Jaapanlastel. Pere ja imelist pühapäevas olla hea ja kallis raadio kahe kuulaja.
Alustab rännusaade reispass milles täna pöörame pilgu.
Musk võib-olla kõlab klišee-na tõusva päikese maale
Jaapanisse ja kevadel tegime Jaapanist suisa kaks saadet.
Kulgesime Marta Diasega Tokyos ja ümbruses,
kus ta oli viis aastat elanud ja Triinu ja Lauri erdiga
Kyushu saarel.
Tänases saates võtame luubi alla, paneme oma mõttelised
nööpnõela järgmisele saarele, mille nimi on tšikk kogu. Ja kui ma ei eksi, siis on see suuruselt neljas saar jaapanis.
Merike noogutab heakskiitvalt ja stuudios külas Molongi.
Merike Willard, kes sattus sinna saarele,
ei teagi täpselt, kuidas saan varsti teada,
kuid tänaseks töötab ta seal ühes Rapla suuruses linnas
linnavalitsuses ja ma ei teagi täpselt, mida teeb verike
jaapani linnavalitsuses, mismoodi ta ühendab kultuuri
Sillana siis jaapani ja Eestit. Kuid igal juhul on suur rõõm sind siin suvises stuudios kohata,
kus sa tulid ainult mõneks päevaks Eestisse
ja leidsid mahti siit stuudiost läbi astuda.
Aitäh sulle.
Tere. Tere päevast, jah, minu nimi on Merike ja praegu tulen Jaapanist. Tead, enne kui ma hakkangi küsima sinu käest,
kuidas, miks ja mis saar see on ja milline on see linn,
kus sa elad ja milline on su kodu ja mida võiksin mina
või minusugune seal saarel ette võtta, kui ma tuleksin sulle külla,
siis teen sellise traditsioonilise alguse
ja palun sul ennast lihtsalt viia ühte momenti,
tee ühte kohta ühte hetke sinu rännakutel.
Ja vali ise on su kodu või töökoht või sõbra juures
või kus iganes. Aga kui ma paneksin lihtsalt silmad kinni
ja kujutaksin ette ennast sinna, siis kirjelda mulle,
mis vaated mu ümber avanevad, mis helid mu kõrvu kostuvad,
mis lõhnad ninna tungivad või, või mis muud aistingud
võiksid mu keha läbida. Ja kui minu käest küsitakse sarnast küsimus,
siis mul on nagu kohe tekib minusse selline vaimustav
kirglik soov kirjeldada kohta nimega Amongaarinotaki mis
siis Jabi jaapani keelest eesti keelde tõlgituna on juga
pärast vihma, mis ei tähenda, et see juga siis ainult pärast
vihma tekib, aga tõesti vihmaperioodi järel on ta eriti
võimas ja, ja, ja vägev Niagara joaga võistelda ei saa,
aga, aga sellel kohal on meeletu selline vägi
või noh, mina ütlen nagu maagiline energiamina sattusin
esimest korda sinna. No sügisel saab juba viis aastat sellest.
Ja ma mäletan, et kui ma selle joa ees seisin siis ma
tundsin nagu nõiutud ennast, vaatasin seda suurt vetevälja ja,
ja selline mets, mis mind nagu ümbritses selle joa nagu
kausis või sellises emakese maa kausis.
Ja ma olin nii lummatud, et sel hetkel ma mäletan,
kui käed laiali sirutasin, seda veepiiskade,
sellist noh, isegi sellist värsket lõhna ja,
ja puudutust tundsin, siis mõtlesin, et vot siin saarel ma
tahaks elada, tahaks kogeda ennast läbi aastaaegade. Ja nüüd tagasi vaadata, tollal siis mulle tundubki,
et vis vetevaim on oma töö ära teinud ja,
ja ja soovi täitnud, nii et see on üks maagiline
Al-keemiline nii-öelda labor minu jaoks siiani. Sinu esimese esimene reis või esimesed reisid sinna šikk
kokku Saarele kulgesid ka juba sellises mõtlen parema sõna
puudumisel lihtsalt sellises hingelisemas
või spirituaalsemas vaimused seal kas võib seda nagu
palverännaku teeks nimetada või mööda templeid
või kloostreid või, või mis nad seal täpselt on,
et räägi-räägi natukene sellest sellest teekonnast alguse teekonnast. Ja see oli aastal 2018, kui ma esimest korda sattusin
tegelikult Jaapanisse Sid kokku saarele,
et ega minu see ajalugu jaapani esikkogu saarega ei olegi
väga pikk. Aga samas on ta väga sügav.
Ja 2015 kuulsin ma esimest korda kokku 88 templirännakust ja,
ja mulle siis üks iirlane ütles, et kui ma olin seal
Santiago kompast Ella palverännaku lõpetanud,
et noh, järgmine kord siis kokku 88, mõtlesin,
mis asi see on, et ma polnud kuulnudki sellest saarest. Ja kui ma kuulsin, et see on 1200 kilomeetrit pikk,
siis mõtlesin, et ei, ei, ei, ei, töö juures ei saa
ja see on täiesti võimatu.
Ja kolm aastat hiljem siis avastasin ennast Jaapanist
ja seda rännakut siis käimas, nii et otsustasin otsast
lõpuni ette võtta, et siis läbi selle teekonna seda saart
tundma õppida ja, ja iseennast ka, nii et seal on
budistlikud templit 88 templit ja väga paljuga shinto templeid,
mis on siis selline nagu looduseusk või mis on hästi lähedane,
võib-olla meie taarausuga? Santiago teekond on võib-olla rohkem või vähem kelle jaoks
tuntud tuntud tundmatu on teada, et seda võib matkata paar
nädalat paar kuud.
