Praegu on näha, et siin asfaldil on ligi 30 kraadi,  murulapil paarkümmend temperatuuri, erinevused on täiesti märgatavad. Kuumalained kimbutavad Eesti linnasid üha rohkem. Ka nüüd on kindel ja Kanakulli poeg on pesas tõelised  looduse fännid. Röövlindude uurimise. Ai ai röövlid. Juba haaras. Et noh, on näha, et juba praegu, millised küünised tal on,  eks ju, et nad on päris võimsad Igal aastal sureb suure kuuma tõttu Euroopas tuhandeid inimesi. Ka Eestit kimbutavad kuumalained üha sagedamini  ja see põhjustab kümnete inimeste enneaegset surma. Miks teevad kuumad temperatuurid linnas elamise raskeks  ja mida ette võtta, et kõrgete temperatuuridega paremini  hakkama saada, seda nüüd selgitamegi. Me oleme Tallinna täielikus keskuses vanalinnas,  kus on palju hooneid, asfalt, platse, natuke  ka õnneks rohelust ja meie kliimaekspert Andreas parasjagu  mõõdab siin just temperatuuride erinevusi nende erinevate  keskkondade vahel. Mida sa Andrias siis praegu siin näed, assik vait. Kui tõsine on selline kõrgete temperatuuride  ja kuumalainete probleem Tallinna jaoks? Ja see on kahtlemata aina kasvav mure, kui me vaatame  viimast paari aastat, siis mõlemal tegelikult kõigil kolmel aastal,  ka sellel aastal mai lõpus, meil pikemaajalisem kuumalaine  oli ja me viimase paari aasta jooksul oleme näinud  nii noh, kodanikena tajunud seda ebamugavust,  mis, mis kaasneb väga kõrge temperatuuri ga,  mis kestab seal kolm-neli-viis päeva. Kui ka tegelikult oleme näinud liigsuremust suvisel ajal. Sest nagu me hästi teame, siis eeskätt eakatele inimestele  ja krooniliste haigustega inimeste jaoks on,  on kuum ilm siiski väga ränk ja, ja võib kaasa tuua  ka ka korralikke terviserikkeid, mis, mis võivad  ka ka olla surmavad, nii et nii et aina rohkem loomulikult  nendele küsimustele ka Tallinna linnas tähelepanu pöörame. Sest me saame ju väga hästi aru, mis toimub,  et kliimamuutused aina süvenevad. Ja kui veel mõnikümmend aastat tagasi ütleme,  siis me pigem vaatasime sinna Lõuna-Euroopa poole,  et küllap seal läheb asi niimoodi palavamaks,  eks ju. Võib-olla Eestis läheb isegi tead,  mõnusamaks siin. Kui, kui kliimamuutused tulevad, siis tegelikult on,  on see negatiivne mõju meieni juba väga selgelt jõudnud  ja kindlasti ta ta aina süveneb, et kuumalained muutuvad  tihedamaks ja, ja pigem rängemaks ja me oleme nendeks  tegelikult väga hästi, väga halvasti. Testi ka valmis? Kuidas kõrged temperatuurid Eestis juba märku annavad,  kas selle kohta nüüd midagi täpsemalt uuritud  ja teada ka? Ilmaandmete koondamisel selguvad nähtavalt pealinna kuumasaared. Kõige kõrgemaks tõuseb temperatuur kesklinnas,  eriti seal, kus on tihedalt maju. Palju teid ja vähe rohelust. Ja tõesti, kui nüüd siin ka mõõta selle kõnnitee asfaldi  pealt mille kõrval on väike küllaltki madalaks jäetud murulapp,  siis temperatuuri erinevused on täiesti märgatavad. Praegu on näha, et siin asfaldil on ligi 30  ja isegi ongi 30 kraadi ja murulapil paarkümmend 21 22 kraadi. Märgatav erinevus. Andreas, kuidas te siis linnas pidevalt seda temperatuuri  ja ilma jälgida? Sul on kaasas ka siin ikkagi need osad, mis seda ilma  mõõtmist võimaldavad. Ma annan need sulle siia kätte. Mida te siis siin näha ja mõõta, saate? Kas linnal annaks kaardistada ka ära oma need regioonid,  need piirkonnad, kus on kõige haavatavamad inimgrupid,  elavad? No eks kliimamuutuste puhul üldiselt on see paradoks,  et, et põhjustavad kliimamuutuse valdavalt jõukamad rahvad  ja jõukamad inimesed nende rahvaste seas  ja need negatiivsed mõjud valdavalt siis puudutavad vaesemat elanikkonda,  kes siis ei saa osta endale konditsioneeritud häärberit  kuskil roheluses ja eks linnas on täpselt samamoodi,  kõige rohkem on haavatavamad