Vikerraadio. Tere on pühapäev ja taas on eetris saade elamus.
Kevad on käes ja niimoodi võimust võtmas,
et lihtsalt silme eest lööb kirjuks, aga paneb proovile ka
natukene kannatlikkuse.
Istusin maal oma sauna terrassil, seal ees on üks vana
õunapuu sama vana kui mina.
Ja seal käivad linnukesed pesa tegemas.
Ja on nüüd seal üks rivaalitsev tihase paar pluss väänkael. Ja mul on täitsa probleem, kumb siis nüüd peale jääb,
ma ei tea, kellele ma pöialt hoian, aga no lärmavad nad
ja selle ühe korteri pärast on seal ikkagi veel sulgi päris
lennanud ei ole, aga seda igal juhul huvitav vaadata.
Tänase saate külaline on tuul, Sepp, bioloog,
peretuul. Pere.
Mis sa arvad, kas tihased jäävad peale rasvatihased on need
või siis väänkael? Ma nüüd siin väga suuri panuseid ei julgeks teha,
sellepärast et seal sõltub väga paljudest aspektidest,
et kummal ikkagi see motivatsioon seda kohta kaitsta.
Suurem on. Aga lärmavad mõlemad täiesti kohe mulle tundub täiest nokast,
niipalju kui tuleb, mis neil üle jääb?
Sinu elamused ma sellepärast alustasingi sellega,
et sa tegelikult ju välitööde päevadelt Matsalust
merelindude pesitsuskolooniast alles tulidki.
Kas see on kõige värskem elamus praegu? Ma arvan küll, sellepärast et ma nüüd olen kaks päeva,
jah, Matsalus välitööde perioodi alguses merelindude
pesitsuskoloonias ringi kõndinud, lähen tagasi,
praegu mul kolleegid jäid sinna tegutsema.
Ma ise pean seda selliseks suureks privileegiks,
et, et meil on see võimalus, neid lindusid
ja nende elu nii lähedalt jälgida, et on ju teada,
et ega merelindude pesitsuskolooniasse niisama igaüks jalga
tõsta ei tohi, et see on selline keelutsoon
ja peabki olema, et neid peabki seal hästi kaitsma. Aga teadustöö eesmärgil ja selleks, et neid poegi seal rõngastada,
nende kohta andmeid koguda ja paremini tundma õppida kõiki
neid ohtusid, mis mere vindused inimese poolt muudetud
maailmas varitsevad, selleks on siis teadustöö väga vajalik,
aga samal ajal sa saad tegelikult palju selliseid uusi
tutvusi seal laiul ja väga hästi tegelikult õpib tundma neid
erinevaid isendeid, isegi näiteks on väga hästi teada,
milline Luik on sõbralik ja milline luik on agressiivne. Üks üks lubab minna oma pesa kõrvalt mööda,
nii et ei tõuse püstigi ja teine tuleb meid nähes juba
kaugelt merelt susistades tagasi, et neile kohta kätte näidata.
Et ja samamoodi oma iseloom on igal tiirukeselja igal kajakal.
Ja, ja noh, kui sa oled juba mitu aastat seal käinud,
siis sa saad aru, et et see lind, kes pesitses selle kivi
juures eelmine aasta tuleb sama kivi juurde tagasi ka sel
aastal ja siis sa saad natuke jälgida, kui sa neid juba mäletad,
siis sa saad jälgida nende elu, et kas tal on seesama abikaasa,
kes tal eelmine aasta oli ja näo järgi tunned ära? Ei tunne, aga me oleme neile pannud rõngad jalga,
mille abil neid on võimalik eristada, et meil on kahte tüüpi rõngaid,
ühed on need tavalised metallrõngad, need Matsalu kirjaga,
mida kõikidele Eesti lindudele pannakse.
Aga meil on ka siis selliseid, mida nimetatakse värvirõngasteks,
nad on tegelikult plastikust valged rõngad,
kuhu on siis suurelt peale kirjutatud see linnunumber
või tema nii-öelda nimi. Et mõned, mõned on meil juba selle numbri
või nime järgi tõesti pähe jäänud, et et selliseid,
kes võib-olla kuidagi huvitavamalt käituvad,
et kes on siis selliseid, kes teadlasi väga lähedale lubavad Kell,
kes tunduvad nagu meie sõbrad olema ja ja mõni jääb meelde sellepärast,
et tal on näiteks kaks pesa ja kaks naist
või või noh, tõesti eile meil oli kaks väga huvitavat olukorda,
mida me ei oska seletada, et näiteks on luigepesa,
seal on kuus luigemuna ja järsku me näeme,
üks muna on palju väiksem ja teist värvi
ja me saime aru, et see on hanemuna. Kuidas sai hanemuna luigepessa, et kas see on mingisugune
inetu hanepoja, muinasjutu algus?
Täiesti arusaamatu ja samamoodi noh, see on ka erinevaid kajakaliik,
et kalakajakas on väiksem, aga on ka näiteks olemas seal
mõned merikajakad ja merikajakas on palju suurem ja,
ja tema munad on kaks korda suuremad kui kalakajakamunad.
Ja me leiame ühe merikajaka pesa, aga merikajakaid endid
seal kuskil ümber ei ole. Ja hiljem me sõitsime drooniga üle selle saare
ja me näeme, et selle merikajaka pesa peal istub
ja haub mune kalakajakas.
Ja need munad on kaks korda suuremad kui kalakajakamunad,
et kuidas te aru ei saa.
Ja minu kolleeg ütles, et eelmine aasta ta mäletab,
et selle koha peal pesitses üks isane kalakajakas,
kellel naist ei olnud, kes proovis üksinda oma pesakonda
seal välja haududa. Et mis siis, kui see on seesama kalakajakas isane kalakajakas,
kelle, kes oma naise ära kaotas eelmine aasta,
võib-olla ta sai hukka tema naine ja nüüd ta tuli oma koju,
nägi, et merikajakas sinna pesa teinud, seal on ilusad
suured munad, mõtles, et no miks mitte ilusad suured munad,
et haud on need välja ja vaatan, mis ma justkui kodu on kohe nukule.