Kui pikk see see 88 templirännak. Jah, ta oli 1200 kilomeetrit ja mina käisin läbi siis 44
päevaga selle, nii et jaa, et selline väljakutse,
aga meeldivalt selline noh, ütleksin jah,
meeldivat sügavused, mis alati kehaliselt ei olnud kõige kergem. Suumime natuke välja, kiida mulle oma kodusaart sellise noh,
ütleme siis, kui ma nüüd proovin ennast panna sellise
tavaturisti või lihtsalt huvilise reisihuvilise inimese
kingadesse või noh, kes ma ju tegelikult olengi,
kui suur ta on, mis seal peale selle 88 templi veel on,
kes seal käivad, kui käivad ja, ja mille poolest ütleme,
miks peaks inimene sinna veel minema? Ja ta on nagu, nagu tutvustuses Vainisid,
ta on siis neljast põhisaarest kõige väiksem.
Ja sellel saarel elab 4,1 miljonit inimest,
kuigi väga ausalt öeldes ei tundu, et neid nii palju on,
seda loodust on nii palju ja nad on kogunenud linde linnadesse,
et et ta on ikkagi selline äss.
80 protsenti on seal metsa, nii et hästi,
sellist loodusrikkust on seal palju ja pind pindalalt
ja ütleme, et ta on pindalalt võib-olla niisugune üks
kolmandik või kuskil sellest Eestist nagu aga jah 4,1
miljonit inimest, et raske ette kujutada. Ja üldiselt minu jaoks ka need arvud niimoodi ongi,
pigem sellised võrdlusmomendid, aga olen siin teinud,
ma ei mäletanud, millistest kohtadest, aga noh,
kuskile Hiiumaa suuruse suurusele saarele mahub ka kuus
miljonit inimest elama, nii et jääb ikka veel vaba ruumi ka. Isegi hästi hea, et nii, et, Ma arvan, et on okei, heakene küll, aga läheksime nüüd sinu kodulinna,
ma ühest sinu artiklist lugesin, et see on,
et sa oled pärit Raplast ja see sinu kodulinn tossa. Tossa jah, nad kohalikud nimetas siis tossatšoks zoo
tähendab siis jaapani keeles nagu linn noh,
ütleme inglise keeles City Town nagu eristuvad,
et on nagu taun, nagu sellises Väikelinna mõistes siis. Ja kuidas siis juhtub, et sa asud tööle sealses valla
või linnavalitsuses? See oli mulle endale ka väga üllatas, et kuidas elu ikka
teeb selliseid saba trikke nagu ma ütlen,
et et ma siia ka siiamaani ei oska uskuda,
et kuidas siis selline asi mulle kandikul kätte tuli,
aga, aga põhimõtteliselt jah, ma töötan doose linna
linnavalitsuses ja nad nimetavad siis jaapani keeles on
jakkuva siis linnavalitsuse jaapanikeelne nimetus
ja ma olen seal siis. Ma õppisin kaks kuud, seda nimetas, mis ma ameti nimetis andsigi,
okozyygiorokkad, ta ei, jaapani keeles mu ametinimetus
põhimõtteliselt elan elavdanud siis kohaliku elu
ja nagu linnapea ütles, et ma olen aken Euroopasse.
Et kuna Jaapan on väga pikalt selline kinnine riik olnud,
siis nad tahavad nüüd ka ennast rohkem väljapoole näidata
ja oma seda unikaalsust ja mina olen siis selle unikaalsuse
üks esindaja. Milline see linn on, kas ta on selline?
Ikkagi Jaapani, kui ma esimese asjana mõtlen ikka mingite
Tokio suurte tuledes särada ja ja mingid sellised asjad noh,
kirgastuvad lihtsalt silme ette, on ju, et siis kui ma
kujutan ette nüüd Rapla suurust linna Jaapanis,
et kas ta on niisugune täitsa maakoht nagu ikka kuskil taga
kaugel oled sa seal ainuke välismaalane terve linna peale? Päris ainukene ei ole, aga, aga ma olen ja üsna selline
vaatamisväärsus nagu, et ikkagi valge inimene linna peal,
et meid ei ole seal tõesti palju.
Et paar noort inglise keele õpetajat ja üks Ungari perekond,
niiet et siis ja siis eesti eestlane Eestist ei tea seal
mitte keegi, aga ma olen tuntud, kõik inimesed teavad
ja tunnevad mind, et see on nagu.
Aga kui meil on linnades või külades selline aja asustus,
siis seal on rohkem nagu niisugune mööda teeäärt
ja ma nagu alati nimetan, ma elan nagu kausi põhjas mägede vahel. Et siis kauss on siis ümbritsetud nende linnakestega
ja kui tookiaga võrreldes, siis jah, meil ikka ka püüame oma
bling-bling-id ikka poodi teet panna särama ja,
ja seda natukene seda kirevust ikka on, mida jaapanlased
seda värvikirevust armastavad.
