Vikerraadio. Kuula rändajat Kesk- ja Lõuna-Ameerika paeluvates paikades. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat. Tere, me oleme nüüd selle tänavuse rännusarjaga jõudnud
Lõuna-Ameerika mandril päris kaugele ekvaatorist lõuna poole
ja iga järgmine maa, kuhu oleme jõudnud,
on siis ilmastiku poolest ka nõksu võrra jahedam.
Nii et Uruguai, kus olime eelmises saates,
on juba looduslikult mitte troopika, vaid lähistroopika.
Ehk siis näiteks, kui võrreldi Euroopaga,
siis umbes nagu Vahemeremaad. Aga nüüd täna läheme veelgi jahedasse piirkonda
ja seal asub siis Tšiili, see on meie tänane teema.
Suurem osa Tšiilist asub parasvöötmes.
Ja täna siis räägin sellest tšillist niimoodi üldiselt
sellest streigist endast, majandusest, rahvast loodusest
ja saate lõpuosas natukene ka omaenda muljet. Sest sealtmaalt, nii et hakkame pihta. Sedamoodi algab siis üks reibas laul.
Selles on juttu Tšiilist, laulu nimi on latšilena,
mis tähendabki tõlkes Tšiiliast ja siin laulus siis
kiidetakse Tšiili muusikat, tema hoogsaid rütme.
Aga mina alustaksin sellest, et see Tšiili riik On väga imeliku kujuga, nii et kogu maailmas ei ole ühtegi
teist riiki, mis oleks nii kitsas ja samal ajal nii pikk,
täitsa nagu mingi soolikas, kas et siis kilomeetrites on
Tšiili keskmine laius kusagil seal paar-kolmsada kilomeetrit,
aga pikkus põhjast lõunasse on tervelt 4300 kilomeetrit.
No mida see tähendab?
Selleks, et seda endale natukene silmade ette manada,
tõstame mõttes Tšiili kontuurid kusagile siia meie lähedale
ja paneme näiteks Tšiili põhjatipu Tallinnasse
ja vaatame siis, kui kaugele lõunasse niisugune riik välja ulatub,
tuksigatahes Euroopasse ta mitte kuidagi ära ei mahuks,
vaid sirutuks üle Vahemere sügavale Aafrikasse. Ulataks lõunaotsapidi isegi sealt Sahara kõrbest veel lõuna poole.
Ja mõelda nüüd, et selline tohutult pikk
ja kitsas riba on kõik üks ja see sama riik.
Ja vot see ongi Tšiili.
Aga kui nüüd mõelda, miks ta niisuguse kujuga on,
siis siin on põhjuseks loomulikult loodus
sest ida pool on Tšiilile selline väga selge piirandide
mäestik ja lääne pool vaikne ookean. Ja ka Tšiili põhja Ots on väga selgelt looduse poolt ära määratud,
nimelt asub seal põhjaotsas hästi suur ja elamiskõlbmatu
Atacama kõrb.
Aga lõunaotsas algavad treiki väina avarused
ja selle taga juba see jäine Antarktika.
Nii et kui nii võtta, siis Tsiili riik asubki sihukeses
imelikus Lõuna-Ameerika sopis, millel on väga selgelt
looduse poolt pandud piirid. Aga loomulikult, kui riik on nii peenikene
ja nii pikk, siis on selle eri osades väga erinevad
looduseolud ja libistamegi, nüüd mõttes sellest Tšiilist
pilgu üle põhjast lõunasse, vaatame, millised loodusolud
ja maastikud seal on.
Kõigepealt seal põhjaotsas, siis tulikuum
ja elutu Atacama kõrb, üks veevaesemaid piirkondi kogu maamunal.
Ja kui ei ole vett, siis ei ole ka elu nii totaka,
hammas, rohelust ei ole. Aga värve on päris palju.
Nii et erisugused, tasandikud ja kaljud võivad olla pruunid,
punased, kollased või sinised.
Nii et maastikud on päris efektsed ja unenäolised
ja sellepärast tõmbab Atacama turiste kohe väga ligi.
Kuigi seal pole üldse mõnus olla.
Kohutav Ta kuumus, pidev janu ja tihtipeale ka kange peavalu,
sest mõnikord, kui tõuseb kõrgemale, siis ulatuvad
merepinnast need kõrgused juba seal mitme kilomeetri peale välja. Aga ütleme siis nii, et ebamugavused annavad ju elamustele
vaid vürtsi juurde ja Takamas käiakse päris palju.
