Tere, mina olen Maarja Jakobson, kutsun teid endaga koos  Põlvamaale mammaste lasteaed algkooli vaatama,  kuidas saab õues õppida koos kivide ja hobustega. Tere, Mikk. Küll on vahvad need hobused ikka hoopis teine asi,  kui autoga sõita. Mul oli koolipõlves trennis ka hästi palju vahvaid hobuseid. Artek ja vulkaan ja kajak ja võinerka. Jah, aga ega hobustega ei pea siis ainult sporti tegema,  nendega saab ju rääkida ja ratsutada ja koguni selline  haigete inimeste ravimise viis on olemas hipoteraapia. Eks eesti keeles tuleks seda hoburaviks nimetada,  aga tõsi ta on, et hobustega läbi käivad inimesed on palju tervemad. Nojah, eks ta ole ka teistest rohkem õues. Kuidas täna mammaste lasteaed algkooli lapsed hobustega koos  õues õpivad? Telelapsed. Alustame tuttavaks saamise mänguga. Mida teile õues kõige rohkem meeldib teha? Väga hea mängimegi siis ühe jooksumängu ja selleks on kivide  vedamise mäng. Kive tuleb vedada mammastest Tallinnas, roheline joon on  mammaste ja teisel pool on Tallinna joon. Siis on kaks võistkonda kummaski võistkonnas kõige esimene,  kõige suurem on hobune, tema järel on hobusejuht  ja kõik ülejäänud on kivid. Ja hobune on kõige ees. Edasi on hobuse juht ja seejärel tuleb kivi  ja võtab minul niimoodi ümber kinni. Ja siis läheb hobune teele, niimoodi jookseb kiiresti Tallinnasse,  viib selle kivi sinna joone taha. Keerab ümber, sõidavad jälle hobusega tagasi,  kappadi-kappadi-kappadi-kappadi võtab järgmise kivi  ja niikaua, kuni kõik kivid on Tallinnasse viidud. Üks kas. See mäng jäi küll täitsa viiki, ehkki iga kord ei paistnud  kerge olevatki, et vahel kippusid rakmed katkema  ja vahel kukkus, kippus koorem maha kukkuma  ja aga jagunema jälle kaheks rühmaks. Just ja esimene rühm jääb õppima, kuidas kividest talli  ehitada hobustele ja teise rühmaga lähme hobuseid otsima. Vaatame, kuidas hobustega ümber käia. Õpetaja Mai Tampere, mis on meil täna plaanis? Täna me teeme tutvust kividega, uurime, millised need kivid  on ja vaatame, kas me midagi põnevat ka neist teha saame. Väga hästi, hakkame siis peale. Tulge, lapsed. Võtke igaüks endale ks kivisid. Te olete leidnud nii palju erinevaid kive. Kas te oskate ka oma kivi natuke kirjeldada? Jaanus Peeter, millise kivi sina said? Natukene augune ja sile. Minul on krobeline. Missugused teravad on natuke auguline? See kivii on sile ja siis on valge ka. Mul on natuke luu ruuduline. No krobe Minul on roosakas ja silekivi. Mul on natuke kare ja natukene auguline ka. Minul on krobeline ja punane. Mul on selline side ja siis on seegi sellist värvi,  et. Et pruuni värvi Väga tublid lapsed, te leidsite nii palju erinevusi nende  kivide juures. Aga nüüd teeme niimoodi, et vaatame, kas te kivide sarnasus  ka oskate leida. Aga selleks, et seda mängu mängida, lähme,  viime need kivid sinna kännu juurde, ruttu ära. Aga nüüd mängime ühte vahvat kivide mängu. Selle mängu nimi on rebane ja linnud. Mäng käib niimoodi, üks lastest on rebane  ja tema läheb puu taha peitu. Aga kõik teised lapsed on linnud. Linnud võtavad pimesi silmi endale, igaüks ühe kivi korvist võtavad,  mina jagan. Ja kui rebane on puu taga, siis võivad kõik linnud vabalt  ringi lennata. Nii kui rebane puu tagant välja hüppab, peavad