Aga selline ütleme, et rahulik, mõnus ja ma natukene isegi
võib-olla ei võrdleks isegi Raplaga see noh,
ütleme suurus on Raplaga võrreldav. Aga natukene ta meenutab mulle võib-olla oma sellise pikad
kõnniteed ja promenaadi, et võib-olla natukene Haapsalut,
kuigi meil ei ole merd seal, meil on jõgi väga ilus mägijõgi,
nii et siis saab Promeneerida ilusa jõe ääres. Äkki siinkohal võtame pisikese mõttepausi
ja kuulame ära sinu ühe väljavalitud loo mis on selline noh,
äkki iseloomustabki sinu sellist hingelist kulgemist seal
Jaapanis ja sobib meile siia saatesse selle Hartsutra iki tempelgioto,
issand Chapaniis budist Monk Music ühesõnaga,
ja siis ülejäänud on kõik hieroglüüfides,
et et mis, mis lugu. See on südamemantra, et tegelikult seesama mantra mind sinna
kokku Saarele tõigi.
Et sellega on jah, huvitav lugu, et kes tahab natukene
rohkem sellest templirännakust teada, siis saab värava
hingede maailma mu raamatut lugeda, mis 2019
ja Pilgrim välja andis, et et seal on selle lood,
aga ka selline sügavam teekond. Vaatame, kuidas oma teekonna siin, nende templirännakutega
proovime jõuda nii sügavale, kui e-tunnike vähegi võimaldab.
Ja hetke pärast oleme siis sinu juures tagasi,
kallis kuulaja. Sigi ja sigi ja riisi. No aga hästi, oletame siis, et kulgeme sinuga seal jaapanis
tšikk kokku saarel.
Ja tahan ma siis, no ütleme, aega, mul piiratud teadmised
kahjuks ka soovin minagi siis õppida seda kultuuri tundma
nii hästi, kui see vähegi võimalik on.
Selle piiratud aja jooksul ütleme mõne nädala jooksul,
sina oled mulle teejuhiks, mida sa siis mulle näitaksid,
kuhu sa mind viiksid? Ja mul täiega kirgu, kui sa seda küsid, siis olek hakkab
keha surisema selle peale, oh, sinna tahaks,
tänna tahaks ja ja tegelikult on mul ikkagi mõttes hästi
selline kogemus, turism.
Et kui inimene piiratud aja jooksul käib seal piirkonnas,
siis ta saab nagu aimu või saab kogemused,
kuidas päriselt see kohalik annan siis elab mida ta sööb
ja mis on siis need traditsioonid, millest ta kinni peab ja,
ja mida ta edasi oma järeltulevale põlvele annab
ja mida ta tahab ise näidata ka väljaspoolt tulijatele,
et uhkusega kultuurist. Ja nüüd ma olengi siin läbi aastaaegade rändamas Te ise
kõigepealt kogeda, neid osa saada ja, ja mõned sellised briljandid,
mis ma olen nagu leidnud, et esimene asi,
kui ma veebruaris siis rändasin seal mägedes,
siis kui hakkavad Uhkinocol lillekesed lahti minema,
siis ennem kui ta õie lahti loo lööb, siis korjatakse neid
tempude tegemiseks.
Et sihukesed värsked, puhtad taimed pidid ära ja,
ja, ja toiduaineks siis ja kuna ma olin nii vaimustatud,
et nii palju kohalik rahvas käib looduse sisenoppimas
ja toiduks endale materjali, siis ma küsisin sõbranna,
kes, et ole hea, et vii mind nagu kokku mingi metsavanaga,
et kes siis näitab neid taimi ja õpetab mulle,
et kuidas siis neid kasutada. Ja vot see ongi see, et, et sama teekonda tahaks nagu pakkuda,
nendele tulevad siit kokku saarele, et ise noppida,
ise teha sellest midagi kohalike inimestega
ja seal on näiteks, mida ma ise vaimustusega kogesin,
on takja Nokod, mis on siis eesti keeli siis bambuse beebid,
mida käiakse siis maha nagu lõikamas ja kuidas seal on eri tehnikad,
et kuidas neid puhastatakse, kuidas siis neid,
kas siis fermenteeritakse või värskena süüakse. Et see on üks selline võimalus, mida eestlane võib kogeda.
Sest ka meil on fermenteerimiskultuur nagu ajalooliselt,
et siis on väga hea Tuusi võtteid võtta üle ja,
ja muidugi, mis Jaapan on kuulus ka oma tee poolest ja,
ja teesortide poolest roheline tee, Matzia et siis ka
teekorjet kogeda ja kuidas seda siis kuivatatakse,
kuidas ette valmistada, et ka sellised võimalused
ja muidugi kõik meie need tuntud sussid ja,
ja Sassiimid, et kuidas siis kohalik teeb,
et see ei pane sinna Philadelphia juustu vahele,
vaid käifica natukene teistmoodi see asi,
et siis seda autentsust maitsta ja olla nii-öelda koha peal,
et käia küll väljas looduses, aga, aga sõna otseses mõttes
saada mingi kogemus ka, et kuidas päris inimene elab
või ka siis Ta riisi istutama nii-öelda taimed näpu vahel,
et et see on üks mõnus kogemus, mida ma olen ise kogenud. Väga väga lahe, et kindlasti kindlasti on veel kohe,
kui mingi mõte tuleb, küsin sult kuhu nurka veel
ja kuhu, kuhu nurka nurga taha millisesse
ja loodusliku või inimtekkelise kohta sa mind veel viiksid
seal saarel.
Aga kui sa nüüd ise seal alati küsin, ma ei teagi,
kuidas sinul see, võib-olla sa oled nii värske,
kaua sa elad seal? Ma veebruari lõpus kolisin sinna Et võib-olla nii värske veel, aga, aga igal juhul ma küsin
alati kõigilt, kes kõigilt oma külalistelt,
kes noh, mitte lihtsalt ei reisi, vaid on oma päriselt elu
kusagil sisse loonud võõras keskkonnas või ütleme,
võõras teises kultuuris.
