Seiklused Aafrikas. 15 erinevat riiki. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat Deere tänase saatega algab meie rännusarja
uus hooaeg ja siin selle sama saates tahaksin ma kõigepealt
rääkida sellest, mis teemadel juttu tuleb septembrist kuni aprillini,
järgmisel aastal ja hooaja üldteemaks on seekord Aafrika.
Ja tänases saates jooma kõnelda veel ka sellest aafrika
esimesest riigist ja see on siis Maroko kuningriik.
Järgmistes saadetes läheme siis mitmetesse muudesse Aafrika
riikidesse ja liigume põhimõtteliselt sellises järjestuses,
et alustame põhjaotsast ja lõpetame täiesti lõunaotsas. Ja seal põhja pool käime ära siis Marokkole lisaks veel Alžeerias,
Sudaanis, Etioopias, kõigile neile riikidel on ühine see,
et nad asuvad selle maailma kõige suurema kuuma kõrbe Sahara
ümbruses ja nad kõik on omal kombel sellest kõrbest ka mõjutatud.
Aga see minu esimene Põhja-Aafrika käik toimus juba 1996. aastal,
nii et ligi 30 aastat tagasi.
Ja see oli esimene kord üldse, kui ma enda jala Aafrika
pinnale sain. Ja huvitaval kombel ka see kõige värskem Aafrika reis viis
mind sinnasamasse Põhja-Aafrikasse.
See oli siis vähem kui pool aastat tagasi
ja siis sai käidud Alžeerias.
Aga need järgmised aafrika maad, millest sellest sarjast
tänavusel hooajal juttu tuleb, asuvad juba täiesti seal
ekvaatori all.
Need on siis Kongo Demokraatlik Vabariik
ja Keenia vabariik. Ja sealt edasi läheme riburada.
Juba lõunapoolkerale jõuame ära käia Rondas,
Tansaanias, Madagaskaril.
Ja siis läheme juba nendesse kõige lõunapoolsemates Aafrika mandrimaadesse.
Need on siis Svaasimaa, Lõuna-Aafrika Vabariik,
Namiibia, Botswana.
Igaüks nendest tosinast riigist on ikka täitsa ise tegu
ja nägu. Ja selles sarjas nii nagu ka varasematel aastatel
kutsun ma vahel kindlasti stuudiosse külaliseks mõne kogenud ränduri,
kes on Aafrikas palju reisinud. Ja vahetevahel teeme ka kindlasti mõne avaliku saate kuhu on
siis oodatud kõik need, kes huvitatud ja sealt saavad siis Nad,
kuulata neid minu lugusid ja esitada ka ise küsimusi. Niimoodi algab siis ühe maroko legendaarse muusiku pala.
Loo nimeks on räägi Nava räägi ja muusiku nimi on Mahmoud
kinni ja. Ja nüüd natukene sellest mehest
ja tema muusikast selle alguseks tahtma. Kõnelda loo, kuidas ma üldse selle mammut Kenya muusikale sattusin.
Me hulkusime seal Maroko järjekordsel turul
ja seal oli üks nooruk, kes müüs väga suurel hulgal
igasuguseid muusika kassette.
Ma arvan, et suurem osa nendest kassettidest,
nagu seal maal kombeks, olid mingid piraaditooted.
Ja Ma küsisin siis tema käest, tahaksin midagi hästi
Marokkole traditsioonilist ja, ja ehedat. Ja tema kohe siis pakkuski sedasama mammut Kenya muusikaga.
Ja ostsin selle pimesi ära.
Ei osanudki arvata, et kas sain petta või mitte.
Kodus kuulasin, siis selgus, et täitsa õige asi.
Ja siis tegin endale selgeks ka, et mis mees sema Mutkinea
oli olnud. Tema kohta öeldakse siis Marokos niimoodi,
et nova muusika isa.