Kui nüüd minna mõttes sealt edasi lõuna poole,
siis jõuame sellisesse piirkonda, mida tšiillased ise
nimetavad väikeseks põhjaks.
Ja see on nüüd selline kant, kus veepuudus on ikkagi veel
väga suur aga niiskust on veidikene rohkem
ja seal on siis sellised poolkõrbetaolised maastikud,
madalad torkivad põõsastikud, kidur, rohuga,
Rohtlad ja mõnedes sügavamates orgudes on niiskust isegi nii palju,
et seal elavad inimesed asuvad külad seal siis peetakse kariloomi. Väikest viisi viileldakse ka põldu ja aeda.
Aga kui nüüd minna veel edasi lõuna poole,
siis jõuame sellele Tšiili kõige tähtsamale alale.
Seda nimetatakse Tšiili, kes korruks.
Ta on päris lai ja ka päris pikk.
Ja see piirkond on siis õnnistatud viljakate muldadega.
Vihma sajab ka seal täiesti piisavalt.
Suve talvetemperatuurid on mõõdukad ja selle tõttu too on
seal väga palju põlde ja aedu. On ka tihe asulate ja teedevõrk.
Ja seda piirkonda nimetataksegi siis Tšiili viljaaidaks
ja veini keldriks.
Sealt saadakse siis need kõige suuremad põllu-
ja aiasaagid.
Ja muidugi kasvatatakse seal hästi palju viinamarju,
nii et kui meie siin ostame mõnest poest Tšiili veini disülimalt.
Tõenäoliselt on need viinamarjad, millest vein tehtud,
küpsenud just sealsamas Tšiili keskorus. Ja seal keskorus asub siis ka see riigipealinn Santiago
elanike kuskil kuue miljoni ringis, nii et ikka tõeline suurlinn.
Turiste voorib sinna igal aastal väga rohkesti aastas kokku
siis umbes sama palju, kui on Santiagos elanikke
ja turiste teenindatakse Santiagos eeskujulikult
ja vaatamist jätkub rohkem kui küll.
Kasvõi see vanalinn, mis on päris hästi hästi säilinud kõigi
oma hispaaniaaegsete, väärikate kivimajade
ja kirikutega. Või kasse Santiago, hästi elav peatänav,
mida kohalik rahvas nimetab alameedaks.
Aga uus linnad on ka põnevad, seal on siis neid kõrghooneid
ja kenasid haljasalasid ja seal asub ka siis kogu
Lõuna-Ameerikas ka kõige kõrgem pilvelõhkuja.
Nimeks on tal Elgostanera ja kõrguseks 300 meetrit.
Aga nüüd läheme mõttes sellest keskkorrust lõuna poole.
Ja siis satume juba sellisele alale, mida nimetatakse
väikeseks lõunaks. Inimasustus on seal mõnevõrra hõredam kui keskorus,
aga loodus on palju võimsam.
Näiteks asuvad seal need legendaarsed Tšiili kõige uhkemad
fjordid oma olemuselt.
On nad ju üsna sarnased nende norrafjordidega,
mida paljud eestlased teavad.
Aga ma ütleksin, et Tšiili fjordid on Norra fjordid kuubis.
See tähendab, et nad on palju suuremad, pikemad sügavama veega,
kõrgemate harjadega. Aga sealsamas lõunaosas on ka väga uhkeid vulkaane.
Mägedes ja mägedes on ka väga atraktiivseid kaljusid Ühed,
nendest kannavad nime Torres del paine.
Nüüd on tõeliselt kaljutornid kilomeetri kõrgused,
aga nendest me veel räägime siin saates hiljem pikemalt.
Ja seal lõunas on ka kõige uhkemad ja laiemad Tšiili metsaalad,
seal kasvab palju põnevaid puid.
Ükski nendest ei ole selline, mida siin Euroopas on kasvamas. Mõned kasvavad väga suurteks nendest puudest
ja ma olen seal ka ringi kolanud ja näiteks üks väga
tüüpiline lehtpuu, mis seal metsi moodustab,
on lõuna pöök, nimi, lõuna pöökese tuleb siis sellest,
et välimuselt meenutab see lõuna pöök veidikene euroopa pöögipuud.
Aga kuna ta kasvab lõuna poolkeral, siis on ta nimi just
lõuna pöök.
