Mida ma mõtlen, kui vaatan varakevadises lume  ja lörtsisajus üht puud? Eks ikka seda, mida ma olen õppinud, et juured,  tüvi, oksad kütte ja ehitusmaterjal, paber,  püssirohi, maailmakopsud ja mis kõik veel. Ent kunagi, kui ma seda veel õppinud ei olnud,  mõtlesin ma üht puud nähes, lihtsalt näe,  puu saaks kuidagi selle otsa ronida. Ehk ongi niimoodi, et kui oma sünnieelses embrüonaalses  arengus kordab inimene laias laastus kogu elus looduse  arenemist inimeseks siis sünnijärgses kujunemises järgib ta  kogu inimsoo arengut. Et jõmpsikas peabki puu otsa ma sest vulgaartarvinistlikult  olla ju kogu inimsugu elanud kord puu otsas. Puu otsa läheb nüüd ka osoon. Kuid ega me siis niisama, vaid ikka asja pärast. Ja kõigepealt tuleb üldse otsida metsast üles õige puu. Kui mujal Eestis paistab päike ja lirtsub kevadvesi,  siis lõunaosa riikides valitseb ikka veel talv. Kui kopamees oleks selle tee puhtaks ajanud,  siis me saaksime autoga edasi sõita. Aga meie peame selle asemel appi võtma matkasuusad  sest tee viib meid musta toonekure pesani. Minul on see üldse esimene kord, matkasuuskadega saab proovida,  kuidas on. Kotkaklubi linnuekspert Ain Nurmla juhib meid mööda Läti  piiri ääres künka otsas asuvast vanast talukohast. Eesmärk on jõuda sügaval metsas peidus oleva musttoonekure pesani. Tee ääres on kohe näha põdrakahjustused. Siin mändide alumised oksad on väga mõnusalt põdra poolt  omaks võetud. Siin on küll ümberringi ainult metsa ja karipõtru,  ilmselt. Lumi on nii paks, et korralikust laskumisest ei tule midagi välja. Kui siin on vähemalt pool meetrit seda lund alla Mina ikkagi ei usu, et siin võsases musttoone kure elada võib. Küll varsti tuleb ilusam metsa. Veel enne, kui meie silmad seda ilusat metsa näha jõuavad,  peab hoopis navigatsioonivahendid appi võtma,  et meie liikumissuund üle kontrollida. Sina käisid siin, siis oli suvi, siis oli suvi,  nüüd on natukene teistmoodi see piirkond. Aga vähemalt võid sa öelda, et enamuse osa eest oleme me  õiges suunas liikunud ja täitsa kindlasti,  et 500 meetrit veel minna. Mida meeter edasi, seda ürgilmelisemaks muutub rabadest  ümbritsev mets. Vaid üksik jahimees paistab olevat mootorsaani  ja haavlipüssiga siia ära eksinud. Pikk maa on läbi metsa suusatatud ja leidsimegi sellesamase  pesa siit kase otsast üles nüüd räägi, miks selline pikk  teekond ette sai võetud ja mis meie tänased plaanid  ja eesmärgid on? Tulime siia selleks, et paigaldada isepildistav kaamera,  mis teeks liikumise peale pilti, kui. Kui linnud pessa jõuavad ja oleme musthoone kurepesa juures,  et peamine eesmärk on sinna kaamera üles saada  siis pärast sügisel tuleme, võtame kaamera ära  ja vaatame ja analüüsime pilte. Terve suvi on see kaamera seal ja pildistab lindude tegemist. Just nii. Fotode abil saab teada, millal must toonekured Eestisse saabuvad,  kellega pesade pärast konkureerivad, palju poegi sünnib  ning kes neid tülitamas käib. Kõike seda, mis muidu ornitoloogi silmale puuladvas nägemata jääks. Belgia kolleegid filmisid eelmisel aastal enda enda  veebikaamera Aga kuigi neil see ühendus ei käinud üle veebi aga,  aga põhimõtteliselt ilmusid iga päev must hoone korra pesas  toimuvat ja seal Nugis sõi kõik munad ära hoolimata sellest,  et et lind, kes seal haudus üritas teda nii-öelda tõrjuda,  ta lõi tal sealt nii öelda mitu korda tugevasti nokaga niimoodi,  et, et ka ta sai tugevasti vigastada ja lõpuks viskas isegi  pesast alla. Nugise viskas pesast alla, aga hoolimata sellest nugis  naases uuesti pessa ja sai ka nii-öelda varem söömata jäänud  munad lõpuni. Mis aeg praegu