Vikerraadio. Kuula rändajat Kesk- ja Lõuna-Ameerika paeluvates paikades. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat. Tere me oleme nende tänavuse hooaja kesk
ja Lõuna-Ameerika rännusaadetega jõudnud eelmise saatega
välja Tšiilisse.
Ja see Tšiili on siis üks nendest kahest Lõuna-Ameerika riigist,
mis asuvad täiesti seal mandri lõunaotsas.
Ning eelmises saates sai siis jutustatud sellest Tšiilist hästi.
Üldiselt kõnelesin näiteks selle riigi omapärasest välja
venitatud kujust seal Vaikse ookeani ääres
ja rääkisin ka sellest, mismoodi selle Tšiili loodus
ja maastikud 4300 kilomeetri jooksul põhjast lõunasse aina
muutuvad ja oli jutuga Tšiili inimestest,
majandusest, pealinnast ja nii edasi kõige lõpus jagatud
veel ka oma muljeid sealt Tšiili lõunaotsast. Aga täna jätkaksin samuti nende Tšiili muljetega
ja keskenduksin küll ainult ühele minu meelest väga köitvale
teemalisel Tšiilis ja selleks on siis sealne kautšokul tuur.
Et kautsjon seal Lõuna-Ameerikas on küllaltki sarnased
kauboidele Põhja-Ameerikas, kas ehk need on siis sellised
kutselised karjahoidjad, karjaajajad.
Kuid minu enda kogemuste järgi oli küll niimoodi,
et need Tšiili, Argentiina kaudsivad, kelle ka siis vahetult
kokku puutusime mõjusid märksa arhailisemalt
ja algupärasemalt ja ehedamalt. Kui nüüd meie päevade kauboid seal Põhja-Ameerikas. Siin kuuldus nüüd üks selline Lõuna-Ameerika kautsude laul,
selle nimeks on taevas, päike ja maavärvid.
Ja kas ei kõla see küllaltki sarnaselt mõnele Põhja-Ameerika
kauboilaulule kuigi lauljateks on hoopis brasiillased
ja nad laulavad portugali keeles.
Aga jah, tõepoolest see kaudse kultuur ulatub otsapidi välja
ka sinna Brasiiliasse, täpsemini Brasiilia lõunaotsa.
Ja üleüldse ei ole need kautšinud seotud ju ühegi konkreetse riigiga,
vaid nad on seotud teatud kindlat tüüpi maastikega. Nii et igal pool, kus on levimas need ääretud Rohtlad
ja inimeste peamiseks elatusviisiks on karjakasvatus on ka
tegutsemas tänase päevani kautšod.
Kõige rohkem on neid küll Argentiinas ja Tšiilis,
aga on ka Brasiilias ja ka Boliivias ja mujal.
Ja see kautsugult tuur sai õieti alguse juba üle kolme
sajandi tagasi.
See oli siis see aeg, kui euroop past tulnud immigrandid
asustasid Rohtla hakkasid seal pidama kariloomi. Ja siis kujunes ka välja see kautsade kiht täiesti omaette seltskond,
kuigi erinevates Lõuna-Ameerika nurkades kandsid nad
erinevaid nimesid.
Argentiinas ja Tšiilis, aga alati nimetati neid just kautšodeks.
Ja kuidas neid iseloomustada?
Tüüpiliselt sellised vallalised mehed kes elasid kuude kaupa
papa Rohtla üksinduses koos oma loomakarjaga,
ööbisid lageda taeva all hankisid endale süüa ise küttides
seal Saaki Rohtlas ja nad pidid olema hea tervisega sitked,
vastupidavad ja nende iseloomulik tunnus läbi aegade on
olnud ka see, et nad on alati üle kõige hinnanud oma vaba
elu ja sõltumatust. Ja loomulikult olid need kaudselt siis ka kõik suurepärased ratsanikud.
Ja õigupoolest on see nende kautsade eluviis
ja põhimõtted jäänud kestma kuni tänase päevani.