Nad on olemas, ei ole vaja hakata naist otsima,
istu munade peale ja hakka hauduma. Et kindlasti midagi pidi juhtuma nende merikajakate ka,
sest muidu nad oleksid selle kalaga ei hakka sealt minema ajanud,
aga aga nüüd oleme väga põnevil, et mis seal saama hakkab,
kui need suured pontsakad, merikajaka tibud seal välja tulevad,
et kas ta saab nende kantserdamisega seal üksi hakkama,
et noh, neid, neid lugusid, mis seal laiul tekib juba ühe päevaga,
neid on, neid on nii palju ja need on nii põnevad,
et et see on tõesti niisugune elamus suure tähega,
minu jaoks sealviibimine. Kas teadlase jaoks on siis selline koht,
see nakkusteadlane kõnnibki natuke kulm kortsus ringi,
et haha, miks küsimus on kogu aeg huulil
või pigem sul ongi see naeratad vahepeal mõtlen,
millest ma jälle osa saan, mida mul on lubatud näha,
et, et see elu on nii põnev. Ja eks need emotsioonid käivad seal laiule seinast seina,
aga tõesti teadlasena on seal väga raske,
mitte nagu sellise kogu aeg, sellise hüpotees,
analüüs, andmete kogumine selles skeemis mõtelda,
et see lihtsalt neid võimalusi seal mingisugune
uurimisprobleem ära lahendada on, on hästi palju.
Et praegu väga huvitav asi, mida me näeme Brendina,
on see, et kogu aeg tuleb sinna lindusid juurde
ja mul ei ole sellele väga head seletust,
minu üks hüpotees on see, et võib-olla neid väga häid
elupaiku merelindudele neid laidusid, kus neil oleks väga
mõnus Ziggy, ta on jäänud vähemaks, neil ei ole nagu
sobivaid kohti ja siis need vähesed väga soodsad kohad. Need rahastatakse üle.
Aga noh, samal ajal kui tuleb, kujutame seal kümme-viisteist
20 aastat tagasi oli seal kolm-nelisada kalakajaka pesa,
siis praegu on 1500 kalakajaka pesa, et see asustustihedus
läheb väga suureks ja selle tulemusena neil muidugi
suurenevad ka omavahel sellised kisklemised
ja draamad ja vahepeal isegi minnakse ja lüüakse teise muna
katki või, või kui on väga tormine ilm ja maale jõua toitu
otsima minna, siis söödakse ära, et seda täiesti juhtub
ja me selgelt näeme, et et asustustiheduse suurenemine
ja ilmastikuheitlikus, mis nüüd kliimamuutustega on tulnud,
et see ikkagi väga palju mõjutab seda, et kui,
kui rahumeelne kooseksisteerimine seal seal laiul on. Ühel hetkel saabub ka mingisugune piir, et tegelikult me
sinna ei mahu, lihtsalt rohkem enam.
Ja mis siis saab, siis lüüakse osad minema
ja otsige endale uus koht. Nii on jah, et kindlasti üks hetk see kandevõime saabub
ja ilmselt see ei ole ka kaugel, sinna on ka tulnud nagu
teisi liike juurde, et varasemalt ma olen käinud tegelikult
seal laiul juba ligi 20 aastat, et varasemalt seal oli
näiteks väga vähe luigepesasid, aga praegu on juba
mitukümmend suurt luigepesa ja sinna tuleb see aastamine,
leiame kaks korda rohkem hõbekajakapesasid,
kui eelmine aasta hõbekajakas on, on ka selline suurem
lindiada ikkagi väga maias kalakajakapoegade peale. Et eelmine aasta me leidsime ühe sellise hõbekajaka
söögiplatsi ja seal oli näha väga palju kalakajaka tibude jalakesi,
et ta oli nagu selle linnukese ära söönud,
jalakesi alles jätnud ja kõigil nendel kalakajaka tippudel
on ju meie pandud rõngad jalas, siis me korjasime seal 50
rõngakesi sealt toiduplatsilt kokku ja kui mõtelda,
et hea küll, et eelmine aasta oli seal viis hõbekajaka pesa
sel aastal juba praegu meil on 12 hõbekajaka pesa,
et kui palju neid tibusid seal nahka pannakse,
et et tõenäoliselt varsti need kalakajakad võivad ka otsustada,
et see ikka ei ole nii hea pesitsuskoht,
aga no neil on ikka see oma kodu on nii armas,
et nad tulevad samale laiule ikkagi aastakümneid tagasi,
et siin vanemad linnud on seal kolmekümneaastased
ja ikka tulevad samasse kohta tagasi ja nad tulevad isegi
eks ole samasse kohta tagasilaiule sama kivi juurde
või sama puhma äärde pesitsema, et see oma kodu on,
on ikka igale loomale nii kallis koht. Ja tulevad sama naise juurde ka ikkagi sama mees ja. Ja nad abielluvad kogu eluks, et kui kui nüüd üks kaasa
peaks hukka saama, et siis otsitakse uus uus abikaasaga,
aga kui vähegi võimalik, siis ikkagi see sissetöötatud kahe
vanemapoolne hool, see on see, mis kõige kõrgema
pesitsusedukuse annab, et kui, kui, kui koostöö sujub,
siis ei ole mõtet seda ka. Hakata lõhkuma.
Mul oli eelmisest suvest üks kentsakas kogemus Garda järve äärest,
selline väike rannaala seal põhjaotsas, siis oli inimesed päevitavad,
kõik tekid on kenasti maha laotatud sinna järve äärde
tohutult palav.
Ja siis on üks luigemamma niimoodi viis poega oli tal sabas
ja ta käis, tiirutas ümber nende päevitajate
ja siis ta otsustas selle tekkima, võtan susises seal kahe
proua peale, need hüppasid hirmunult püsti. Ja siis ta läks oma viie pojaga sinna pikutama lihtsalt
ja põruvad seisidki siis lihtsalt EKi kõrval,
sest ei julgenud iitsad.
See võttis umbes 20 minutit aega, rahvas kõik vaatas,
mis siis nüüd edasi saab.
20 minuti pärast kamandas ta oma väikesed tegelased jälle
endale sappa ja läksi järve. Ja eks me peame natuke leppima ruumi andma nendele
looduslike riikidele, kes meie, meie läheduses tegutsevad
ja askeldavad, sellepärast et meil on päris suur karma võlg
selle koha pealt, kui palju me neilt ise oma tegutsemisega
olema elupaiku ära võtnud, et kui nad ka vahepeal tunduvad
natukene tülikad, siis mõtleme sellele, et kui tülikad meie oleme. Selle olnud, et äkki kuidagi taandame selle asja välja
ehk et ei maksaga linna kajaka peale vihastada,
kui ta sul saia käest ära rebib. Ma arvan, et võib-olla siis lihtsalt teinekord ei,
ei öösel kajakad lähesed.