mustade toonekurgede elus kätte on jõudnud,  mis nad praegu teevad ja kus nad on? Hetkel? Aafrikas. Nad on on kindlasti ka juba Lähis-Idas, aga nad on juba  Eesti poole teel, et on alustanud enda talvitamisaladelt  teed pesitsusalale. Ja siin pesas on siis varasematel aastatel mustad toonekured pesitsenud. Siin on pesitsenud. Siin konkreetses pesas eelmisel aastal oli,  oli väga huvitav, et lisaks must hoonekurele käis,  käis must. Toone kurgesid tülist tülitamas siin nii-öelda üks üks,  teine kaitsealune linnuliik Merikotkas, et tema käis seda  pesa paaril korral üle vaatamas, eks see aasta ole paista,  mis, mis ta saab, kas ta tuleb äkki hoopis siia ise  või või laseb ikkagi must onekurgidel siin alla  konkursspaiga konkurents pesapaiga. Pärast on, on kindlasti üks asi, mida me nende  piilukaameratega on võimalik nii-öelda teada saada. Sel aastal pannakse pesadesse kokku 12 kaamerat  ning ühe neist peamegi täna puulatva kinnitama. Siin on meil nüüd suur, kas, mille otsas on toonekurepesa  ja siin on see kuusk, mida mööda sina ronida ülesse  ja räägi siis, mis su plaan on, kuhu sa selle kaamera paned? Et kaamera on antud pesa puhul võimalik lihtsasti panna? Pesa alus oksa külge küll pesast poolteist,  kaks meetrit eemale ja siin on siis infrapunaandur,  mis käivitab kaamera iga kord, kui midagi liigub seal sees  ja täpselt. No proovime, aga mina ütleks küll, et selle kuuseoksad on  väga peenikesed, et oled sa kindel, et sa siit üles tahad ronida. Nüüd nii paks. Ain on mees, kellel on iga poisikese unistuste töö. Talle makstakse palka puu otsa ronimise eest. Säästame ikka mõne oksa. Jäta mõni oks selleks puuks ka, kui pärast alla tuleb Kuul harva oksad ning seljas rippuv varustusekott teevad  kuuselatva jõudmise üheks ohtlikuks ettevõtmise ks. Ma ei saa edasi siit. Külemeetriline jupp. Kus järgmised oksad tulevad? Lõpuks jõuab Ain musttoonekurepesa kõrvale. Teda kandva kuuse tüvi on selles kohas vaevalt käsivarre jämedune. No kohal või? Ain kinnitab kaamera puu külge ning kontrollib kohapeal sülearvutiga. Kas kaamerast tulev pilt katab ilusti kogu linnupesa? Ära seal pikalt Facebookis ole. Pesa alt on oksad hakanud juba kõdunema. See näitab, et pesa on üpris eakas. Alla tulemine on alati palju keerulisem. Või vähemalt hirmud on palju suuremad, kui üles minnes. No ütle, elu saab tervelt peenikesed kuuse otsast tagasi all. Mis on see pilt, mida sügisel vaadates sa tunned,  et kõik see töö ja vaev tasus ära? Kõige parem oleks, kui siin hakkaks linnud pesitsema  ja sirguksid pojad ja teadke seal Lähis-Idas,  kes tagasiteel on mustad toonekured. Me ootame teid. Kotkaklubi ei oota siiski üksnes linde pesadesse,  vaid ka teateid veel teadmata pesapuude kohta. Teavitajatele on välja pandud stipendiumid 5000 krooni  suurkonnakotka ja musttoonekure 1000 krooni teiste  kotkapesade eest. Raha saab kätte küll juba eurodes. Maaomanikule võib sellise harulduse leidmine olla ühtpidi  suur rõõm, teistpidi aga paras peavalu. Kui selle vahtra otsas elaksid vareste asemel  suurkonnakotkad ei saaks ma oma õue peal eriti talitada  ega puurida siia tüvesse ega mahla laskmise auku. Kas see auk on ilus või inetu? Õige või vale? Hea või halb? Kas ürgloodus on kaunim kui hoolitsetud park  või tööstusmaastik? Tuse ja ilupesapaigad ei ole siiski kusagil mujal kui  inimese hingedes. Aga paradoksaalsel kombel näeme me oma hinge sisse tihti  paremini siis, kui vaatame maailma läbi mingi abivahendi. Näiteks. Võiks arvata, et me oleme sattunud kuskile polaaraladele  keset igilund ja igijääd aga tegelikult oleme me hoopis  Ida-Virumaal