Tavatarkus kinnitab, et miski siin ilmas ei toimu nii,  et sellest ei jääks jälgi. Kui seda jälgede asja edasi mõtelda, võime aga jõuda mõtteni. Kõik, mis on olemas, pole midagi muud kui muude asjade jäljed. Et maailma olemus ei avaldugi meile kuidagi teisiti kui vaid  jälgede kaudu. Ilmekaim näide on tuumafüüsika. Me ei saa prootonit ega neutronit näpu vahele võtta  ja seda uurida. Uuritakse hoopiski nende kiirendamisel tekkivaid jälgi. Või võtame midagi suuremat, näiteks karu. Mina isiklikult ei ole metsas kohanud ega näpu vahele võtnud  mitte ühtegi karu kuid raamatute, fotode  või jahimehe juttude kaudu on minuni karude kohta jõudnud  hulgana teateid nii-öelda jälgi. Siiski ei tasu siin ilmas midagi ehku peale uskuda. Seepärast läheme ja kontrollime, kas metsas on karusid  või kas leidub ehk nende kohta veenvaid jälgi. Päike käib kõrgelt, kui talutagusel on lumi alles paks. Praegu on parim aeg aastas, mil võimalik karude  tegevusjälgedega tutvust teha. Karude jälgi ma veel leidnud ei ole. Küll on aga üks põder värskelt seda leppa siin masinad. Vaatame, kas me leiame karusid ka. Seal teisel pool kraavi võiks juba arvata,  et on karu kõndinud, aga siin on ikkagi näha,  et tegemist on mõne päeva vanuse põdraga,  et, et räägi, kuidas nende jälgedega lood on. Nojah, see on siin lihtsalt eristatav, aga aga jah,  selline kevadiste karujälgede otsis spetsiifik on see,  et vanad põdrajäljed sulavad nii suureks,  kevad päikese käes, et kaugelt vaatas täpselt karujäljed. Meiega on kaasas Tartu Ülikooli sooloog Peeter Anijalg mees,  kelle igapäevaseks tööks on kogu Euraasia karude  geneetikasse süübimine. Uurime, mis loom see Eesti karu üldse on  ja kust ta pärineb. Et kui nad on võrreldud siin Eesti-Soome  ja vene karusid Muu muude alade karudega siis näiteks siinsed karud on väga sarnased. Slovakkia karudele, mis annab alust siis arvata,  et tõenäoliselt oli. Praeguse Slovakkia aladel seal Lääne karpaatides oli üks  nii-öelda jääaja pelgupaik karudele. Et siis, kui Eesti oli mandrijääga kaetud,  siis olid seal Slovakkia mägedes ja kui jää taandus,  siis asustasid selle piirkonna. Ühtlaselt kohe, kui jää hakkas taanduma,  hakkasid ka karud vaikselt siiapoole liikuma  ja ja Eesti aladele jõudis karu umbes nii 11000 aastat tagasi. Meie oleme praegu Alutagusel sirtsi, soo on kiviga visata. Räägi, mis selles piirkonnas erilist on,  miks me oleme just siia karusid otsima? See piirkond on just selle poolest huvitav,  et, et siin on nii-öelda eesti karude tuumikala,  et siin leidub neid kõige rohkem. Et kui praegu on Eestis umbes 700 karu, siis, Olukord on ilus, umbes ütleme 100 aastat tagasi kui Eestis  arvati elutsevat umbes nii umbes 20 30 karu. Ja, ja arvatavasti need karud, kes siis elasid,  et need olidki siin Alutaguse metsades, kuhu keegi ligi ei  pääsenud ja jahimehed siia jõudnud. Nemad päästsid siis kogu Eesti karude populatsiooni nii-öelda. Nii võib öelda. Lisaks Alutagusele arvatakse, et teine sarnane rajaja  populatsiooni võis paikneda ka Põlvamaal. Milline aga karusid uuriva geneetiku töö praktikas on  ja kas karu ennast ka näeb? Selles mõttes on natuke kahju, et meie töö leiab aset  põhiliselt laboris ja arvuti taga. Ja me ise oleme nii mugavad, et meil ei ole isegi vaja minna  proove koguma, sest meie proovid, pruunkaru proovid  