On nagu kuidas öelda? Võõras meie inimestele, nad ei tea, kus ta asub,  tavaliselt minu käest küsiti, et noh, et kuidas  siis jääkaru ka seal elasid. Aga see on nagu öeldakse, sümbol jääkaru on põhjanabal  ja viin on lõunanabal. Aga nimetus juba Antarktika, seda on ka raske. Noh, nagu. Välja öelda Arktika Antarktika noh, antiarktika. See on vastaspool arktikale. No Antartis on niisugune piirkond maal mis avaldab tohutut  mõju kogu maa keskkonnale ja kliimale. Seal on nii palju jääd, kui ütleme, 30 miljonit kuupkilomeetrit. Ja kui näiteks seda Antarktika jääd ei oleks,  siis oleks maailma meri 70 meetrit kõrgemal. Siin lume ja jääsupis on raske uskuda, et maailma kliima on  tegelikult soojenemas. Kuid kui kuulata ÜRO teadlaste prognoos,  on need protsessid toimumas ja veetase siin Soome lahes  ja üldse maailma meres on tõusmas järgneva 100 aasta jooksul  enam kui poole meetri võrra. Põhjuseks polaarliustike sulamine. Kas neil ennustustel veetaseme tõusu kohta on tõepõhi all  ja mis siis Antarktikas tegelikult toimub,  kas liustikud tõepoolest sulavad? Täna kuuleme seda Eesti polaaruurijatelt. Eestist pärit mehi on see karm maa tõmmanud ammu. 28. jaanuaril 1820 nägi Saaremaalt pärit Fabian Gotle on  Bellinghausen oma vene ekspeditsioonilaevalt Vostok jäiseid saari,  lõuna polaarvööndis oma silmaga. Sellest ajast alates on see manner pakkunud huvi  nii ränduritele, seiklejatele, kirjanikele,  filmimeestele kui muidugi teadlastele. Alates aastast 1957 on Eesti teadlased atmosfääri jää maismaa,  ookeanide, inimeste ja kosmose uurimisel Antarktikas  aktiivselt osalenud. Traditsiooni jõud on see, mis on viinud ka väga palju  eestlasi Antarktikasse tegutsema uurimistöödele  ja ja näiteks neid oli veel 25 aastat seal rohkem tegutsemas kui,  kui näiteks lätlase ja ka soomlasi. Pikka aega tegutsesid Eesti teadlased Nõukogude Liidu  uurimisjaamades Antarktika ja Arktika instituudi kaastöölistena. Oma riigi ajal on ikka ja jälle mõeldud oma jaama ehitamise mõtet. Alguse sai teaduskoostöö helkivate ööpilvede uurimiseks. Aga aga muidugi, nüüd tähtsam tänapäeval on see,  et et. Kui me tahame vähegi teada, mis kliimaga juhtub tulevikus,  siis ei pääse me sellest mööda, et peame teadma,  mis on enne olnud. Ja ei ole tegelikult maal paremaid selliseid,  selliseid kliimaarhiive kui Antarktikas,  need on siis Antarktikanneri jää kus ajalugu kättesaadav  ajalugu võib ulatuda kuni pooleteist miljoni aastani. Siis Antarktika järved, kus on 100000 ja rohkem aastat  leitud seda ajalugu. Ja siis rannikumeri, mis antartist ümbritseb,  kus on puuritud ka meresetteid ja. Saadud keskkonnaandmeid, kümned miljonid aastad juba. Enn Kaup on Jäämandri kogukonna kindel liige juba pikki aastaid. Ta on käinud erinevatel ekspeditsioonidel mitmeid kordi  ja just tema heiskas ühes jaamas ka Eesti lipu uurimistööks  on tal praegu Antarktika järvede ökoloogia  ja kliimamuutused. Ja inimesed ajavad sageli silmad ümaraks,  kui ma räägin, et ma Antarktikas järve uurin  ja tõepoolest on seal Antarktise rannikul  siis sellised alad, kus jääd ja lund tegelikult ei olegi  isegi talvel ei kogune lund sinna olulisel määral  ja siis nendes kaljuküngaste vahel on siis sellised näod süvendid,  kus koguneb sulavesi ja, ja jällegi ei ole nii,  et Antartis on pakase kuningriik vaid. Nüüd oleme juba oktoobri lõpu poole seal,  Antarktis algab kevad, siis detsembris-jaanuaris päike paistab,  seal rannikul ööpäev