Selles mõttes siis, et ta on selle muidu ainult rokkole
iseloomuliku muusika viinud rahvusvaheliseks
ja teinud selle õige populaarseks. Aga see knowa muusika, mis asi see on?
See nimi tuleb sellest, et seda tekid, Knaovad
ja Knamadeks nimetati Marokos tumedanahalisi korje,
nii et seal on niisugune orjade muusika.
Ja nad olid siis orjadeks berberitele, kes siiamaani on
sealsamas Marokos nagu põhilised elanikud.
Berberit teatavasti on sellise veidi heledama nahavärviga,
kui need Sahharrast lõunapoolsed rahvad aga konnagnavad olid orjad,
siis Maroko vanas ühiskonnas peeti nende muusikat selliseks
alaväärseks ja viletsaks. Kuigi tegelikult oli see nama muusika traditsioon järjepidev
olnud sajandeid ja kokkuvõttes olid seal üsna omad kindlad reeglid.
Ja see oli ka niisugune üsna peen ja hingestatud muusika.
See kuulus siis nagu Knavad oma usutalituste rituaalide
juurde ja sinna juurde tantsud.
Aga nüüd siis, kui Maroko 20. sajandi teisel poolel
iseseisvaks riigiks sai, jõudis knowa muusikaga laiema
avalikkuse ette. Ja vot see oli kuidagimoodi seotud ka sellega,
et kuuekümnendatel aastatel oli maailmas ju lahti läinud see
hipiliikumine ja Marokost oli saanud üks neid maid,
kuhu hipid väga hea meelega tulid ja kui nad seal seda
muusikat kuulasid, siis nad nagu levitasid seda ka mujal maailmas.
Ja mammutkin, hea nimi sai kuidagi tuntuks
ja siis avastasid juba rahvusvaheliselt plaadifirmad,
et selle pealt saab raha teenida ja nad hakkasid välja andma. Hästi paljud mammutkin ja muusikaplaate ja Nende plaatide
järgi omakorda said inspiratsiooni paljud tolle aja väga
nimekad muusikud, näiteks kitarrivirtuoos,
Jimi Hendrix või siis ansambli Led Zeppelin eestvedaja
Robert plaan.
Ja Marokos on see know, muusika aga praegusel ajal väga
armastatud ja igal aastal korraldatakse seal niisugusi hästi
rahvarohkeid muusikafestivale, mis kestavad mitu aastaid,
kus on kümneid tuhandeid pealtvaatajaid ja esineb kümneid
ja kümneid bände. Ja kõik need bändid, kes seda muusikat teevad,
arvavad üksmeelselt.
Et Mahmoudginjaa on neile olnud üheks suureks eeskujuks.
Nii palju siis sellest muusikast, aga smase ruko siis õieti
on noh, vaadata korra maakaardile, siis on kohe näha,
et ta asub seal Aafrika mandri kõige loodepoolsemas nurgas.
Maroko pindala on 447000 ruutkilomeetrit,
seega siis 10 Eestit Aafrika mõõdupuude järgi. Selline keskmise suurusega riik.
Ja seda riiki piirab läänest siis Atlandi ookean
ja põhjast Vahemeri ja Maroko.
Idanaabriks on Aafrika suurema pindalaga riik Alžeeria
ja Lõuna-naabriks üks kõige arusaamatu maid alasid Aafrikas.
Kas selle nimeks on Lääne-Sahara?
Mille poolest see Maroko lõunanaaber Lääne-Sahara nii
arusaamatu on? Kasvõi sellepärast, et ta polegi mingisugune riik,
vaid seda nimetatakse vaidlusaluseks territooriumiks
ja selle üle vaidlevad siis kolm osapoolt juba aastakümneid.
Ühelt poolt siis Maroko, teiselt poolt Mauritaaniast
ja kolmandaks siis Lääne-Sahara valitsus,
mis on õieti eksiilvalitsus ja redutab Alzeerias.
Ja nad kõik arvavad, et see Läänesagara peab kuuluma just nendele.