need inimesed,  kes siis elavad. Sellises kivisemates piirkondades, kus hooned on soojustamata,  konditsioneeri ei ole ja Tallinna kontekstis need on selgelt Õismäe,  Mustamäe ja Lasnamäe siis piirkonnad ja loomulikult  ka nende piirkondade sees. Kõige rohkem on haavatavamad siis eakamad inimesed. Inimesed, kellel on tervisemuresid. Me oleme nüüd jõudnud termokaameraga mõõtma temperatuuri  Pelgulinna siin ääres paistab ka tore rohelus. Mis siin nüüd oli, konkreetsemalt see Andreas,  mis sa tahtsid mulle näidata, mis erinevust välja tuua. Kas saab midagi välja tuua, mis aitaks meil Eestis suviste  kuumadega paremini hakkama saada? Eb sorf, relest Doin night witch es all in crising. Et või, või seen siis. Kas linn on siis teinud enda jaoks ka selge plaani,  et millele nüüd rõhuda, et. Kuumalainete eest ennast kaitsta. Me koostame hetkel sellist kriisikava, ehk siis,  kui meil tuleb pikemaajalisem kuumalaine,  siis käivitub teatud ette läbimõeldud protsess. Kuidas me informeeritud toimuma hakkab, kuidas ennast kaitsta,  kus on need jahutuskeskused, kuhu saab minna,  millisel viisil saab, saab inimene vajalikku abi,  kui ta on jäänud oma Lasnamäe korterisse kinni  ja ta tõepoolest Ei saa sealt ise liikuma ja teine pool, mis on ühtepidi pikemaajalisem,  aga, aga me, me töötame sellega loomulikult koheselt on  puudutab siis tõesti seda, et soojussaari oleks vähem,  see on siis rohkem haljastust, rohkem suuri puid  linnaplaneerimises tõesti, uute põhimõtete rakendamine? Meil hooned peegeldaksid rohkem päikest ja neelaksid vähem  heledamate katustega ja nii edasi. Nii et eks see on selline kompleksne tegevus,  aga loomulikult nii-öelda mõjud on küll pikemaajalised,  aga, aga tegutsema peab hakkama kohe. Me oleme täna paksus metsas kanakulliseirel koos toredate  linnunaistega ja nende lastega. Küünitate seast välja serva peal. Ja et pesa pesa on sealsamas selle männi peal juba  mingisugune paarkümmend meetrit veel minna. No igatahes lähme nüüd lähemale, et ornitoloog Tarmo juba ootab,  et hakata ronima ja lähme lähedale. Anneli ja Liisi ühendavad suure osa oma ajast erinevate lindude,  loenduste, inventuuride ja seirete tegemisele. Nende süvenev linnuhuvi sai alguse aastaid tagasi,  kui nad õppisid Räpinas keskkonnakaitset  ja ornitoloogist juhendaja Tarmo Evestus Nad metsaseirele  kaasa kutsus. Täna on naiste ülesandeks rõngastada ja mõõta noored kanakullid. Me kuulsime just häält ka, et nüüd on kindel Ja kanakullipoeg on pesas ja see tähendab,  et ta tundis, et keegi ronib ja ta tunneb ohtu,  et ja nüüd me peamegi vaatama, et ta ei hüppaks alla  või et kui ta hakkab tiibu lehvitama, seal üleval,  et siis tuleb rahulikult hästi minna. Et nad on ikkagi veel lennuvõimetud. Teisel pool on ka Tarmo. Kolm poega ja. Kuna nad lennata veel ei oska, siis nende kaitse on küünised. Ehk siis ta ongi, ta viskab tiivad laiali  ja viskab ennast sellili ja küünistega. Mul kunagi on juhus olnud, kus mul oli esimene  konnakotkapoeg ja ma ei teadnud, et ta nii suur on. Ja ta lõi mul siia veeni oma küüned sisse. Ja ma ikka päris niimoodi ehmatasin ära,  aga peale seda oled juba targem. Mida see Tarmo nüüd teeb, ma saan aru, et ta paneb ju nad  kotti ja saadab alla, siis, eks ju. Et teie saaksite edasi tegeleda. Sest et noh, üleval on ikkagi see, et sa pead tegelema  rohkem seal enda julgestamisega, et lihtsam on nad alla lasta. Nii mul on käes, aga lase järgi veel päris mitu meetrit. Ai ai, ai, niisugused röövlid. Juba jahi. Ja need on ikka päris. Veri ja äge. Ja alati tuleb ikka see, et tuleb jalgadest  ja tiibadest kinni hoida siis ta ei saa oma küünistega. Et noh, on näha, et juba praegu, millised küünised tal on,  eks ju, et nad on päris võimsad See on sinu