Ma olen Tartu Ülikoolis kooslusökoloogia professor,  aga täna on mul puhkus ja ma olen oma suvekodus Noarootsi  Nõmme talus Embi külas ja mul on plaanis täna minna muulukale. Muulukas on minu jaoks niisugune väga oluline liik,  mis viib mind igal aastal korraks tagasi lapsepõlve,  kuigi ma olen siinsamas, noarootsis lapsepõlvega  ja on noarootsi kuidagimoodi seotud, aga see on seotud mu  emapoolse suguvõsaga vanaema ja vanaisaga,  kelle juures ma tihtipeale juuni ja juulikuu veetsin. Praeguses Valgamaas endiselt Võrumaal. Ja huvitaval kombel oli muulukas seal ka väga tavaline liik,  suhteliselt tavaline liik ja seda kutsuti hoopis rämmemarjaks. Ja ma juulikuus tihtipeale käisime vanaisaga neid otsimas. Ja minu jaoks lapsepõlves see oli mari, mis lõhnas nii,  nagu ta maitses. Et väga paljud eestlased ei tunne üldse muulukat,  et muulukas on, on võib-olla isegi olematu paljude minu  tutvusringkonna inimeste jaoks kui nad on kunagi kohanud muulukas,  need on pidanud muulukat metsmaasikaks. Aga need on kaks eri liiki, kuigi need on sõsarliigid. Aga nad on erineva maid kitsega, nad on erineva lõhnaga  ja nad ka õitsevad ja kasvavad natuke erineval ajal. Muuluka ja metsmaasika erinevust on suhteliselt raske märgata,  kui marju ei ole küljes. Kui marjad on küljes, siis on see suhteliselt lihtne,  sest et marjad on erinevad vähemalt treenitud silmale,  kuigi mulle on öeldud suhteliselt hiljuti,  et ainult bioloog teeb vahet, aga, aga ütleme,  üks väga oluline erinevus on see, et, et kui maasikal tuleb  lehed või see väike roheline tupsuke sealt tagant ära,  väga lihtsad, kui sa maasikat metsmaasikat nopid,  siis tavaliselt jääb sulle puhas mari pihku,  siis muulukat noppides tuleb ka see tuppa,  sealt kaasa see roheline tutikene ja see tuleb  siis niimoodi noaga ära lõigata pärast, kui sa tahad  muulukaga midagi teha siis teine asi veel,  kuidas eristada, juba teravama silmaga on see,  et muuluka lehel on tipmine otsa, sakk on madalam,  kui on maasikalehel. Aga nagu marjad küljes on, siis on. Kui sa ükskord muulukat tundma õpib, siis on seda raske  metsmaasikaks pidada. Muulukat leiab niimoodi suures plaanis Põhja-Eestis,  Lääne-Eestis, Lääne-Eesti saartel sest muulukas armastab  lubjarikast ja suhteliselt kerget mulda. Ja meil siin Lääne-Eestis, kus me praegu oleme võib väga  tihti kohata muulukat ja metsmaasikat läbisegi kasvamas. Et tihtipeale sa vaatad, et maasikalehed  ja siis avastada, et oi, täitsa kahed erinevad marjad. Kuigi jah, maasikas metsmaasikas on natuke varasem oma oma  õitsemise ja küpsemisega võrreldes muulukaa. Mina soovitan muulukaid süüa kõigepealt kui isu on täis söödud,  siis teha toormoosi või siis keedumoosi talveks. Väga maitsev saab, olen teinud. Aga näiteks minu sõja ajal kasvanud ema nende peres  muulukaid korjati ja kuivatati, sest suhkrut ei olnud,  et hoidistada. Ja siis selliste kimpude ja nagu mul siin praegu on. Riputati ülesse pandi kuivama ja talvel pandi  siis kas pudru peale või tehti teed.