Ja see niisugune vihane vastasseis on aeg-ajalt lahvatanud
ka täitsa sõjaks ja verevalamiseks. Ja mitte mingit lahendust selle territooriumi tulevikule ei
ole tänase päevani näha.
Pealtnäha väga imelik, sest Lääne-Sahara koosneb
peaasjalikult ainult kõrbest.
Rohelust ja viljakat maad seal praktiliselt ei ole.
Asustus on äärmiselt hõre, aga asjatundjad teavad öelda,
et põhjus on siis võib-olla selles, et et seal maapõues on
teada hinnalisi maavarasid ja hästi palju näiteks rauamaaki. Ja teiseks, sellepärast see territoorium on nii-öelda suure
strateegilise tähtsusega, sest siit on võimalik kontrollida
nii ühendusteid Atlandi ookeanil kui ka Aafrika sisemaa suunas.
No igatahes on see Lääne-Sahara tõepoolest üks üliveider
moodustis ja turistil tasub sellest pigem eemale hoida.
Esiteks juba sellepärast, et seal tõepoolest ei ole midagi vaadata.
Teiseks sellepärast, et sinna ilma eriloata üldse ei lubata.
Ja kolmandaks ka sellepärast, et see on päris riskantne
piirkond seal luusimas ringi relvastatud jõuk
ja keda mitte keegi ei kontrolli ja nad võtavad suurima
heameelega turiste pantvangi, et siis nende eest kopsakat
lunaraha nõuda. Aga veel üks huvitav asi selle Maroko puhul on ju tema nimi,
ta on nimelt ju Maroko kuningriik ja kui mõelda kõigi nende
rohkem kui 50 Aafrika riigi peale, siis kuningriigid on
nende seast ainult kolm.
Peale Maroko siis veel Lesotto kuningriik
ja Essfatiini kuningriik ees vatiini kuningriik on olnud
tuntud varem Svaasimaa nime all.
Aga need kaks viimast on õieti niisugused pisikesed
kääbusriigid seal Lõuna-Aafrikas. Aga Maroko kuningriik on ikka noh, täismõõdus riik.
Ja küllaltki oluline Aafrika jaoks.
Kuigi tõtt-öelda ega selle Maroko kuningal kuigi suurt võimu
käes ei ole, seal on ikkagi määravaks poliitiliseks jõuks
kahtlemata Maroko parlament, et aga noh,
ütleme siis nii, et Maroko kuningriik kõlab ju väärikalt.
Ja väärikas on ka Maroko ajalugu Nosele Maroko ajaloo kohta
peaks ütlema, et see on sügav kui põhjatu kaev. Nii et esimesed linnriigid tekkisid sellele territooriumile
juba antiikajal.
Näiteks tingise linnriik rajati 3000 aastat tagasi
ja selle koha peal on ka praegu linn.
Selle nimi on tantšeri linn ja see asub siis seal Vahemere
ääres ja sealsamas Maroko territooriumil Vahemere ääres olid
ka siis kreeklaste roomlaste kolooniad.
Ja ütleme siis, niisugune tõeline tsivilisatsiooni õitseng
tuli praegustele Maroko aladele kusagil veidi üle 1000 aasta tagasi. Sel ajal oli siis olukord selline, et kogu Põhja-Aafrika
aladele oli laienenud islami kultuur ja islami kultuuri.
Mitmed tähtsad keskused asusid praeguses Marokos.
Ja on huvitav, et et seesama Maroko nimi on tuletatud kiis
õieti ühest tolleaegse linna nimest.
See on siis Marrakesh'i linn.
See on praegu ka alles, aga see linn rajati tegelikult juba
11. sajandil. Ja järgmistel sajanditel oli see kogu Põhja-Aafrika üks
kõige tähtsamaid kultuuri- ja majanduskeskusi.