Et tihti juhtub, et või noh, mitte tihti,
aga vahel, et pikemal viibimisel kooruvad kihid,
mis esimesel külastusel või ka teisel või kolmandal külastusel,
kui sa jääd külaliseks jäävad varjatuks ja mõned kihid võib-olla,
mis ei ole kõige meeldivamad või mingid nurgad. Mida sa mõtled, et okei, seda ma selle rahva kohta ei teadnud,
et neil on niisugune värk, et umbes, et noh,
meil on teistmoodi, et kas midagi sellist oled sa kogenud,
kui sa seal nüüd ikkagi päriselt koha peal oled elanud need kuud.
Et ohoo, et seda ma ei teadnud, et neil nii on
ja sellega ma pean nüüd ikkagi arvestama,
et see võib-olla ei ole nii meeldiv või on hetkel kõik nii,
et hingad sisse seda kultuuri kõikide nahapooridega
ja katsud ise kohaneda. See oli esimesed kolm kuud tiivad laiali nagu väike laps oled,
oo, see on põnev ja teine on põnev ja kolmas asi.
Ja noh, siis hakkas nägu reality kohale jõudma juba
neljandast kuust, et praeguseks ma olen siis jah,
viis kuud on nagu täis.
Et varsti nagu pool aastat, et aga jah, esimesed nagu öeldakse,
et niisugune 90 või 100 päeva on selline,
antakse nagu armu ja, ja siis läheb nagu päriseluks. Et eks ta ikka on, jätaks need inimesed enne inimesi,
võib-olla tuleks selle olme puhul, eks ma midagi nagu teadsin.
Aga ma olin kogenud, ma olen elanud ja pikemad kõige pikemalt,
mis ma olen kolm kuud olnud, kui ma tavaliselt käin siis
ikka kuu või kolm kuud või kaugel käia ja kuna ma naudin
seda maad, siis ma olen pikalt olnud.
Et siis mul oli ikka kas sügis või kevad,
aga sellist suve või talve üle saanud, aga kuna ma
veebruaris läksin, seal on ka neli aastaaega,
muide et ei ole küll sellist paksu lund linnades nagu meil
võib juhtuda, mõni aasta mägedesse peab selleks minema,
mina veebruaris sain ikka oma lumekogusega jaapanis kätte. Aga seal oli külm kodus, et vot ma sellega ma olin küll
kokku puutunud, aga kuidagi nagu ei mõelnud vot selle peale,
et me, eestlased, oleme ikka harjunud, et on,
kui väljas on külm, siis on keskküte ja ja noh,
ikkagi sa ei pea panema mingit sadav ammust peale,
et mõni saab isegi T-särgiga olla, mõni võib-olla lihtsalt
Jakikene peal ja nii.
Aga mina ikkagi hambad blogisid ja kõik,
mis mul soojad riided kaasas olid, olid seljas sesse need majakesed,
noh, mina ise elan. Et elan sellises majas, mis on kuskil 60 70 aastat vana.
Ja, ja selline ta daami mattidega ja siukene autentne.
Ja ei ole sellist keskkütet seal üldse ei ole sellisel kujul,
nagu meil Eestis on õhksoojuspumbad paremates majades
ja uuemates, aga vanades ei ole, vanades on selline
kummaline küttekeha siukene ahjukene, mis on õli baasil
ja siis sa lähed bensiinijaama, ostad siis oma õlikanistri,
ostad pumba ja kukud kütma, siis seda täis niimoodi. Ja, ja see oli nagu hästi võõras, pea valutama,
tas ninas oli bensu hais ja siis ma mõtlesin,
et kas nii hakkabki olema. Elu looduse keskel. Looduse keskel ja siis ma istusin seal niimoodi arvuti taga
või siis varbad seal seal soojuses, soojus kehas,
aga ninas oli siis bensiini lõhn ja mõtlesin,
et no vot, see on nüüd küll, et kuidas ma nüüd nagu sellest
välja astunud, et kas on mingeid alternatiive ka,
et võib-olla see nagu lakses kõigepealt nagu see reaalsus
nagu et ahaa et ei olegi nii, et mõnus ja soe muga. Ja, ja siis muidugi prügimajandus, nemad ka sorteerivad
kenasti ja ma olen kuulnud, et erinevad piirkonnad erinevalt
meil käib siis sedaviisi suhu käib info.
Mina sain siis naabritelt teada, et iga esmaspäev
ja neljapäev on siis prügipäev.
Enne poolt üheksat tuleb viia teatud tänava nurga juurde,
siis minu tänavanurk on kuskilt viis minutit tatsuma kandade välkumisel,
siis lähen oma kotikesed näpu vahel, need on märgistatud kilekotid,
mis pannakse siis sinna tänava nurgale ja prügiauto viib ära
ja iga kuu esimesel neljapäeval siis on eriprügi
ja siis on pudelid ja siis on suured pappkastid
ja ajalehed või mis seal kõik muu on. Ja mis on nagu huvitav, mis ma märkasin Eestisse tagasi tulles,
mis on minu jaoks uus.
Et kui osta joogipudel, siis on korgid seal kahtlaselt kinni,
et nagu sa ei saa kuidagi lahti või, või noh,
ühesõnaga teadsin kummaliselt rippuma ja ma küsisin,
et mis selle mõte on Euroopa nõue, et need kuidagi,
et rohkem prügi ei tekiks, et need oleks küljes
ja mõtlesin, et vat kui huvid Jaapanis on vastupidi. Et kuidas siis neid pudeleid siis valmistatakse ette prügisse?