veri. See on minu veri vist. Jah. Kuidas sina linnu seiretöö peale sattusid? No mul on see linnuhuvi juba tegelikult varasemalt olnud,  et mul kunagi üks sõbranna õppis linde ja  siis binokleid ei olnud midagi, me olime vaesed  ja siis me hakkasime kahepeale linde tuvastama,  mina hakkasin vaatama, tema kuulas häält  ja siis me kahepeale tuvastasime. Ja mu esimene lind oli väike lehelind, niisugune pisikene. Ja sealt siis see kuidagi läks niimoodi,  et ma enam ei saanudki teisiti, kui ma igal pool nägin,  ainult linde. Ja sealt see läks lahti ja siis ja siis ma tahtsin seda  juurde õppida. Ma arvan, et minul sai see alguse tegelikult sellest,  et, et ma tahtsin rohkem olla looduses, ma tahtsin avastada  selliseid kohti, mida ma muidu ei näeks. Siis siis sealt edasi, jah, tuligi selline tõsisem linnuhuvi,  selline tõsisem huvi linde kaitsta, nende kohta rohkem teada  saada ja ma õpin siiamaani iga päev, et kuna see ei ole mu põhitöö,  siis ma tunnen, et mul läheb võib-olla natuke kauem aega  ja väga, väga huvitav, on natuke selline nagu nagu saad olla  nagu laps, et koguaeg avastab ja ja, ja kogu aeg rõõmustada  ja imestan, kui palju veel on ägedaid asju,  mida tahaks teada. Tegelikult nende samade asjade järgi saab suhteliselt. Kindla le ja suled, et leiate ka pesa alt päris palju sulgi  ja siis saad ju ka kohe aru, kas on hiireviu või. No eks see tuleb ka aastatega Tarmo sinu toel Liisi Anneli siin seiramas käivad,  et kui head sellised looduse tundja nad on. Noh, kõik me alustame ju kusagilt algusest väikeste sammudega,  nii et Selle viie viie-kuue aastaga ma arvan, et neist on saanud  ikka väga head seirajad, nad on innukad,  eks ju. Vot selle selles suhtes minu arvates on üks fakt,  mis seda võiks näidata, on see, et palju on Eestis  ka mehi, kes julgeksid Ida-Virus minna sohu. On ju viis, kuus kilomeetrit öösel seal mingit seiret teha. Nemad julgevad ja nemad julgevad. Et neid, kes meil loodust armastavad, on Eestis hästi palju aga,  aga panustajaid on, on natukene vähem. Mis on võib-olla kõige meeldejäävam kohtumine mõne looma  või linnuga, mis noh, jääb pikaks ajaks meelde. Kõige meeldejäävam on olnud habekaku rõngastamine. Selles mõttes, et eelmisel aastal üleüldse oligi see pesa,  mille me leidsime, ainuke habekaku pesitses. Kogu Eestis. Alguses vaatasin, keegi on sees, siis vaatasin binokliga,  mingi kakk on sees, mõtlesin handkak ja siis tegin pildi  ja vaatasin. Habe. Et nagu et nagu üldse ei oodanud Ja see, kui sa saad päriselt seda teha ja hoiad seda  habekaku poega käes, sa mõtled, see hetk on lihtsalt  nii eriline. Aga samas sa tead, et sa pead seda kiiresti tegema,  et saaks pesta ta tagasi lasta, kuigi oleks tahtnud seal  uurida ja, ja mõõta ja kõike teha veel rahulikumalt  ja imetleda, aga, aga pidid kiirustama ka  ja see hetk on kindlasti olnud selline, mida tulevad praegu  ka nagu jõukarvad. Tõused püsti, et see oli tõesti väga-väga mõnus. Kas kolm poega nüüd on pesas tavalised või? Kanakullidel küll jah, väga tavaline ja näiteks ütleme  linnades on ju neli ja viis juba, sest toidukoolis on ikkagi nii,  nii hea juba, et aga on ka ühte poega ja kahte poega  ja mõni aasta pole ühtegi mõnes piirkonnas. No vot mõnes piirkonnas pole näiteks, käib pesasid läbi  ja pole mitte ühtegi poega, kõik on ebaõnnestunud,  arvasin, neli on kõige suurem. Ja see aasta Tartu pesas RMK pesa sai näiteks viis. Nad ei oska lennata, ei oska nemad lennata. Sellepärast ongi see praegune aeg nagu õige just selleks  rõngastamiseks ma ütleks, viimane aeg. Muidu lased kogemata? Lasteaia. Kas teil on nagu loodusõppetund siin või põnev või? Ja kas te mäletate, kui vanalt te hakkasite oma emadega  looduses käima? No Eva näitas ühte pilti, kus me