1943. aasta sügisel käisid ägedad lahingud Ukrainas. Nõukogude väejuhatuse tähtsamaks ülesandeks oli forsseerida  nepri jõgi. Nendest lahingutest võttis osa Nõukogude Liidu kangelane  Einrich indreus. Seltsimees Indrekus. Kuidas nüüd teie nepri forsseerimisest osa võtsite? Meie rooduülem tegi meile ülesande et leida siit kuskilt paat,  vana kaluripaat. Ja millega me leidsime. Kõrkedest ja, ja meeskond komplekteeriti  ka üheksa meest just sellepärast et rohkem sinna paati ei mahtunud. Viis laskurit ahtomaatoritega ja mina olin oma maksimkuulipildujaga. Nii et esimene katse meil oli 28. septembril õhtul kella  11 12 vahel. Aga me oleme nii rumalad, ei osanud seda paati kontrollida,  kas ta veekindel ka on, sest ta oli kuivanud  ja saime seal paar-kolmkümmend meetrit vabalt edasi,  vesi hakkas kolinal sisse tulema ja meie  siis hakkasime vaatama, kus see paat jookseb  ja käisime takku otsimas, oli üks vana kirik,  me juba ennen, nägime päeva aeg ühest, siis teadsime,  kus juba saada. Sai see paat ära topitud kõvasti. Et nüüd ta ikka peaks nii kaua vastu pidama,  et seda kilomeeter jõge ületada. Aga nüüd me tegime vahe targemalt, läksime jalgsi ülespoole  voolu ja sealt lasime vaikselt paadi tulema,  et ei oleks mingisugust kobinat. Et kohe sakslasele nii kaela maha maabuda. See oli päris hommiku vara ja see oli kella viie vahel  niimoodi nelja-viie vahel. Ja soodustas väga, see oli kole, kole, paks udu. Nii et meil oli nii palju granaati, kui iga mees jaksas varuda,  taskudesse mahtus ja rihmad olid nii täis  ja ja siis hargnesime Rindelt nii, kas 200 seal või 200 300 meetrit,  palju meid oli. Ja igavese huraaga ja granaadi sajuga lendasin sinna kaevikutesse,  kus ta kaitsel oli, oli väga tähtis operatsioon,  et meie polgukomandöril oli otseside Moskva  ja öeldi kohe, kui oli silla peal loodud,  et nii, et mehed esitada kangelaseks.