Minu meelest oli see kautsude teema enne Lõuna-Ameerikasse
minekut väga põnev ja sellepärast ma lugesin hästi palju
nende kaudsete kohta minevikus ja tänapäeval.
Ja natukene pelgasin seda noh, just nende Põhja-Ameerika
kauboide peale mõeldes et äkki on nendest kaltsudest tehtud,
kas seal Lõuna-Ameerikas lihtsalt niisugune
turistiatraktsioon ja polegi seal muud kui ainult turistide lõbustamine. Ja me tõesti kohtasime, need kaudsusid palju seal Tšiilis
ja Argentiinas.
Ja mõnikord harva oli tõesti nii, et nad andsidki
turistidele lihtsalt nagu etendust.
Aga enamik neid kaudsusid, keda me seal kohtasime elasid
siiski igapäevaselt täiesti sellist klassikalist kautsude elu.
Ja see kant, millest ma nüüd kõnelema hakkan,
on seesama, millest oli juttu juba eelmise saate lõpuosas,
see oli siis see Tšiili lõunaots. Siis kui me tulime sealt tulemalt põhja poole,
ületasime, maga, lõhesid, väina, ja jõudsime siis nendesse
Tšiili Rohtlatesse.
Ja kes nüüd mäletab eelmisest saatest, siis seal me
liikusime päevade kaupa papa Rohtlas põhja poole edasi
matkabussiga ja meie teejuhiks oli selline kohalik nooruk,
kelle nimeks oli Philippe.
Ja Philippe oli kasvanud sealsamas kandis üles,
ta tundis seda kautsude elu läbi ja lõhki
ja oskas meile alati kõnelda hästi palju nende kaudsete
elust nende reeglitega, sest ja muust. Ja nüüd sissejuhatuseks nendele kautsudega kohtumise
lugudele laseksin kõlada ühte hispaaniakeelset kautsjo laulu
ja mainin siia juurde ka ära, et järgnevas saate osas olen
kasutanud lõiku ühest oma varasemast saatest,
mis oli eetris aastal 2000. See oli üks traditsiooniline Patagoonia laul,
nimi, aegade laul ja nii nagu aegade kautso kultuurgi ulatub
sajandite tagant tänapäeva välja.
Nii ka see laul on üks vana laul ja nende kautsadega oli
sellel pikal Lõuna-Ameerika reisil ka otseseid kokkupuuteid
just selle Patagoonia lõunaosas, mis on nagu hõredamalt
asustatud ja metsikum.
Muide, üks oluline asi on veel, kui sa oled harjunud,
eks vesternide ja kauboilugude põhjal rääkima,
et keegi on rantšo omanik trantša, et seal on midagi väga uhket,
siis Lõuna-Ameerikas rantšo tähendab hoopistükkis midagi muud. Rantšo on vaene lihtne talu Lõuna-Ameerikas,
nii et seal tuleb öelda Est tants jaamani,
kas see on uhke ja nüüd võõrastemajast, kui me hakkasime
hommikul jälle lõputuid Rohtla teid oma retke jätkama,
siis sealsamas kõrval lagedal väljal olid kaks ratsanikku,
kes kihutasid oma hobustega pööraselt seal platsi peal
edasi-tagasi ja me ei saanud alguses aru,
et mis asja nad siin kihutavad, oli kohe näha,
et nad, nad lihtsalt tegid oma hobustele mingit treeningut seal. Ja nad olid väga noh, ütleme filmilikult riides.
Meestel oli laia äärega kübarat bonshod niukses paksust
villasest riidest pontšod.
Ja kui üks nendest nägi, et meie teda vaatame,
siis ta ratsutas kohe meie juurde ja.
Meie ei osanud hispaania keelt, aga ta osutas käega,
et vaata, minu saapaid ja saapad olid nüüd ratsasaapad,
see oli tõesti imetegu. Need olid tal jalas, need olid niisugused mustast nahast
tohutult kõrged, ulatusid isegi üle põlve.