Ja siis tuligi niimoodi, et kui loodi täiesti uus niisugune riik,
Maroko kuningriik 1955. aastal siis võetigi selle riigi nimi
just Marrakesh'i linna nimest lähtudes seal siis
euroopapärane Marrakesh'i hääldus ja, ja nimetama.
Aga Maroko on kahtlemata põnev mitte ainult oma ajaloo,
vaid ka looduse poolest ja looduse poolest võib-olla just sellepärast,
et seal on väga erinevat loodust jämedas joones,
siis kolm täiesti erinevad loodusetsooni. Esiteks siis Atlandi ja Vahemere rannikut mööda kulgev
niisugune üsna viljakas ala, mis on ka üsna tihedalt asustatud.
Siis järgmiseks sellised mägialad, sest läbi Marrakesh'i
keskosa läheb ligi 2000 kilomeetri pikkune atlase mäestik.
Ja kolmandaks siis ka see kõrbeala, sest ütleme siis,
Maroko kõige idapoolsem osa koosnebki Sahara kõrbest.
Aga mis puutub nüüd Maroko riigi rahvasse,
siis inimesi on seal kokku praegusel ajal 38 miljonit. Ja nende elatustase on aafrika keskmisega võrreldes
kindlasti parimate hulgas.
Ja peab ütlema, et turistidesse suhtutakse Marokos väga hästi,
neid võetakse hea meelega vastu, osatakse neid teenindada.
Ja kuna riik on ka turvaline, siis käib seal Euroopast
ja Ameerikast ja mujalt neid huvireisijaid rohkem kui
mistahes mujale.
Aafrika riik. Ja teistpidi võttes jällegi Maroko majanduse jaoks on turism
praegusel ajal kõige tulutoovam majandusharu. Siin kuuldus nüüd jällegi üks lõik sellest Maroko
legendaarse muusiku Mahmoud Ginja loost räägi Minawa räägi.
Ja põhipilliks, muide on sellel muusikul nisugune instrument. Nagu kimbri kimbri näeb välja umbes kitarrisuurune,
see on keelpill kõla, kastan tal puust, kõlalauaks on
pingule tõmmatud kaameli nahk ja keeli on sellel pillil
kõigest kolm.
Need on valmistatud kitsesoontest. Pill, aga osav muusik mõistab sealt välja võluda täiesti
imelisi helisid.
Aga mõnikord võib kimbri olla ka valmistatud teistmoodi.
Ja kõige algelisemad kimbrit seal Maroko reisil nägin ma
ükskord kõrbes ühe kaamelikarjuse käes selle niimoodi,
et me sõitsime parajasti mingit väga kõrvalist kõrbeteed
ja seal tee ääres oli siis mängimas üks niukene poisiohtu nooruk.
Ja ta tunnistas niivõrd veidrat pilli, et teadsime täitsa
auto kinni, läksime lähemalt vaatama. Kui ta nägi, et me tulime, siis ta läks nii elevile.
Ometi keset tühja kõrbe, keegi on huvitatud muusikast,
hakkas väga innukalt mängima veelgi hoogsamalt.
Ja see tema kimbri oli siis niisugune, et selle kõlakast oli
tehtud suurest plekist kandilise kujuga oliiviõli kanistrist
ja selle purgi seest ulatuses väljasugune puust pilli kael.
Selle peal olid siis pingutatud kolm kuivatatud kitsas hulk,
nii nagu kimbril peabki olema. Ja muidugi see muusika, mida ta mängis, ega sellel midagi
häda ei olnud, ta ei kõla nüüd küll nii meisterlikult nagu
Mahmoudginiaal aga täiesti aafrikapäraseid meloodiaid suutis
ta sealt välja võluda küll.
Eks ta oli ilmselt teinud selle ise oma kätega
ja võtnud karja kaasa selleks, et seal on ju tohutult igav
üksinda olla.
Et siis saab natukene niimoodi igavust peletada aga nüüd
siis nende omaenda reisimuljete juurde sinna Marokosse. No me käisime seal neljakesi ja mitte keegi meist ei olnud
varem mitte kordagi Aafrikas käinud.
