No vot, me oleme nüüd Põhja-Tallinna Karjamaa linnaosa  ja see siin on Kopliine kivist lehm Ja magedas lehmakesest ega päiv nii kõrrapaar müüda huumaku  tööle õdaku tagasi. Ja siis ta tuletas mulle Võromaa lapsepõlve meelde. Kui ma sääne väikene oli, siis meil käega kolhoosi kari käve. Taretaade kokku ja omal oli lehma ja nutu laikalt väljalaske ja. Ja siis mul on meele, kui ma ükskord oli hirmsale hädane,  et lehm oli vaja karjalaske, aga kedagi suurt inemistes ole  käeperi ja siis ma ukardi seal Lehmaman ja kuikina küünussi  ja kalamanuka ostu lõkats ol, mis on vaja valla päästa. Ja siis lehm kaiumis änest ja lehmale oma väega ilusa silma,  oma ilusaid ja suuri silmi ka mulle otsa  ja lisas niimoodi küll üle maha, nagu ta kopliine siin  ja no siis ma pässi siia lehma, kala manu,  eid lõkatsi, valla, laste lehma, karja perast,  kui suure tuldi kodu, mamma kai mulle otsa küüsi,  et oot, oot, kus ta lehm välja sai ja siis ma ütlen,  et ma esi laskse. Ega mamma tud päris hästi usu. Aga siis ma sai talle Tõnekard ette ka näidata  ja siis oli alati teede, et kui ma auta tule  ja midagi eel vaja, siis lehmakene visas ennast küll üle,  maa. Lehm on selline suur ja sõbralik, kelle  ja kui ma kuuli lätsi, siis oli vaja kirjutada kirjandit,  kellest sa, saiad tahad. Mai mõista kellestki tahta, mul oli ehme miildu  ja ma kiruti, et ma taha nüanss. Mu siis kõrvale ütel, et kaekui sa mõnikord koolikirjandit kirjutad,  ärssa, nii tekki, et kiruta midagi, see neist peenem,  et ütle, et sa tahad sooloogis sai mastiemistu sõna tähenda  esimese klassi lats ja siis ma kiroti no perest ma sai teada,  tähendas elajaid ja uurimist ja elu on nüüd niimoodi,  et noh, ma nagu rohkem puuri toda kui katejalgse elaja  hinnast ümbre. Või kui sinnast üle pideva ja, ja kui moodu,  mäe see neid kombe omad nii vähem peidukese,  neljajalgsete ummi. Aga, aga toon jah, väga antsak, et ka tuled siia talinahe. Ja elas sel kivi karbin ja õks on sul lehmakene tare,  takan.