Et ma arvan, see ei ole kõige suurem probleem tänapäeva
maailmas kajakas piruka ära võttis, et suurem on ikkagi see probleem,
et kui, kui palju need looduslikud liigid on inimese tõttu kannatanud,
et võib-olla me peame natuke võib-olla enda enda sellest
saiast kaugemale oskama vaadata, selle koha pealt. Skakla rahus saab üks lauamäng ka või. Ja meil on täiesti töös kakrarahu lauamäng,
kakrarahu on siis see väike saarekene seal Haapsalu lähedal
Puise nina rannikust umbes saja-paarisaja meetri kaugusel
selleks et tutvustada inimestele, milline see elu seal
merelindude pesitsuskoloonias on, nüüd kõigil ei ole
võimalust sinna tulla ja neid linde uurida,
kuigi me kutsume ka päris palju selliseid assistent sinna laiule,
meil käivad kooli õpilased ja tudengid ja isegi
vabatahtlikud nooremad ja vanemad seal abiks. Aga see on, see on niisugune seikluselu seal laiul
ja me panime selle koos ühe kolleegiga trühvli karbieega,
panime siis mänguks lauamänguks ja see lauamäng on siis
hästi realistlik, tõetruu.
Natuke on see sellepärast kurbmäng ka sellepärast,
et, et selles mängus iga inimene saab kehastuda ise kala
kajakaks valida endale pesitsuskoht laiul,
et siis sa saad valida koha, kas sa tahad olla laiu keskosas
või rohkem ranniku lähedal, kus pesa võib üleujutatud saada. Aga seal on igavest, igal kohal on oma head
ja vead ja loomulikult on seal ka kiskjad,
seal on hõbekajakas ja mõnikord satub rebane laiule,
et et neid tibusid ja mune loomulikult saab,
saab nii päris elus kui siis ka selles mängus omajagu hukka,
aga võitja on siis see, kellel esimesena õnnestub täis kurn
välja haududa, ehk siis kolm tibu kätte saada. Supilinn, Tartus on üleni üks selline paik
või ükskõik, mis pidi sa seda vaatad ja pidi sa seal käid.
Iga päev on võimalik midagi avastada, saada mingisugune
rõõmus elamus, võib-olla ka vahel mitte nii rõõmus,
aga see on küll see koht, kus midagi kogu aeg toimub. Ja et ma just nägin supiline Facebooki grupis,
keegi postitas, et Oa tänava mänguväljakul päevitab üks nastik.
Ja mina mõtlesin, et oh kui vahva, mina panin sinna südame
ja siis ma mõtlesin, et teen natuke statistikat,
et kui palju pandi südameid ja kui palju pandi selliseid
ehmunud märke. Ja natukene maad tekitavad. Jää oli nagu enam-vähem viigis, et neid südameid oli ka,
et on supilinnas on inimesi, kes mõtlevad,
et vau, nastik, päris lahe nastik ju kellelegi midagi ohtu
ei valmista, peab, peab lihtsalt talle andma natuke ruumi.
Et ja supilinn on ideaalne elukeskkond küll,
et ta on nagu korraga nii linn kui kui maa
ja seda looduslikku keskkonda, seda, seda mänguruumi tasub
väärtustada ja hoida. Kas see on natukene selline helesinine unistus ka,
et linnas olekski selline keskkond, kus on nagunii palju loodust? Mina arvan, et see unistus on täitsa täitsa sinine
ja roheline korraga, et me et me hoiaksime nii seda linna
rohelus kui linna sinisust, sellepärast et linnas on hästi
olulised ka veekogud, tiigid, kraavid, ojad,
jõed, et kõik see kokku moodustab sellise tervikliku loodusväärtuse,
mis annab linnainimesele ka hästi palju hüvesid,
isegi sihuke ametlik termin on olemas nagu looduse hüved
või ökosüsteemi teenused ja linnas on need kallimad kui
kusagil mujal, sest linnas on nii palju inimesi,
kes neid hüvesid, teenuseid nautida saavad,
et linnaloodus. No esiteks on, on ilus vaadata, teiseks suurendab seda
teadlikkust sellest, et loodus on, on väärtuslik
ja seda tasub tundma õppida ja hoida.
Aga hästi palju praktilisi kasusid, kaasab sellisest
rikkalikust hästi toimivast lopsakas roheluses ökosüsteemist,
saab, saab linna jahutada, saab puhastada reostusest,
saab nagu looduspõhiste lahendustega vältida üleujutuste
teket linnas. See kõik on palju soodsam ja tõhusam kui selliseid insenerilahendused.
Ja lihtsalt kõik see loodusele pühendatud linnaruum on.
See ei ole raisatud ka inimese jaoks, sest inimesel on seal
parem kiikuda, parem tervis rohkem teha kui sellisel asfaltplatsid,
et et see on nagu minu jaoks on see küll väga suur unistus
ja ma näen nii palju ruumi ja võimalusi linnalooduse arendamiseks,
et täitsa nagu lai tööpõld ja, ja tasub,
tasub pingutada. Ma olen näinud, kuidas lapsed tunnevad rõõmu,
kui linnas on sopalomp ja kuidas nad lähevad lõpuks kaklema,
sest nad ei mahu kõik sinna sopalompi hüppama. Ja lombid on lastele siukesed tõmbenumbrid
ja mul on väga hea meel, et minu lapsed käivad
ja on käinud lasteaias, kus lombis mängimine on täiesti
normaalsus ja, ja muda üleni mudane olemine on täiesti normaalsus,
ükski vanem ei kurda ja sellepärast ükski õpetaja ei keela,
et see on kõik nagu niisugune vaikiv kokkulepe,
et see mudane laps on väärtus omaette, sellepärast et
tegelikult see päriselt on ka laste tervisele hästi oluline,
et nad loodusega kokku puutuksid, see arendab nende
immuunsüsteemi ja nende mikrobioomi aitab ära hoida
igasuguseid allergiaid ja, ja noh, see mikrobioomi mõju
uurimine on alles nii alguses, aga, aga seal on nii palju
seoseid nähtut erinevate haiguste ja isegi vaimse tervisega,
et et lihtsalt hoida lapsi võimalikult looduslikus keskkonnas,
on selline lollikindel viis, kuidas neid selliste tänapäeva
maailma tõbede tõbede eest kaitsta. Kas seesama porilomp ja seesama roheala ja seesama nastik
võib tegelikult olla märksõna selle kohta,
et neid vaimseid häireid oleks vähem?