Ja tookord oli aeg, kui raha oli hirmus vähe.
Nii et see oli selline tõeline klassikaline Pütscheti reis,
lendasime kõige odavama tšarterlennuga Marokosse,
elasime hästi odavates öömajades ja sõitsime ringi peamiselt
liinibusside odavate taksodega.
Aga Marokosse toimis sellepärast, et teedevõrk on seal päris
tihe ja hea. Bussi liigub palju, sõidupiletid on odavad.
Nii et igale poole, kuhu me minna tahtsime,
me ka saime.
Liikusime ringi just seal lõuna Prokos ja tegime siis
retkeni Atlandi ookeani äärde kui mägedesse.
Kui kõrbesse.
Ja meie põhiline niisugune peatuspaik, kus käigud algasid
ja lõppesid, oli akatiiri linn, aga tiri linn asub Atlandi
ookeani ääres tuntud turismilinn. Ausalt öeldes üsna ilmetu välimusega sellised tänapäevased
standardsed hooned ja linna Bloas paksult täis lääne turiste.
Ega meie seal kuigi kaua ei tahtnud olla.
Ja näiteks ookeani rannikul käisime siis Ühe korra
mõnikümmend kilomeetrit, aga tiirist põhja poole
ja teisel korral jällegi mõnikümmend kilomeetrit lõuna poole.
Ja seal põhja pool käisime siis niisuguses paigas,
mille nimeks on friiri neem ja lõuna pool siis jõe suudmes,
mille nimeks on Massa. Riffi neeme tipp oli tore selle poolest,
et ta mõjus väga dramaatiliselt, seal oli siis niimoodi,
et seal olid niuksed kõrged kaljud ja avaookeanilt tulid
mitme meetri kõrgused lained ja paiskusid siis mürinal vastu
neid tumedaid rannakaljusid.
Ja siis oli vahva nende lainetega mängida,
niisugust erilist peitusemäng on ja see käis siis niimoodi,
et seisad seal kivi rünkade vahel sinu all jalge ees,
mõne meetri sügavusel purunevad need lained siis vastu
kaljusid ja sealt lendavad õhku niuksed,
tohutult pritsmepilved. Ja sina siis nagu need puus, pilv järjekordsed tuled,
peidad ennast mõne kaljunuki taha ära ja kui siis vahepeal
jällegi ei ole neid, pitsime pilvi, siis tuled jälle välja
ja vaatad edasi seda möllu.
Ja noh, kokkuvõttes oli, niiet peidad ennast,
palju sa peidad, lõpuks saime läbimärjaks ikka,
aga sellest polnud midagi kogenud rännuinimestena olid meil
kaasas varuriided, nii et kui mäng läbi,
vahetasime märjad kuivade vastu ja ronisime bussi nagu
viisakad turistid iganes. Aga see massay suvel jälle sellepärast tore,
et seal asub lindude kaitseala ja seal nägime esimest korda
selliseid Aafrika linde nagu flamingosid
ja pika kõvera nokaga iibiseid ja paljusid muid.
Aga nüüd see mägede retk sinna ida poole.
Vot see oli juba natukene keeruline, sest mägedes on teid
vähe ja busse seal eriti ei liigu, nii et me pidime ikkagi
rentima mingi auto, rentisime siis hästi odava skebeežoo
punast värvi, hästi odav. Õnneks seal kitsastele järskudel mägiteedel ta meid hätta jätnud,
kuigi vahel võttis südamelt kergelt õndsaks küll,
et kas ikka veab välja.
Ja seal mägedes oli siis tore just see, et seal on ju hästi vahelduslik,
okkad ja maalilised maastikud.