Kõigepealt ma võtan selle korgi ära ja viskan tavaprügisse,
eemaldan ja siis ma võtan selle sildisele prügi,
noh, see reklaamsildi, mis jook on, see tuleb kergesti ära,
võtan selle ära ja siis panen alles nagu pudeliprügisse,
niiet et üks maakeraga erinevad võtted. Jajah, see eesti kork on saanud saanud siin igasuguseid
arvamusi ja vett ja vilet.
Praegu sinna ei hakka üldse minema, las selleks olla lihtsam
elu korkidega hea meel seda kuulda.
Okei. Kas jaapani töökultuur on, ma olen kuulnud,
et inimesed on seal hästi lojaalsed ja töökad
ja üldse pole probleem töötada 27 tundi ööpäevas 69 aastat
järjest ja, ja, ja siis ja siis ka olla täitsa no ühesõnaga,
et selline lojaalsus ettevõttele ja, ja ka eluaegne töökus
on nagu au sees, kas see on nagu üle võlli
või on see tõesti nii või kuidas sinu tööpäevad välja näevad
või kas seal on mingeid energeetilisi iseärasusi Eestiga? Ja nad on väga töökad, aga need rütmid ja see,
kuidas nad ütlevad, et see on natukene teistmoodi,
mina arvasin eestlaste kohta on alati rääkinud,
et eestlane on ikkagi selline rahulik ja aeglane
ja ja kui mina siit ära läksin, siis mõtlesin,
et oo, et et äkki saaks siukse mõnusa rahuliku nagu rütmi peale,
et siin Eesti tempo on nagu hästi kiire.
Ja kui ma sinna Jaapanisse läksin, siis ma sain aru,
et tegelikult, et ma olen nagu aegluubis rütmis. Et ma ei tea, kuidas noh, ei ole töötanud Tokyos
ja suurlinnades, aga aga noh, ütleme, et nagu ma naljatamisi ütlen,
et ma olen nagu jaapani mõttes, nagu ma olen kuskil äärealal
nagu Võrus või kuskil Valgamaal.
Et seal on küll selline, noh jah selline aeglane,
rahulik tempo ja minu jaoks nagu sobiv, aga nad ise ütlevad
kogu aeg, et neil on nii kiire Isoga sisuga asi,
et see on siis nagu kiire, kiire ja siis ma mõtlesin,
et huvitav, mis asja nad seal teevad, et kogu aeg nii kiire on. Aga ilmselt seda paberimajandust võrreldes Eestiga on seal
tunduvalt rohkem ja ilmselt see koormab.
Aga aga ma ei tea, kas see nüüd on minu kui välismaalasega
või kuidas nad ise ka seal nii-öelda nagu seda vabadust kodu
töötamist või, või siis kus kohvikutes või kus seda
internetti on, teistele antakse, aga minul on küll see vabadused,
et et mul on lihtsalt need töötunnid, mida ma pean nagu täis
tegema või, või via siis vahet ei ole, kus ma seda teen nägu. Et, et see vabadus on mul nagu olemas, et ma ei tunne
kuidagi ahistatuna, et ma pean istuma seal kontoris,
et aeg-ajalt olen käinud, sellepärast seal on
ja konditsioneeri ja õhk liigub.
Ja toredad inimesed, avatud kontorid on neil vähemalt meie
selles linnavalitsuses.
Aga nad on jah, et kell kukub vahest üsna hilja,
neid näitena võin tuua, et, et kui siin 24 juuli oli üks
Jaapaniga üks konverents, kus ma olin üks bannelist siis kui
ma oleks olnud Jaapanis koha peal, siis konverents oleks
toimunud õhtul kuuest üheksani. Aga siis ma naersin Ki neile, et ma olen Eestis,
et siis mul on normaalsem tööaeg vähemalt,
et, et ei pea õhtul ja, ja puhkused naljatledes võiks küsida,
et mis sa, ivo arvad, et kui pikk, kui on üks puhkus,
jaapanlased? Sa mõtled nagu aasta peale või seda aastat väga-väga hea küsimus,
ma mul absoluutselt puudub teadmine selle kohta
ja ainukene võrdlus, mis mul on, on see,
et näiteks usas imestatakse väga, kui sa ütled,
et hoo, meil on 28 päeva puhkust, Vao on ju seal on mingid süsteemid,
nii et noh, et kuna seal riigi poolt ei ole reguleeritud üks
tüüp mulle rääkiski Götas mingist plastmassitehases,
et tal on nädal aega, puhkust on aastas kuni viienda aastani
samas firmas, siis on kaks ja siis üle 10 aasta töötab,
siis on kolm ja kui ta vahetaks töökohta,
siis hakkaks nullist peale ja pluss ta ei võta veel esimesed
kolm aastat seda puhkust välja, et siis võtab nädal aega
umbes tagantjärgi. Et selline süsteem kõht ettegi.
Aga nüüd Jaapan. Äkki siis omal lambist, pakun kaks ja pool nädalat aastas. Hästi Bach ja see oleks imeline muidugi,
ja ma arvan, jaapanlastele meeldiks ka.
Et mina selle teadmisega läksin, et arvasin ka,
et kuskil noh, 10 päeva on ja ma teadsin,
et on lühikene puhkus ja, aga noh, nagu ma ise võtan seda
tööperioodi seal, et see on nagu see ei ole mingi business projekt,
aga minu jaoks on nagu elukogemus ja, ja selline missiooniprojekt,
et, et endal kirg on sees, et siis vahet ei ole
ja ma nagu ei süvenenud sellesse. Aga see, see on tõesti nii, et seal on ka,
et staažiga natukene nagu võivad need päevad juurde tulla.