Nad olid siis uhkete pannalde niisuguste nahkribadega
värviliste piltidega kaunistatud, no ikka tõelised kunstiteosed,
need saapad ja saabaste kanna poolel olid kannused.
Kannused olid, no umbes kämblasuurused nagu nihukesed
tallist kodarad igas suunas.
No see oli ka täiesti kindlasti käsitöö. Need kannused, selgus, et lähipäevadel on algamas
ratsavõistlused ja nemad olid need esimesed pääsukesed,
kes olid tulnud sinna juba varakult platsi võtnud
ja oma hobuseid treenimas, seal ühel oli isegi naine kaasas
ja telk nad olid seal kohe võib-olla nädalaks ajaks kohal,
et et ratsavõistlused kautsude vahel.
See on see, millest kautso mõtleb kogu aasta,
kui ta ükskord aastasse võib-olla on, aga selle õlle ümber
keerlevate mõtted kogu elu tegelikult ja nüüd olid nemad
pannud omale siis nagu selle nii-öelda paraad,
kautsu paraad, riietuse nagu selga ja väga uhked olid ka
need hobuste jalused. Alguses ma vaatasin, et nagu mingis saabas,
nahksaabas jäme tugev saabas, mille peal on veel nahast,
et sisselõiked, niuksed, mustrid, aga tegelikult see oli
niisugune väga massiivne jalus, kuhu ta siis selle uhke
saapa veel omakorda sisse pani.
Nii et kõik oli viimase peal lihvitud, läbi mõeldud kogu see
riietus see oli siis kautša pidupäev.
Ta oli selleks valmis, aga selles igapäevases elus liikuma
seal tegutsemas. Me nägime neid päris palju seal lõpututel päevadel seal
Rohtlas liikudes ikka näed seal eemalt niisugune meeletult
suur lambakari siis on seal mingisugune kaudse hobuse seljas
ja tema ümber keerlemas seal noh, mõnikord kolm,
mõnikord viis, mõnikord seitse koera. Saatjad kogu aeg seal hobuse lähedal ja see kautso,
kes nüüd seal selles karmis Patagoonia ilmas seal peab iga
päev olema.
Ta näeb üsna niisugune tagasihoidlik välja,
tal ei ole kunagi laia äärega kübarat, tal on parim peas
tavaliselt siis on tal kaela ümber, on niukene sall,
et seda kaelasele külmade kõletate tuulte eest kaitsta
pontsivad kaega. Ta tegelikult igapäevases elus tänapäeval on näha,
kautsevadel on seljas nihukesed tugevad vatijoped hoopis.
Ja näiteks ühe korra.
Me nägime kaudset, kes ratsutas kolme hobusega,
et ühe seljas ta istus ja kaks tükki olid kõrval Me
kesisemaid lippedest, mida ta nüüd teeb.
Ta ütles, et tõenäoliselt see mees on need rännanud kol,
et kaudsel ta tänapäeval on neil niisugusi,
mitmepäevaseid, rännakuid ja tal on siis vahetab neid
hobuseid sõidu pealt, eks ole, ja ta sõidab ööd
ja päevad otsa päevade kaupa, et jõuda kuskile välja. Ja niimoodi on ta terve hooaja siis seal üksinda seal Rohtlas,
noh, kas nüüd uhke või ei ole uhke?
Mõnes mõttes ta on iseeneseisand, teistpidi on ta ihuüksinda
seal kuidas võtta, aga igal juhul, kui ta see hooaja lõpetab,
siis ta tuleb sinna Estantsesse ja talle laotakse,
ütleme see mitme kuu palk peo peale ja siis tal on korraga
päris palju raha ja siis algab kautso teine elupool.
Siis ta läheb linna. Siis on niimoodi, et see raha lendab vasakule
ja paremale peret tal enamasti ei ole, selle peale üldse
raha ei kulu, aga siis on, on just nimelt joogid
kaardimängud tütarlapsed ja kõik muu.