ringi. Jäälumi sulavad, sulaveed kogunevad nõgudesse  ja nii, et järved moodustuvad. Ja lõpuks on sääraseid järvi, mis, mis kunagi tegelikult ei  külmu sest nad on nii soolased, et tegu on  siis näiteks nende reliktjärvedega, mis on moodustunud  merelahtede sulgumisest maa kerke tagajärjel  või siis või siis edasi soolasemaks muutunud sel moel,  et Antartist teate, on tegelikult polaarkõrg,  õhk on seal üldiselt väga kuiv ja aurumine tugev  ja siis siis ka see auramine annab soolsust juurde  ja on üks võrdlemisi tuntud järv. Seal Ameerika jaama McCMurdo lähedal kuivades orgudes. No pisikene tegelikult ja madal nimeks on Don Juani tiik  ja soolsus on seal mõõdetud siis juba ligi 500 grammi liitris,  et see ei külmu ka 40 50 kraadise pakase juures. No see on üks näide, missuguseid järved on. Aga üldiselt on seal ikka vähe elu ja ja see elu on  keskendunud põhja peale, kus põhjavetikad kasvavad,  aga planktonit kui sellist on hästi vähe  ja kalu nendes järvedes ei ole. Mul õnnestus töötada ühel järvel kuninganna noodimaa mägedes  nimi on Untersee, kus selgus, et järvevesi on erakordselt läbipaistev. Mõttes valguse. Neeldumist selle järve, siis ma leidsin,  et selle järve vee läbipaistvuse ulatub 77 meetrini,  mis on tegelikult. Maailma nii järvevette absoluut rekord näiteks ja. Õnnestus ka seda, seda siis põhjendada, miks see  nii on? Koostöös erinevate maade teadlastega oodatakse proovide  võtmist vene uurimisjaama Vostok all olevast järvest. Äänisjärve mõõtu veekogu on nelja kilomeetri paksuse jää all. Ja nüüd on jäänud veel sinna sinna mõnikümmend meetrit puurida,  et tungida järve, võtta sealt arvatavasti väga unikaalsed  ja väga teadlasi põnevil aeva proovid. Ja seal on nüüd siis see küsimus ka, et,  et need seal olevad elada mikroobid, kes on võib-olla pool  miljonit miljon aastat arenenud oma soodu eemal muu maa  keskkonnast ja, ja mis nad siis on, seda ei tea,  piltlikult öeldes. Nad võivad inimestele kallale karata ja palju halba teha,  või teiselt poolt äkki õnnestub neid sundida tegema väga  kasulikke ravimeid. Ja on väga oluline, et siis ei viiks sinna muud  mikropeaalset reostust, näiteks. Muidugi suur osa tööst ongi see välitöö seal Antarktikas,  olgu ta järvedel või mujal ja siis siis muidugi kasutatakse  enam jagu seda aega, mis on Antarktika suvi,  kus harvemini külastavad uurijaid lumetormid  ja ja kus on uurimistingimused siis ikkagi paremad ja,  ja mõnusamad ja jõuab rohkem ära teha. Ja ega töö käib tegelikult siis ka nii, et magamine toimub  hästi kiiresti, et seda kallist välitöö aega  või võimalikult efektiivselt ära kasutada. Osooni mõõtmine, mida on teinud ka Eesti teadlased,  on andnud huvitava resultaadi. Siis, kui avastati see Antarktika osooni auk, ütleme 1985, Briti teadlased  publitseerisid selle. Siis sai äkki selgeks, et, et vaadake seda. Osooni vähenemist põhjustavad versoonid,  mida inimtegevus paiskab atmosfääri ja. Ja võeti vastu siis kaunis ruttu rahvusvaheliselt need  meetmed ja tõenäoliselt aastaks 2070 jõuab ta mingile  esialgsel tasemel tagasi, aga, aga vaadake,  osooniga on veel niisugune asi seotud, et kliimamuutus  Antarktikas otseselt Antarktika suuremas osas ei ole  soojenemist toimunud nagu näiteks Arktikas või,  või ka siis. Antarktika poolsaare piirkonnas, mis on tunduvalt rohkem  põhja pool ja viimase aja seisukohad on siis sellised,  et et kaks inimtekkelist ingredienti, mida inimesed  atmosfääri