pärinevad põhiliselt siis kütitud karudelt. Jahimeestel on kohustus võtta. Koe proovkarult ja. Siis saame meie seda analüüsida. Tõsi, ta on, et jahimehed ja metsalangetajad kohtuvad  paratamatult loomadega sagedamini kui neid uurivad bioloogid. Sama lugu on ka siin. Kuna värskeid karujälgi ka pika otsimise tulemusena leida ei õnnestu,  näitab Bert meile ühte puud keset sügavat metsa,  mille kallal metsameeste poolt üles aetud karu paar nädalat  tagasi oma jõudu näitas. Mis sa arvad, mida ta siin teinud on? Öeldakse, et isakarud märgistavad oma territooriumi niimoodi,  et tõmbavad küüntega jälgi puu puu peale  ja siis neil on siin taga turja peal lõhnanäärmed  ja siis kraabivad seda puud ja siis hõõruvad ennast niimoodi  seljaga veel vastu vastu puud ja jätavad oma lõhnasid siia maha. Aga siin on ju näha, et tegelikult ju jäljed on ju päris  kõrgele välja mingi no kolme-nelja. Meetrini isegi siin üleval. Ta ei oskagi öelda, kas ta nüüd siis on siin,  siin all on ka mingid küünejäljed, et kas ta nüüd on nagu  tagumiste jalgadega vastu puud ka toedanud  ja natukene roninud vend siis tõesti nii kõrgele tõmmanud. Peaks vaatama jah, sellepärast et kui ta siin mürgeldanud on,  siis männikoeral võiks ju kinni jääda küll  ja all puu all maas näiteks miks mitte ju? Võiks ju olla? Need siin on karu karm. Kui hästi läheb, õnnestub Peetril karu karvanäpsust DNA  eraldada ning meil on võimalik üht-teist teada saada  selle karu päritolu kohta. Lähimineviku tegevuste on Bert ise silma peal hoidnud. Tõenäoliselt on siis oli nii, et see karu aeti ülesse sealt  Viru nurme soo lähedalt kusagilt umbes veebruaris veebruari  keskel siis ta natuke aega liikus ringi,  siis need kohalikud mehed rääkisid jälgede järgi kirjeldasid  seda situatsiooni siis ta ühte metsatukka kadunuks  nii kuuks ajaks. Arvatavasti siis jah, põõnas seal vahepeal tegi mingi  ajutise une ja siis nüüd mingi nädal aega tagasi ta oli  jälle paar päeva siin vahepeal ringi liikunud  ja selle karu siis. Selline mõõt, see käpa laius oli kuskil viis,  15 pool 15 pool 16, et noh, niisugune täiskasvanud isakaru  igal juhul ja isakarud ongi need, kes esimesena ärkavad. Jah, isa karu, tused esimesena näiteks emase  ja poegade jälgi leida, niimoodi on juba su lumega  suhteliselt keeruline, ikkagi ärkavad nii hilja. Viimati nähti kõnealust karu suundumas siia metsa umbes  nädal aega tagasi ja pärast seda ei ole temast enam kippu  ega kõppu. Ühtegi jälge siit paari-kolme ruutkilomeetri,  sest metsatukast enam välja ei tule. Talveunes ärganud karu, eelistatud söögiks on liha. Näljane ja tige, isakaru tegeleb praegu söögi otsimisega,  nii et tema rajale meil sattuda ei tasu. Vaatame hoopis, kuidas tema talvekoobas välja näeb. Tegelikult ei ole metsas karu jälgede ajamine  ja pesa otsimine üldse keeruline töö lihtsalt juhindud lume  peale tehtud nooltest. Lähme, vaatame. Karu koopasse viiva tee olid meie jaoks märgistanud metsamehed. Nagu värskest kuuselõhnast siin tunda on,  et see ongi siis see, see noorendik, kus need metsamehed  tegutsesid ja karu üles ajasid, jah. Jah, siis nii oligi jah, et nad siin arendasid seda noor  kuusenoorendikku siin ja ja siis mingil hetkel märkasid,  et, et on karu üles ajanud, et pesast üles tõusnud  ja jäljed läksid. Jälgime neid neoonmärke ja läheme siis edasi. Meie metsade