Ja maximum tavaliselt, mis ma olen kuulnud,
on kuskil 12 14, aga mis puht minusse ja seal on erisused ka
linnavalitsust või töökohtadega erafirmadega ka,
siis minu enne Eestisse tulekut, siis tütarlaps,
kes minuga seal tegeleb, siis ütles mulle,
et Merike, et et kuule, et sul on kolm päeva puhkust on,
ja mõtlesin, et vaatasin suurte silmadega otseselt a suvepuhkuse,
et, et sa võid välja võtta selle, kas juuli,
august või september, mis ma võtan siis Eestis välja,
sellega kaugele ei purjeta on ju ja ja, ja et kas teil nagu
rohkem nagu puhkust ei olegi, et see nii siis ta jäi nagu
mõttesse ja mõtles ütles, et okei, detsembris 29 30 31
esimene-teine-kolmas siis. Me arvutasime oo et üheksa päeva tuleb nagu kokku läks paar
päeva mööda, siis tuli minu juurde pea norus
ja ütlesin, et ma nii vabandan, et Merike,
mõtlesin sulle valesti, onju, et sul kolm päeva puhkust on,
siis ma juba mõtlesin, lootsin, et natuke kerkib,
sest teed on kaks. Nii et ma olen siin Eestis siis oma kahe päeva puhkusega.
Et jah, et selles mõttes on, et samamoodi minaga jagasin,
millised puhkus, et meil on siin 28 ja riigitöötajatel 35
ja õpetajate 56, siis et seda nägu, noh,
seda oleks võinud pildistada või filmida,
mis siis jaapanlasele ette tuli, nii et,
et see on neile täielik ulme ja nad ei saa aru,
mida me teeme selle pika puhkusega. Masin reisisaadet tehes ikkagi propageerinud seda
hipielustiili ja, ja on sul mul siin olnud,
kes on siin tööandjale faksinud lahkumisavaldust
ja välismaalt ja, ja, ja igasuguseid muid,
et noh, et ma küsin, kuidas seda elustiil ikka võimaldanud
ning neli kuud viis kuud aastas reisida ja inimesed,
kes on siis loonud mingid skeemid ja mis iganes on.
Ja, ja siis nüüd ka teine äärmus, et võib-olla võib isegi
meie selle 28 päevaga ikkagi ka õnn, füüsis õnnelik olla,
õnnelik, olla. Tundsin kohe, et oleneb, mis nurga alt vaadata,
et samamoodi nagu minul, et see Eesti elu
ja see just see ütleme, et sel talvisel ajal,
et minul kohe nagu kuidagi mingeid asju,
hakkad rohkem nagu hindama, et ega meil on ikka päris hästi
siin Eestis. Ja väga hea teada.
Okei, läheme kuhugi veel konkreetselt kohale,
et võtame sealt sinu linnast.
Ma ei teagi, mis me võtame sealt rongi või bussi
või auto või elektrijalgratta ja sõidame kuhugi päevaks-paariks.
Kuhu me sõidame? Ja üks koht, mis meelde osa piirkonnast inimesed tegelikult
armastavad ka nädalavahetustel just kuna ei longi,
kas pühad või nädalavahetused, kus nad saavad enda nii-öelda
seda puhkust pidada, et siis on mere ääres
või kuskil mujal looduses.
Et meil on ju väga lähedal on ka ookean,
et 50 minutit autosõitu kilometraažilt ta ei ole,
pikk on 35 kilomeetrit on minu kodukohast,
aga kuna mägiteed siis niimoodi rahulikult 50 minutiga
sõidad ära. Et siis on see võimalus, et minna aga ookeani äärde.
Ja, ja siis saab vaalavaatlus teatud hooajad on,
kus saab vaalavaatlusel käia ja see on jah üks võimalus,
aga muidugi, kui nüüd sellest toosa piirkonnast rääkida,
et kus ma ikka fännan nagu seda oma elukohapiirkonda,
siis kuna meil on hästi palju vett et neid igasuguseid jugasid,
jõgesid ja järvi, meil on Samuera järv, kus on,
saab ka jakitana kajakitada, jaga Nuutada
ja pluss on siis sellised jõed, kus praktingut nagu teha,
et eriti äge ja mägimatkasid siis kindlasti on need kohad,
kuhu tahaks eestlasi viia ja, ja näidata seda imelist,
unikaalset loodust, nagu et sinna jah, et on kohti,
kuhu saab jalgrattaga ligi ja ka autoga ka,
sest tegelikult kohalik rahvas. No mina olen viis kuud seal rattaga sõitnud jalgrattur olnud
ja kõik küsivad kogu aeg, miks sul autot ei ole,
onju, aga kooliõpilased rohkem nagu rattaga,
et täiskasvanud ikka autoga eriti vihmaperioodil keeruline,
aga lihtsalt praktiline asi, mida eestlastele ka nagu noh,
kas meelde tuletada südamele panna, et kontrolliksid ikka,
et kuhu riiki lähevad, et kus on mingisuguseid
rahvusvahelisi lube vaja, et mina olin oma 2019. aasta teadmisega,
et et lähen sinna, Eesti load kehtivad, aga tuli välja,
et võta näpust, ei kehti, et tuleb Eestis teha
rahvusvahelised load, et siis saad autoga nagu sõita aasta aega,
vanasti oli kolm aastat, nii et jah, aga,
aga rattaga näeb ka üksjagu. Nii et viiksin ikkagi loodusesse ja kogema seda.