kõik linnud  endale õige pesa leidma. Ja õige pesa leiad sa just selle kivi järgi,  mis sul peos oli. Et saite aru? Nii ma hakkan siis kive jagama, tee pange silmad ilusasti. Jaanus Peeter ehk Rebane läheb nüüd kohe puu taha peitu  ja hakkab linde hiilima ja linnud lendavad laiali. Ja siis, kui mina ütlen, siis tuleb rebane puu tagant välja,  hakkab linde püüdma ja need omakorda püüavad koju lennata. Ja see temale kätte. Selle ta viis muidugi oma urgu, aga nüüd vaatame,  kas teised linnud on õigetesse pesadesse lennanud. Näidake, kas teil on kõik samasugused kivid. Täitsa tublid. Vaatame, kas siin pesas on kõik õiged linnud. Näita misaga. Ongi kõik õiged. Näidake, kuidas teil läks, kas teie saite kõik õiged kivid kätte? Näitad, Jana, sina ka oma vaata, võrdle kas on samasugune. Sinul on nüüd natuke roosakam kivi, sina leidsid seekord  vale pesa. Järgmine kord proovi sina sama värvi pesa üles  leida ja. Me oleme nüüd joosta natuke saanud, kas teeme midagi rahulikumat? Kui teeks õige nendest samadest kividest ühe vahva hobusetalli,  see on väga hea mõte, aga mida ja keda meil selleks tarvis on? Meil on müürsepp tarvis, kes seinad laovad. Meil on samalt ja oksi vaja aia tegemiseks  ja natuke eelmise aasta kulu ka heina jaoks. Hobusele andmiseks. Just väga hea, hakkame siis ehitama. Lähme. Me oleme nüüd igavese suure hulga ehitusmaterjali siia kokku kogunud. Mul on selline küsimus, et miks hobusetall peab üldse  kividest olema? Kui hobused võivad nende jalgadega Vastu ja kui on mingi teistsugune Teistsugusemalt tehtud see sein. Kui hobused löövad siis jalaga seda siis  siis see sein võib kukkuda ümber. Selleks, et me need seinad korralikult tehtud saaksime,  tõime me ka savi siia, et kivid üksteise külge panna,  aga kuidas vanasti, kas siis kasutati ka savi? Vanasti kasutati hoopis lubimürti, mis see lubimürt segati liivast,  lubjast ja veest kokku. Tänapäeval kasutatakse tsementi, aga lubimörtja tsement on  laste kätele natuke ohtlik, sellepärast meie kasutame ikka savi. Ahaa, aga mis pärast ta ohtlik on, söövitab natuke nahka  ja laste käed ei kannata seda lihtsalt välja. Ja ma arvan, et sellise hobusetalli tegemiseks,  nagu meil vaja on, savi kõige parem. Muidugi, kas hakkame siis ehitama? Me oleme palju tööd ära teinud, tall on olemas,  aiad on olemas, kaev on kaevatud. Aga üks asi on meil küll veel puudu, meie tallis ei ole elanikke,  meil pole veel hobuseid. Võtame nüüd kivid ja värvid ja läheme sinna laululava alla joonistama,  siis me saame oma talli elanikud ka, eks ole? Iga laps on nüüd ühe kivi ehk ühe hobuse endale saanud,  aga need ootavad nüüd kõik veel, värvimine on erinevad  värvid ja ma tean, et hobused, kui nad on erinevat värvi,  neil on ka erinevad Need nimed, mis võimalused meil siin on? Me saame teha raudjat, hobust, see on roostepruun. Siis me saame teha hobuse, keda kutsutakse võik,  see on kollane ja saame teha ka kimmelid,  kimmel on selline, kus on natukene valget,  kas pruuni sees või musta sees, selline niuke hallikas hobune,  ikka tähniline, tähniline. Hobune võib ka olla must ja päris valge. Mul tuleb meelde, et ma olen kuulnud kõrvist hobusest,  mis värvi see kõrv hobune on? See on niisugune helepruun ahah, selline