Ja mõned nendest lõunaveokitest heitlehised,
mõned igihaljad ja just need igihaljad lõunapüügid minu
meelest vägagi eksootilise välimusega. Aga läheme siis päris sinna Tšiili lõunatippu välja
ja vot seal annab juba tunda Se Antarktika jäine hingus,
nii et inimasustus on väga hõre.
Taimestik on kidur, metsad madalad.
Mõneti on minu pilgu läbi vaadates need meenutanud ka juba
meie Euroopa põhjalat.
Kuigi kui mõelda, kus ta maakeral asub, siis on õige ju öelda,
et see on kõige kaugem. Lõhuna, või võiks siis öelda isegi lõunala,
et siis nagu vastand sellele meie põhjalale.
Aga lootus on jah, veidikene sarnane sellele.
Põhja-Euroopa. Siin sai vahepalaks jälle kuulda juppi sellest samast
särtsakast siilile pühendatud laulust, mis oli juba saate alguses.
Aga mina jätkaksin ikka veel seda Tšiili üldjutt,
too peaks nimetama aga siis selle Tšiili riigi pindala
ja elanike arvu.
Tšiili pindala on siis 760000 ruutkilomeetrit,
elanike arv 20 miljonit ja kui panna see nüüd Lõuna-Euroopa taustale,
siis Tšiili kuulub nende näitajate poolest Lõuna-Ameerika
keskmiste riikide hulka. Aga mis puutub Tšiili majandusse, siis selle poolest on ta
kindlasti täiesti Lõuna Ameerika pude seas.
Ja majandusharudest on ühtviisi tugevad nii põllumajandus-
kui ka tööstus.
Ja selle Eduka põllumajanduse tagab ilmselt see,
et kuna see riik sirutab nii pikalt põhjast lõunasse
ja ka ütleme orgudest mägedesse, siis on seal väga erinevaid
kasvupiirkondi ja nendest saab viljeleda edukalt väga
erinevaid kultuurtaimi. Nii et kui igast kasvupaigast pigistada välja see parim,
siis on need saagid kokkuvõttes väga tähelepanuväärsed.
No võtkem kasvõi näiteks kirsi ja kultuurmustika kasvatamisel.
Nende poolest on siis Tšiili kogu maailmas kõikide riikide
seas auväärsel viiendal kohal.
Ja noh, viinamarjaistandiku pindala poolest
ja toodetud veini hulga poolest jääb Tšiili seal
Lõuna-Ameerikas alla ainult oma lähinaabrile,
Argentiinale. Aga tööstusest rääkides on selle tugeva tööstuse niukseks
nurgakiviks mäetööstus.
Väga palju maavarasid kaevandatakse palju,
näiteks vasetoodangu poolest on Tsiili kogu maailmas kõige
esimesel kohal aga näiteks ka teatud haruldaste keemiliste
elementide toodangu poolest kas või näiteks sellised elemendid,
nagu jood, vireenium ka nende toodangut on siis Tšiili kogu
maailmas kõige esimene. Ja kui nüüd siis mõelda, et väga tugev põllumajandus väga
tugev tööstus, siis on ju loogiline eeldada,
et ka selle maa elanikud elavad hästi ja nii see ongi.
Nii et siili elanike keskmine sissetulek aastas on kõrgem
kui üheski teises Lõuna-Ameerika riigis.
Kuigi kui nüüd jälle panna need näitajad siia Euroopa taustal,
siis näiteks on ju huvitav võrrelda eesti elatustasemega
siis siis meie elatustasemest jääb see Tšiili laste keskmine
elatustase ikkagi nii veerandi võrra väiksemaks. Aga, ja Lõuna-Ameerikas on see siis tip ja tipus on ka
Tšiili majanduse stabiilsus, ettevõtluse vabaduse näit tegijad.
Ja muide, Tšiilit loetakse ka kõige turvalisemaks riigiks,
Lõuna-Ameerika kaks on siis ja vihje turistidele,
et seal on tõesti väga muretu ringi liikuda
ja reisida.
Aga kui mõelda Tšiili elanike etnilise koosseisu peale,
siis seal on see omapära, et mis stiitse on rahvastiku seas
suhteliselt vähe ja valgeid inimesi palju
või siis teiste sõnadega ületab valgete protsent,
et päris kõvasti mestiitside protsendi. Aga nende näitajate juures on üks väikene konks.
Nimelt hoiatavad rahvastiku-uurijad, et kui küsida otse
inimeste käest, et kelleks sa ennast pead siis Tšiilis on sedamoodi,
et väga paljud mestitsi välimusega inimesed ütlevad selgelt,
et mina olen valge inimene.