Aga meie lähedal, seal on ka, mis on äge,
kogemine on kasu, rabassi, sild, mis on jaapanlastele
sellist närvikõdi tekitav ja usun eestlastega ka selline
väetidest ja kõrguse Cartijatele eriti selline hea eksperiment,
et, et ravida seda kõrgusekartust või, või siis ennast
ennast proovile panna, nii et sellist ägedaid kogemisi on
seal mitmeid, pluss siis muidugi on see neid
ja suurem osa on seni on need looduslikud
ja see on ikkagi väga Jaapanile omane ja mägedes just ja,
ja need õue onsenid, et vot see on ka üks väga Jaapanile
omapärane koht, kuhu kindlasti tasub minna. Tuletame meelde, mis on see null. Ja on, see on, ütleme, et kõige lähedasem,
kuidas ma ütleksin, eurooplasel on võib-olla papa
või niimoodi.
Aga seal on jah see looduslik kuum vesi,
et millesse sisse istuda ja astuda, et ja mõnuleda
ja samas on kõrval see külma veevõimalus,
siis on veel mõned basseinid, kus nad selliseid mõnusaid
taimseid Liootisi panevad ja siis näiteks meie linna
vapilill on hortensiad jaapanikeelse siis jäi
ja siis selle asi sai või see hortensia siis selline leotis. Üleni selline tumelilla esse astusid sinna sisse
ja mõnulesid seal ja pluss siis eestlased on ikkagi saunarahvas,
siis jaapanlastel on ka onsenides on saunad,
kus mõnuleda, mis oli minu jaoks selline uus haavas,
ma ei olnud, ma olen enne Monsenides käinud,
aga poolt sattunud või on see uuem trend?
Et lähed sauna, võid telekat vaadata saunas,
nii et see oli minu jaoks natukene nagu võõras,
et kas siis seal saunas telekas peab olema. Aga noh, nad on hästi uudistelembelised,
et võib-olla ei saa ühtegi hetke kaotsi lasta. Jaapanlastest noh, seal on sellised väiksed kiiksud,
eks ole, ikka natuke teistmoodi niimoodi on
ja kas on midagi, mida ma peaksin teadma,
kui ma sinnamaale reisin millegist hoiduma mingist hoiakust,
midagi, mingi kombeid, midagi sellist, mida ma võiksin,
mida ma võiksin nagu teada, et, et mul seal hästi läheks
või et ma ei satuks kogemata piinlikku olukorda.
Midagi sellist? Ja väga hea küsimus, et üks asi, mis kohe on,
mis võib eurooplastele, kes ei ole Jaapanis käinud,
võõras olla, et jumala eest ärge tippi pakkuge,
see on väga solvav jaapanlastele.
Et TIPi kultuuri seal ei ole, et kõik, mis on hinnas ja,
ja teistmoodi võid tänu avaldada, et et kui sa tõesti tahad
tänu avaldada kellelegi, siis sellised pisikesed kingid,
Siuke kingitus, sekesed, mis neil nagu meeldivad,
et kas sellised nipsasjakesed Eestis mingi kas
või Eesti logoga pastakas või mõni muu või kas koha peal,
et sa tahad tänu avaldada, et siis teed kas lõuna välja,
mis on meil ka Euroopas nii. Aga, aga jah, TIPist võiks hoiduda ja siis teine asi on see ka,
et sageli on elda daami matid nagu maas.
Ja, ja see on koht, kuhu me muidugi kindlasti välisjalatsi
ka ei lähe, et see vist eestlasel nagu ilmne,
aga sinna ei minda ka näiteks sussidega,
seal on muidu see sussikultuur on neil hästi tugev,
aga ta daamile ei minda, sussiga.
Võib minna, sokkis, võib minna paljajalu,
aga kindlasti mitte nagu sussides. Ja need sussid loomulikult jaapania sussid,
seal on need aiasussid ja toasussid ja WC-sussid
ja mida iganes, et erinevad, nii et, et kui on tualetis
sussid tualeti ees siis või, või, või siis seal sees,
siis jumala eest nende sussikestega siis maja peale tatsuma
ei lähe, et maja peldatsumiseks on teised sussid,
aga need ei ole ta daamipealne põranda peal,
nii et Kuta daamile minna, siis need sussid tuleb ka maha
jätta ja tuleb minna sokkis või paljajalu,
nii et Need on sellised põhilised, mis hetkel praegu mul
nagu meelde tulevad. Ja muidugi võiks nagu ära õppida, sellised lihtsamad
väljendid nagu Arigato.
Et mis on aitäh, Arigato kuulsaimas, suur tänu,
et aga noh, lihtsamalt jah, Arigato ja siis needsamad,
et mis on, tere hommikust päevast ja õhtust,
et siis oh aiaga saimas, noh, oh aia on selline lihtsam.
Tavaliselt öeldakse kuskil umbes kuskil kella 10-ni
ja kuskil kella 10-st kella kuueni on Cisconnitšiva,
mis on inimestele võib-olla kõige rohkem tund. Ja pärast kuut siis õhtul on kombava siis õhtust.
Et sellised lihtsad viisakusväljendid võiks alati iga riigi
kohta nagu ära õppida, et siis kindlasti paneb silma
kohalikul särama. Enne kui saade lõpeb, jõuame ära kuulata veel ühe lühikese
muusikapala ja siis mõelda, kuhu me veel sinuga korraks
välja jõuame.
