Olen Peeter Hussar, loodusretkejuht, jahimees,  Lahemaa kohalik elanik juba mitukümmend aastat  ja tänase päeva eesmärgiks on leida karu jälgi. Noh, võiks arvata, et karu suure loomana noh,  täiskasvanud loom ikkagi arvestame kuskilt sealt 120 140 noh,  300 kiloni võiks arvata, et nii suurest loomast jäävad  korralikud jäljed maha ja üllatav on see,  et ikkagi 250 300 kilosest karust näiteks liiva sel  metsateel praktiliselt jälge näha ei jää. Selleks, et jälge niimoodi harjumata tutu pilguga ära märgata,  et selleks peab olema siis ikkagi selgelt mudane pinnas,  kus siis jälg on väga, väga puhtalt näha. Sellesama tee peal, kus inimesed igapäevaselt ringi käivad,  oli väga palju muid jälgi veel, seal olid kahes suuruses põdrajäljed,  tähendab vasikas, täiskasvanud loomajäljed olid,  seal olid kitsejälgi, oli palju näha ja leidsime  ka nooremapoolse karu jäljed. Aga sellele lisaks mõni päev varasemalt olnud seal  ka üks täiskasvanud loom, et ega me päris täpselt  ka nii suure looma nagu karu selliseid käimisi ei märka. Hästi palju on inimesed rääkinud kohtumistest karudega  ja need kontaktid inimesega või kohtumised inimestel  karudega on enamus jaolt seotud sellega,  et kas karu on tulnud kuskile siis küla vahele toitu otsima,  uudistama aga inimeste käimise praegusel ajal on kas  marjametsa või seenemets. Ja need ongi sellised kohad, kus see kontakt karuga võib juhtuda,  et läbi aastasadade aastatuhandete on meil karuga sügise üks  ja sama huvi olnud metsas marjad. Et see on see koht, kus me tegelikult karuga tõenäoliselt  kõige kergemini kokku võiksime puutuda. Aga tema siin üks kuu aega ainult sellega tegelebki,  et et endal marimarjakaupa neid kilosid juurde saada,  et kevadeni ilusti rahulikult ära põõnata. Tänapäeval karude arvukus on ikkagi arvestatavalt kõrge,  kuskilt sinna ligi 1000 karu Eesti metsas,  et see on ikkagi väga-väga suur arv loomi 50 aastat tagasi  tõenäoliselt oli see arvukus kuskil sinna 30 looma ringis,  et see on ikkagi meeletu kasv olnud ja see on selline kogus,  millega me ikkagi kõikide naaberrahvaste ees võime julgelt uhkustada,  et meie mets on eluterve mets, meil ka tippkiskjaid on  metsas nii palju, kui neid praegu on. Inimestel kartul nii suure kiskja suhtes on ju iseenesest põhjendatud,  aga seal peab olema sellist elutervet vaadet asjale. Karu eesmärgiks ju ka siis, kui ta kuskil küla lähedal liigub,  ei ole mitte selleks sinna tulla, et inimest rünnata. Ju see põhjus on temapoolne uudishimu lihtsalt kui sedasi  looduses liikuda, ei ole mitte mingit põhjust arvata karu  teid esimese hooga ründama hakkab, et üksikuid juhuseid,  kus te karule võite väga lähedale sattuda,  seal see karupoolne ehmatus on vähemalt sama suur kui teiepoolne. Nii et selles mõttes minu nõu oleks sihukest aukartus  lugupidav suhtumine anda karule võimalust distantsi pidada  võimaluse korral ise distantsi pidada, nii et te jääte sinna  turvalise vahemaa peale. Ja need korrad on küll sellised, et kus,  kus on põhjust. Nautida seda hetke, et te nii suurt ja võimast kiskjate  looduses näha saate.