No ja meie ajal on ju kombeks, et kui inimene ütleb,
et ta on see, siis nii tulebki kirja panna.
Ja sellepärast võib-olla ei maksa seda valgete
ja mestiitside omavahelist protsenti nii väga tõsiselt võtta. Aga ikkagi huvitav mõelda, et kui näiteks Brasiilias
ja mujal Lõuna-Ameerika riikides keegi ei tee vahet,
mis värvi su nahk on, siis Tšiili inimeste jaoks on see
üpriski tähtis.
Aga kui rääkida Tšiili etnilisest koosseisust,
siis kuidas on lood nende põlisasukatega
ehk indiaanlastega?
Erinevatel andmetel on nende osakaal seal Tšiilis muu
rahvastiku hulgas kusagil kaheksa ja 13 protsendi vahel. Ja enamasti on need indiaani rahvakillud siis sellised õiged,
tillukesed aga on üks erand nende indiaanirahvaste seas.
Ja see on rahvas nimega Mapoughiad.
Puutsesid elab Tšiilis praegu kokku ligi 1,7 miljonit pluss
veel seal teisel pool piiri, Argentiinas 200000 inimest.
Nii et päris suur rahvas seal lõunapoolses Lõuna-Ameerikas
ja ka muus mõttes väga erakordne rahvas.
Ma olen Mapudsete külades käinud ja sellepärast ei sama
vastu kiusatusele kõnelda sellest bussi rahvast natukene pikemalt,
ma olen küll olnud tema puutsete külades seal Argentiina poolel,
mis asuvad vägagi siili piiri lähedal. Aga nüüd ma puutsed on läbi ajaloo olnud väga silmapaistev
rahvas selle poolest, et nad on väga ühtehoidev,
kuigi see rahvas on suur ja nad on väga hästi organiseeritud
rahvas alati olnud.
Nii et kui on vaja, siis on hõimutsunud väga kiiresti kokku
kutsuda hästi võimsa sõjaväe.
Ja näiteks ajaloo ürikutes on teada, et juba enne valge
inimese tulekut laienes José inka impeerium väga kiiresti
lõuna poole, aga nii kui nad Maputsjad aladele jõudsid,
nii nad edasi ei laienenud, pidasid paar lahingut,
mille nad putšidele kaotasid ja leppisid siis sellega,
et olgu peale, las nad seal olla ja koiduleid siis juba need
konkistatoorid siis nemad ka ei saanud mopudsetest mitme
sajandi jooksul mitte kuidagi jagu. Iga kord, kui üritasid minna, alati löödi tagasi
ja see hispaanlaste ja mopuutšede omavaheline võitlus kestis
visalt tervelt kolm sajandit.
Alles kusagil seal 19. sajandil suutsid hispaanlased nad oma
võimu alla painutada palju aega pärast seda,
kui kõik ülejäänud piirkonnad olid juba hispaanlaste alluvuses.
Ja ega sema putšede isepäisus ei ole ka kadunud.
Praegusel ajal praegu nad küll päris relvadega enam üles ei tõuse,
nii nagu 19. sajandi lõpupoolel veel viimati. Aga nad korraldavad väga suuri ja tõsiseid protestiaktsioon.
Iga kord, kui nende õigusi tahetakse piirata,
siis algab nisugune protestikampaania ja seda ka arvestatakse,
sest see rahvas on ju päris arvukas. Tõesti nii sirgeselgselt rahvast nagu ma puutsed ei olema
Lõuna-Ameerikas kohanud, mitte kusagil mujal,
aga kui seal omapead siis nendes külades ringi sai käidud,
siis oli seal ka tunda mingit erilist vaimsust,
kuigi välimuse poolest noh siis riiete poolest
või siis ka nende elamute poolest need ma puutset praegusel
ajal ei erine muudest.
Ma elanikest mitte sugugi. Aga jah, see eriline meelsus seal, kus me kõige pikemalt
ringi käisime, selles külas oli meie juhiks siis üks selline
mees nagu Gabriel.
Ja ta oli ka siis oma küla, niisugune vaimne juht oli
niisugune üsna pikka kasvu vanapoolne mees sirge rühiga
hästi selge pilguga tõesti meeldejääv persoon kohe algusest peale.
Ja ta kõneles ka enda eluteest, seal oli ka üsna harukordne.