Ja sellistes oludes on siis kaudse on nagu ümber vahetatud,
ta on uhke, ta paneb oma kõige uhkemad pühapäevariided selga,
tal on palju raha, rahapuudust tal sel ajal ei ole sellel
lühikesel ajal. Ja, ja siis ta lihtsalt üldiselt laseb selle raha nii-öelda
tuulde ja nendel aegadel tulevadki siis ka etajad,
nendest kautsude vahelised võitlused ka tänapäeval.
Et Philippe mehe teejuht seal ütles, et,
et põhiliselt minnakse nagu võitlusesse omavahel kaudsete
vahel kahel põhjusel.
Üks on see, et keegi mees, keegi kautso solvas teist kaudselt,
aga see käib veel nagu Philippe jutu järgi käis niimoodi. Et näiteks kautsud üldiselt, kui ta on kaine,
ta on väga vaikne, endasse tõmbunud, ta ei räägi mitte midagi.
Ja kui nüüd keegi talle ütleb midagi nihukest nähvad talle
midagi või kuidagiviisi solvab, siis kautsioon täitsa vait.
Ta ei ütle midagi lihtsalt vait.
Aga nüüd, kui ta seal kõrtsis on ja ta on kõva mees,
pea veel kärakat ka võtnud, siis ta näiteks näeb seda teist,
kes ütles talle umbes poole aasta eest midagi
ja ta läheb selle juurde ja ütleb nüüd sellele midagi
niukest räiget. Aga see teine mees on ammu unustanud, et ta üldse ütles
midagi ja solvub selle peale ja siis nad lähevad tülli
või teine tüli, põhjus on, on naised muidugi,
et see pidi olema niisugune argoosõna.
Tahad koha peal nimetatakse tõlkes hispaania keeles,
see tähendaks nagu hiina tüdrukut esed, aga sisuliselt on
mis tahes ütleme siis lõõtvade Lugoometega naised
ja mõned, kui nendest on veel kauni välimusega,
siis sellepärast läheb jälle tüliks ja tänapäevalgi ikkagi
vot nende nii-öelda sellel linna eluajal tuleb neid võitlusi
da kaudset vahel tänapäeval päris kergesti
ja ja võideldakse nugadega ja kunagi surmata teist,
vaid võitlus käib selle peale, et kes esimeseks nagu teisel
haava tekitab või esimese vere nii-öelda käib võitlus
ja siis lõpeb samal hetkel ka ärase võitlus. Aga et see pidi olema ikkagi päris tavaline.
Nüüd Lähed nädal läheb kaks ja tüki kolmandatki
ja siis on kõik see poole aasta raha kautsjon läbi löödud.
Talon üritud omaette maja, mitte maja, vaid tuba seal linnas.
Aga igal juhul lõpeb see pidu üsna kiiresti,
kui raha on otsas ja siis minnakse jälle üksindusse sinna.
Rohtlasse ja siis ma vahel olen mõelnud,
et kui sa ikka oled siis seal elanud mõned nädalad niisugust
pöörast elu ja siis lähed täielikku üksindusse sinna
Rohtlasse ja tegelikult siis sa hakkad nagu järgi mõtlema,
et ja mis seal kõik toimus ja ja kõik need seigad
ja need lood naistega ja, ja omavahelised intriigid
ja tülid ja et nende pikkade kuude jooksul saate nende üle
siis põhjalikult järele mõelda. Ja kõige põhjalikumalt saime olla Tseeerro,
Guido Estantsias.
See on üks niisugune andide jalamil seal Tšiili poolel üks
niisugune hiigelsuures tants ja ja seal me saime ka siis
nagu selle Sealse tavaeluga tuttavaks ja,
ja käisime koerte kaudselt vaatamas tema Rohtlas.
Et sellest tahaks natuke pikemalt rääkida.