paiskavad, CO kaks ja osoon töötavad Antarktikas  tennise vastu. Et osoon on ka tegelikult kasvuhoonegaas  ja kui selle hulk antarktilises ratosfääris väheneb tänu freoonidele,  siis siis see statosfäär külmeneb. Ja siis võibki öelda, et et see CO kahe põhjustatud  soojenemine ei pääse see mõjule. Et niisugune väga, väga huvitav situatsioon on tekkinud  nende nende kahe ingrediendi koosmõjuna. Ja kui see nüüd osoon tuleb tagasi endisele tasemele,  mida me kõik loodame, siis, siis läheb Antarktikas jälle  üsna kiireks soojenemiseks. Niisugune on prognoosid, mida, mida nüüd Antarktika uurimise  teaduskomitee tegi niisuguse aruande Antarktika keskkonna  kohta 2009. aasta lõpus 2008. aasta lõpus vabandust. Ja see oli siis selle teaduskomitee rahvusvaheliste Gruppide koostöö panus rahuldajaks polaar aastaks,  mis oli 2007 2009 Kõige madalam temperatuur, mis maakeral kunagi on mõõdetud,  on miinus 89,2 kraadi tselsuse skaalal ja see pandi kirja  1983. aastal uurimisjaamas Vostok. Samas jaamas töötas meteoroloogina ka eestlane Vello Park. Tema ekspeditsioon läks Antarktika ajalukku sellega,  et jaamas juhtus õnnetus ja uurimisjaam põles täielikult maha. Abi tuli meestel oodata aga kaheksa kuud,  nii et aprillist novembrini pidid nad ise ülirasketes  tingimustes hakkama saama. Hommikul 12 aprill läks see elektrijaam põlema. Tegelikult põlema läks estokaad kõigepealt  selle uue puurimisjaama ja selle vana elektrijaama vahel  ja selle peale olid keevitustööd tehtud ja need madratsid  nii kaua hõõgusid seal mingist sädemest. Need torud olid madratsitega isoleeritud  ja poole tunniga oli katus ka löökides. Meie siis pidime sealt ülevalt sisse kukkuma peaaegu. Kuna mulle keelati allakirjutusega rääkida sellest asjast Ja mul isegi perekond sai teada meie õnnetusest aasta noh,  kui ma tagasi tulin, siis alles noh, kes surma sai,  nendele muidugi teatati. Jaama elektrijaama ülem Aleksei Aleksei Karbenko põles ära. Meile pandi juba risti märk peale siin suurel maal,  kuna isegi vastoki vastoki jaamast talvitunud inimesed olid kindlad,  et me välja ei vea. Ja Mirnis on olemas saar, kuhu kõik need kirstud viiakse,  nad on kaljude peal seal igaveseks noh, mumifitseerunud. Sest me ei saa ju matta kusagil No vot ja. See oli meie meie õnnetuse. Lugu sellised asjad polaarrajoonis nagu tulekahju on  kõige-kõige halvem, mis võib juhtuda, seda on mere peal sama  nagu on ta mägedes või on ta siis noh, ütleme polaarrajoonis,  kusagilt abi saa. Kui sa ise ei aita enam keegi sul appi, tule seal. Sest seal järgmine jaam on pooleteise 1000 kilomeetri  kaugusel midagi teha ei olnud, tuli nagu võidelda elu eest. Asi oli selles, et. Talv oli tulemas, see oli juba sügis, aprillikuu no  antarktis on vastupidi. Ja. Oligi väga konfliktsituatsioone tekkis ja mina olin seal  juhuslikult noh, nagu alpinismi selle praktika ga  ja ütlesin, et poisid, no rahunege maha,  et ei juhtu midagi, meil on toit alles, olgugi,  et noh, külmad kartulid ja kõik ja isegi viinapudelid olid  kõik lõhki külmanud. Aga me saime seal isegi moosi niimoodi lõhki läinud. Panime katlasse soojemas ruumis, klaas langes põhja  ja ikkagi saime ainuke asi, et veega oli probleem. Kütust oli vähe ja lumi oli väga tahmane,  kuna seal see põlemine, see pursuika või  mis nad on, et me tegime omad improviseeritud ahjukesed,  tahmasid mitte täielik põlemine ja ruumis ta võtab  selle viimase hapniku ära, seal on ju kaks korda vähem