Nimelt oli ta suurema osa oma elust teeninud ohvitserina armees. Ja olgu öeldud, et nii Argentiina armees kui Tšiili armees hinnatakse,
neid putkesid ohvitseri täna väga kõrgelt
sest neil on mingi selline loomupärane sõjamehe südikus
ja väejuhi talent juba lihtsalt veres.
Ja sealsamas küla lähedal me läksime ka vaatama seda putšede
ühte pühapaika.
Välimuselt ei midagi erilist keset mägi aasa,
selline sõõria kujuga plats, mis ümbritsetud puust taraga
keskel mihuke madalam koht, kus on siis nagu lõkkeaseme koht
ei midagi erilist, aga Gabriel kõneles, siia kogunevad need
ma puutset siis mitu korda aastas mitmesaja kaupa kokku
ja viivad siis läbi neid oma vanu tseremooniaid. Ja Kawelli niisugune nimetus seal oma külas oli matši
ja matsi tähendab ma puutsedele siis nagu šamaani
või tervendajat.
Nii et siin ma putšede jutul lõpetuseks laseksin ma kõlada
ühte nende rahvalaulu, õigemini on see küll rahvalaulu
töötlus aga väga ilus töötlus.
Ja see laul ongi. Pühendatud just nendele vapputšide vaimsetele juhtidele
ehk matšidele. Kuid siit edasi jutustaksin ma juba nendest omaenda siili rännumuljetest.
Ja meie liikusime ringi siis seal siili lõunaosas.
Seal olid peamiselt niisugused Rohtlad ja mäed.
Ja olime seal siis päris mitu päeva.
Sõitsime läbi. Üle poole 1000 kilomeetri ja me tulime sinna Tšiilisse,
õieti veelgi lõuna poolt, nimelt Argentiinast tulema saartelt.
Tulime siis üle magala Häsi Väinalaevaga jõudsime Punta
Reenase linna ja otse Punta Reenase linn kuulub juba
Tšiilile ja seal oli meil vastas siis matkabuss koos Tšiili teejuhiga.
Teejuhi nimi oli Philippe ja tal oli niisugune noormees
väikest kasvu hästi vilgas, kiirete liigutustega.
Aga kogu tema jutust ja olekust oli tunda,
et ta on oma Juurtelt selline maapoiss. Tundis väga hästi maaelu ja loodust, aga linnaelust
ja mingist Tšiili riigi poliitikast ei tahtnud ta üldse rääkida.
Ja ta rääkis ka, et ta on väga kirglik kalamees,
jahimees olnud juba maast madalast ja neid kala
ja jahimehe jutt tuli tal nagu varrukast.
Lõputult palju.
Iseenesest ju täitsa huvitav kuulata, kuidas selles kandis
käib näiteks talvine jänese jaht. Siis minnakse talve ajal pampasse vähemalt nädalaks,
kaasas ülimalt kergevarustus, tus, villane paks pontšo,
natuke leiba ja kuivatatud liha ja loomulikult ka püssi.
Aga pampason talvel väga külm.
Nii et öösel keeratakse ennast pontšo osse.
Seal läheb kõvadesse miinustesse.
Lõke tehakse üles ja seal lõkke paistel,
siis kuidagi saadakse see hommikusse. Aga hommiku varavalgel jälle jäneseid taga ajama,
kuigi jäneseid on üsna vähe.
Saak on kehva, aga Philippe, millest oli see väga vahva?
Mulle küll eriti meelitav ei tundunud, et nüüd ise midagi
sellist läbi teha.
Aga need maastikud olid seal jah, tõesti sellised hästi ühtlased,
lagedad, Rohtlad, teed olid auklikud ja viletsad külasid vähe.
Ja Philippe ütles, et inimesed elavad siin peamiselt
lambakasvatusest ja on tõesti vaesevõitu. Ja seda oli näha ka külade ilmest, majad olid niisugused
madalad ja kehvakesed ka inimeste riided olid niisugused
vanad ja kulunud tüüpiliselt.
Ja kui põikasime ühte külapoodi, siis see oli ka ikka väga tühi,
nii et kokkuvõttes see kant seal Lõuna-Tšiilis maga lähesi
väinast põhja pool on ikkagi täielik vastand sellele,
mida sa kujutad, kui loed Tšiili kohta internetist.
Aga jah, sealt sellest pumpastme sõitsime siis läbi tervelt
kaks päeva, enne kui jõudsime Torres del paine rahvusparki. Ja noh, need Torres del paine, mäed on tõepoolest väga
kuulus vaatamisväärsus kogu Lõuna-Ameerikas
ja õieti ka kaugemalt tullakse neid vaatama.