Ärevust oleks vähem ja kindlasti. Oleksid CC linnakeskkond tegelikult inimese liigile ka
praegu on kahjulik, et seda on ju on ju räägitud omajagu
ja me ise tegelikult tunnetame ka, et see õhureostus muidugi,
selle kohta on ka arstiteadlased avaldanud piisavalt artikleid,
et see tapab iga aasta enneaegselt sadu kui mitte rohkem eestlasi,
et mida me saaksime ära hoida.
Ja samuti see müra, see väsitab ja see tekitab sellist
keskendumisraskusi ja lõpuks ka stressi. Samamoodi, et see looduse nägemine, looduses viibimine,
see onju inimese loomulik elukeskkond, see,
kus me lõõgastuma ja kus meil nagu, nagu need.
Me saame nagu oma kaitse kaitsemüürid alla lasta
ja päriselt ennast hästi tunda, et ka näiteks noorte vaimse
tervise puhul on näidatud, et linna loodusel on,
on väga-väga suur leevendav mõju laste ja noorte vaimse
tervise häirete Millegipärast nende laste vanemad juba nagu kardavad
natukene seda loodust ja siis rebivad need lapsed ka sealt minema. Ja selle kohta hiljuti lugesin ühte artiklit,
kus, kus toodi välja Biofoobia või see looduse kartmine,
et see on natuke nagu nõiaring, et, et kui,
kui sind alguses sellisele teele nagu juhitakse,
ära puutu must ära, siis ma ei tea, madu,
putukas hirmus.
Et siis siis see järjest võimendab seda,
et inimene kaugeneb loodusest ja lõpuks,
kui ta täiskasvanuks saab, siis ta ei saa enam aru,
et miks me üldse seda hirmsat ohtlikku loodust kaitsma peaksime,
et niimoodi me neid tulevikumaailma vajalikke
looduskaitsjaid ei kasvata, et tegelikult on,
on, on väga palju selliseid alushariduse pedagooge
ja pedagoogikat, mis just väärtustavad seda,
et laps saaks viibida võimalikult palju looduslikus
keskkonnas ja mängida ka linnas niimoodi nagu maal vanaema juures. Et õnneks õnneks on selliseid õpetajaid ka täitsa olemas
ja väga palju ka selliseid lapsevanemaid,
kes oskavad seda väärtustada, aga aga kui teil juhtub olema
teie lapsel selline õpetaja, kes viib neid loodusesse,
laseb neil mängida, ise katsetada ja proovida,
siis öelge talle aitäh, sellepärast sellel võib olla mõju
teie lapse füüsilisele vaimsele tervisele terveks terveks
lapse eluks. Ja lubage tal vaadata esimest kevadist kärbest,
see on tõeline elamus. Kus igal kevadel minu esimene kevadine kärbes ärkab
ja tiirutab, aga, ja kui lapsele nagu ei ütle tapi ära puutu ämblikku,
siis tal ei teki tegelikult seda hirmu ka,
et kui sa väiksel lapsel alguses o mesilane kui nunnu
või mardikas, kui armas, et siis siis nii nad arvavadki,
et meie meie kujundada on see, kuidas lapsed loodusse suhtuvad.
Aga ma tahtsin siin selle elamusena, maist panin kirja selle
marjamängu tänavaid. See on just linnas. Et see oli meil nüüd teist aastat järjest,
Me Supilinna päevade raames panime ühe tänava,
mille nimi on marja tänav ja mis kulgeb siis risti läbi Supilinna,
panime autodele kinni ja sinna tänavale,
me tõime kõik võimaliku mängu ja sel aastal oli meil
fookuses mäng siis loodusega ja looduslike materjalidega.
Nii et me tegime seal vibusid ja me vaatasime Emajõe
akvaariumis tegutsevaid puruvanakesi ja kiilivastseid
ja galakesi. Ja Me joonistasime määra järgi mardikaid,
kivile joonistasime kõikvõimalikke liike,
mis andmebaasides on näidatud, et Marja tänaval kunagi on
märgatud või mis seal tegutsevad.
Ehitasime linnupesakaste ja onnisid seal marja tänaval
ja sõideti ratastega, mängiti palli ja isegi male
ja kabelauad olid, sa oled selline?
Esiteks, lihtsalt väga tore tegutsemine koos lastega,
et las lapsed jäid sinna päris pikalt paigale ja,
ja teiseks kannab seda sõnumit, et praegu meil on autosid
linnades rohkem kui kunagi varem ja sellega me oleme
tegelikult väga palju kaotanud sellest, mida linn võiks,
mis, mismoodi elukeskkond, linn võiks inimestele sealhulgas
lastele olla, sellepärast et võib-olla siis,
kui, kui meie veel lapsed olime, siis me mängisime tänavatel
ja meie vanemad veel rohkem, aga meie, lapsed enam ei saa
tänavatel mängida, sest et esiteks on kõik parkivaid autosid
täis ja teiseks, autosid sõidab seal nii palju ei ole ohutu. Et me oleme tegelikult ohverdanud selle mängu tänavatel,
autodele, tänavatel ja võib-olla see on nagu asi,
mida aeg-ajalt võiks endale meelde tuleta. Kuulame vahepeal muusikat, metsa ja küla,
bänd ja lugu, mustreid.
Kust sa seda kuulsid?
Esimest korda? Ma kuulsin seda esimest korda, kui mu õde meel seda mulle
ette laulis, sellepärast et see on tõesti minu õe
ja õemehe kirjutatud lugu meel ja Toomas Valk.