õhku  ja hapnikku kui parsiaal, rõhk on seal kaks korda väiksem  kui merepinnal. Õnnetuse ajal oli niisugune moment, et inimesed ei saanud  enam tööd teha, kuna elektrit ei olnud. Ja siis oli suurem osa sellest meie. Meeskonnast nagu võitlemas meie, et me ellu jääksime  ja siis ka paljud tegid kõik, et mina saaks tööd teha  meteoroloogilisi vaatlusi ja ma tegin selle 100 protsendi ga ära. Aga siiamaani nüüd ütlevad, et päris head tulemused olid  isegi mul oli, ma mäletan, üks programm sel ajal noh,  mida Venemaal üldse ei tohtinud ega nõukogude liidust nimetada,  oli puhvo ega ne loo. Tähendab. Nende anomaalsete ilmingute uurimine, et Venemaa ei tunnista,  neid, ei ole olemas, nagu ta kunagi ütles,  et ei ole küberneetikat ega ei ole geneetikat kõik. Ja sel ajal oli see keelatud, aga kujutage ette,  mul oli see programm ja nurga peal oli SB vene keeles,  see on eesti keeles tõlgitud ametkondlikuks kasutamiseks. Ta ei olnud SS Sa ei olnud nii ja nimi oli programmi peal. Teema, anomaalsete liste nähtuste uurimine atmosfääris  niimoodi oli, ei olnud enne load ega infot  ja mina muidugi näinud, aga meie mehed nägid  ja tihti, aga kahjuks ei ole pilte nendest. Ja siis oli veel näiteks seal spetsiaalselt,  anti mulle neid riietust. Neid katsetada. Aga nende? Noh, riiete viga oli see, et nad olid kunstlikud kosmoses  võib olla, nad sobiksid ilusad värvilised,  aga seal oli tõesti külm, nad olid külmad,  meile oli vaja lambanahka ja karusnahka kaamelikarvadest  paksud vammused ja muidugi need Nahk need kõrglendurite joped, need olid need vene keeles. No vot, ja siis. Muidugi selle talvitus ajal me korjasime kõik raketipüstolid  ja noh, niisugused relvad ära igaks juhuks. Panime. Seismi, aga vasta asub nelja kilomeetri kõrgusel,  noh, kolm pool kilo, kolm pool 1000 meetrit on jääpaksus. Ja seal on noh. Väga külm, ta on külmapoolus, minul oli seal noh. Selle halva talvituse ajal viiel kuul langes temperatuur  allapoole 80 kraadi. See oli ka rekord praktiliselt ja sain. Mul oli kõige madalam temperatuur miinus 86,  järgmine aasta 83. aastal. Minu see vahetajameeslogja. Minskis registreeris maakera minimumtemperatuuri miinus 89,2. See on praegu ametlikult. Aga nüüd arvatakse, et kõrvale nüüd hiinlased tegid praegu  nad ei ole veel talvitunud, et see on natuke kõrgem  ja võib juhtuda, et seal langeb alla. Arusaamatuste vältimiseks on riikide vahel sõlmitud  Antarktise leping, mis kehtestab mängureeglid. Antarktikat ei kasutata sõjalisteks eesmärkideks kasu  saamiseks ja maavarade kaevandamiseks. Siin on kõige tähtsam teadus, millest on kõigile kasu. Ja mis praegune Antarktika õnnetus on, need samad teaduslaevad,  mis tegid varem seal ütleme, aken, loogia tööd on nüüd turismilaevadeks. Nad ead ökoturiste Antarktikasse. Seal on ligi 20000 turisti aastas käib kujutage ette,  mandri peal. Nii kui nüüd laeval on range seadus, isegi suitsukoni ei  tohi üle parda visata. Öösel. Mehaanikud pumpavad pilsi vett merre. Vaene pingviin läheb, ma olen ise näinud,  kuidas nad käperdavad selle nafta sees. Nüüd. Ma ei tea, kuidas tulevikus on, aga Antarktika on veidi ohus. Pärast seda kõike, mis praegu seal toimub,  kalda ääres on soojenemine, mandri peal on külmenemine. Nii. Gröönimaa sulab teises kohas külmetamine,  nii et siin ei saa rääkida globaalsest eriti soojenemisest,  olgugi et Antarktika keskmine temperatuur isegi minu  mõõtmise järgi 25 aasta jooksul on keskmine aasta  