Estantses selles tantsus oli näiteks niimoodi,
et neid lambaid oli seal kümneid tuhandeid,
veiseid oli tuhandeid, hobuseid oli sadu. Igasuguseid sulaseid oli, oli tohutul hulgal,
aga kaudsusid üksi oli Estantse teenistuses kuskil 30 ringis
ja nad kõik olid siis seal kusagil laiali,
seal lõputus Rohtlas meeletud, neetult suur ala.
Mis sellest tantsija omandis, nagu oli, siin öeldi,
et on ainult üks kord aastas, kui kõik autod
ja kõik need lambad on selle karjamõisa juures koos
ja see on suve algus, ehk siis lõuna poolkeral detsembrikuu. Jaa, igal kaudsol on keskmiselt, no ongi 1500 lammast
ja kõik need kümned kaudsed, ajavad need lambad
ja kokku ja siis võetakse hooajatöölisi ja algab lammaste pügamine.
Kui see on niisugune mitu nädalat, kümned erriti osavalt
lamba pügajat, siis hommikust toni võtavad villa nendelt
lammastelt ja suveks annad siis lambad ilusti paljaks
pügatud ja siis lähevad, kavatsevad nendega jälle tagasi
Rohtlasse ja hakkavad jälle omaette elama. Ja kui me ükskord küsisime selle eest tants
ja mõistlikult, et et me tahaksime näha,
kuidas kautso elab seal seal Rohtlas omaette Stahli üsna hämmastunud,
et sihukest asja ei ole.
Et üks asi on see, et nad on kaugel, et see on pikk minek
ja teiseks, et ta ei ole üldse arvestanud,
keegi tuleb, et kautsu elab omaette ja veel mingid
võõramaalased tulevad, et, et nad on niisugused üsna endasse
tõmbunud vaiksed mehed ja et nad lihtsalt ei võta jutule sind. Ja lõpuks lõpuks mõisnik nagu soostus ja
ja siis hakati ettevalmistusi tegema, kõigepealt pakiti üks
korralik toidukast sellele nagu meeleheaks sellele kaudsele
kaaslaselt distantsiks.
Siis Me hankisime binokli kingituseks kautsjole,
et sinna minna ja meiega tuli kaasa selle kautso südamesõber,
distantsis elab, muud võimalust ei olnud,
ainult südamesõber saab kaudsele ära rääkida,
et, et nüüd on niisugune asi, et, et natuke oleks vaja suhelda. Ta oli mingi hobuste võib-olla taltsuta või midagi taolist,
noormees, niukene, tumeda peaga, kauni välimusega Mauricio
oli ta nimi hästi südamlik inimene ja tema ütles omakorda,
et, et me läheme nüüd Don Hossee juurde,
sest Don hos see ka on lootust jutule saada.
Et võrreldes teiste kautsudega on ta aval inimene ja,
ja siiras ja lahke inimene ja ta isegi on hea suhtleja.
Ja selle kõigi nende ettevalmistuste järel,
siis me läksime teel. Ja, ja siis, kui me jõudsime sinna kohale,
see maja iseenesest no peaaegu võiks Eestis samasuguseid
leida imepisikene maja, kus ühel inimesel on paras elada,
aga no ikka ausalt öeldes väga väike niuke hüti moodi rohkem.
Ja, ja siis me jäime eemale siis Mauricio annus südamesõber
läks üksinda jala sinna majja siis nad ajasid seal
pikalt-pikalt juttu, lihtsalt ootasime ja siis tuli Mauricio välja,
ütles, et nüüd võite tulla ja siis läksime sisse,
seal oli ta, noh, see oli niisugune vanem mees,
tumeda peaga sihukene jässakas. Kas mees ümara näoga, aga sihukesele tõesti niukse lahke
niisuguse mõnusa olemisega, aga ega ta meiega eriti juttu ei
tahtnud teha, ta rääkis oma sõbraga, nad rääkisid Hispaania keeles.