Ja see on minu jaoks nagu hästi teistmoodi eriline lugu armastusest,
sellepärast et see räägib sellisest sellisest armastusest,
mille, mille kallal on väärt võtta aega ja teha tööd,
mida on mõistlik hoida, parandada ja ka oma lastele edasi anda,
et võib-olla sellisest armastusest laule tehakse natuke
liiga vähe, et see on. See on üks väga-väga ilus ilusa sisu ja mõttega laul minu jaoks. Suu kinni. Käid mustreid ajal? Selle sinu mõista, mis päi?
Ei, üksinda ei suuda, neid mustreid ei muuda,
mis. On? Üks mõõted mus muutuma. Ja kui võtta ja ega, ja mõttelaade sinu. Ei üksin mus. Tuul Sepp on stuudios ja mina ütleks praegu tuul,
seda ma ei tea, kas sa nõustud, minuga võiks jätta suurema
osa nendest abielus olemise õpikutest lugemata
ja kuulata ära see lugu.
Siin on see elutarkus sees. Ja aga eks sinna laulu on jõudnud selle kaudu,
et meel ja Toomas on kõik neid raamatuid lugenud
ja kõik kõik need rehad läbi astunud, mis,
mis abielus ikka ette tulevad igaühel, aga,
aga nad on jõudnud sellise väärt arusaamiseni selles laulus,
mida, mida tasub ja kuulata ja enda jaoks. Pimelda raamatutes räägimegi, nüüd sinul raamatuelamus,
Brandon Sanderson, ulme fantaasiakirjanik täitsa pöörane ju. Ja ma olen väga suur fantaasiakirjanduse lugeja
ja huviline ja Brandon Sanderson on minu lemmikautor
ja ta on ka hästi-hästi viljakas autor, ta on kirjutanud
väga palju raamatuid ja tema raamatud on sellised sellisel tasemel,
et sa nagu kunagi ei pea pettuma ja võib-olla,
mis mulle, Brandon Sanderson puhul.
Võib-olla see on minu teadlase mõistus ka,
mis mulle väga kõige rohkem meeldib, muljet avaldab,
on see, et ta on hästi süstemaatiline ja põhjalik et ta on
loonud maailma, mis, mis toimib, mis on loogiline kus,
kus kõik otsad lõpuks kokku lähevad ja tal on ka väga
süstemaatiline plaan selleks, et et kuidas,
mis millised sarjata kirjutab, millise raamatut ta kirjutab
10 aasta pärast, millise ta kirjutab 15 aasta pärast tema
lugejatel on kogu see skeem ette. Et saate oodata seda just lugu, nüüd tuleb 10 aasta pärast kannatama. Just ja fännid muidugi kannatavad ja ootavad sina teiste
seas just ja annavad ka andeks, kui päris plaani järgi ei
lähe alati.
Aga mõnikord Brandon Sanderson teeb ka üllatusi.
Näiteks kui oli koroonaaasta ja ta ei saanud käia,
siis nendel, kus need kirjanikud käivad,
nad käivad mingitel raamatute autogrammi,
jagamistõrja mingitel konventsioonidel seal rääkimas oma
raamatust pidi kodus olema. Ja ta kirjutas salaja siis süsteemi plaaniväliselt neli käsikirja,
neli raamatut.
Ja nende Nende põhjal ta korraldas sellise nagu
hooandja-laadse kampaania selle väljaandmiseks,
et eelmine aasta oligi siis Sandersoni aasta,
kus siis Sandersonid ilmus neli sellise
ühisrahastusprogrammi poolt toetatud raamatut
ja see osutus siis maailma kõige edukamaks ühisrahastuskampaaniaks,
et kõik need raamatut, kuna ta on lihtsalt nii hea kirjanik,
siis kõik need raamatut telliti ette ära
ja veel kuhjaga kuhjaga peale. Ja see kõik oli veel lisaks siis nendele tema
fantaasiasarjade osadele, mis, mis ta juba lubanud teha,
et need olid kõik boonusraamatud ja need boonusraamatud
muidugi ma ka kõik ostsin, lugesin läbi ja nad olid tõesti
väga head ja, ja imeilusate illustratsioonidega veel ka lisaks.
Aga nüüd võib-olla sel aastal, mida kõik Sandersoni sõbrad ootavad,
et tal on üks, üks põhisäri, tema kõige suurem eepilisem sari,
mis on teada, et 10 raamatut seal sarjas,
see koosneb kahest, viie raamatulisest plokist,
need on sellised paksud, paksud eepilised,
fantaasiaraamatut, selle nimi on tormi, valguse arhiiv,
selle sarja nimi ja see on, jõuab siis esimene,
viie raamatuline kaar või hetkel jõuab nüüd sel aastal siis lõpule,
ilmub siis viies raamat sellest sarjast sel sügisel,
ent kõik ootavad juba need ära tellitud. Ja siis nüüd läheb siis teada on, et mõned aastad ta võtab pausi,
enne kui ta seda järgmist viie raamatulist teist osa sellest
oma põhi Põhi eepilises sarjast kirjutama hakkab,
nii et nüüd, kui see tuleb, siis see kindlasti neelatakse
paari nädalaga alla.
Aga järgmist annab oodata, aga õnneks on teada,
et ta kirjutab vahele neid teisi kergema kaalulisu liisi
sarju ka. Aga see, kui eelmine oli siis Hendersoni aasta,
siis see aasta on nüüd selle põhisarja, uue,
suure raamatu ootamise aasta. Ja võib-olla üllatusena ta tegi sel aastal ka ühe
ühisrahastuskampaaniaga raamatu vahele plaanivälise ja,
ja see on mul ka juba selle ameerika hooandja poolt ette ära ostetud.
Ja mul on lapsele edasi anda, et mul üks kolmeteistaastane
poeg on ka suur Sandersoni fänn, tema on isegi teinud endale
Hendersoni raamatute kogu, tal on selline pooleteistmeetrine
riiul täis Sandersoni raamatuid ja kõik on Netail läbi
loetud ja läbitud. Teatud kas kõikides nendes raamatutes on midagi sellist,
mis on just hästi sändersondlik, saad sa selle välja tuua
või et kui tal on nagunii mitu liini kogu aeg lahti? Ta on, ta on hästi originaalne ja hästi täpne oma
maagiasüsteemide loomisel, et ta jää lihtsalt nagu ütleme,
et Harry Potter on väga hea sari.