temperatuur tõusnud kaks pool kraadi. See on palju. Muidugi rannikujoon on tagerand. Need selfi ilusti kud on kadunud. Kaljud on väljas, praegu murduvad lahti 100 kilomeetrise jäämäed,  noh, aga see, seda ei tohi veel öelda, et,  et see on pöördumatu protsess. Võib öelda, et varsti läheb külmaks. Noh, jääaegu, kui palju on olnud, keegi ei tea. Nii et siin nii resoluutset väita, et on siin. Katastroof tulemas ei saa, ei tohi öelda seda. Ja meie ütleme uuringute tulemusel me peame mingil määral  ette nägema, mis toimuma. Tallinna tehnikaülikooli geoloogia instituudi teadlased  oskavad puursüdamike iso toop uuringu tulemustest välja  lugeda meie planeedi kauget minevikku ka kliimaolusid. Nii näiteks teatakse pärast Antarktika mandrijää  sügavpuurimist 1988. aastal, et 10 kuni 15000 aastat tagasi  katkestas kliima soojenemist Antartises kaks jahenemist. See on jääkern, mis puuriti Antarktikast. Ta on seisnud üle 20 aasta. Tallinnas külmhoones. On natukene nüüd deformeerunud. Aga siiski veel võimalik teha täiendavaid analüüse,  esialgsed proovid võeti. Puurimise koha peal ja selle jääkerni vanus on umbes 10000  aastat ja siin mis on Antarktikas jääkerni ülemine ots  ja kui nüüd seda ligemale vaadata, siis on näha,  et jää on kihiline. Nagu puu aastaringid. See on puuritud Antarktika kuppel B-st umbes 500 meetri sügavusel. Kogu puuraugu sügavus oli üle kilomeetri. Ja. Ja siit on võetud siis proovid lõigatud ära üks serv  ja sellest on tehtud isota panalus, kus me vaatasime  siis kliimamuutust holotseeni. Plastotseni piiril. Edasi nüüd. Toimub see jääkern, jäätükid lõigatakse sulatatakse ära  ja pudelit viiakse siis laborisse, kus toimub isut-top,  analüüs. Isatub uuringud on üks selline meetod, mis on tulnud  tegelikult loodusteadustesse või maateadustesse. Täppisteadustest füüsika poole pealt. Viiekümnendatel eelmise sajandi viiekümnendatel aastatel. Kui aga saadi aru, et tegelikult loodusteadused geoloogia  sealjuures näiteks olid, kirjeldavad teadused valdavalt aga  et oleks vaja ka täppismõõtmisi teha ja siis hakati kasutama  selliseid meetodeid, mis füüsikutel olid ammu tuntud,  leiti, et neid on võimalik kasutada ka. Maateadustes ja eelkõige siis näiteks kliimauuringutes. Ja kõige lihtsamalt öeldes võib-olla siis selliselt,  et. Meile tuntud vesi, haskakso, seal on vesinik,  hapnik, aga see vesinik ja hapnik, neil on erinevad  massiarvuga isotoobid, kergemad vesinik massiga üks raskem  vesinik kaks massiga kaks ja massiga kolm on tritium,  mis on radioaktiivne. Samamoodi on hapnik on massiga 16 17 18 ja looduses looduses  vee ringkäigus need erineva massiga. Isotoobid käituvad erinevalt ja sellest,  seda saab kasutada, et uurida, missugused on. Olnud missugune on olnud minevikukliima kuna. See isot erineva isad toob kaalu ka. Molekulid vee ringkäigus käituvad erinevalt,  sõltuvalt temperatuurist. Mida madalam on temperatuur, seda suurem on fraktsioneerimine. Ja seda rohkem kui ookeanipinnalt vesi aurustub. Siis eelistatavalt aurustuvad kergema visata. Massiarvuga osakesed raskemad jäävad merevette  või ookeani vette, siis pilved liiguvad,  veeaur liigub kõrgete laiuskraadidele ja kontinendile sademetega,  eelistatud tulevad alla jällegi raskemad isotoobid  ja koguja sademed muutuvad kergemaks ja nii on  ka külmadel kliimaperioodidel eelistatud sajavad alla  raskemad isotoobid või jäävad aurustub vähem raskeid  isotoope sademed muutuvad kergemaks. Ja