suurim kiskja koopaks võib leitud talvepesa  vaevalt nimetada. Pigem jääb mulje, justkui oleks tegemist suuremat sorti linnupesaga. Nii küll olengi kohale. Ja tundub nii, et jah, siin see harvendus on ära tehtud,  aga. Pesa on olnud siin. Selle kohta on raske öelda küll, et see võib karu pesa olla. Uskumatult väike pesa sellise suure looma kohta,  nagu seda pruunkaru on. Jah, selles mõttes, et see Jälg jälg 15 16 sentimeetrit on ju, see viitab ikka mingisugusele,  ma ei tea, paarisaja kilosele loomale, nii et  ega jah, pidi suur suur loom olema küll jah,  siin on oksad, oksad alla laotud, tal on ju  ja ja selline sisuline tüüpiline madrats moodustatud,  et üks selline tunnus, mis siis pidi väidetavalt olema seal  karu ja seapesa nagu natukene vahet teha,  siis karul pidi see vallas ääreval olema muidugi kõrgem  või noh, siin nagu nagu näha ka. Et ta tõesti nagu natukene on noh, kuigi tõenäoliselt ei ole,  see ei ole see väga hea tunnus tunnus nüüd aru saada,  kas on sea või karupesa noh kõige parem tunnus on siin  põhjas näha, nii et kõik on karvu täis. Et see karukarvatuust Peeter, mis sa arvad, kas siit bioloog ta kätte saab? Iseenesest võib õnnestuda, kuigi ta on siin päikese käes  olnud ja võib-olla päike on teda veits kahjustanud,  aga no proovid tasub ikka, sest uus isend meile ikkagi. Et kui senimaani. Karu proovid on sellised, kes on maha lastud,  et see on siis nii-öelda esimene elava karuproov. Ma ei teagi, ei ta vast esimene ei ole, aga üks väheseid jah. Õnneliku karu proov just et selle ma võtan kindlasti kaasa. Veel enne kui me päeva lõpetame, viime sööta  ka toitmisplatsile. Loomadel oleks harjumus seda aeg-ajalt külastada. Veebikaamera näitab, et plats on omaks võetud. Kaameral silma peal hoides on suur tõenäosus kohata edaspidi  ka sedasama isakaru, kelle jälgedes me täna käisime. Eelmine aasta lugesime vähemalt seitse korru kokku,  noh, tuttavamad on need suured isased, kes siin nagu  pidevamalt käivad, et neid noori ja emasid on raskem eelistatud,  need ei käi nii tihti. Kas mõni nendest klapiks ka selle karu kirjeldusega,  kes siis metsameeste poolt sealt pesast üles aeti? Jah, klapiks küll see just sellest kahest suurest isasest  päikse Kuusikud ja kaasikud, kus elavad rebased,  põdrad ja karud. Aga maailmas on ka hoopis teistsuguseid metsasid. Kui ma ütlen haaviku või lepiku moodi loorberik,  siis kõlab see üksjagu võõralt, kuid maailmas on tõesti  olemas loorberimetsad näiteks Lagomera saarel. Hunti ega karu pole seal vaja karta, nemad loorberitel ei puhkak. Turistide seas populaarseid kanaarisaari on peetud  nii maailma servaks kui ka muistse atlantise jäänusteks. Looduse sõbra jaoks peituvad kanaaride tõelised maiuspala  just kõige väiksematel saartel Lapalmal,  Lagomeeral ja Elerol. Sisuliselt on tegemist hiiglaslike vulkaanide vee peale  ulatuvate tippudega. Kui mõni saar on siiani vulkaaniliselt aktiivne  ja näiteks Tenerii Sihvel asuv teine vulkaan meelitab  uudistajaid kogu maailmast, siis Lagomeera on viimased kaks  miljonit aastat rahulikuna püsinud. Lagomeeral pole rahvusvahelist lennuvälja,  seetõttu saab sinna kõige mugavamalt mereteed pidi. Koduse nimega laevaliin läbib kahe saarevahelise distantsi  tunni ajaga merd mööda, kuigi mõnevõrra kasinamates tingimustes,  seljas Lagomerale ka maailma tuntumaid