Aga kui sa selles maagia süsteemis natuke urgitsema hakkad,
siis nagu natuke laguneb laiali, et ta ei ole nii
läbimõeldud ja nii põhjalik ja süsteemne
ja lollikindel, kui, kui võiks, et siis Sandersoni maagiasüsteemita.
Ta kasutab väga erinevaid lahendusi sellise maagia süsteemi ülesehitamiseks. Tal on selline fantaasia, fantaasia selle koha pealt,
mida minema ei ole ühelgi teisel kirjanikul näinud,
et see on võib-olla üks tema eripära.
Ja teine tema eripära on see, et ta suudab väga võimsaid
selliseid olukordi kirjutada, kus, kus tegelased tõesti
satuvad nii eetilistesse, nii erilistesse,
nii vägevatesse, seiklustesse, et mis, mis lihtsalt on,
on võimas lugeda, et kes kord Sandersoni lugema on hakanud,
see on ka nagu eluks ajaks müüdudest annaks,
annaks, antakse ainult aastaid mulle rohkem,
kui sa endasonile asendas, oli ka piisavalt palju,
et ta kõik oma plaanid lõpuni jõuaks. Ta alustas tegelikult mingil hetkel ka biokeemiaõpinguid
statisti pooleli, minu meelest. No seal peab ilmselt olema ikka mingi loodusteaduslik taust taga,
jah, et praegu ta on ise õpetab ülikoolis loovkirjutamist,
et on võimalik isegi täiesti tema tema kursuseid võtta,
et kuna ma ise ka natuke fantaasiakirjanduse kirjutamisega
kätt proovinud, et ma olen kaks laste fantaasiaraamatut kirjutanud,
et siis, siis ma tunnen, et mulle ka täitsa kuluks tema
kursus ära, aga aga tore on ka see, et, et lihtsalt loed
ja vaatad, kuidas, kuidas siis päris meistrid neid asju teevad. Kas sa võtadki raamatu kätte ja siis ongi selline elevus,
et sa ei saa käest ära panna, sest sa kogu aeg tahad teada,
mis edasi saab.
Mis edasi saab siis see raamat võib olla selline absoluutselt. Ja seda sellise 1000 lehekülje, see raamat on täitsa
võimalik niimoodi nädala ajaga läbi lugeda,
et sa võtad.
Ma ei tea, autos valgusfoori taga istudes
ja loed kaks rida või siis lähed jooksma
ja võtad selle lugeri kaasa.
Niimoodi. Et iga hetk, kui. Ma tahaks, et mis nüüd edasi, mis nüüd edasi? Selles mõttes, et ma arvan, et siuksed suuremad raamatuninad
tunnevad need hetked väga väga ära oma elust ka. On seal midagi sellist etteaimatavad ka juba,
kui sa oled teda palju lugenud. Mingil määral on, et mõned tegelased, eks ole,
tal jooksevad ühest raamatust teise läbi,
et võib-olla see ongi.
Mõnikord sa vaatad, et kirjanikud võib-olla liiga kiinduvad
mingitesse oma tegelastest, nad muudavad nad kõikvõimsaks
ja siis sa tead, et üks hetk tuleb see kõikvõimas tegelane
võib-olla pildilt kõrvaldada, sellepärast et nad rikuvad loo ära,
kui nad liiga liiga vägevaks muutuvad, et,
et, et see on nagu niisugune tüüpiline skeem,
mis sellistes fantaasia raamatusarjades kipub tekkima,
et tekivad need üle ülekasutatud ülevõimsad tegelased,
et selliseid asju saab siis ette aimata,
et seda tegelast siin ilmselt väga kauaks nendes sarjades
enam ei jagu. Kas sa siis põhimõtteliselt sulle meeldibki lugeda sellist
ulmet ja fantaasiat või on Sanderson see erand,
kes lihtsalt sind niimoodi kaasa haarab? Ei, ma loen ka päris palju teisi fantaasiakirjanikke,
aga no niimoodi vaheldumisi, et mul neid teadusraamatuid
ja populaarteaduslikke raamatuid on, on ka ikkagi väga-väga
vaja ja väga huvitav lugeda. Räägime nüüd filmides ka huvi kuulus film väga paljud on
näinud hästi palju erinevaid arvamusi kiitvaid oluliselt rohkem.
Mis eelduse pealt sina seda vaatama läksid.
Miks sa läksid seda vaatama, kas sellepärast,
et kirjutati ja öeldi, et see on hea film,
tuleb ära vaadata. Tegelikult see oli kummaline lugu, kuidas ma juhtusin seda vaatama,
et mul väga palju aega kinos käia ei ole,
aga kuna ma sel aastal olen Tartus kultuuripealinn 2024 saadik,
siis ma saan päris palju selliseid kutseid täiesti
juhuslikele üritustele ja siis minu kirjakasti laekus kutse
Tartu Apollo kino avamisele.
Mis nüüd avati uus kino seal tasku keskuses keset Tartu
linna ja siis kutse kahele ma võtsin oma poja kaasa
ja valida oli kahe filmi vahel, et kas. Ma ei tea, mis oli Godzilla ja Ma ei tea,
mis sa abcial laamendamas kuskil ja siis teine oli see huvivöönd.
Ja me mõtlesime pojaga kolmeteist-aastasega,
et lähme vaatame seda huvivööndid siis.
Ja, ja oli tõesti väga teistmoodi film, teistmoodi kogemus
ja see, kuidas lugu on võimalik jutustada heliga samal ajal
kui pilt räägib peaaegu hoopis teist lugu,
et see oli, oli ikkagi väga, väga eriline
ja teistmoodi kogemus ja ma ei oleks ilmselt seda filmi
vaatama jõudnud, kui ma ei oleks saanud seda kino avamise
kutset ja mul on just hea meel, et mu teismeline poeg,
selle kogemuse ja elamusega sai. No selle filmi puhul, mina ei ole veel näinud,
aga räägitakse just väga palju sellest, et kuidas see kurjus
on kõik sinna kuhugi ära peidetud, nagu jookseb selle filmi kõrval,
aga pildi kõrval pilt on hoopis midagi muud,
sa ei näe seda kurjust, aga sa tajud ja tunned,
et sa kogu aeg on olemas kuskil. Ja eks ta natuke jõuab sinna pildi keeltega,
aga põhiliselt kogu aeg ikkagi see perekond nagu mängib,
et näha, et nad mängivad sellist tavalist elu
ja ma mõtlen ka väga palju selle peale, et kui paljud
perekonnad on, on ka praegu ikkagi sõja sõjaolukordades
ja isegi isegi siis, kui nad on, ütleme,
agressorriigi esindajad.