siis mõõdetaksegi siis nende isotoop koostise suhtelist erinevust. Võrdluseks võetakse ookeanivesi, mis on nagu standardis,  millega, mis ongi rahvusvaheline standard,  mille suhtes võrreldakse kõiki muid sademeid,  mis siis peaksid olema isotoopselt kergemad. Oma olemuselt. Puurimine toimus 87. aastal. Enamik puurgerni töödeldi koha peal, võeti proovid ära  ja siis osa säilitati Prantsusmaal Kreenholmi  ja osa säilitati siis Tallinnas külmhoones. Aga? Põhimõtteliselt on Eestis selle Külmlaborites kerni töötlemisega siiski. Suured raskused, nii et me käime proove või kerniga  töötamine toimub tänapäeval põhiliselt Skandinaavia  külmlaborites ja meil siin toimub siis analüüs,  kui kern puuritakse, on ta ilus ümarik. Nüüd siit on lõigatud ära üks segment, aga sellegipoolest on näha,  et Kern on selle rohkem kui 20 aasta jooksul on ta deformeerunud,  see tähendab, nagu ta on plastiline ja voolab. Ja et Gerni hoida, selleks, et see kern võimalikult hästi säiliks,  hoitakse teda miinus 20 kraadi juures, aga sellegipoolest  kern jää ei säilita oma kuju. Võib-olla kõige üldisem ja, ja niimoodi üldarusaadavam on see,  et, et me saame sealt välja lugeda seal seda kuna on olnud  külmemad kliimaperioodid, kuidas minevikus kliima on muutunud,  see on tänapäeval üks kõige aktuaalsemaid teadusteemasid ka. Globaalsed kliimamuutused ja küsimus siis selles,  et missugune on, me teame seda, et viimastel aastatel kliima soojeneb. Palju on juttu sellest, et suuresti on see inimtekkeline,  aga selleks, et selles veenduda ja teada,  et kas see tõesti, mis praegu kliimaga toimub. Samal ajal on ju teada, et kliima on olnud muutuses kogu aja. Aga kuidas see täpselt muutunud on, kas need muutused on  olnud sellised aeglased kümnete tuhandete aastate jooksul  või on kiiremad kliimamuutused, kuidas need kliimatsüklid  minevikus toimunud on, seda me saame nendest  isotoop-kõveratest välja lugeda. See andiski võimaluse, siis tekkis ka idee kuuekümnendatel aastatel,  et lisaks sellele, et me nüüd uurime kihthaaval sademete  isotoop koostist, mis annab meile informatsiooni  temperatuurimuutuste kohta oleks mõistlik hakata katsuma  kätte saada ka seda õhku, mis on jääpuursüdamekesse jäänud õhusuletistesse. Kus siis lisaks sellele Eesmärgiks oli saada proove isotoop analüüsiks oli kindel  eesmärk ka saada kätte, et õhusulatistes olevad gaasid,  mis sisuliselt on selle jääkihi moodustamisaja atmosfäär. Kui me nüüd saaksime kätte need kliimatsükli Vähemasti viimase miljoni aasta jooksul see annaks meile  informatsiooni palju selle kohta kuidas see kliima üldse  muutunud on, millised on need muutuste seaduspärasused olnud  ja selleks uuritakse siis mõlemad, nii nende jää,  puursüdamike, isotoop, koostist kui ka gaasilist koostist. Ja lisaks muidugi ka keemiline koostis, informatsiooni,  mida need jääpuursüdamike sisaldavad, on märksa rohkem kui,  kui ainult temperatuur ja see gaasiline koostis. See on siis Davise jaam Antarktikas Austraalia üks vanemaid  jaamu ja siin ta siis on. Koolisama. Õnn ja rõõm kui kaunis sooletsa ei leia. Nii. Seal see suur era ja ilma peal, mis mul armas oletso. Uurimine on võimalik vaid tänu ulatuslikule,  rahvusvahelisele koostööle ja eestlaste panus sellesse ei  ole olnud sugugi väike. Üsna reaalne on ka see, et Eestil võib Antarktikas varsti  olla päris oma uurimisjaam. Rossi mere ääres on selleks isegi koht välja vaadatud  ja ka hoone juba kavandatud.