Ja siis vaikselt.
Me istume seal kõrval, siis pakutakse meile juba matets on
juba samm edasi, mid on nagu vastu võetud.
Ja kui me olime ka matet joonud, siis me tulime
ettevaatlikult siis oma sooviga välja, et me ei tahagi mitte
midagi muud, kui teada, kuidas kautsu igapäevaselt elab. Ja siis ta nagu hakkas kuskilt otsast seda nagu lahti harutama.
NATO rääkis näiteks oma päevast, et missugune on kaudse päev,
et tavaliselt tõustakse üles varavalges pannakse toit
kuskile tulele ja siis tehakse seal Rohtlas mingi suur tiir
hobusega mitu tundi ja vaadatakse, et noh,
kas loomad on terved, kas kiskjad ei ole käinud,
kas keegi Pole lambaid varrastanud nii edasi
ja siis ta jõuab sealt tiirud tagasi siis pliidi peal,
see toit on enam-vähem juba seal niimoodi haudunud
ja küpseks saanud, ta sööb selle ära ja keerab magama,
magab selle nii-öelda siesta ja päeva maha
ja õhtupoole noh, sisuliselt seesama jälle kordub,
et jällegi teeb pika tiiru seal lammaste juures. Ja õhtul jälle siis sööb, aga tegelikult on ta muidugi
külluses noh, niisugust nii-öelda jõudeaega
või vaba aega ka kogu selle aja jooksul.
Ja siis me palusime, et et, et noh, et mis need igapäevased
vahendid riistad tal siis on, mida ta kannab kaasas,
kui ta oma retkedel seal neid lambaid üle loeb siis ta nagu
hakkas lihtsalt näitama, et et noh, võib-olla riietusest
barret siis higirätt. No umbes nii nagu kauboifilmides nihukesed rätid,
ümberkaelasid niisugune sõlmitud siis niisugune mingisugune
lihtne kampsun.
Ja siis väga uhked saapad, nahksaapad igal juhul ka
argipäeviti ja siis väga kummalised püksid.
Püksid olid niisugused, puhvpüksid niuksed,
noh, et eemalt vaatad, et, et see on nagu mingi seelik.
Ja see on jällegi väga kuulus riide osa kõikidel kautsevadel,
seda nimetatakse pumbachas. Ja neid on kaudsed kandnud tõesti ajast aega.
Aga miks nad niisugused puhvpüksid peavad olema,
mina ei ole sellest siiani aru saanud, et nad ise ütlevad,
et, et siis on nagu kuidagi kergem nagu ratsutada
ja kuidagi, et ta jäi algul sulle need püksid.
Aga igal juhul nad mõjuvad natuke nagu Türgilikult.
Ja naljakas ongi, et, et selle kultuuritraditsiooni see ongi
toodud Türgist. Et esimesed inglise kolonistid millegipärast hakkasid
kautsadele vahendama selliseid Türgis stiilis pükse
ja kaudsetele hakkasid need nii väga meeldima,
et nad hakkasid neid ise valmistama ja kannavad neid juba
mitmendat sajandit praegu.
Ja üks muidugi põhiline tähtis riietus osa on hästi lai
nahkrihm selle kautša pükste peal ja, ja selle rihmas sees
laia rihma sees on taskud, pisikesed taskud,
ma küsisin, mis seal on, ühe sees on tikud,
teise sees on esmaabivahendid. Esmaabivahendeid nägime siin, ma küsisin,
et aga et et mis siis saab, kui te haigeks jääte,
näiteks siin?
Selle peale ütles, don Hosse kautsjo ei jää kunagi haigeks.
Mis see siis tähendab seda, et ta ei tohi haigeks jääda list.
Ja siis selle muidugi seal rihma siin selja peal keskel oli
hiigelsuur tokk noatupp ja selle sees oli siis kuulus nuga,
mida jälle kõik kautšod, kõik argentiinlased teavad,
et selle nimi on Falcoon. Ta näeb välja noh, nagu väga suur kööginuga ikka hirmus suur
ja lai või siis peaaegu nagu väike mõõk ja see on tal selja
peal siin keset selga, selja taga.