ja see siin on kaevanduse ventilatsiooni surf. Kaevandust on vaja ventileerida ja. Kuskilt pumbatakse siis see värske õhk sisse  ning siit tuleb ära kasutatud õhk välja ja ühtlasi kui ta  hooga siit surfist välja tuleb, siis võtab ta kaasa seintest  välja jooksvat vett ja selle, see tekitabki  siis sellise ülespidi sadava vihma. Talvel see nii-öelda vihmavesi jäätub ja moodustab  kaevanduse ventilatsiooniava ümber jääkünka. Karel Kravik on kutsunud osooni ebatavaline,  loodusime tunnistama. Ta on tööstusmaastikke pildistada, treeninud oma silma  avastama ilu seal, kuhu teised harva satuvad. Kaevanduse tuulutusavade leidmiseks peab mees lausa jahti. See oli kõige esimene, siis ventilatsioonisurf,  mille ma leidsin, et sain vihje, et siinkohal võiks selline  asi olla ja tulin vaatama, aga selleks ajaks oli ta juba suletud. Et siis tekkis ümbrust nähes motivatsioon kohe järgmisi  otsima minna. Avar plats keset metsa on üks osa pärandist,  mis jääb meile põlevkivienergeetika kasutamisest. Just selliseid kontraste tööstuse ja looduse piirimail otsib  Karel oma fotoaparaadi objektiivi ette. Tööstusmaastike omapära võlus Ida-Virumaal kasvanud tartlast  juba teismelisena. See siin nüüd on täiesti ainulaadne vaatepilt ilmselt Eestis. Aga kuidas sa üldiselt leiad enda jaoks need uued paigad? Üks. Paremaid on maa-ameti aerofotode järgi aga aerofotod  aeg-ajalt on vanad, vähemalt piirkonniti on nad erineva vanusega. Alternatiivina. Katastrikaardilt otsida väikeseid krunte,  mis kuuluvad siis kas riigile või Eesti Energia kaevandustele. Tavaliselt on nendel veel sihtotstarbeks mäetööstusmaa et  selle järgi saab üsna kindlasti teada, et sinna tasub  vaatama minna koha peale. Siin praegu seistes on raske ette kujutada,  et tegelikult meie jalge all on kaevandus. Tihti, kui ma inimesi toon siia selliseid kohti vaatama,  et siis see on see hästi levinud eksiarvamus,  et et küsitakse minu käest, et näiteks, kas siit läheb  kaevanduskäik alt läbi? Siis noh, inimestel on ilmselt see võib olla jäänud selline mulje,  et, et kaevandus on nagu kullasoone järgi. Et tegelikult põlevkivi on kiht kaks pool meetrit  ja mida rohkem sa tast välja võtad, seda majanduslikult  kasulikum see sulle on. Et kõik need tööjõu vee pumpamise elektrikulud on  praktiliselt samad, et siis ja selleks, et teda  nii palju kui võimalik kätte saada. Põhimõtteliselt on siis siin maal lihtsalt suured tühjad  sammastega saalid, need samba siis nii-öelda rahvakeeli on  jäetud sinna selleks, et see maa ikka püsti püsis  ja kaevandus sisse ei variseks. Kaevanduse õhuhaavast paiskub lõputu hoovihm,  surfi ümber on moodustunud võimas jäämägi. Ka ümberkaudsed puud ja põõsad on saanud oma osa põhjavett  ning kummarduvad jääraskuse all maa ligi. Jõuame fotoretke peaeesmärgini. Karel proovib püüda pildile jääst vulkaanikraatri. Karel otsib praegu statiiviga sobivat kohta,  kus pilti teha. Minu ülesandeks on teha ainult üks klõps siit kaugjuhtimispuldist. Näeme, kuhu viib ventilatsiooniava suure jäämäe sisemuses. See on nagu kuristik otse Estonia kaevandusse. Looduses toimunud muutuste kohta näiteks. Elektrijaamade tuhaseti. Tamise basseinid, et seal sõltuvalt siis aastast,  kuidas, kas on rohkem vihma, kas on vähem,  et kui on vihma palju, siis see vesi, mis seal tekib,  ei jõua kõik ära aurata ja võib-olla siit-sealt on kuskilt  üle ajanud need ülevoolubasseinid on teinekord kohe  nii-öelda kuivanud puid täis näiteks et et see on kindlasti  selline väga rabav pilt, et. Selliseid selliseid kohti ma otsin. Kareli tegemisi on võimalik jälgida blogilehel. Tema