Ja see osa atlase mäestikust, kus me olime,
see oli just antiatlase mäestik, ehk siis kõige lõunapoolsem
osa sellest atlase mäestikust. No need kõige kõrgemad tipud jäävad sinna põhja poole,
seal asub ka siis see Maroko ja kogu Põhja-Aafrika kõige
kõrgem tipp mille nimeks on, toob ka all
ja selle kõrguseks on natuke üle nelja kilomeetri lõuna pool
on need antiatlases mäed natukene laugemad,
aga ikkagi väga uhke mägimaastik orgudes palju rohelust
ja puhkevaid õisi, kuigi oli jaanuarikuu.
Ja väga huvitavad olid ka muidugi need mägikülad,
sellised tõeliselt arhailised kolkakülad,
seal elati vägagi armetut elu ja mõnikord oli niisugune tunne,
et oled sattunud kuskile ajaloomuuseumi. Näiteks jäi meelde talumees, kes künnab oma kivist põldu
sihukese väga kõhna eestliga ja väikese puuadraga.
See ader oli siis tõesti üleni puust ja nii pisike,
et kuidas seal põllult ära läks, siis peremees viskas
lihtsalt selle adra endale üle õla nagu mingi mänguasi,
aga aga ilmselt tegi see oma töö ära ja rohkem raha sellel
peremehel parema atra ostmiseks ilmselt lihtsalt ei olnud.
Ja ongi üldiselt niimoodi, et need rokko mägedes elavad
inimesed ongi kõige vaesem rahvakiht Marokos. Tihti elavad nad täitsa peost suhu.
Ja üleüldse on niimoodi, et kogu Maroko rahvastikust elavad
pooled maal.
Aga nad on linlastega võrreldes kindlasti selgelt vaesemad.
Ja selle antiatlase mägede seikluse kõige meeldejäävam koht oli,
skasime juba mägedest alla tulema, sealhulgas tohutu paduvihm,
nii et välgunooled, säh, vesid ja müristas vahetpidamata.
Vesi voolas ojadena ja kõik need pisikesed jõekese hakkasid
väga kiiresti tõusma. Nii et oli üks nisukene madal jõgi, millest me selle oma
väikse autoga ilma igasuguse vaevata olime üle sõitnud.
Ja nüüd oli niimoodi, et see oli muutunud ohutavaks jõeks
mõlemal pool jõe kaldal rivis autot ootamas,
keegi ei julge minna, sest kardetakse, et seal keskel keegi
ei tea, kui sügav seal on?
Jaa, meid pässide õieti kohalikud külamehed
ja nad hakkasid neid autosid siis nii-öelda ühekaupa üle jõe talutama,
nii et iga auto Eskul, kes kohalik külamees
ja näitas siis kätega niimoodi, et sõidan siit vasakule
ja paremale ja niimoodi nad seal roomasid. Ja meiegi oma pisikesi sooga saime selle vahutava vee
teisele kaldale niimoodi, et mootor kordagi välja ei surnud.
Ja tõsi on ka see, et juba paari tunni pärast kindlasti ei
oleks enam ükski auto sealt üle saanud, sest vesi tõusis
ikka tohutu kiirusega.
Ja võib-olla kõige ilusam linna elamus seal tolleaegsel
Maroko reisil oli meile Marrakesh'i linn,
aga tiri sõitsimiselt liinibussiga neli tundi sõitis
ja viis otse sinna markessi peaväljakule. Ja no see peaväljak on niisugune hiigelsuur plats ääristatud
lõputu hulga turgude ja poekestega.
Ja kui sa seal ringi kõnnid, siis on niisugune tunne,
et aeg on seisma jäänud ja sa oled sattunud korraga mingisse
sajanditagusesse islami linna.
No mõned asjamehed, kes seal ringi askeldasid,
üks oli selline traditsiooniline vee müüa.