Ja see on siis need, see, see kaudse au ja uhkus,
eks ole, millega nad kas siis mõnikord võitlevad.
Aga igapäevaelus on see tegelikult ka hoopiski näiteks
põhiline söögivahend.
Et tavaliselt kautsjot neil meeldib tänapäevalgi niimoodi
vabas õhus süüa. Kui ta võtab selle Assado aegsele küpsetatud lihakäntsaka,
ta võtab ühe käega, võtab selles sõrmedega,
võtab suhu ühe otsa, siis noaga lõikab siit tüki ära,
niimoodi siit suu lähedalt.
Ja niimoodi ta sööbki vana kautsjode söömise viis.
Ja nüüd see, et on see siis nagu näitas ka,
et millised hobuseriistad tal on seal ibi keesid pluss seal
oli pühapäeva hobuserakmed ja argipäeva hobuserakmed
ja ja siis tal oli tohutu hobuse piitsade kollektsioon,
see oli nata erilise uhkusega näitas seda,
et üks sõber kinkis talle oma punutud piitsa,
see on, see oli tõeline meistriteos niukestest peentest
naharibadest kokku punutud. Tõeliselt kaunis asi, see oli tal nagu niisugune uhkuse jaoks,
aga peale selle oli, ma arvan, et seal üks kümmekond
erinevat hobuse piitsas on ka igapäevases elus lihtsalt vajalik.
Siis tõi ta välja oma Lassode kogu üks, las oli siis
metsikute hobuste taltsutamiseks.
See oli siuke jämedast nahast niukene, jäik
ja teine oli niisugune paindlikum ja peenemast materjalist
oli siis nii-öelda igapäevaseks kasutuseks siis tõsisemad. Kas prooviks seda lasso viskamist ka seal väljas,
läksime välja, ta on, see võttis selle, no selle selle lasso
köis või õieti punutud nahast niisugune väga pikk köis,
selle võtab niimoodi vasakusse kätte rulli
ja siis parema käega keerutab, seda laskuvad pea kohal
ja siis laseb selle lendu ja saabki pihta mingisugusele
pisikesele aiateiba le, ta näitas näiteks,
kuidas ta sinna saab mingi 10 meetri peale,
igal juhul väga osavalt. Ja, ja siis me katsusime ka seda järgi teha,
et et täiesti võimatu, ta on host, see nägi,
et me ei oska, siis ta tahtis veel rohkem uhkustada
ja ja siis võttis oma hobuse ja siis hobuse seljast,
siis ehitis Lassot väga osavalt täpselt.
Noh, see on tema igapäevane elu, sellest sõltub,
dub tema toimetulek.
Et see on nagu loomulik ja siis ta, see oli väga suur au,
et andis meile ka proovida oma hobust, et üldiselt kautso
hobune on tema jaoks praktiliselt kõige tähtsam mara. Kautsu kohta öeldakse ka tänapäeval niimoodi,
et kautso ilma hobused on nagu mees ilma jalgadeta.
Ja vanasti öeldi niimoodi, et kautso keeldub tegemast kõiki töid,
mida ei saa teha hobuse seljas istudes.
Aga selle Don host, see tänapäeva kaudse kodu kõige
suuremaks elamuseks oli tegelikult see, kui ta hakkas näitama,
mida tema karjakoerad oskavad ja õue peal seitse kuuti,
igas kuudis oli koer. Ja kui see juba nende poole läks, Nad olid ketis,
kõik, siis need tohutu rõõmsalt kilgates tormasid koodist välja,
et nüüd meil on mingi ülesanne.
Ta lasi kaks nendest koertest vabaks ja need tormasin nagu
hullumeelset Rohtlasse ja tulid rõõmsalt tiiruga tagasi
ja peremehe ette, mis ülesande annad meile.