fotode üks läbiv eesmärk võiks innustada meid kõiki  säästlikumalt tarbima. Need inimesed, kes ütleme, näiteks minu pilte näinud on,  et kui ta järgmine kord omal toas tule põlema jätab,  siis ta võib-olla mõtleb, et tänu sellele kaevandatakse  kuskil nii palju rohkem põlevkivi ja tekivad sellised  ja sellised tagajärjed, tulemused sellest. Kunagi. Põhimõtteliselt sellesama töö töö käigus niisama nalja  pärast arvutasin välja, et, et enda majapidamine toodab kuus  umbes 300 kilo põlevkivi tuhka. Et mis siis kõik kuhugi ladustatakse ja. Oma jälje jätavad. Kaevanduse või tehase rajamine on märksa lihtsam kui  selle mahlatila sokutamine puutüve kuid ka seda pisikest  asja ei ole mina välja mõtelnud omaenese targa ajuga. Või kui tark see mu ajuke üldse ongi inimese kui tervikuna  muutub aina teadjamaks ja teadmaks. Kuid kas kasvavad ka üksikisiku intellektuaalsed võimed? 30000 aasta eest elanud inimese eellaste neandertallaste  ajumaht oli ligi 10 protsenti suurem kui meil praegu. Nüüdis inimese IQ ongi madalam kui nander tallaselt  sest ellujäämiseks on meil abiks ühiste admised. Kultuur. Ma ei pea ise välja mõtlema, ei seda  mahlatilakestega midagi. Paradoksaalne küll aga evolutsioon ei näigi soosivat neid  kõige targemaid. Eriti öeldes tark on olla parajalt. Eesti kiskja eksperdid on aastaid ilvestega tarkuses mõõtu võtnud. Kavalat kaslast elusalt püüda on üsna keeruline,  aga nüüd on see õnnestunud ning maailma looduse fondi  eestvedamisel leiavad mõned Eesti ilvesed uue kodu  Kirde-Poola metsades. Pindalalt kordi suuremas Poolas on praegu ilveseid märksa  vähem kui Eestis ning loomade ümberasustamisega loodetakse  riigi Ilveste arvukust turgutada. Ja seal on nüüd mitmeid aastaid neid pingutusi tehtud  ja ja seni on sinna lastud loomi siis erinevatest  loomaparkidest ja ja niimoodi tehistingimustes kasvanud  loomi ja nüüd siis Viiakse sinna looduses püütud loomad, täiskasvanud loomad,  kes siis võimalikult suure tõenäosusega seal paljunema hakkaksid. Ja eesmärgiks on siis ikkagi elujõulise populatsiooni  loomine sinna taasasustamisalale. Ilves on ju tark ja ettevaatlik loom. Mismoodi te nad kätte saite? Meie kasutasime kastlõkse, mis siis tuleb ilvese  käiguradadele metsa üles panna ja siis sobivat meelitusainet  sisse ja jääda ootama millal loom siis otsustab seda kasti külastada. Ilveste püügiga on Eestis juba aastaid tegelenud  keskkonnateabekeskuse kiskjate seire peaspetsialist Marko  Kübarsepp ning mitmel siinsetes metsades liikuval ilvesel on  tänu sellele kaelas telemeetriline jälgimisseade. Nii-öelda püügihooajal tuleb igal hommikul kõik püünised  läbi sõita ning kontrollida, kas mõni loom on lõksu langenud. Kuid enamasti on kastid siiski tühjad. Esiteks on oluline selle koha valik, et kuhu see panna,  et see Reeglina pannakse niisugusesse kuskile sihtide ristidesse,  kus, Kus ilvesed käivad ja peamine püügiaeg on,  on jooksuajal, eks ole? Et siis ilvesed liiguvad väga palju niisuguse sihiristides  ja märgistavad ja sissemeelitamiseks siin. Sisuliselt muud midagi ei ole, siia pannakse kas kopranõre  määritakse või? Või siis liigikaaslaste uriini piserdatakse,  natukene põhimõte on siis niimoodi. Et Ilves, kes siia lähedale satub peaks hea õnne korraldaja  meile hea õnne korral siit läbi minema või siia astmelaua  peale astuma. Ja, ja kui ta siia astmelaua peale astub  siis läheb see uks kinni. Lihtsalt. Siit pealt. Siit on võimalik ta ära uinutada. Kastlõksudega püütud loomad leidsid mõned päevad Eesti  loomaparkides kuni pikaks reisiks ettevalmistused tehtud. Siis pandi loomad uinutipüssi abil