meresõitjaid  Cristoper Columbus kellega seotud paiku on saare pealinnas  San Sebastianis õige mitmeid. Just sellest kirikust käis enne oma kuulsusrikast merereisi  Kolumbus palvetamas. Tõsi küll, pühakoja praegune versioon on kerkinud siiski  sajand või paar hiljem. Paarkümmend meetrit eemal asub aga maja,  kus meresõitja, väidetavalt oma viimase vanas maailmas  veedetud öö magas enne kui üle ookeani Ameerika poole teele asus. Lakomera oli Columbusele viimaseks peatuspunktiks enne pikka merereisi. Kuna see kaev on sadamale kõige lähemal,  siis arvatakse, et just siit pärineb vesi,  millega Ameerika sisse õnnistati. Kolumbus külastas saart kolmel korral, täiendades siin toidu  ja veevarusid. Aga võib-olla tõi teda saarele proviendi vajaduse kõrval  veel ka miski muu. San Sebastiani keskel kõrgub suursugune kaitsetorn,  mille ehitas Hispaania esimene kuberner Lagomeral. Kaitset vajati seejuures mitte väliste ründajate,  vaid kohalike elanike umbes 5000 aastat tagasi  Põhja-Aafrikast siia rännanud kvantside eest. Kui aga kuberneri poeg abielu kõrvalt ac neiuga kurameerima hakkas,  vihastas see põliselanikke sedavõrd, et mees tapeti  ning tema abikaasa pidi end tornis varjama. Kuni appi tulnud Hispaania sõjavägi. Peaaegu kõik meessoost saare elanikud tappis. Et pärast krahvi surma külastas krahvinnad  ka Kristopher, Columbus. Kas lustaka lese ja kuulsa maadeavastaja suhted olid üksnes ametialased,  sellest ajalugu vaikib. Hiljem aga oli selles hoones Ameerikast toodud varanduste  vaheladu teel Hispaaniasse. Praeguseks on Columbusega seotud paigad muidugi turismimagnetiks,  kuigi saare peamine sihtpunkt ja kruiisisadam asub  pealinnast lääne pool. Maalilises kuningaorus ehk Valgran reis. Meie läheneme orule sisemaa poolt ning avanevad vaated on  tõepoolest võimsad ning lähemalt uurides on mäenõlvad kaetud  põnevate taimedega. Just taimed meelitavad Lagomeerale rohkem inimesi kui liivarannad. Siit ülalt on hea vaade ka kanaaride põllumajandusele  trepjatel põldudel kasvavad kartulid, tomatid  ja viinamarjad. Võib vaid ette kujutada, millist pingutust nõuab  mäekülgedele sääraste astmete rajamine ning nende hooldamine. Aga vähemalt kastmisvesi jookseb ise kohale. Tõsi küll, kuivadeks perioodideks tuleb seda hiiglaslikes  reservuaarides talletada. Ja kui mägi ikka nii järsk on, et seal mitte midagi ei kasva  siis kitsed kasvavad seal ikka mökitamise  ja kellakolina järgi võib neid loomi turnimas näha  ka täiesti ligipääsmatuna näivatel. Järsakutel. Vähegi laugemad nõlvad ning orupõhjad on aga vallutanud banaaniistandused. Eestlaste lemmikpuuvili ei ole tegelikult muidugi puuvili. Kuigi nii suurt ja lopsakat rohttaime on lihtne puuks pidada. Banaane leidub kanaari saartel kõikjal, välja arvatud  poodides seest poodidest leida kohaliku delikatessi  ehk palmimett. Seda vahtrasiirupile sarnanevat maiuspala valmistatakse  palmipuude latva uuristatud lohku kogunevast mahlast. Mida siis tunde ja tunde keedetakse, kuni järele jääb pruun  ja veniv magus nektar. Vulkaanilise päritoluga Lagomeera rannik on kanjonite  ja mäeharjade rägastik kus linnulennult lühike teekond võib  maismaad mööda liikudes venita isegi 10 korda pikemaks. Eks katsu siis niimoodi naabritega suhelda. Aga nagu ajaloos sageli, leiti ka siin nutikaid lahendusi. Kui Eesti koolis