Meduusid on maakeral elavatest loomaliikidest ühed vanemad  vaatamata oma primitiivsusele või siis just tänu sellele on  nad suutnud maailma meres vastu pidada enam kui 500 miljonit aastat. Teadaolevalt on neid praegu meie ookeanides  ja meredes umbes tuhatkond liiki. Mõningaid nendest on mul õnnestunud oma silmaga näha  sukeldumist l troopilistes vetes. Aga õnneks on ka neid, kellega ma mitte kunagi kohtunud pole  sest mitte kõik need uusid ei ole inimesele  nii ohutud kui meie oma Läänemeres elav liik,  ladinakeelse nimetusega aurelia aurita. Eesti keeles on ta teaduslik nimi meririst,  aga rahvas kutsub teda enamasti millimeete. Augustis-septembris, kui merevesi on piisavalt soojenenud,  jõuab meriristi elutsükkel staadiumisse,  kus ta on inimsilmale vabalt nähtav. Väikese taldrikumõõtu, sült ja solend. Öeldakse, et suve lõpupoole nad tulevad meie randadesse,  aga see pole päris täpne. Tegelikult on sel ajal sagedased läänetuuled,  need, mis ajavad millimallikaid tuhandete kaupa kalda  lähedasse vette. Kui meres on hoovus või tugevamad lained on selgelt näha,  et meriristi iseenda liikumist ei kontrolli. Oma kaussat keha rütmiliselt kokku tõmmates suudab ta läbida  vaid lühikesi vahemaid. Tegelikult suunduvad nad ikkagi sinna, kuhu vesi neid kannab. Ise saavad need uusid kontrollida ainult seda,  et nad ei satuks liiga lähedale vee pinnale,  kus lained nende õrna keha liigselt räsida võiks. Meriristil puuduvad tavapärased seedeorganid söömine  ja kehale mittevajalike ainete väljutamine toimuvad sama  avause kaudu. Toitub ta planktonist ja teistest tillukestest vees  elavatest organismidest. Samuti puudub millimallika aju. Küll aga katab koguda keha närvisüsteemi,  mis annab võimaluse tajuda valguse suunda,  ümbritseva vee liikumist ja võimalikke lähenevaid ohte. Kuigi tundub, et 95 protsendi ulatuses veest koosnev  tarretiselaadne meduus ei peaks saakloomana mitte kellelegi  huvi pakkuma on siiski mitmeid veeelanikke,  kes temast huvitatud on. Uuringud näitavad, et meduusid võivad sisaldada rasvhappeid,  mis mõnede loomade jaoks on väga olulised. Enesekaitseks on meduuside kõrverakud, mis üksikute liikide  puhul võivad eluohtlikud olla. Isegi inimesele. Eesti vetes elaval meriristil on ka olemas needsamad  kõrverakud aga neis sisalduv mürk on väga nõrk  ja üldjuhul tervele inimesele mitte mingit mõju ei avalda. Sügisel rannale õhutud metuusidele kaasa tundma ei pea. Selleks ajaks on neil järgmisele põlvkonnale juba alus  pandud ja kaldalähedases vees oma maise teekonna lõpetamine  on üks osa nende loomulikust elutsüklist. Ja mis veel, praeguseks on viiel meduusi liigil,  kellest üheks on ka meie vete meririst avastatud hämmastav  võime mida võib lihtsustatult nimetada surematuseks. Nimelt on leitud, et kui meduus pärast suremist vajub  merepõhja ja ta keha hakkab seal lagunema,  siis osad tema rakud võivad ümber grupeeruda selliselt,  et tekib uuesti polüüp ehk meduusi. Varasem arengujärk, millest hiljem areneb jälle täiskasvanud  meduus kujul, mida me oleme harjunud oma silmaga meres nägema. Ja nii üha uuesti ja uuesti kuni aegade lõpuni.