kõrbevärv,  kõrbevärvi vot väga hea, mis muud kui värv hakkame värvima. Meil on nüüd hobused ka olemas, aga enne,  kui me need talli viime, tahan ma laste käest küsida,  et mis neile täna kõige rohkem meeldis ja  mis neile meelde jäi ja võib-olla nad isegi õppisid enam  midagi uut. Minule meeldis kõige rohkem kivi müüri ja lauta. Mulle meeldis täna kõige rohkem raimida hobuseid. Minule meeldis kõige rohkem hobusi värvida. Minule meeldis kõige rohkem täna talli teha. Mulle meeldis kõige rohkem talli ehitada. Mulle meeldis kõige rohkem seda rebasemängu mängida. Noh, üks asi teha veel ei jäänud, viime hobused talli. Meie õuetunni teemaks täna on hobused ja saate külaliseks on  Timmo tallide asutaja Margus Timmo. Tere. Ja alustame sellest, mida lapsed teavad hobustest. Kas olete hobust näinud? Ja kuskohast te olete näinud pildi peal? Ta. Ta katsuta. Tais rätsetavalise erinevaid hobuseid on ratsuta. Musta vale jalg. Valgete laikudega? Täna räägimegi sellest, mida hobustega teha saab,  hobused on nii suured loomad. Ega neid vist jõuga küll sundida ei saa. On niimoodi Margus. Mis lapsed arvavad, kas võib jõud üle käia hobusest? Aga kuidas need ratsanikud siis hakkama saavad,  nendega hoiavad kõvasti keemi ja et maha ei kukuks see kõige tähtsam. Aga kõige tähtsam on hobusega hästi läbi saada,  et saada hobusega sõbraks. Ja kui hobusega sõbraks saadakse, siis hobune on nõus tegema seda,  mis inimene tahab. See ongi ratsutamine. Ega ta lapsed seda vist ei tea, et hobune oli kunagi rebase  suurune loom. Siis, kui ta oli maailma päris alguses, see oli 65 miljonit  aastat tagasi oli hobune, rebane suurune loom  ja kõndis kolmel sõrmel. Ja siis ta kõndis mööda maad, kuni see keskmises sõrmes  hakkas välja tulema kabi. Ja niimoodi ta nüüd kasvanud ja siis on inimesed ta võtnud  omale hoolealuseks ja suureks sõbraks ja endale ära  kodustanud ja nüüd nad saavad hobustega teha  siis tööd, kes on suured abimehed põllutööde tegemisel,  siis on sõjas käidud hobusega kogu aeg, aga tänapäeval  siis käiakse hobustega ratsutamas ja siis lapsed saavad  hobuste eest hoolitseda, hobustel on selle üle hea tuju  ja siis nad teevad täpselt seda, mis lapsed tahavad  ja me trennides. Kui me kõigepealt trennidega pihta hakkame,  siis kõige tähtsam on seda ei tohi ära unustada,  et hobune, nii suur loom ja tal on nii palju jõudu  ja ta võib ka kogemata haiget teha. See tähendab seda, et tagantpoolt ei tohi kunagi hobusele  ligi minna. Ainult külje pealt ma pärast teile näitan ka,  kust kohast hobuse juurde saab juurde minna. Ega ta pahatahtlik ei ole, aga ta võib kogemata teile  lihtsalt lüüa, lööb kärbest näiteks kõhu alt ära või. Või lööb sabaga kärbest ära, siis võib sabaga vastu pead saada. See ka ei ole väga mugav, vist. Eks. Nii et tasub tegelikult jälgida seda,  kuhu hobused hobuse juures, kuidas hobuse juures käituda,  kuidas hobu juurde minna? Aga trenni juures, kui kõigepealt trenni pihta hakata,  siis kõige tähtsam on hobuse soojaks tegemine nagu  sportlasedki teevad kõigepealt soojaks, sest muidu jäävad  hobusekondid haigeks ja lihased haigeks. Ja siis on pärast valus ja siis hobune jälle ei taha,  kui tal on valus, siis ta ei taha trenni teha. Ja et tuleb hobune