võib isegi Vahetunnis vilistamise eest hurjutada saada  siis lacomeera on ainukene paik maailmas,  kus koolis vilistamine ei ole mitte ainult lubatud vaid  lausa kohustuslik õppeaine. Vilekeel el silbot kasutatakse kaugete vahemaa e tagant suhtlemiseks. Vilistamisest on tõepoolest kasu, sest selle abil saab  paradiisiaiale sarnanevas hotelliõues omavahel rääkida,  nii et Eesti ajakirjanik mitte tuhkagi aru ei saa. Keel on tõepoolest kaunis, aga selle tekkepõhjused olid  äärmiselt pragmaatilised. Vilekeelt kasutasid suhtlemiseks nii karjused kui  ka hispaania vallutajate vastu võitlevad pärismaalased. Ühe teooria kohaselt lõidki vilekeele orjastatud põliselanikud,  kelle keeled olid suust välja lõigatud. Maastikul võib vilekeele abil suhelda isegi kuni nelja  kilomeetri kauguselt. Eks kuulake ise. Niimoodi kõlab ingliskeelne tervitus. Welcome do Lagomera. Sedasi aga täiesti eestikeelne üleskutse,  vaadake osooni. Osooni tasub vaadata ka järgmisel korral,  sest siis pühime linnatolmu jalgelt ja sukeldume Lagomeera ürgmetsa. Enne vanasti, kui meil polnud veel aimu lindude rändamistest,  arvati, et linnud poevad talveks maa sisse lähevad ära surma riiki,  kevadel tulevad sealt aga tagasi ning võivad kaasa tuua  haigusi ja ka surma. Nüüd me teame, et linnud ei poe talveks maa sisse,  aga me teame ka, et linnud võivad tõesti tuua kaasa viirusi,  mille vastu meil puudub veel immuunsus. Teiselt poolt on inimsugu alati imetlenud lind. Nautinud linnulaulu ja tänapäeval on lindude eest  hoolitsemine meie elu igapäevane loomulik osa. Tunnistagem siiski, et lindude eest hoolt kandes hoolitseme  me sama võrra või veel enamgi iseendi eest. Meis on sügav tungiv vajadus olla hea. Lumi sulab tempokalt, rändlinnud saabuvad. Paras aeg mõelda pesakastide peale. Uute majade juures on tihtipeale nõnda, et inimene on  looduse väga korda teinud. Enda jaoks see tähendab pole vanu tühje,  õõnsaid, kuivanud puid, eriti pole rähniõõnsusi. Isegi hekke ja põõsaid on vähe, need pole jõudnud kasvada. Aga siin me saame appi tulla, ise teha kunstliku pesaõõnsuse  laudadest selle kokku lüüa. Rannamõisa uues lasteaias on puid küll nii aia taga kui  ka aia sees. Aia sees on põhiliselt männid. Nende külge me täna panemegi üles mõned pesakastid. Must kärbsenäpile sinitihasele ja hall kärbsenäpile. Pane peopesa siia peale. No vot, näed lapse peopesa suurune umbes on,  see on see tihase pesakasti põhja suurus  ja kõrgus on, pane oma käsi siia kõrvale püsti. Näed küünarnukist siia? Siia peopesa keskele umbes on on, ongi täpselt lapse järgi  ja mõõta tihase pesakasti suurus, pesakasti,  lauad, eks ole, peavad olema karedad hööveldamata et linnud  saaksid hästi siit välja ronida. Aga nüüd räägime ühest sellisest pesakastist,  milliste võib-olla pole näinudki varem, see on selline pesakast,  millel ei olegi, ümmarguselt, on kandiline auk,  see on hall kärbsenäpi, pesakast ja kärbsenäpp on tema nimi  sellepärast et ta püüab lendavaid kärbseid lendavaid  putukaid ja majade juures ta teebki räästaalustesse  sellistesse õõnsustesse või pragudesse pesa. Ja kui me talle teeme sellise pesakasti,  siis tal on kohe niisugune hea kindel koht olemas,  kuhu oma pesa teha. Lööme siis selle hall kärbsenäpi pesakasti kokku. Mõnikord juhtub, et, et mõni kild tuleb ära laua küljest  ja siis, kui