Ta riided olid kirevad nagu kloonil üle õla oli tohutu
suurnahkne kott koti otsas, voolik sellest hoolikust,
ta siis niristas sulle oma nahkset kotist topsi sisse puhast joogivett. Või siis maotaltsutaja niukene, klassikaline idamaade
kujutluste tegelane, kellel on korvis boamadu
ja kes siis, kui ta omanik flööti puhub,
võngutab oma kõrgele tõstetud ülakeha.
Ja minu jaoks kõige muljetavaldavam oli üks selline mees
nagu jutuvestja.
Märkasin teda sellepärast, et ta ümber oli tohutu suur
rahvahulk ja tema oli seal rahvahulga keskel,
külitas niimoodi mõnusasti vaiba peal maas
ja pajatas araabia keeles väga pikka lugu. Aga ta tegi seda väga mõjuvalt.
Näiteks kargas vaibalt püsti ja kõneles hästi peenikese
häälega sisistuselegi maha rätsepaistmesse
ja hakkas korraga rääkima hästi jämeda häälega.
Ühesõnaga ta oli nagu ühe mehe teater.
Ja islamimaailmas on selline traditsioon tegelikult sajanditevanune.
Ja see on siis niimoodi, et tegelikult kogu see publik,
kes teda kuulab, teab seda lugu väga hästi,
mida ta räägib. Aga raha annetatakse just selle järgi, kui andekalt,
et ta seda lugu siis seekord esitab.
No ja muidugi see Marrakesh'i vanalinn, see on ka ikka
täiesti võrratu, nii nagu islamimaades ikka,
nimetatakse vanalinna Medinaks, aga ta on seal Marrakeshis
väga hästi säilinud.
Tohutu palju mošeesid, paleesid uhkeid hooneid,
ümbritsetud kõrge paksu linnamüüriga. Nad on tihtipeale ligi 1000 aasta vanused
ja kõik ehitatud punasest liivakivist, selle järgi tunti
Marrakesh'i vanasti ka nime all punane linn.
Nii et jah, Marrakeshis.
Me olime. Päeva ja mitte kuidagi ei suutnud läbi vaadata kõike,
mida seal vaadata. Aga nüüd siis siia Maroko saate lõpuossa veel üks võib-olla
kõige pikem ja põnevam retk, mis viis meid Sahara kõrbesse.
Ja sinna me läksime siis niimoodi, et, Tiirist tuli sõita mitusada kilomeetrit lõuna poole,
et kohe sealt tee pealt otse kõrbesse pääseda,
enne on seal vahel need atlase mäed.
Aga seal lõuna otsas on siis juba igal poolkõrb
ja sinna läksime niisuguse erilise taksoga,
millel Marokos on eraldi nimi, grand täksi.
Ja see on siis niisugune pikamaaliinitakso hästi odav
ja viib hästi kaugele. Ja põhimõtteliselt Ta on niisugune takso,
et igaüks, kes tee ääres tõstab, saab peale,
niipalju kui kohti jätkub ja ja sõidab siis vahepeal ühtejutti,
kuni mõni koht vabaks jääb ja siis võtab jälle kellelegi peale,
nii et ta liigub üsnagi kiiresti.
Ja selle taksoga me sõitsime siis poole päevaga Maroko kõige
lõuna pool samasse suuremasse linna.
Selle nimi on, kel mimm ja seal siis ööbisime. Noh, see oli ikka täiesti teistsuguse ilmega,
kui need muut Maroko linnad, mida me nägime,
niukene natukene metsik eurooplastele arusaamatu.
Ja seal nägime lisaks berberitele ka neid Doreege kelle
tunned ära selle järgi, et turba, nende kuued on niisugused
helesinised või muud erksat tooni.
Ja seal oli siis ka sellel päeval parajasti kogu Maroko
kõige suurem kaameliturg, nii et väga eksootilise näda mõjus. Aga järgmisel päeval läksime siis veelgi lõuna poole
ja jõudsime tan Danni nimelise asula piirile.
Sellest, et sinna juba hakkasime jõudma,
andis märku üks väga kummaline skulptuur,
see oli betoonist tohutu suur ja kujutas kahte suudlevat kaamelit.