Ja siis olid tõesti siis ta hakkas näitama,
noh ühesõnaga, kuidas need välja näevad,
need kautsjo koerad? Ausalt öeldes nagu krantsid, mitte midagi erilist tema
välimuses ei ole niukene mässakas väiksemat sorti mässakas.
Põhimõtteliselt kaudselt juhivad oma koeri õigete
ja viledega, seda me olime enne ka juba seal Rohtlas märganud.
Aga siis hõige tähendab tegelikult koera nime
ja vile tähendab korraldust, iga erinev vile on erinev,
korraldus õikaski kaks nime siis vilistas,
ma vilistan praegu. Umbes nii sihuke pikk vile, niuke langev vile.
Ja see tähendas nüüd seda, et minge siit otse mäest üles
ja koerad panid mäest üles, Puma tormasid tohutu järsust
mäest üles muutusid peaaegu pisikesteks täppideks,
siis pöörasid koos ümber, vaatasid alla peremehe poole,
et mis järgmiseks tuleb siis, kes jälle vile
ja parema käega näitas paremas suunas, koerad panid mööda
mäekülge minema hirmsa kiirusega. Ma arvan, nende peas oli küll väike hämmeldus,
et ühtegi lammast ei ole, et mida me siin jookseme,
eks ole, aga korraldus oli ja teeme jooksevad,
jäävad jälle seisma, jälle vaatad peremehe poole,
siis kes kolmas vile ja koerad tulid hirmsa hooga mäest alla,
seal karjaaed, karja ja traatide vahe on mingisugune 30
sentimeetrit traatide vahelt bega läbi peremehe ette jäävad
seisma niimoodi. Ja kui me järgmisel päeval jälle edasi läksime,
siis me ükskord oli niisugune juhus, et meie teele tooli üks
lambakari jälle mingit lõputul hulgal lambaid
ja kautso, siis pidi nad sealt nagu ära ajama seal niuke
nooremapoolne kautso ja siis hakkasid käima jälle hõiked,
viled, hõiked, viled ja seitse koera jooksid laiali
ja ülitäpselt omavahel koordineeritult tegutsedes.
Ühesõnaga, juhtisid selle lambakarja niimoodi elegantselt,
sealt tee pealt minema, nii et iga koer teadis täpselt,
mida ta peab tegema ja kuidas ta teise koeraga koostööd teeb. Et see oli vapustav ja ma seda ei näinud seal,
aga ma olen filmis näinud, et kaudse karjakoerad,
näiteks, kui tal on see hiigelsuur lambakari seal 1000
lammast ja tal on vaja kiiresti saada lambakarja teisele
poolele siis ta hüppab lammaste selgade peale,
jookseb selgi mööda teisele poole lambakarja.
Nii et tegelikult, kui vahel räägitakse,
et et see kautsu kultuur on nüüd kadunud minevikku
ja seda tänapäevaelus me enam ei näe siis tegelikult on vaja
lihtsalt minna õigesse kohta kuskile kaugesse Patagoonia
kolkasse ja kaudsod elavad seal väga sarnast elu sellele,
mida nad elasid sadakond aastat tagasi. Ja see on tänapäeval üks täiesti ehe ja kordumatu osa kogu
Lõuna-Ameerika Rohtlate rahvaste kultuurist.
Ja sealsed rahvad ise peavad ikkagi kaudsot nagu üheks oma maa,
kultuuri ja traditsioonide märgiks. Nüüdse kautsude laul, mille nimeks aegade laul
ja meie saade nendest tänapäeva kautsadest
ja nende kommetest seal Tšiili lõunaosas saab otsa.
Kuid nüüd selles järgmises saates läheme me edasi juba
järgmisse Lõuna-Ameerika riiki ja selleks on Tšiili idanaaber.
Argentiina. Kuula rändajat Kesk- ja Lõuna-Ameerika paeluvates paikades. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat.