magama. Noole tabamuse saanud loom jooksis veel paarkümmend sekundit  ringi siis said ravimid võimu ning kiskja suikus unne. Nii proovide võtmise ajal kui ka teekonnal Poolasse olid  ilvesed loomaarsti hoole all. Tohtritele on metslooma jälgimine samuti äärmiselt õpetlik. Igapäevaselt ju suurkiskjaid nii rahulikult mõõta  ning uurida ei saa. Süda lööb. Korralikult vähemalt südamega probleeme tal ei ole. Löögisagedus on hea, vastab stressis oleval loomale. Stress on siin normaalne nähtus. Et silmad kinni. Eerib. Kuigi loomade transportijad teevad kõikvõimaliku,  et ilvesed võimalikult vähe vangistuses peaksid viibima  ning esimesel võimalusel taas metsa vabalt liikuma pääseksid,  tuleb neil uinutist taastumise ajal siiski silm peal hoida. Lisaks saavad ilvesed endale kaelused, mis edaspidi nende  liikumisteekonda jälgivad. Loiud on ikka. Nagu inimeselgi küldnarkoosist toibumine,  et see Võtab oma paar päeva võtab kindlasti toibumiseks aega. Üldiselt ennem neid välja ei lase, kui nad on nii-öelda täie  mõistuse juures ja kontrollivad oma tegusid. Transport on kindlasti üsna loomade jaoks üsna-üsna  keeruline ja stressirohke kindlasti, et,  et see on tegelikult nende jaoks ikkagi täiesti mingi midagi  teist täiesti uut, täiesti uus kogemus ja  ja noh, sama võib öelda ikkagi selle tehistingimustes  pidamise kohta, et seetõttu siis üritamegi nad võimalikult  ruttu Poola viia ja seal siis uuesti lahti lasta. Et see vahepealne tehistingimustes viibimise aeg oleks  võimalikult lühike. No Poola on nii suur riik, miks neid ilveseid  siis seal nii vähe on? Ilmselt peamiseks põhjuseks on elupaikade kadu,  et, et Poolas on üsna palju ebasobivat maastikku,  kus on suured põllupõllumajandusalad ja,  ja, ja vähe metsa. Ja selline see siis tingibki, selle elupaiga fragmenteeritus  ja niimoodi sellistes väikestes elupaikadesse jäänud  populatsioonid on väljasuremisele üsna altid. Kas need mõned ilvesed, mis nüüd Eestist sinna viiakse,  on see selline märkimisväärne panus, et on sellest loota  sealse populatsiooni kasvu või on see lihtsalt selline  nii-öelda hea tahte avaldus Eesti poolt? Praegu veel hinnata seda otsest otsest panust,  mida see, kuidas see nagu mõjub selle populatsioonile,  et et üldiselt tegelikult sellised taasasustamisprojektid on  väga ikkagi pikaajalised ja üsna keerulised,  et võib oodata, et kui sinna nüüd emasid loomi  ka viia, siis ikkagi võib sinna positiivseid tagajärgi küll  ootama jääda. Ja mitu looma Eestis kokku Poolasse viiakse? No kokku on planeeritud viia neli looma,  esialgu, et nüüd on need kaks isast looma  ja siis on vaja veel viia kaks emast looma. Kui hästi need Eesti ilvesed sinna sobivad  või miks just Eesti omad välja valitud? Eesti populatsioon vist valiti Ilvese peamiselt  selle tõttu, et Eestis endas on tugev asurkond olemas,  kus siis loomade väljaviimine nüüd meie kohalikku  populatsiooni ei kahjusta. Ja teise põhjusena see, et, et tegelikult alles üsna hiljuti on,  on olnud ikkagi Eesti populatsiooni ja, ja Poola ilvesed  omavahel populatsioonid on ühenduses ja läbikäimises olnud,  et tegelikult geneetiliselt on, on Eesti ilves. Poola ilvestega väga sarnane Eesti Ilveste Poola sõit kulges viperusteta  ning loomad olid rahulikud. Pärast lühikest kohanemisaega aedikutes lasti loomad  üksteisest 50 kilomeetri kaugusel Poola metsades se lahti. Raadiokaeluste abil saavad sealsed looduskaitsjad nende  tegemistel ka edaspidi silma peal hoida. Mis meil siia siis nüüd ka nirisenud juba on? Armas jumal, võta palun loodust kaitseda,  sest et nõnda väga väga meile maitseb ta. Kolm oso.