Ja vot selle koha peal siis palusime taksojuhil kinni pidada
ja läksime välja ja marssisime otsejoones sinna kõrbesse,
Kõrb oli sealsamas tee ääres. Ja noh, läksime mõned kilomeetrid just nii kaugele,
et kõik tsivilisatsiooni helid ja märgid olid täielikult kadunud.
Ja siis me lihtsalt olime seal ja mina püüdsin siis
kuidagimoodi nagu tajuda seda maailma kõige suurema kuuma
kõrbe olustiku.
No ma ei tea, miks, aga kõrbed on mind alati kuidagi
eriliselt tõmmanud.
Ei oskagi seletada, miks, kui keegi küsib,
siis vastaks, et sellepärast, et seal mitte midagi ei ole. Ja noh, see oli seal täpselt samasugune,
see oli niisugune laudtasane pinnas mis oli kaetud
väiksemate ja suuremate kivikestega, mitte ühtegi rohelisel
libled ümberringi näha ei olnud ja seda nimetatakse seal Põhja-Aafrikas,
siis nimega Hamaada.
Ja see on siis kivikõrb.
Ja just seda Hamaadat on selles tohutu suures Sahaaras kõige
rohkem üldsegi mitte liiva ja tüüne, nagu väga tihti
kiputakse arvama. Ja sellel päeval ei puhunud tuul üldse, ümberringi valitses
täielik surmavaikus, temperatuur oli päris mõnus,
peab ütlema, võib-olla nii 20 kraadi ringis,
nii nagu meil mõnel mõnusal suvepäeval.
Aga siin oli ju parajasti südatalv kõige külmem aeg.
Ja siis, kui ma olin küllalt seda tühjust vahtinud,
siis hakkasin ringi otsima, et noh, et kas leiab mõnegi
elusolendiga ümbertringi leidsingi taimedest siis ühe
niisuguse ogalise maadligi hämariku, mis meenutas välimuselt
kangesti kaktust, aga kaktus ta ei ole, sellepärast et
kaktused kasvavad ainult Ameerikas, Aafrikas on nendele
sarnased piimalillelised ja eks ta siis nende hulka kuulus
taimel näeb seal ja loomakestest leidsin pika otsimise peale
Ühe pisikese putuka. Ega ta nii väga väike polnudki umbes poole pöidla suurune
üleni musta värvi.
Ma arvan, ta kuulus siis nende süsiklaste sugukonda.
Ta oli täiesti liikumatu, mõtled, et on surnud,
aga nagu puudutad, paneb hirmsa jooksuga plagama.
Ja pärast seda hakkasin ma lihtsalt pildistama seda tühjust
sellember ringi püüdma seda kuidagi pildi peale saada.
Ja sattusin sellest nii elevusse, et kaotasin tähelepanu
ja kaamera kukkus sinna kivisele pinnale maha
ja nii õnnetult, et objektiivi esilääts sai päris kõvasti viga. Ja vot see võttis mu innukuse kohe maha ja läksimegi siis minema,
noh, aega ka eriti ei olnud, see oli siis noh,
see kõige esimene kokkupuude maailma suurima kuuma kõrbe ka,
aga ma lubasin endale, et ükskord ma tulen Sahharasse tagasi
ja edaspidi läkski, et isegi mitte üks kord,
vaid vaid paar korda sellest saab kõnelda siis järgmistes saadetes.
Aga Maroko oli jah, see esimene riik, kus ma selle ligi 5000
kilomeetrise läbimõõduga kõrbega kergelt Kokku puutusin. Selle nova muusikalõiguga saab meie Tänane saade otsa saade Aafrika riigist nimega Maroko
ja järgmises saates läheme juba tema idanaabri juurde.
Alžeeriasse. Seiklused Aafrikas. 15 erinevat riiki. Rändame koos Hendrik Relvega. Kuula rändajat.