olime mingi Vist oli nelja aastased ja siis käisime esimest korda,  kui me olime veel nagu seljakottides sees,  niimoodi, et me ise ei kõndinud, et sina olid seljakotis. Me mõlemad olime. Mida see lastele annab tegelikult sinu arvates? Vahepeal on see, et nad alguses ei taha tulla,  aga kui nad on juba teel või kui nad on juba õues,  kui neil on seljakott seljas või kui neil on mingisugune  ülesanne välja mõeldud siis nad väga palju muutuvad,  nad lähevad kuidagi rahulikumaks, nad töötavad kaasa,  nad soovivad suhelda. Nad jooksevad ringi või siis üleüldse vahepeal on,  nad lihtsalt ei ütlevad, et nii mõnus on,  et tahagi kohe midagi teha, tahaks lihtsalt olla  ja kuulata. Ega neil on tegelikult sama moodi, et nad on tegelikult ju koolis,  nad on pool päeva kooliruumides, nad käivad küll väljas  korraks mingi vahetunnil siis noh, minu laps käib muusikakoolis,  samamoodi on ta jälle siseruumis, eks ju. Et et natukenegi teda ka ikkagi siia loodusesse nagu tuua. Et ta mõnikord küll punnib vastu, aga kui ta lõpuks siin on,  siis talle tegelikult väga meeldib ja ta nagu ma tahaksin  kauem olla või või mingeid selliseid asju,  et, et käime ikkagi ka telkimas ja talvel käime  ja noh, sellist looduse hoidmist ma nagu näen temal,  et etkta ikkagi ta teab, et et ma ei tea. Ei ole vaja selle kaikaga mööda puid kogu aeg taguda või,  või mis iganes, et. Et. Noh, midagi midagi ta teab, ma loodan, et midagi jääb sellest. Temaga 23. See on 23 23 ja tema oli 26. Harilikult. Et enne seda, siis kui me nad tagasi ülesse saadame,  siis teeme nendest väiksed pildid ka, et natukene on,  tekib selline emotsionaalne side nagu natukene nagu oma  beebit ka, kui ise rõngasted. No väga vastutusrikas ikkagi elus olend on minu käes ja. Ja ma soovin talle ilusat tulevikku. Ja. Kõigile ikka soovime. See vist oligi lahti. Tarmo valmis. Palju loodus proovile paneb ja ja elu raskeks. Nojah. Mõned asjad muutuvad rutiinseks, et noh,  ütleme nii, et inventuurid isegi ei muutu rutiinseks,  sellepärast et seal sa liigud väga palju  ja lihtsalt seal on see füüsiline koormus maastikel. Kas on siis rabamaastikud öisel ajal läbi rägastike,  eks ju, et see on hästi nagu proovile panev. Aga noh, ütleme mingid sellised vaatlused noh,  et sa oledki ühe koha peal kaks-kolm tundi  ja vaatled, see võib ikka päris rutiinseks muutuda tundide  viisi seda teha ja siis Aga noh, selles mõttes, et mulle nagu ka tundub,  et lihtsalt mõned asjad tuleb ära teha lihtsalt et  tegelikult ma saan sealt nii palju vastu,  et see ongi, et et kui ma natuke nagu panen ennast proovile,  mul on natuke raske, siis mulle tulevad auhinnad nagu habekak,  eks ju, mingid sellised mingid hundid kuskil,  kes ümber minu uluvad, eks ju, ja ma olen nagu üksinda  ja mul on üks hunt vastas, et need on nagu preemiad  selle eest, mulle tundub Minu enda jaoks on tegelikult see tegevus hästi mugavaks  juba muutunud ja ma tunnen, et järjest vähem on hirmu  järjest mõnusam on olla. Ja see, kas ma olen mees või naine, ma olen aru saanud,  et ka mehed, kuid kardavad metsas, et see on täiesti loomulik,  see karuhirm on väga paljudel ja, ja ka selline,  ütleme ärauppumise või selline kusagile vajumise hirm,  aga siin, ma arvan, ei ole oluline see, kas sa oled mees  või naine, vaid tegelikult see tuleb lihtsalt kogemusega,  mida rohkem sa käid, seda, seda rohkem sa saad aru,  et kõik asjad on tehtavad väga palju on ka selliseid hetki,  kus tegelikult kevade ja lõpuks tunned, et ma ei taha enam,  ma tahan. Ma tahan olla toas, ma tahan tekki all magada  ja ma ei taha kuskile metsa minna, et aga  siis läheb mööda umbes kaks või kolm päeva  ja sa saad aru, et ma pean minema. Nii saame asjad vaikselt kokku ja liigume järgmise pesa juurde.