Kuidas nad püüavad oma seda normaalsust mingil määral säilitada,
et seal on ka natuke selline vastuolu, et sa võid samal ajal
miljon inimest surma mõista ja oma lapsele minna õhtul
unejuttu lugema, et et kuidagi inimesed oma peas täiesti
lahutavad ära need asjad ja ja ehitavad mingid müürid
ja see müür on selles filmis hästi oluline sümbol ka sellepärast,
et see müür, seda Auschwitzi koonduslaagrit ümbritseb,
mille kõrval siis sellele Auschwitzi komandörile on oma
selline villa, kus tema lapsed, lapsed mängivad,
basseinipidu teevad, kus tema naine roose kasvatab
ja kasvuhoonet peab. Et aga need müürid ei pea, et need müürid ei pea nii päriselus,
sest et üle nende paistab see Auschwitzi suits
ja kostuvad need hääled ja ja kostuvad need püssilasud.
Ja, ja on näha, et need lapsed on tegelikult seal kogu aeg
nagu sellises, mingil määral nagu pingeolukorras,
sest et nad ei saa ju neid, neid, need müürid ei pea
ja samamoodi ikkagi see vaikselt see vaikselt see surm
ja häving imbub ka nende tegelaste nagu mõtetesse
ja eraellu ja väljendub selles, et lapsed seal hakkavad
mängima üksteise vangi panemist ja nende
ja ema seal ühte oma toateenijat, kes on sealt Auschwitzi
laagrist toodud, ütleb, et kui sa ei tee kõike nii nagu mina tahan,
siis ma võin sind saata sinna krematooriumis. Et, et need piirid ei pea ja neid ei ole võimalik nii
kõrgeks ehitada kui et seda kurjust seal kinni pidada,
et, et see on, on hästi teistmoodi film ja mingi mitte
kuidagi ei õigusta seda kuritegusid, mida,
mida seal tehti.
Aga, aga see näitab, et tegelikult needsamad inimesed,
kes võivad ühelt poolt oma koera patsutada,
jama, hobust kallistada ja oma lapsele unejuttu lugeda,
on tegelikult needsamad inimesed, kes teises olukorras on
võimelised väga kohutavaid asju tegema. Miks see nii võiks olla, et me tajume kuidagi,
et praegu maailmas on nii tohutult palju vägivalda,
justkui varem ei oleks mitte kunagi nii palju olnud,
samal ajal ju tegelikult statistika näitab,
et vastupidi, tegelikult maailmas on üha vähem vägivalda. Ma arvan, et on jah, üha vähem, tegelikult on ju kogu kogu
inimkonna ajalugu on üks lakkamatu sõda just sõda
ja tapa talget.
Just ma lugesin ühe Hollandi primaatide uurija raamatust,
et ta ütles, et noh, et see on väga erakordne olukord,
milles me praegu oleme, kus noored mehed ei saagi sõjas surma,
et, et sellist olukorda maailma ajaloos väga vähe olnud,
et et tegelikult on, meil on meil muidugi,
meil on palju kurjust ja palju sõda, aga meil on ka
palju-palju rahu maailmas, et et see on,
on asi, mida ja mõnikord võib-olla tuleb endale meelde tuletada,
et et mitte päris lootust inimkonda ja tulevikuga. Aga millegipärast me tajume, nagu seda vägivalda oleks
tohutult palju.
Kas seda võimendab kuidagi see, et meil ongi nii palju
võimalik kõikide teiste inimestega, ükskõik kus maailma otsas,
ta on põhimõtteliselt suhelda ja inimesed kipuvad vahetama
ikkagi selliseid muljeid, mis on nagu kehvad,
ängistavad, kurvad? No eks me oleme jah, sellise sotsiaalse loomana nagu
kohastunud väga huvitatud olema nendest lugudest,
mis on seotud mingite ohtude või riskidega,
sellepärast me peame olema nendest lugudest teadlikud,
et ennast osata kaitsta, et kui me mõtleme siis sellise enda
esivanemate peale, siis nemad pidid teadma,
kus mingi taplus toimub või kus mõni ohtlik loom varitseb või,
või kus kus on näljahädad ja üleujutused,
et see oli meie jaoks väga oluline info selleks,
et me oma igapäevaelus ellu jääksime. Praeguse infot, seda on liiga palju seal liiga lihtsasti
kättesaadav ja see otseselt meie igapäevaelu ei,
ei mõjutagi, aga me ei suuda ennast sellest nagu välja
lülitada mingil määral, et võib-olla mingil määral me
peaksime kuidagi teadlikumalt ka püüdma rääkida,
uudiseid, kirjutada, raadiosaateid ja laule,
teha rohkem ka sellistest headest asjadest meie ümber,
et ma saan aru, et inimesed vajutavad rohkem uudisele,
mis on ohtlikust asjast, sest et me oleme niimoodi lihtsalt kohastunud. Aga, aga võib-olla on võimalik vähemalt tasakaalustamiseks
pakkuda seda, neid positiivseid lugusid ka. Ja aru saada siis ka nendest inimestest,
kes ütlevad, et ma tegelikult ei tegele sellega,
mis maailmas toimub, vähemalt kuu aega, ma võtan selle
juhtme seinast välja. Ma arvan, et selline enesekaitse on, on päris vajalik,
aga noh, nagu see huvivööndi filmile ka näitab,
et need müürid nagu lõputult ei pea, et kui see kurjus
tegelikult ikkagi otseselt sinu elu mõjutama hakkab,
siis sa pead seda teadvustama ja sellest sellega ikkagi
midagi ette. Ühest filmist veel Piper lühianimatsioon. Ja see on pikseri tehtud lühianimatsioon,
nüüd mõned aastad vana sattusin selle peale Disney pluss
programmis ja minu jaoks oli see väga selline värskendav asi näha,
et ma ei tea, kas sa ise jõudsid selle vaadata natuke
vaatasin jah, et see on just see, mida ma siin alguses ka rääkisin,
et sellised looduses on nii palju lugusid
ja seiklusi, et me ei pea kuidagi ise välja mõtlema,
et, et nüüd, kui vaadata mingit lastele mõeldud multikaid,
siis enamasti seal on, on ikkagi väga palju tehtud. Ma tean loomi teistsuguseks, kui nad päriselus on
ja pandud nad tegutsema inimese maailmas pandud neile riided selga.