soojaks teha. Ja hea komme on selline, kui hobuse selga minnakse,  siis patsutatakse kaela peale. Siis antakse nagu selline märguanne, et tere,  mina olen nüüd seljas. Ma olen sinuga sõber, kas me hakkame nüüd trenni tegema  ja siis siis hakkab siis hobuste trenn pihta. Ja hobustega siis tehakse trenni, on erinevad kiirused,  ühed on kõigepealt sammutakse, et hobune läheks  siis mõnusalt niisugune liikuma siis on selline traav,  mis on täpselt sama kiire kui inimese jooks. Ja siis on hästi kiire jooks, seda nimetatakse  siis galopiks ja kalopiga inimene järgi ei jõua. Teate, kes on maailma kõige kiirem hobune? See on inglise täisvereline hobune ja ja tema on jooksnud  kuni 65 kilomeetrit tunnis. See on nagu auto sõidab, nii kiiresti on sõitnud,  jooksnud. Aga meil, Talis, nii kiireid hobuseid ei ole,  need treenitakse Inglismaal, meil on. Meil on oma eesti hobune, meil on, mis on,  mis jälle mujal maailmas ei ole, meil on kõige tähtsam  hobune siin Eestis on Eesti hobune, kes on Eestis kasvanud  juba mitu 1000 aastat. Ja niimoodi on ta saanud meie oma hobuseks. Nüüd me saime päris palju juba hobusest teada,  aga lähme vaatame, kuidas hobust rakendatakse,  kuidas valjad pähe pannakse, sadul selga. Kuidas see kõik käib? Nüüd ma näitan teile Kuidas hobust valjastatakse ja kuidas seda hobust  siis üldse ratsa ratsutamiseks ette valmistatakse et need,  mis tal praegu ümber pea on, need on päitsed. Ja nende päitsetega saab. Teate, lapsed, mis need on või mis tal ümber pea on,  ei tea. No need on rihmadest tehtud, need on päitsed. Need on päitsed, päitsed väga õiged ja nende päitsetega  viiakse hobuseid koplisse. Aga kui me hakkame hobust valmis panema,  siis need päitsed võetakse ära ja ratsutamiseks pannakse  pähe sellised valjad. Ja nendele valjad valjaste küljes on need ratsmed,  sellised. Ja siis on siin veel juures on sellised rauast asjad,  mis lähevad hobusele suhu, need on suulised. Need on suulised ja nende küljes ongi ratsmed  ja nendega saab ratsanik nagu hobust siis juhti. Ja järgmiseks pannakse sadul. Sadul ongi selleks, et ratsanikul oleks mugavam hobust juhtida. Sadul siia selga. Sadulavööga pannakse alt kinni, need on siin jalused. Siia saab panna hobuse hobusega ratsutamise ajal jalad sisse. Teate seda, et hobune näeb peaaegu ümberringi,  ta näeb selja taha ka. Hobune näeb peaaegu. Terve ring. Kui ta, nii et kui ta niimoodi otse vaatab,  siis tegelikult Et ta näeb siin selja taha ka, kus, kus ratsanik istub. Näete ja nüüd ongi hobune valmis ratsutamiseks. Nüüd me oleme hobustest väga palju teada saanud  ja järgmine asi on näha, mida me ise saame hobuste juures teha. Kas nii väiksed lapsed saavad midagi hobusega teha? Mis nad saavad teha? Leiba on ta hobustele, väga meeldib leib. Teate seda, et hobuste ei tohi väga pehmet leiba anda. Inimestele meeldib pehme leib, aga hobustele meeldib kõva leib. Aga teate, miks? Ei tea, sellepärast pehme leib jääb hobuste hammaste külge,  siis on tal, ta ei saa seda hammaste küljest lahti. Ja tal ta ei saa hambaid pesta ja siis siis on tal väga  ebamugav tunne, sellepärast peab kõva leiba andma  ja leiba peab andma selliselt, et võtate sellise peopesa. Hea, kui te murrate ühe leivatüki selliseks pooleks,  