vaadata kasti sisse ja siit paistab valgus läbi,  vat lindudele ei meeldi see, kui pesakasti põhjast  ja kuskilt pragudest paistab valgus läbi,  siis teate, mis on hea trikk on teha, on see,  et pesakasti põhja saab alati panna peotäie saepuru. Ja see peatäis saepuru on seal ühtlasi nagu pesamaterjali  algatuseks ja teiseks ta varjab ära need  selle valguse, mis pragudest tuleb. Veel on oluline pesakastide juures, et neid oleks võimalik  lahti võtta. Et katus käiks ära, et saab kord aastas võtta pesakasti  lahti ja võtta vana pesamaterjali välja. Pesakese tegemisel võib juhtuda, et kõige keerulisemaks  osutubki selle ümmarguse augu puurimine sinna lennuaugu puurimine. Aga tegelikult pole lindude jaoks üldse oluline,  kas see auk on ümmargune või kolmnurkne,  nii et kui augupuuri käepärast pole, siis saab lõigata  lihtsalt laua nurga ära ja ja see kolmnurkne auk sobib väga hästi. Hall kärtsnapi pesakast on valmis. Otsime talle sobiva koha, siis kuhu ta siin üles panna,  teie lasteaia juures? Hallkärbsenäpi kasti jaoks on kõige parem koht just selline  räästaalune kas mõne kõrvalhoone juures või? Või maja maja tagumine külg. Kus vähem inimesi liigub, sest eks linnud tahavad  ka rahus olla ja valivad sellise koha, kus nad  kus neid keegi ei häiri, eriti. Pesakasti kinnitamise puhul on oluline, et ta väga palju ei  tudiseks ega õõtsuks. Siin pole nüüd muud kui oodata maikuud, kui hall kärbsenäpid  kohale tulevad. Ja loota, et see kast ja koht neile meeldib. Pesakasti puu otsa kinnitamiseks ei ole mõistlik kasutada naelu,  sellepärast et naelad ei püsi kaua, nad roostetavad läbi  ja teine asi muidugi, mis on, on see, et puule tehakse viga. Ja kõige tähtsam, et kui kunagi peaks olema vaja seda puud saagida,  siis on see puit rikutud, siis on mõistlik kasutada  ka näiteks traati. Vaat ja lihasele see koht meeldib, sest siin on lehtpuid  ja eriti just sinitihane. Kui oma pesa kohta valib, siis tema tahaks,  et oleks lehtpuud ümber pesakasti üles riputamisel on vaja  valida siis selline koht, kus pesakastile lennata oleks  linnul mugav. Ei oleks väga tihedat oksastiku ja pesakasti kõrguse valikul. Tuleb arvestada, et ta oleks natuke kõrgemal,  kui inimene ulatab, sest mine seda inimest tea. Inimese käeulatusest väljas on täiesti paras kõrgus paar  meetrit maapinnast. Ja kuna me riputame traadiga, me saame kasutada siin  olemasolevaid oksi ja valime sellise koha,  kus kast kindlalt paigal püsiks, et tuul teda väga palju ei õõtsutaks. Ja pesakasti asend puul peab olema nii, et ta oleks kerge,  kaldega ettepoole, mitte vastupidi, sest muidu võib vihma  hakata lennuavas sisse sadama. Ja teiseks, kui kast on valepidi kaldu, siis on lindudel  ka raskem sealt välja ronida. Ma arvan, et me saame vaevalt siit paar sammu eemale minna,  kui juba nad tulevadki vaatama seda kasti. Nad on nii uudishimulik. Siin on selline koht, mis peaks sobima must kärbsenäpile. Siin on lennuruumi, avarust, on piisavalt oksi,  mille otsas istuda ja varitseda saaki. Sest nii nagu hall kärbsenäpi, nii ka mustkärbsenäp püüab  putukaid varitsedes neid kõrgemal positsioonil. Kui me siin rannamõisa lasteaias oleme pesakastid ootele pannud,  siis kerkib mu mälust nagu iseenesest paar rida vanast  rõõmsast ringmängust. Ja meil on tore olla. Valle allera ja pulmad võivad tulla. Kolm.
