud, et äkki ma saan seda praktiliselt  kasutada kitsede ja lammaste püüdmisel. Ei vasta tõele, sest kui mina seisan selle asjandusega,  loom, mis kaalub kõvasti üle 100 kilo, ta lihtsalt lööb  sellest läbi. Aga. Seda rakendas vist terrarium. Nemad kasutavad seda püütoni eest kaitsmiseks,  et nad ikkagi liiguvad, et püütonid kinni saada. Asi on lahe, aga praktilises kontekstis on. Uue ilmakodanikuga seekord sinilamba tallega kohtumine. On kevaditi tavapärane sündmus. Siiski on iga olukord ja vastsündinu erinev  ning kunagi ei tea, mida täpselt oodata. Kõigepealt tuleb veidi luurata ja tuvastada poeginud  emasloom et näha, kus ta peidab oma järglast. Ja seal nurgas istub üks seisab ta. Kes on. Meie klient Aga? Ma ei näe seda kolmandat, et ära näha, et tema ongi see,  keda meil on vaja. Andis. Meil isegi vedas paremini, et memme ei ole siin sees. Tal. On siin? Kui me lähme siia sisse ja väga keeruline on eraldada ema Tema tallest Ti teab ise ka, et ta peab ennast ära peitma. Et jaa, meil meil vedas, et me leidsime ta siin nii-öelda peidus. Et nüüd ma sain selle talle kätte, nüüd on,  mul on kaks asja vaja ära teha, no täpsemini on kolm,  esimene asi on tuvastada, mis soost ta on,  teine asi, see loom ära märgistada. Ja kolmandaks ära vaadata, kes on tema ema,  sest isa ma tean niikuinii, seal saab näha tegelane suurte  suur poss, suurte sarvedega. Kes on siin nii-öelda patka? Praegu on just unikaalne võimalus, näed,  ei eksinud. Täitsa poiskene sarvi veel ei ole. Aga siis, kui nad on, ütleme, pooleaastased  või aastased, siis on juba nii öelda sarvede järgi ära tunda,  et ei peagi loomale, mis jookseb seal kuskil platsi peal ringi,  sa juba saad aru, et emasel sarved on natukene peenemad  ja isasel, need kasvavad nii-öelda jamedamalt välja. Võtad niiviisi ohtralt, siis murrad looma kõrva ra. Nii et selles mõttes on vaja olla hell. Samas ta nagu ei piiksugi, ei tee. Et siis me saame kaugelt tuvastada selle väikse tegelinski,  nüüd me oleme ta ära märgistanud ja me laseme ta tagasi  kõrja ja siis ma vaatan natuke, kuidas, kuidas vastu võetakse. Sinilambapoisi soo määramine ja kõrvade märgistamine läks ladusalt. Nüüd siis tagasi oma karja juurde. Miski pole päris õige kuid nii nagu suures looduses,  tuleb ka loomaaias selliseid hetki ette. Üldiselt on niiviisi, et, Ema ei jäta talle kunagi üksinda ja siin,  kui ma astusin sisse ja avastasin, et tal on seal pikali  maas ja tal ei ole jõudu minu eest üldse ära joosta. See oli juba signaal sellest, et siin on mingi mingi jama põhjus,  miks ta nii nõrk on. Ma praegu ei tea seda, see selgub pärast hiljem,  kas ema tõrjus ta ära või tal on mingisugune sünnidefekt,  mis ema nii-öelda tunneb, et siis ta on üldse noh. Unusta ära, siin ei ole mingit mingit lootust,  et nüüd on see põhimõte, et me püüame selle talle päästa  selles mõttes, et teda toita. Et ma ei saa jätta looma nii-öelda piina piinlema kuskil  seal Ma ei tea pimedas nurgas teades, et teoreetiliselt ma saan  seda elukat päästa. Nii et, ja et ma teen panuse ja sealt edasi vaatab juba  loodus võtab üle, et kas. Kas. Kas loodus annab võimaluse, ei anna. Et et siis ma, ma teen oma panuse Et see elukas pääste ja Sealt sealt vaatab, kas kas sellest midagi välja tuleb. Tal on piisavalt jõudu, et ta saab imeda. Aga me peame talle luti kohe nii-öelda soo saama. Talleke saab ruttu laste loomaaeda, kus on võimalik teda  sooja piimaga turgutada. Jõuetu loomakese toitmine pole lihtne. Aga proovima peab. Kas oleks vaja talle temperatuur ka mõõta? Sest ta ta seda luti kui sellist, ta ei tea,  tal ei ole teadmisi, ei ole kogemust. Ma püüan talle selle suhu jõuga ajada. Uus külaline äratab laste loomaaia elanike suvi. Esialgu tundub, et mingi lootus on. Iseenesest tänaseks õhtuks me peame juba  siis noh, me saame juba teada, kas sellest midagi välja tuleb. Sest. Noh, me teeme talle sellesamase glükoosi süsti,  ma püüan veel mitu korda talle seda piima  siis sisse ajada. Ja siis vaatame tema kehatemperatuuri, kui ta on praegu väga madal,  võrreldes sellega, mis peaks olema. Ja see ei hakka kerkima päeva jooksul, siis  ja siis sellest midagi välja ei tule, aga kui temperatuur kerkib? Ja siis me jätkame talle selle piima sisse süstimis suust  või sellesama, sest lutist Siis. Õhtuks ta on püsti ja homme ta peaks tatsamaa jooksma ringi. Nädal varem samamoodi abituna sündinud kitsepoiss sai  siitsamast köögist piima oma jõu kätte. Kosus kenasti ja kepsutab nüüd juba ringi. Ta näitab ette, kuidas täie tervise juures söömine käib. Kui ta saba liputab, saba järgi, saabki öelda,  et ta talle see asi meeldib, et analoog nagu koeral. Et liputab, saba meeldib. Ja nüüd. Kas ta teeb seda asja või ei tee? Ja et see niiviisi, kui ta peaga peksab,  siis põhimõtteliselt annab ema emale signaali sellest,  et ta peab, et tema organism peab eritama piima. Ja inimestel on põhimõtteliselt sama analoog lihtsalt. Inimesel on nagu käsi ja inimene nagu pehmem  ja nii edasi ta ei ei teeni. Beebid ei tee siukest agressiivset agressiivset peksmist,  aga kitsedel on, on selline asi. Kevad on loomaaia elanikele ja töötajatele kahtluseta kõige  kiirem ja tegusam aeg. Iga uus algus võib vahel tuua ootamatusi kuid pakub sageli  ka väärt kogemusi. Ja palju rõõmu. Meid oodata