siis panete pöidla siia peopesa kõrvale ja panete  selle leivatüki siia peopesa peale. Nüüd hakkab hobuse jaoks kõige huvitavam osa,  kõik see trenn oli inimese jaoks huvitav,  aga nüüd hakkab hobuse jaoks hästi meeldiv osa  ja hobuse tuleb siis leiba anda, sellise. Näete, kuidas ta siin mokkadega võtab, ettevaatlikult. Teeme niimoodi, et igaüks tuleb ühe kaupa siia  ja siis saab anda Argole oma ühekaupa ühekaupa. Tulge järjekorras. Nii, pöial kinni, pöial käekõrval, näe, kui tubli,  tubli. Näe, kui tubli sõrmed, sõrmed hoia all, sõrmed hoia niimoodi all,  siis saab näe kui tubli. Oh väga hea, pöial ilusti peopesa vastu,  nii tule kanna. No natuke kardad, jah? No näe, sina said kanda. Nüüd on hobusel hea meel ja teie olete samuti selgeks saanud,  kuidas leib anda. Hobusele tundsite, kuidas pehmed mokad silitasid peopesa. Järgmine asi on vaadata, kuidas hobust puhastada. Hobuste meeldib hästi puhas olla ja Margus,  näita, kuidas seda tehakse. Ma näitan See puhastamiseks on kahte sorti harja. Selle kõva harjaga tehakse hobuse karvasest tolm lahti,  sest kui hobune liigub maastikul või maneesis,  siis siin vahepeal ka tolmab, sellega tehakse tolm lahti  ja sellega lüüakse see tolm siis maha ja seda  siis puhastatakse, hakatakse peast pihta,  et kõigepealt puhastatakse, lüüakse, tehakse tolm lahti  tavaliselt hobusele ikka meeldib see see kohe  ja siis tehakse selle tolmuharjaga ilusti niimoodi nägu nägu  üle ja, ja hõõrutakse ka lakka. Ilusti kael puhtaks. Päris seda, seda võib päris tugevalt kohe teha. Ja võib. Hõõrutakse kõik. Jalad puhtaks, sest kui te hobuse eest hoolitsete,  siis te peate kindlasti hobust ka puhastama. Nüüd me teame, kuidas hobust sees. Kuidas teda puhastada, aga kõige tähtsam on,  kuidas hobusega ratsutada. Ja väga tähtis on see, kui te järsku peaksite hobuse seljast kukkuma,  et siis oleks teil kiiver kindlasti peas. Sest pea on väga õrn koht, sest kogemata võib kukkuda. Ja sellepärast peab alati panema kiivri pähe  ja ühe asja, mis ma tahan teile veel öelda. Vaadake, kui te hobuse juurde lähete, kummalt poolt te  hobuse juurde peate minema. Õige, sul jäi juba meelde, vasakult poolt peab alati hobuse  juurde minema. Nii, ma annan teile, siis paneme selle kiivri pähe. Oodake järjekorras. Sina võta müts ära. Võtan mütsi ära, siis paneme kiivri pähe. Ja siin, sina võta ka müts ära. Panen sulle ka kiivri pähe. Siis olete nagu siis olete ratsutamiseks nagu päris valmis. Nii võtame nüüd kokku, mida me täna õppisime. Mida te uut teada saite, lapsed? Kuidas hobust pesta väga ja mida veel? Ütle. Kustpoolt hobuse juurde minna. Vasakult see jäi meelde. Nii, mis värvi meil hobused on? Must pruun ja valge. See õuetund ongi nüüd otsas, ütleme meie saate külalisele  Margus Timmule, aitäh. Aitäh. Head lapsed ja tulge meile ikka külla ja võtke emad-isad kaasa. Tulge ratsutama. Oleme jõudnud oma uues õppesaatega kokkuvõtte tegemiseni. Selle juures on meile toe sastel pajumaht,  õunad ja kommi. Kokkuvõtte teeme joonistamisega. Saate vaatajatele on meil seekord järgmine küsimus. Kui palju on Eestis alles Eesti tõugu hobuseid  ja vastused? Saatke nagu ikka ETV kodulehekülje kaudu. Saate tegijaile, jääme ootama teiega, kohtume uuesti nädala pärast.