Ja see nüüd on, ma ei mäleta, mis piirkonnaga sulle ütles,
et keegi sõber sulle saatis ja tema, tema üks selline lugu,
et, et see on siis mingisuguse piirkonna kas siis mitte
ministeeriumi või kohaliku omavalitsuse poolt loodud selline.
Turismi tõmbenumbri. Kohalik laul, see, kus ma elan, et selline tore,
et jaapanlastel sellised toredad lõbusad laulud,
nii et üks näide siis sellisest toredusest teile ka. Ja siis hetke pärast jälle veel korraks veel. Siin nüüd siis võetakse jaapani keeles kirjeldada mitte teie
piirkonna mõnusaid asju hüvesid ja ja hetkel silma ees mul
siis erinevad hõrgutised bardakk jõust kuni suppida,
milleni, et äkki võtaksimegi teada, aga ärme hakka liiga
liiga üldiselt Jaapani toidukultuuri kirjeldama,
kõik me sellest ju noh, pigem vähem kui rohkem ikkagi teame,
mis puudutab detaile, aga äkki lihtsalt ütle,
milline on sinu lemmikrestoran või üks lemmikrestoran sinu piirkonnas,
milline see on, kes seal käivad, mida seal süüa saab,
kuidas ta välja näeb, on ta suur, väike. Ahjaa, eks Riguuru selline mõnus pisikene armas,
et ega neil ongi sellised väiksed söögikohad ja,
ja see on nii populaarne, meil linnakeses sinna niisama nagu
sisse ei astu, et ma tahaks nüüd süüa, et seda peab ikka
ette broneerima ja oma külalistega ma olen juba mitu korda
seal käinud, et kõigil on väga meeldinud,
nii et kaks satsi eestlasi on juba külastanud ja,
ja nad on väga vaimustuses olnud. Et selle piirkonna toit, kus mina elan, on väga kõrges
hinnas ka mujal Jaapanis tullakse ka toidu pärast,
et see toidukultuur.
Sest kuna ma elan suhteliselt vaikse ookeani lähedal,
siis Kotši perfektprefektuur prefektuuriks,
siis noh, meie mõistes on see nagu maakond.
Et Kotši on siis maakonnakeskus ja mina olen siis Dozotšova
siukene valla, mis on ka üsna siis seal ookeani lähedal
ja see pisike ponito siis tuunikala on üks kuulsamaid
ja siis katsu on siis selle Riguuru üks nii-öelda hitttoit,
et mida alati kohalikud soovitavad proovida
ja mida ma ise naudinguga küll soolaga, küll erinevate kastmetega. Et ja, ja muidugi kõik see ülejäänud nii-öelda
maitseelamuste paraad, nii et, et need inimesed,
kes tahavad toidukultuuri tulla, tundma,
õppima, ise tegema või maitseelamusi saama,
siis on toosa piirkond on täiesti õige koht,
kuhu tulla ja kindlasti seda isa, kaija,
kultuuri siis mis nagu pubikultuur jaapani mõistes siis tutvustada.
Et jah, et see kohalik tooraine isegi poodides tavalises
nii-öelda meie mõistes Rimi või selveris siis on farmeritele
nagu näiteks, mis osuppi pastad, mida nad kõik ise teevad ja,
ja sinna nagu transpordivad sinna poodi. Et mis on saadaval, nii et kui ma Eestis pidin nagu mõtlema,
et et jah, et kuidas tervislikud toitu, kus ma midagi hangin,
siis vot see on mul toosas väga lihtne, ma lähen lihtsalt
tavalisse toidupoodi ja kõik, mis ma sealt võtan,
on nagu tervislik muidugi siukseid, mingeid ka,
et mis võib-olla on ebatervislikud, aga see põhitoit on väga puhas,
väga palju mägedest väga palju farmidest
ja ja kindlasti, kui te tulete tossahhasse,
siis katsuvad. Peab missat maitsma, nii et see tuunikala lihtsalt võrratu
ja muidugi, kes liha sööb, siis meil need jahimehed toovad
siis sealt mägedes seda metssealiha, et see on ka võrratult puhas,
väga maitsev ja jaapanlane oskab süüa teha ka mehed,
nii et et seda kindlasti, et kes tahab lihtsalt
maitseelamusi saama tulla või ka proovida siis kohalikku
toitu teha, nii et on teretulnud.
Et lihtsalt öelda veel seda ka, et kes tahab saada just
sellise maapiirkonna või päriselu nagu tunda,
et linnad on ka toredad, aga, aga kes tahab jussi sukelduda
nii-öelda kohaliku inimese ellu ja näha,
kuidas päriselt Jaapanis nagu elatakse, siis igal juhul
olete teradi olnud just sinna huku piirkonda
ja kitsamalt Katosadcio piirkonda. Seal on vaadata paari nädala jagu kindlasti,
et jääb veel puudugi päevadest. Aitäh sulle, Merike, et tutvustasid oma südamesaart eile
ja äratasid huvi ja soovi seda külastada.
Aitäh, kallis kuulaja, et olid selle teekonna meiega
ja loodan, et sait sinagi siit mõtteid oma tulevasteks reisi plaanideks.
Tuletan meelde, et kõik reispassirännakud on igal ajal sinu
automakis või kõrvaklappides või JBL-is või kus iganes.
Kui avad näiteks Eesti raadio, äpi või Spotify
või ükskõik millise podcasti platvormi, kus iganes sama
podcasti kuulad. Stuudios oli Merike, Willard, mina olen juhatuselt tõlkinud,
saadan reispass.
Värske ja vaba on raadio, kaks ja ega muud kui kauni.
Kohtumiseni sinuga.
Järgmisel pühapäeval. Peegi.