Hispaania keeles ei tähenda see Torres del paine mitte
midagi muud kui Torrese torne.
Ja need kaljud, need Torres del paine, kaljuhambad hakkavad
silma juba kümnete kilomeeterite kauguselt,
enne kui sa sinna jõudma hakkad. Ja oma olemuselt on nad siis sellised täiesti üleloomulike
mõõtmetega tornid siis jalamist tipu kilomeetri kõrgused,
täiesti vertikaalsete seintega.
Ja sellel päeval, kui me nende juurde tulime,
oli päikeseline ilm, siis olid nad niisugust helepruuni
värvi väga efektsed ja kutsuvad.
Ja esimesel päeval pärast sinna jõudmist läksimegi siis
sinna ringi matkama. Taevas oli pilvitu, vaated olid uhked, ainukene häda oli see,
et tuul oli meeletult tugev, eestlase jaoks täiesti selline marutuul.
Täitsa tunned, et viib su vaated lendu.
Aga Philippe ütles rahulikult, et niisugune tuul on siin
täiesti tavaline, võib lõõtsuda mitu päeva järjest väsimatult.
Ja ta hoopis õpetas meid selle ohtlikuna näiva tuulega mängima.
See oli siis niisugune mäng, et sättisime ennast seal ühe
järsu oru veerele ja kallutasime ennast paigal seistes vastutuul. Ja kui sedaviisi ennast sirgelt seistes tasapisi ettepoole
lased vajuda, siis viimaks võid seista täiesti 45 kraadise
nurga all, aga ninali ei kuku, sest see tuulepadi sinu keha
all on niivõrd tihke.
Täiesti uskumatu.
Päris närvekõditav mäng, et lased ennast niimoodi tormituule
najale rippu, aga teistpidi ka lõbus, eriti lõbus oli vaadata,
kui mõni su kaaslane niimoodi täiesti arusaamatus
kaldasendis püsib. Nagu mingi võlutrikk.
Aga järgmisel päeval oli meil siis kavas matk nende kolme
kõige järsema kalju hamba juurde.
Aga ilm oli vahepeal täiesti ära pööranud,
tuul oli sama tugev kui eile, aga oli hakanud sadama,
taevas oli paksult pilves.
Kaljusammaste tipud poolest saadik udus ja nende kaljude
värv oli absoluutselt teistsugune. Mitte rõõmsalt helepruun, vaid niisugune tume
ja ähvardav.
Ja oli ka külm, sest päike ju ei paistnud.
Panime selga oma kõige soojemad ja vihmakindlamad riided,
läksime vapralt teele.
Ja see vihm oli ikkagi nii tugev.
Tuul pitsutas selle läbi ka kõige parematest vihmariietest.
Paari tunni pärast olime läbiligunenud. See mägirada, mida mööda kõndisime, oli muutunud väga
tigedaks ja vesiseks.
Ja vot siis mingil hetkel Philippe ütles väga selge häälega.
Nüüd pöörame otsa ümber ja läheme kohe tagasi,
sest tema oli seda rada kõndinud lugematuid kordi
ja ütles, et seal lõpus algavad need kõige järsemad tõusud
ja tänase ilmaga võivad nad olla jääs.
Niisiis on hästi libe ja tema kogemustepagasis oli ka see,
et paaril korral olid turistid oma jala nikastanud
või välja väänanud. Nii et Philip jutt mõjus väga veenvalt.
Tegime nii, nagu ta ütles.
Sest tõesti mägedes asjatuid riske ette võtta ei tasu.
See on ka minu enda kogemus mägedest.
Aga kokkuvõttes ikkagi need Torres del paine,
kaljuhambad jäid väga teravalt meelde. Kuid nüüd on küll paras aeg tänane saade selle kena indiaani
meloodiaga lõpetada.
Ja see oli siis selline ülevaade Tšiili rahvast
ja loodusest ja omaenda muljetest sellelt maalt.
Aga järgmises saates me õieti jätkame neid rännakuid seal
Tšiilis ja läheme külla sealsetele kaub hoidele.
Neid nimetatakse seal kautšodeks ja nende eluviise kombed
mõjusid mulle küll täitsa vahel, nii nagu oleks sattunud
mõnda vanasse heasse Metsiku Lääne filmi. Kuula rändajat Kesk- ja Lõuna-Ameerika paeluvates paikades. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat.