Et see Piper on, ütleme eesti keeles, see liiginimi on äkki liivatüll.
See on lugu ühest väikesest innukesest, kes koorub mererannal.
Ei taha alguses oma pesast välja minna, tahab seal pesas oodata,
nokk lahti, kuni talle toit suhu tuuakse.
Aga ema ikka veenab teda ise minema randa
ja alguses kogu see meri, mida ta näeb, on tema jaoks nii
hirmutav ja suur. Aga lõpuks ta saab selle merega sõbraks ja muutub väga
osavaks nende merikarpide otsimises, mis talle söögiks on
ja hakkab seal teistelegi merikarpe kokku kuhja
või sellepärast, et ta, sest ta muutub nii osavaks,
merelainetesse hullajaks ja see on selline hästi lühike filmikene,
aga see räägib loo päris loodusest ja need linnud on päris
lindude nägu ja päriselt ka linnud on looduses väga nunnud,
et sa ei pea midagi välja mõtlema, neid panema inimeste
moodi käituma selleks, et see lugu oleks põnev,
atraktiivne. Ja et lapsed seda vaadata tahaksid, et ma katsetasin seda
oma nelja-aastase peal ka, ta tahtis seda ikka
ja jälle ja uuesti vaadates oli tema jaoks naljakas
ja tore, et samamoodi me saame lauamänge mängida päris
looduses toimuvast ja kirjutada koomikseid päris looduses
toimuvast ja lugusid multikaid teha, et me ei pea midagi
välja mõtlema.
Ja võib-olla teine lugu, mis mulle selle selle Piper
multikaga seostub, on see, et et mida me üldse näitame oma lastele,
et me, meie lapsed mängivad autodega ja nende särkidel on monster,
vrakid ja traktorid ja nende multikates tegutsevad autod,
kes on nunnud ja vahvad ja kellel on suured ümmargused
silmad ja kes rallivad võidu. Ripsmed joonistatud, eks. Viivad võidu mööda kõrbemaastiku, mida me teame,
et tegelikult on hästi õrn ja peaks kaitsma et mingil määral
me võib-olla praegu oleme kasvatanud terve põlvkonna
selliseid masinaarmastajaid ja mitu põlvkonda
Masinaarmastajaid ja üks hetk me ütleme neile,
et et kuulge, et autodele võiks ikkagi linnas natuke vähem ruumi,
et rohkem loodusele ja siis nad ei saa sellest aru,
sest autod on ju nii nunnud ja toredad. Et võib-olla selline strateegiline lähenemine oleks proovida
kasvatada väikesest peale rohkem looduse,
märkajaid ja loodusearmastajaid ja ja võib-olla natuke vähem
näidata neid autode multikaid ja natuke rohkem neid
linnupoegade multikaid neile. Ja linnupoegadele pole vaja kaabusid pähe joonistada.
Lipsas ja lõual.
Tegelikult las nad olla sellised, nagu nad on. Noh, las nad olla sellised, nagu nad on ja loodus on neid
lugusid täis, mida jutustada ja näidata,
et ma võin, lähen veel nädalaks tagasi kakrarahule Matsallu
ja võin 10 sellist multika stsenaariumit välja pakkuda.
Et kui keegi tahab multikat teha kakrarahu teemal,
siis ma olen koostööle väga. Leonard Coheni üks lugu veel siia saate lõppu ise valisid
ja miks sa valisid? Saate teemapüstitus, elamus siis ma hakkasin mõtlema,
et millised lood on mind nagu elu jooksul niimoodi nagu raputanud.
Et see siiani meeles on ja Leonard Kõuendan,
üks Kanada selline luuletaja, laulukirjutaja
ja minu jaoks hästi oluline kõik muusikas on sõnaline osa.
Et ma ma ei taha, et sõnad oleksid lollid.
Ma tahan, et sõnad oleksid vaimukad, sisukad ja,
ja, ja põnevat huvitavat. Ma kuulan sõnu hästi palju.
Ja sellepärast Leonard Goen kui luuletaja on mulle alati
hästi hästi meeldinud ka lauljana.
Ja Leonard Goenit, ma kuulsin esimest korda,
ma mäletan, ma olin umbes 14 aastane ise
ja ma olin oma armsal sõbrannal naabritüdrukul külas
ja ta ütles, et ta tahab mulle lasta ühte toredat muusikut
ja siis me kustutasime, tuled ära ja kuulasime niimoodi,
et, et me panime silmad kinni ja me lihtsalt kuulasime seda Leonod,
Goeni laulu, hõimus, bluuraingut. Ja, ja see oli, oli midagi nii teistmoodi,
ägedat ja erilist, et see sihuke jäme, rahulik hääl
ja selline elutark ja, ja siis need sõnad,
et see, see jäi minuga väga pikaks ajaks
ja ma olen pärast seda Goenit ka väga palju kuulanud
ja endiselt on tugevalt minu nendes Spotify playlistides ka sees,
et ma mõtlesin, et et räägibki sellest, et muusikat mõnikord
tasub kuulata mitte taustana, vaid lihtsalt võttagi aeg
panna silmad kinni ja kuulata. Võib-olla mul seostub sind sellega ka minu vanatädi Mall
Sarv kuulus pianist Tartust, kes eile oli tema sünniaastapäev,
sai 106 aastaseks, et tema kuulas ka alati muusikat,
silmad kinni, sellepärast et siis sa natukene võtad neid
signaale maailmast vähemaks ja kõrvad saavad võtta rohkem vastu,
et võib-olla võite ka proovida seda Goeni laulu kuulata,
nii et kui te autoroolis ei ole, et panete silmad kinni
ja keskendute sõnadele ja muusikale ja häälel. Hea soovitus, tuul Sepp, aitäh, et oma elamusi jagasid
ja ma annan sulle teada, kas siis peale jäävad need
rasvatihased või see väänkael, kes mul siin õunapuu sissepesad. Hästi aitäh ja sellest saaks ka ühe toreda koomiksi võimult
ikka teha. Just, just nii on aitäh sulle. Tsenseeri.
